"ANNA TÖÖD!"

Väidetavalt tekitab inimestes palju stressi see, et sotsiaalmeedias kipuvad inimesed jagama vaid oma positiivseid kogemusi ja emotsioone, poseerima reisifotodel, pildistama gurmeetoite, kontsertide videoid jne. Nii võib tekkida tunne, et kõigil on nii hea ja ilus, aga endal pole nii. No kui lähemalt mõelda, siis eks pigem tõesti jagatakse sotsiaalmeedias oma eduelamusi ja vähem on juttu muredest või sellest, mis päevas vussi võis minna. Mina vist kirjutan ka siin blogis peamiselt elamustest ja toredatest kogemustest. Aga täna luban veidi tasakaalu luua sellega, et kirjutan ka lähetuse pahupooltest.

Kipun arvama, et selleks, et õnnelik olla, annab meil üldiselt palju ka ise ära teha. Mõnes mõttes on õnn ka hoiak. Saan muidugi aru, et kui tervis on kehva endal või lähedastel või elada sõjatsoonis, siis on mu väited lollid. Kuid tahan jõuda selleni, et inimesi teevad erinevad asjad õnnelikuks ja oskus õnnelik olla, on ka suur oskus. Minu õnnevalemi üks oluline komponent on eneseteostus ehk võimalus töötada. See osa on mul aga kahjuks üpris puudu praeguses olukorras. Teen küll vahel Eestisse veidi mõnd projektipõhist tööd, kuid see pole päris see. Igatsen tunnet, kus reedel ehk töönädala lõpus tunned rammestust raskest töönädalast, kus premeerid end logelemisega või kui tuled töölt, oled mõne kolleegi või olukorra peale vihane, jne. Ühesõnaga ma igatsen emotsioone, mis kaasnevad kollektiivis töötamisega. Ükspäev mõtlesin isegi, et need emotsioonid on sarnased sellele, milliseid meeleolude kontraste loovad meile aastaajad Eestis. Kui ikka pidevalt päike paistab ja kogu aeg sama kõrgelt, siis ei oska rõõmustada kevadpäikese üle või ei tea seda valgust, mis tuleb sillerdava lume ja päikese puhul, jne. Mitte töötamine võib tunduda ju imetore - magaks kaua, loeks päevad läbi raamatuid, käiks kohvikus, muuseumis, teeks sporti jne... aga kaua ei jaksa sellist elurütmi. Või noh, mina lihtsalt ei oska olla õnnelik sellise elustiili üle. Sestap käin ringi nagu vana Kratt ja alati kui kuhugi oma CV saadan, mörisen oma peas "Anna tööd!". Keeruliseks teeb selle töö otsimise asjaolu, et mul on pigem avaliku sektori kogemus ja puudub töökogemus Aasias. Siin aga on väljamaalasel avalikku sektorisse raske või pea võimatu tööd saada. Ja ega ka erasektorisse pole lihtne väljamaalasel tööd saada - siin võib kahe kohaliku kohta töötada üks mitte-kodanik, kuid ka sel juhul tuleb tööandjal põhjendada, miks pole seda kohta kodanikule pakutud. Eks see on muidugi ka mõistetav, et omasid hoitakse, aga need reeglid on siin väga karmid. Kirss tordil on veel ka see, et minusugune saab nii-öelda tööloa taotleda alles siis, kui mul on olemas tööandja (kes siis minuga koos seda taotleb). Aga ilmselt mitme tööandja puhul võib see bürokraatliku protsessi läbitegemise vajadus kandidaadi valikul otsustavaks saada.

Mitmed teist võivad ju mõelda ja öelda, et kui ma igatsen kollektiivi, siis miks ma ei tee vabatahtlikku tööd? Paraku pole siin ka see nii lihtne. Juba eelmisel aastal täitsin avalduse ühel koerte varjupaiga kodulehel, et saada vabatahtlikuks. Kuid sellele ei tulnud ühtki vastust. Ligikaudu kuu aega tagasi võtsin ette uue organisatsiooni, HOPE Dog Rescue ja ohhoo, nädal tagasi lisati mind koerte jalutamise listi. Pühapäeval saingi käia esmakordselt kutsadega jalutamas. Need koerad olid kõik erilised ehk erivajadustega - mina jalutasin Harperiga, kes leiti katkise selgrooga ja kes sestap liigub vaid abiratastega. Mitu koera olid aga pimedad ja kurdid. Aga õnneks need koerad ei tundu kuidagi õnnetud ja mulle näib, et nad ise ei tunne, et neil oleks midagi teisiti. Igatahes väga positiivne kogemus oli see jalutamine. Mõned fotod ka.

Selle jorina lõpuks ütlen lihtsalt, et midagi väga hullu ju pole ja ega ma alla ei anna, ükskord ma leian tööd! :)

Kuuba mutid ja Muuga kutid

Pealkiri sai nüüd küll täitsa suvaline. Andestagem mu absurdimeelsust.
Üks kuningas on jälle surnd. Loomulikult räägin ma Michael Jacksonist. Kui reedel lasteaeda läksin Tobiast viima, hakkasid nad just Jacksoni muusika saatel hommikust sööma. Kõik õpetajad tantsisid ja ütlesid, et neil on väikene Michael Jacksoni tribuut. Ja terve nädalavahetuse sai kuulda linna peal inimesi rääkimas, kuidas nad neljapäeva õhtul nutsid ja popikuninga muusikat kuulasid. Mõistetavalt jahub ka kogu meedia temast ja nüüd on see "jahu" puhas ülistus. Irooniline maailm ikka. Muidu sarjati ikka ka vaest meest, sest see müüs... aga nüüd müüb ülistuslugu. Teiseks paneb mind mõtlema see, et teoreetiliselt oleks võinud Michael väga õnnelik inimene olla, sest mõelge kui palju teda ja tema loomingut armastati Maailmas. Samas aga oli ta ju nii vaimult kui füüsise poolest täitsa katki inimene. Siin vist pole vaja psühholoogi haridust järeldamaks kui olulist rolli mängib lapsepõlv inimese elus. Lapsstaar pole lihtne olla. Rahu tema põrmule!
Mul pole küll ühtegi Jacksoni albumit kodus, aga tema laul "Black or White" oli mu elu ühe esimese kasseti peal. Ja seda kassetti käiasin ma noorena ikka palju.

Mis siis veel aktuaalset... Seagrippi pidavat siin nüüd juba nii palju olema, et arstid ei pidavat enam statistikatki tegema. Ja üks teooria on, et praegusel kujul seagripp on leebe võrreldes sellega milliseks ta aasta pärast kujuneda võib. Priit teadis suisa rääkida, et Inglismaal korraldatakse seagripi pidusid, kus kõik viirusekandjad palutakse peole, et nad ka terveid inimesi nakataks. Loogika on siis selles, et kui oled praegu ära põdenud, siis hiljem ei jää enam. Ei tea kas peo uksel on siis silt, et "Seagripiga inimesed saavad peole tasuta"? Eks britid on üldse väga loomingulised pidude osas. Ma ikka tahaks ükskord osaleda sellel "Silent discol", mis näeb välja nii, et kõigile peole tulijatele antakse kõrvaklapid ja peomuusika tuleb vaid kõrvaklappide kaudu. Päris äge võiks olla näha suurt massi inimesi vaikuses, ühes rütmis karglemas ja kaasa elamas. Ahjah, rääkides pidudest, siis väidetavalt sakslastel oli pärast 11.septembrit 2001 populaarseks peoteemaks "Ich bin laden".

Mulle ei meeldi ennast kiita, aga kui te nii väga peale käite siis ma ju võin. Nimelt oli mul salamisi selleks aastaks kolm eesmärki, mille tahtsin saavutada. No esiteks, kõhu eest ära kaotamine ja Villemi saabumine meie ellu. CHECK! Teiseks, magistrantuuri lõpetamine Helsingi Ülikoolis. CHECK! Kolmandaks, sügiseks enesele rakenduse leidmine Eestis. CHECK!
Jah, tunnistan et olen To-do listide või "vaja-teha nimekirjade" inimene ja noid "checke" või linnukesi meeldib mulle väga tõmmata.
Ühesõnaga, ei julge kõva häälega küll öelda, aga miil om hää ja rõõmuvärin käib üle pää...


...Hiir hüppas ja kass kargas ja Virge Naeris ja Siim Kallas ja Ülo Nugis...

Evil U2

Täna vaatasime kummalist õudusfilmi, nimeks "Evil". Ma olen sellest siinsest Netflixi filmilaenutusest ju mitmel korral jahunud. No et saad ükskõik mis filmi laenutada - film saadetakse postiga koju, võid filmi ükskõik kui kaua enda käes hoida (võib mitu filmi ka käes olla) ja kui postiga selle tagasi saadad, siis saadetakse kohe järgmine (sinu poolt koostatud järjekorras) olev film.
Igatahes mingi hetk vaatasime Priiduga mitmeid vanu vene filme ja sattusime vaimustusse. Nu ja siis mõtlesin, et vaatan kas Netflixis on mõni vene film, kus mängiks Lembit Ulfsak. Ühtegi sellist ei leidnud, küll aga leidsin filmi, mille osatäitjaks lisaks Lembit Ulfsakile oli märgitud ka Ita Ever. Tegu polnud ei eesti ega vene filmiga ja mõtlesin selle mitte-midagi ütleva filmi tellida, et järgi vaadata kas ühes ameerika filmis saab tõesti mängida Ita Ever. Mängis küll. Lisaks sellele mängisid seal ka Lembit ja Juhan Ulfsak, Anu Lamp, Rain Tolk, Peeter Volkonski jne. Peaosaline tundus vene näitleja ja tegevus tundus toimuvat täitsa Eestis. Tundsin ära Kaberneeme tee ja Jõelähtme kiriku. Väga kummaline värk igatahes näha eesti näitlejaid kui nende tekstiosale oli peale loetud ingliskeelne tekst. Ühesõnaga, kes eestlastest siin elab ja Netflixi kasutab, siis eesti näitlejate tõttu võib päris naljakas olla vaadata.

Üks asi veel, millest siinsetele teada tahtsin anda. Ma alustan juttu veidi kaugemalt. Ma olen ikka igal eluperioodil vähem või rohkem U2te kuulanud. Seetõttu on mul ammu olnud ka unistus minna U2 kontserdile. Kui me siia kolisime 2006 aastal, oli neil just tol suvel siin USAs kontserttuur olnud ja mul jäi vaid loota, et järgmise kolme aasta jooksul tuleb veel neil siin kontsert. Tulebki. Septembris - ehk kuu aega pärast seda, kui me ära kolime. Aiaiai, ropendama ajab see värk.
Võite ju mu üle naerda, aga hoolimata teadmisest et ma sinna kontserdile minna ei saa, ostsin siiski 2 piletit New Yorgi kontserdile. Lihtsalt süda oli (veidikeseks ajaks) rahul, kui mul piletid olemas. Nüüd on aga vist aeg neile uut õnnelikku omanikku otsima hakata. Niisiis, kes soovib osta minult 25.septembril Giants staadionil toimuvale U2 kontserdile 2 piletit, võtku aga ühendust (pirjo@mail.ee).

5 minuti mõte

Korraks pean mõtted mujale lülitama ja luban endale selleks täpselt 5 minutit. Nii ma kribangi siia ühe "küsimärgi", mis mul eelmisel nädalal tekkis. Alustan seda mõtet veidi kaugemalt. Tunnen, et nüüd on kätte tulnud aeg, kus olen siinse loogika ja maailmaga rohkem harjunud ja ei hinda siinset elu enam niivõrd Eesti mätta otsast. No päris ameerika mätta otsast ka ei hinda, aga eesti mätas on külge pookinud ameerika mätast. Kas saab veel metafoorsemalt kirjutada?
Igatahes kui kunagi hakkasin siin Ameerikas CVd koostama tundus imelik, et pean ühe lehekülje peale kõik ära mahutama ja siis veel sellel ühel lehel oma tehtud töid "reklaamima". Mõni aeg tagasi hakkasin oma eesti CVd korrastama ja igaks juhuks mõtlesin pilgu peale visata eesti CV reeglitele (sest äkki on nõuded aastatega muutunud). Selleks külastasin CV Online'i lehekülge ja nõuandeid, mille leidsin siit. Ja ma olin täiesti hämmastunud, kui leidsin Isikuandmete soovituste hulgast parameetrid 'rahvus' ja 'perekonnaseis'. Kusjuures viimase juurde on kirjutatud veel 'Perekonnaseis, laste arv ja soovitavalt ka nende vanus'. Ma ei saa aru miks on vaja märkida selliseid andmeid, mis on aluseks vaid diskrimineerimisele? Mida muud see info annab? Nagu ükskord kirjutasin, siis siin riigis oleks tööandja sunnitud sellise CV just sel samal diskrimineerimise põhjusel ära viskama. Ja nüüd olen ma hakanud mõtlema, et tegelikult see siinne 1-leheküljeline CV ütleb inimese kohta tõesti palju rohkem, kui seda võiks teha CV mis ülesehitatud põhimõttel "mida-rohkem-seda-uhkem". "Less is more" - läheb vist sinna kategooriasse.

Nii, läks 5+5 minutit.

Kuumad käkid külmas öös

... kunagi 90ndate alguses oli sellise pealkirjaga naljaraamat, mis sai meie hoovi tüdrukute ja poistega pühaks naljaraamatuks. No seal olid nii naljakad lood, kuidas Imbi Kartul Kronštein ja Tambet Perseus Sõnajalg prügikonteinereid kantisid. Tegelikult ma ei tahtnud sellest raamatust kirjutada, sest siis te arvate et mu humooronisoon on siiani 10-aastase tasemel (kuigi ega ta palju vist muutunud pole). Tahtsin hoopis kirjutada väikestest rõõmudest, mis mingil hetkel tunduvad suurimad rõõmud ja siis tuligi selline pealkiri pähe.

Ma olen viimase kuu jooksul tundnud ikka mitu korda sellistest asjadest rõõmu, mida tavaliselt ei pane tähelegi. Esiteks, pärast Villemi ilmaletulekut sain aru, kui raske see kõht mul ikka oli ja kui kerge on ilma kõhuta (sellise kõhuta) olek. See oli omaette kogemus, sest kui tihti me ikka suudame tunnetada kui raske on meie kõht või nina või juuksed?

Siis sain tunda ka mõnu, mis võiks tekkida kõrbes. Nimelt kui olime Villemi kätte saanud, siis paar tundi pärast seda toodi mulle topsik jääkuubikutega ja öeldi, et võin neid nüüd süüa. Selleks hetkeks olin olnud peaaegu 12 tundi "kuival", vedelikku tarbimata ja selline joomata olek oli päris suur katsumus kõige muu kõrval. Kui ei tohi vett juua, siis tuleb ju eriti suur vee isu. Igatahes olid tol hetkel need jääkuubikud nagu maast leitud kuld või ma ei teagi mis võrdlust tuua.

Kolmas mõnu. Laupäeval sain tunda oma kallimat, milleta olin pidanud oktoobrist saati hakkama saama. Loomulikult räägin ma oma ustavast jalgrattast. Tühja sellest, et laupäeval oli suht külm... ikkagi oli nauding suur oma tubli rattaga üks poeskäik ette võtta ja inimeste vahel väikest viisi slaalomit sõita.

Muidu on aga elu veelgi kiiremaks läinud. Villem on nüüd juba ühekuune - eksole täitsa arusaamatu kuidas see aeg niiviisi tormab! Magab ta endiselt palju ja endiselt eelistab ta öösel mööda tube ringi hulkumist (seda siis muidugi koos minu või Priiduga). Nii et uni saadab meid Priiduga pidevalt. Samas mõtlen, et võib olla siis magasingi raseduse ajal ette ja nüüd on mul suurepärane võimalus kohaneda vähem magamisega. Päeval, kui Villem magab, siis torman oma koolitööde juurde ja üritan asjalik olla. Ega ma ei kurda, sest ausalt öeldes on see kooliasjadega tegelemine laste kõrvalt väga värskendav. Väike adrenaliin tekib kui olen jällegi mõne koolitööga maha saanud ja tunnen, et võib olla olen grammi võrra targemaks ka saanud. Petlik maailm, ma ütlen.

Unistused

Ei kirjuta seekord pikalt. Lihtsalt tahtsin öelda, et nii palju sõpru on viimasel ajal kõiksugu huvitavates kohtades reisimas käinud ja endal oleks ka hirmus suur kihu kuhugi teistmoodi mõtlemisega riiki reisida. Ma tean küll, et mul on praegu muid elulisi teemasid millele keskenduda, aga veidike on lubatud ka muudel teemadel unistada. Või mis? Küll ma siis unistused ka täidan kui aeg õige on.
Loen praegu Jaanuse reportaažiraamatut "Kirjad Venemaalt". Soovitan väga! Ma pole mitte kusagil Venemaal käinud ja see asi tuleks nüüd küll võtta 3-aastaku plaani.
Ja siin on mu pinginaaber Kristina reisikiri Lõuna-Ameerikas käigust. Täpsemalt käis ta ära nii Tšiilis, Boliivias kui ka Argentiinas. No ja veel on sõpru, kes seda poolt maakera külastanud hiljuti.
Rääkimata sellest, kes on Gran Canarial ja kes Nepaalis.

Nepaalis tahaks ka oma elu jooksul kindlasti ära käia. Seoses sellega meenub mul mõne nädala tagune vestlus. Üks kena Nepaali naine soovitas mul pärast sünnitust kindlasti massaazi minna. Ütles, et tema maal on selline komme. Kuna ma veel siis ei teadnud kust ta pärit on, küsisin siis kohe. Tema siis küsis vastu, et kas ma olen iial "Nepaalist" kuulnud? Vastasin, et muidugi olen ja tahaksin sinna maale juba selle looduse pärast kindlasti minna. Küsisin siis veel temalt, et kas seal on peamiseks usundiks ikka budism ja kas nepaali keel on hindi keelega sarnane? Tema silmad läksid ikka suuremaks ja ta küsis, et kust ma üldse hindi keele kohta kuulnud olen? Mnjah. Ma saan aru kui Eestist pole kuuldud, aga kas on tõesti olnud sellel naisel kogemusi, et siinsed pole kuulnud riigist nimega Nepaal?

Egas muud. Sedapsi-uudistest veel nii palju, et ma olen täitsa ära keeranud. Kella 4-5 kandis hommikul läheb uni ära. Siis üritan tunnikese und enda peale manada ja siis annan alla, tõusen ülesse. Kooliasju on nii palju teha, et üritan siis neil varastel hommikutundidel kooliasjade osas asjalik olla. Umbes 9-10 vahel hommikul tuleb meeletu uni ja siis magaks lõunani. Pagan, kuidas ma normaalsesse rütmi tagasi saaks? Ei, see ei aita kui ma lõunaune ära jätan.
Ja üleüldsegi, kui ma ükskord Nepaali lähen, siis uurin buda munkadelt, et kuidas saaks vaid 5-tunnise magamisreziimi peale end lülitada? Tegelikult ma muidugi tean, et see on puhtalt harjumuseasi. Keskkooli ajal sai 5 tunniga kenasti hakkama.

Obama, Hudsoni-ime ja Lion King

Ei, ma'ep ole vahepeal sünnitama läinud. Põhjuseid, miks üldse enam kirjutada ei jõua, on mitmeid. Esiteks tuli välja, et mul on vaja veel 9 vabaaine punkti teha ja nüüd osalen ühel Helsingi Ülikooli online kursusel. Täitsa mugav ja huvitav on, sest enamus inimesi on eri maailma paigust pärit ja teemaks on Põhjamaad. Oh globaliseeruv maailm! Nu ja see pole ainuke tegemata koolitöö. Teiseks, eks ma tunnistan et kuulan ka päris palju oma keha ja kui ikka tuleb meeletu väsimus peale, siis magan ka. Vabanduseks mõtlen ikka, et kõhuelaniku peale peab ju ka mõtlema. No ja siis läks eile veel arvuti juhe katki või ma ei tea. Igatahes arvuti enam oma akut ei laadinud ja nii olime vahepeal 36tundi ilma arvutita (saime Priiduga jälle aru millised arvuti- ja internetisõltlased oleme). Muidugi nagu Murphy seadus - kui olin oma kodinad (riideid mis selga mahub, on jäänud väga vähe) jälle selga ajanud ja aeglasel sammul kuhugi seitsmendale avenüüle tammunud, pärast seal kolmveerand tunnikest ootamist, ütles kena teenindaja et tema meelest toimib kõik täiuslikult ja arvutil ega ka juhtmel miskit viga pole. Allelluuja! Vast ei jäänud muljet, nagu rase vaevleks tähelepanupuuduse all. Tegelt vahet pole. Tulin koju, kõik toimib ja see ongi kõige olulisem. Kusjuures, ausõna - eile proovisin väga mitut erinevat pistikut ja asi ei töötanud.

Vahepeal on muidugi palju juhtunud. Uus president ametisse vannutatud, vana ära saadetud, lennukeid Hudsoni jõkke maandunud, jne, jne. No mes ma oskan öelda. Eks sellest on kõik aru saanud, et mulle Obama väga sümpatiseerib ja teisipäevase päeva kohta halba sõna öelda ei oska ega taha. Tema kõne oli minu meelest väga hea ja tekitas minus isiklikult tunde, et see riik on küll igati heades kätes. Obama on kohati nagu sündinud presidendiks - kuidagi selline veatu inimene mu meelest. Aga samas mitte nagu ka robot-inimene, kes on täiuslikuks loodud ja iseloomutu. No eks näis, kas tema ajal ka mingeid luukeresid (ükskõik kas Monica või muu-nimelisi) kapist ilmuma hakkab.
Mnjah, Bush sai ikka Obama kõnes päris palju "tukast sugeda" ja samal ajal võis CNNi vahendusel vaadata, kuidas Valgest Majast perekond Bushi maiset vara kolimisautodesse tõsteti. Ja kui siis tseremoonia läbi oli, "pandi" George ja Laura helikopteri peale ja saadeti Texasesse ära. Isegi tähtsale Inauguration lõunasöögile neid ei palutud. Eks see vist käibki etiketi kohaselt nii, aga kuidagi kummaline tundus kuidas üks valitseja saadetaksegi lihtsalt niiviisi "pildilt" minema. Ja vaene Bush - tema viimase tähtsa kõne ajal juhtus Hudsoni-jõe ime, tänu millele sai kogu tähelepanu see õnnelik lennukiõnnetus ja Bush vaeseke jäi täitsa tähelepanuta.
Tobiase lasteaias üritati 20.jaanuar ka lastele meeldejäävaks teha. Tobias on suur Obama fänn (nagu ka kõik teised ta lasteaiakaaslased) ja aegajalt ta ikka karjatab "Rock Obama!" (Barack on liialt keeruline öelda). Kõik lapsed said siis tol päeval arvamust avaldada, et mida nemad teeksid juhul kui saaksid presidendiks. Osad arvasid, et peaks lastel lubama lõputult kommi süüa ja telekat vaadata, mõned olid jälle vastupidisel meelel - "kui mina oleks president, elaksin väga tervislikult". Tobiase kommentaar oli väga diplomaatiline, aga samas võib kindlasti jälle tema superkangelasi selles süüdistada. Tobias ütles, et kui tema oleks president, aitaks ta kõiki hädasolevaid inimesi.

Natuke ka veel eilsest muusikalist. Me Priiduga pole erilised muusikali armsatajad ja pole kordagi siin Broadwayl muusikali vaatamas käinud. Mõtlesime, et ikka korra peab oma eelarvamused Times Square'ile jätma ja ühte muusikali siiski külastama. Tobias on meile juba pikalt peale käinud, et tema tahab Lion Kingi näha ja seda me siis vaatama läksime. Seda Lõvikuninga muusikali on siin mängitud juba üle 10 aasta ja tundub, et kogu aeg täissaalile. Igatahes on sinna pileteid suht raske saada ja allahinnatud (viimase hetke) piletitest ei maksa selle etenduse puhul unistada. Pean tunnistama, et kui välja arvata see veidi ebameeldiv fakt, et meie taga otsustas üks paadunud Lion Kingi fänn terve muusikalise osa kaasa laulda ja saalis oli kurjamoodi palav, siis oli etendus ülimalt hea. Tõesti - need dekoratsioonid, koreograafia ja ka muusika - tõesti vaatamisväärt! Samas muidugi ei tähenda see, et me nüüd kohe järgmisele muusikalile piletid hangiks, sellest täitsa piisas.

Kas minna paksuks või mitte - vot see on küsimus!

Vaatasime Priiduga reede õhtul filmi nimega "The Insider". See on küll pea 10 aastat vana film, aga filmi teema on ilmselt alati aktuaalne. Filmis mängisid Russel Crowe ja Al Pacino. Ma siia filmisisu kirja ei pane, aga kel võimalust vaadata, siis soovitan. Muusika oli ka hea ja üldse pani igasugu asjade üle mõtlema.

Üks asi millele see film mõtlema pani, oli lapse saamine ja kasvatamine Ameerikas (kuigi film ei räägi absoluutselt sellest). Mina ei ole eriline planeerija tüüp ja kui aus olla, siis ma veidi kardan inimesi, kes on liialt planeerijad ja üleliia ratsionaalsed. Võib olla ma muidugi trotsin sellega täiskasvanuks saamist ja 10 aasta pärast enam nii ei mõtle, aga siiani on mu elu näidanud, et väga põhjalikul planeerimisel pole mõtet sest elu läheb ikka omasoodu. Kuhu ma oma jutuga rihin? Hakkasin lihtsalt mõtlema, et kui ma oleks ameeriklane, siis ma ilmselt peaksin ennast muutma ja ratsionaalsusele /tuleviku peale mõtlemisele volüümi juurde keerama.
Siin on inimesed tavaliselt imestunud, kui Priiduga ütleme, et meil on laps (ja nüüd veel teine tulemas). Me muidugi näeme sellised titenäod välja ka, aga ilmselt New Yorgis on keskmine vanus lapse saamiseks siiski ka palju kõrgem. Ja ma mõistan ameeriklasi. Euroopas katab riik põhilised ja ühed olulisemad vajadused lapsele - näiteks nagu arstiabi ja haridus. Siin aga arstiabi riik ei kata ja koolidega on nii, et enne kui last tegema hakkad, maksaks kolida naabruskonda, millel on hea tasemega "rajooni" kool või siis teine variant, et sul peab olema päris paks rahakott laste erakoolis koolitamiseks. Seepärast ilmselt võibki siin riigis kuulda küsimusele "kas te veel lapsi tahate/kavatsete saada?" vastust sisuga "tahaks, aga meie rahakott ei võimalda rohkem". Ausalt öeldes vanasti suhtusin väikese skepsisega sellisesse vastusesse, sest minu jaoks näitas see eos, et nende inimeste laps saab olema hellitatud, sest ega vanemate paks rahakott lapsest tarka, üliõnnelikku või väärtuslikumat inimest tee. Ega ma nüüdki arva, et lapsele kõige materiaalse võimaldamine talle täisväärtuslikuma elu annaks, aga siin riigis on ka meditsiiniabi ja tervis materiaalse mõõtega ning elada teadmisega, et su lapsel pole tervisekindlustust oleks ikka karm.

Mnjah, siinkohal olgu öeldud, et tahaks loota et Eestis ka 10 aasta pärast ei tähendaks "eliitkool" kooli, kus käivad ainult rikaste inimeste lapsed vaid ikka kooli, kuhu valitakse lapsi vastavalt võimetele.
Rääkimata muidugi meie meditsiinisüsteemist. Ausõna, pärast siin elamist enam Eesti meditsiinisüsteemi ei kiru.

Meil on siin majas ühed sõbrad, kellel on 3 last. Tütar on Tobi lasteaiakaaslane (ehk siis Tobi-vanune) ja kaksikud-poisid saavad peagi kaheseks. Kõik lapsed käivad samas lasteaias. Ma ei tea kas see on Manhattani värk või ei ole üldse Ameerikas riiklikke lasteaedu. Igatahes see lasteaed kus Tobi käib, pole sugugi hirmus kallis siinses mõistes, küll aga meiesugustele (riigi poolt) hellitatud eurooplastele. Ma ei vahi teiste rahakotti, aga kujutan ette et enamus selle pereema (korralikust) palgast läheb kolme lapse lasteaia maksuks. Nemad on inimesed, kes on vastanud tuleviku lapsesaamise plaanidele just nii nagu eelnevalt kirjutasin. Ja kui seda mõttekäiku veel edasi arendada praegusesse aega mil väga paljud (ameeriklased) lähevad tööle teadmatuse ja hirmuga, kas töökoha uksed on veel tema jaoks avatud või mitte, siis mure tuleviku ja oma ülalpeetavate pärast võib olla eriti suur.

Muidugi ei taha ma oma jutuga öelda, et meiekandis ei pea lapsesaamise otsust nii tõsiselt võtma. Muidugi on lapsele kõige olulisem armastav perekond ja loomulikult ka nendepoolne arusaam kaasnevast vastutusest, aga ilmselt pole rahakoti paksus niivõrd määravaks otsustusteguriks kuivõrd ta seda on siin.
Sai nüüd üks selline kohmakas targutus.

Suvi

Juba on käes juuli. Sina jeerum küll, kus sa aeg ometi tormad!
New Yorgis on kuum ja niiske. Iga päev tikub ikka üle 30kraadi minema ja see teeb uimaseks. Alates kevadest on peamiseks liikumisvahendiks siin linnas saanud jalgratas. Priit käib iga päev tööl ka rattaga. Siin on hommikuti päris palju näha ülikondades ja kiivriga rattureid. Naljakas, inimene kohaneb ikka kõigega. Kui me siia kolisime ja esimestel kordadel rattaga sõitmas käisime, siis ma ikka väga kartsin tänava peal/mitte ratta teel sõita. Samuti mõtlesin seda liiklust vaadates, et New Yorgis ma iial autorooli istuda ei taha. Nüüd aga on rattast saanud transpordivahend, mistõttu peamiselt tänavatel sõidangi.

Ka Nevjork on punnis vägevatest suveüritustest ja kuidagi ei tea, mida võtta või jätta. Näiteks nädal tagasi käisime Central Parkis New Yorgi Filharmoonia Orkestrit kuulamas (aitäh Mari-Liisile kutsumast). See oli tasuta üritus ja ma ilmselt ei liialda, kui ütlen et kilomeetri raadiuses kontserdipaigast oli kogu maa kaetud pikniku-tekkidega ja nendel aega veetvate inimestega. Kõik tinistasid vaikselt veini, mugisid suupisteid ja üritasid kõrvadega tabada filharmoonia orkestri helisid. Ma pean ausalt ütlema, et ma olen üldiselt rohkem Prospect Parki fänn, sest seal pole turiste, kuid tol õhtul leidsin ühise keele Central Parkiga ja mingi meeletu rahu tuli hinge sellel üritusel. Õhkkond oli kuidagi väga õdus.

Nädalavahetustel aga kipume ikka linnast välja. Alates maikuust oleme vist igal nädalavahetusel kasvõi päevakski linnast välja sõitnud ja kuhugi loodusesse oma varbad ja ninad pistnud. Eelmisel nädalavahetusel käisime maasikaid korjamas. Mitte Soomes ja mitte lisaraha teenimiseks, aga selleks et suu maasikamagusaks saada. Leidsime internetist ühe farmi , mis asub New Jerseys, ca pooleteise tunni kaugusel New Yorgist. Õudsalt mõnus oli värsket õhku hingata, põllult maasikaid korjata ja lehmi sööta. Ma ei saa midagi parata, aga lehmad mulle ikka väga meeldivad ja kõik muud neljajalgsed ka. Tobias oli ka vaimustuses. Ainult, kas keegi ütleks kuidas saada laps marju sööma? Tobi sööb ainult porgandeid, õunu ja kurki. Muud köögi- või puuvilja ta üldiselt ei tunnista. No mis laps see on?

Teate, ma mõtlesin et ma ei teagi, mida täna siia kribada. Aga ikka tuli pikk jutt. Diplomaadi provva peab ju ikka oskama rääkida mitte-millestki ja pikalt.
Lõppkokkuvõttes tahtsin öelda, et nüüdseks olen jällegi veidi väsinud ümbritsevast betoonist ja konditsioneeritud õhu hingamisest, Tahan vaikust, metsatalu ees istuda, puid vahtida, saunas käia, valgeid öid, jne, jne. Oma väiksesse Eestisse tahan.
Ja seepärast on järgnevad 2 kuud jällegi pigem tegu New York Time Out blogiga.
Sügisest siis jällegi uue hooga!

Neoonroosade küüntega Maša

See sissekanne saab nüüd selline "naistekas" olema. Järgmine kord kirjutan Florida teema lõpuni.
Niisiis, kuna täna sain teada, et vähemalt kõik ained on Helsingi Ülikooli juures tehtud ja loodetavasti olen hilissügiseks siis sotsioloogia magister, pühendan tänase päeva ise-endale. Viimastel nädalatel polnud kooliasjade kõrvalt kohati aega dushi allgi käia, rääkimata õues kevade nuusutamisest.

Niisiis kui olin Tobi lasteaeda ära viinud, tulin koju ja pistsin värvi pähe. Asfaltivärv oli juba mu pealage sillutama hakanud. Nu ja kui juuksed said värvitud ja kuivatatud, panin piltlikult öeldes rattale hääled sisse ja sõitsin pediküüri poole. Ärga arvake midagi, et ma vändates karme mootorihääli ja käiguvahetust imiteerisin - mul on ikkagi daamide ratas! Niinii... siis läksin siin esimest korda elus (kogu elu jooksul kolmandat korda) pediküüri. Kuna siin linnas saab liikumise nimel jalgadele palju valu antud, siis on jalgade korrashoid ju väga oluline. Nii on mu loogika ja vabandus. Ühesõnaga kena korea-päritolu naisterahvas nimega Mary (ei usu, et see ta päris nimi oli), võttis mu lahkelt vastu ja suunas riiuli juurde, kus olid küünelakid. Minu jaoks on see lakkimine selle pediküüri juures üks kõige vähem oluline osa, aga ma siiski valisin mingi beežika-pruunika värvi. Ahjah, siin käib see pediküür nii, et privaatse ruumi asemel on rida pediküüritoole, kus kliendid istuvad ja nende jalgadega siis tegeletakse.
Kui olin ühel neist toolidest istet võtnud, võtsin välja ka oma lugemisvara, et aega ratsionaalselt kasutada. Et Mary mulle pahaks ei paneks, et ma koheselt tema märguannetele reageerida ei oska, ütlesin talle et ma pole enne pediküüris käinud. Seepeale tahtis ta mu esmakogemuse vist eriti mõnusaks teha. Lahkelt vajutas ta toolil mingeid nuppe ja ütles oma armsalt kiirustavas inglise keeles, et lasku ma end lõdvaks, see tool teeb massaaži. Ma ei saanud ei "möh" ega "müh" öelda, kui tooli seest mingid mügarikud mu seljal ringi jooksma hakkasid. Alguses üritasin veel lugeda samaaegselt, aga siis sain aru, et isegi kõrvalistujad näevad, et sellise võdinaga ükski inimene tegelikult lugeda ei suuda. Kõik lihtsalt vappus. Ma olin nagu naistrollijuht, kelle tool kõvasti vetrub. Mary vaatas mulle iga natukese aja tagant otsa ja lausus "Good, aah?!". Mis mul muud üle jäi kui edasi võdiseda ja naeratada. Inimene tahtis ju mulle hääd, nii et kuidas ma ikka talle ütlen et ma tegelikult tahaksin rahulikult lugeda ja mitte näha oma rindu põhja-lõuna suunas hüplemas. Siis küsis Mary, et kas teeme roosad küüned? Mõtlesin seepeale, et ta ilmselt unustas minu valitud värvi ära. Näitasin talle siis omavalitud värvi ja ta raputas pead. Tõi võidukalt riiulist hoopis ühe neoonroosa värvi ja ütles, et tema meelest sobiks see palju paremini. Mind ajas kogu see situatsioon nii naerma, et Mary ilmselt luges mu näost naeratust välja - ja kuna tool vappus endiselt, siis äkki isegi talle tundus et ma noogutan. Nii saingi ma neoonroosad varbaküüned. Roosa värviga on mul vastakad tunded. Ta on kuidagi mu loomuse vastu aga teisalt on ta mingis kontekstis jõle punk ja ilus. Minu varvaste kontekstis aga... no jo jääb!

Siis oli mul veel teine plaan. Nagu ikka jutu mõtteni jõudmiseks alustan ma kirjeldust oma lapsepõlvest.
Niisiis kui me siia New Yorki tulime 2 aastat tagasi, olid mu juuksed umbes kolme sentimeetri pikkused. Ma siis mõtlesin, et kannatamatu inimesena pole mul iial pikki juukseid olnud ja kuna siin on see juuksuri juures käimine üpris kallis, siis on põhjust juukseid kasvatada. Nii ma polnudki siin linnas juuksuris käinud (Eestis puhkusel olles aga ikka). Häda on aga selles, et keegi teadis rääkida, et ise oma juuste lõikamine pidavat halba õnne tooma. Ma ei tea, kes see pagan peab mulle selliseid asju pähe panema... aga ma igatahes ei tahtnud ise täna oma tukka lõigata. Nii otsustasin leida suvalise juuksurisalongi, kus keegi lihtsalt lõikaks mu tuka lühemaks. Leidsingi mingi salongi, parkisin ratta ära ja seadsin sammud juuksurisse. Kui uksest sisse astusin, oli kohe selge, et tegu on venelaste kohaga. Dimitri, pealae pealt kiilanev turske sell, istus kassa ees ja juhendas mu Mira juurde. Mirale seletasin siis kohe, et tahan lihtsalt õhukese tuka lõigata ja kõik. Mira küsis kohe, kas ma vene keelt ka räägin? Ma arvasin, et ta seda küsib! Tunnistasin, et kahjuks ülivähe ja mul oleks väga hea meel kui oskaksin rohkem vene keelt. See selleks, igatahes jällegi juhtus analoogne lugu nagu Maryga. Ei, seal ei olnud trollijuhi tooli... aga Mira küsis kui lühikeseks ma tukka tahan? Ma siis näitasin ja Mira lõikas ikka nii nagu tema meelest oli ilusam. Kui oli ära lõiganud, vaatas mulle otsa rõõmsalt ja ütles "voh!". Mina vaatasin aga peeglisse ja mõtlesin "Uh tõõ, Masha!". Täpselt selline nägu oli, et võiks Masha endale nimeks panna - ümmargune nagu kuu ja siis tupeeritud tukk. Mõtlesin, et pagan võtaks, ma olen nagu nukk keda juuksurid/pediküürid vormivad vastavalt oma iluideaalile. Ütlesin Mirale, et võtku nüüd ikka lühemaks seda tukka, ise vabandades et see ju kasvab hirmus kiiresti. Väike ohe Mira poolt käis asja juurde ja tukk sai ka lühemaks. Nahktagis Dimitrile tuli raha maksta, 7$.

Nii et päev läks igati asja ette. Sai ehk kaunimaks ja nalja sai ka.
Seda ka, et kõigi nende nuku-protseduuride käigus meenus mulle ühe mu isa sõbra räägitud lugu. Nimelt olla kunagi nõukogude ajal olnud Narva maantee Lastekohvikus nägus blond ettekandja, kes võttis küll alati tellimuse naeratades vastu, aga lauale tõi ikka selle piruka, mis tema meelest parem oli.

Igaühel oma lõbu

Tobiasest
Meite noormees elab endiselt peamiselt fantaasiamaailmas. Lisaks kujutelm-isale on tekkinud ka kujutelm-ämm, kellega Tobias käib kontserdil. Ja iga päev kuuleme midagi uut tema isa kohta. Veidi reaalsust on siiski ka lisandunud Tobi maailma. Neljapäeval oli sõbrapäev ja siin maal tähistatakse seda päeva ikka korralikult. Lillepoodide ees on järjekorrad ja poeletid on puha roosad ja südametega kaetud. Koolides/lasteaedades teevad kõik lapsed teineteisele kaarte ja väikseid kingitusi. Tobias tegi kolmapäeva õhtul kaardi ja palus mul selle anda tema tüdrukule. Uurisin siis, et kes see tema tüdruk on ja sain teada, et Sabina tema lasteaiast. Sabina on Tobiasest vanem ja ta on üpris ülbe. Kui ma vahel olen küsinud, kas Sabina temaga ka räägib, siis Tobias vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb "muidugi ei räägi, Sabina on väga kuri". Ühesõnaga võimukus on midagi imetlusväärset. Tobiase üks õpetajatest, kelle nimi on Lavonda aga keda Tobias kutsub Pandaks (sest ta vist ei oska Lavonda öelda), kinnitas Tobiase kiindumust. Tobias ja Jack pidavat kohe suu lahti Sabinat jälgima ja Sabina pidavat seepeale aegajalt nähvama "mida te muudkui passite!". Ei ole see elu lihtne ka kolme aastasel!

Sin-Sin
Nädala sees sain veidi oma kiiksu õlitada. Ei ostnud kolmandat paari kummikuid, ega totrate mustritega sukkpükse, vaid käisin trummi ja bassi üritusel koos Kristiga. Vahva üritus oli. Kel huvi trummi ja bassi või ka indie muusika vastu, siis soovitan seda duot, nimega Edison Gem. Sellelt lingilt saab nende muusikat ka kuulata. Nad teevad muusikat ka Good Looking Recordsile.
Paraku oli aga üks tüütu osa ka selle ürituse juures. Pidu toimus East Village'i klubis nimega Sin-Sin ja see klubi oli tõepoolest veidi patune. Patune seepärast, et seal pigistati silm kinni suitsetajate ees ja 3-4 inimest hoidis plärusid kogu aeg ees. Mul on muidu ükskõik suitsetajatest, aga seal vist puudus ventilatsioon ja seetõttu haisesid pärast üritust kõik riided ja juuksed jne. Nii vähese ajaga on see suitsetamisekeeld avalikes kohtades väga ära hellitanud. Mul on hea meel, et Eestis nüüd ka see keeld on.
Üks tähelepanek ka. Nimelt siin riigis kuulavad trummi ja bassi peamiselt meesterahvad. Eestis minu meelest see nii meestekeskne muusika polnud.


Rubriik liputajatele
Lõpuks ometi mul on rõõmusõnumid liputajatele. Nüüd saab avalikult ja legaalselt liputada. Vaadake siia: http://www.kidrobot.com/html/munny3/gallery.html
Saada aga pilt oma M'ist. Ja sellel leheküljel leidub ka toredaid näpunäiteid (või peaks ütlema m'i-näiteid?).

Uksehoidja kliimamuutused

Meil on siin all üks kummaline uksehoidja. Rääkimata sellest, et talle Priit üldse ei meeldi, mõtleb ta kummalisi reegleid välja. Kui meie naabritüdruk Keity (Priidu kolleegi tütar vastasmajast) meie juurde aegajalt tuleb, siis uksehoidja nõuab Keityle välisukse juurde vastu minemist. Keiti on 12-aastane. Igakord põhjendab Sunny (see on selle uksehoidja nimi) oma nõuet erinevalt. Ükskord ütles ta Keityle, et siin majas vägistati temavanust tüdrukut liftis. No ma ei tea - miskipärast ma arvan, et selline asi sai meie turvareeglitest lõhkiminevas kommjuunis toimuda 80ndatel (kui mitte varem), kui East Village'i kant üpris kriminogeenne oli ja kubises pahupidi silmadega narkaritest. Järgmine kord ütles ta Keityle, et hiljuti oli temavanune tüdruk läinud üksi liftiga ülesse ja hiljem leiti see tüdruk prügisahtides sobramas. Väga huvitav - meil on tõepoolest igal korrusel väike ruum, kus on prügisaht - mida seal sobrada annab ja üleüldsegi kust võtab see mees õiguse Keityt milleski sellises kahtlustada/solvata? Ameeriklaste jaoks oleks siinkohal kohtu-case solvamise eest. Nii ja reedel, kui Keity meile tuli, ütles uksehoidja Priidule, et noored alates 18ndast eluaastast tohivad üksi liftiga üles tulla. Einoh?! Et siis 16selt võib Ameerikas autojuhilube omada ja üksi sõita, aga lapsevanem peab autoukse juures vastas olema ja su koju saatma? Mis pada ta ajab?

Kui ma läksin esimesse klassi, siis ema näitas mul kodutee kätte ja pärast nädalat hakkasin üksi trolliga ja läbi tipi-metsa koolis käima. Ja väga paljud lapsed läksid ja tõenäoliselt lähevad endiselt Eestis lasteaeda ise. Rääkimata sellest, et enamus meist käis lasteaia-ealisena ise kõrval poes piima ostmas. No see uksehoidja ilmselgelt liialdas oma 18-se limiidiga, aga ameeriklaste reeglid on kohati ikka täiesti arusaamatud. Neid näiteid on hirmus palju. Aga ma praegu ei hakka pikemalt sel teemal kirjutama. Vahel lihtsalt ajavad nad oma reeglitega mind väga marru.

Kliimamuutustest tahtsin ka kirjutada. Viimasel ajal olen kuulnud väga paljusid inimesi tõdemas, et poleks uskunudki, et kliimamuutused nii kiiresti/juba meie elu ajal tunda annavad. Ikka on vist kõigil tunne, et ega see mind ei puuduta ja ega ma üksi ikka maailma paremaks teha ei saa. Ma ikka loodan vaikselt mingile imele, mis paneks inimesi rohkem sel teemal mõtlema ja arvestama. Aegajalt kirjutatakse ju eesti ajakirjanduses, et see ökoteema on hirmus trendikaks läinud ja sellest on juba kõrini. Mu meelest on see aga väga hea, et see teema moes on. Nüüd on küsimus, kuidas seda teemat moes hoida? Ökoteema võiks olla nagu Beatlesid.
Nagu ikka, läksin nüüd sujuvalt teisele teemale. Aga tahtsin kirjutada sellest, et üks naabrinaine, kes on meie kõrval majas elanud juba 70ndatest alates, rääkis et 30 aastat tagasi oli New Yorgi talv ikka korralik. Lund oli meeletult, East River (mille ääres me elame) oli jääs ja teistesse linnaosadesse (Brooklyni, Bronxi, Queensi) mindi talvel isegi jala, üle jäätunud jõe. Meie majakompleksi hoovis olla olnud liuväli. Aga juba on njuujorklaste jaoks see selline möödanik, et kui isegi kaks tera lund maha tuleb, on mida uudistes rääkida. Ma ei tea, kas 30 aastat tagasi New Yorgi ilm talvel ka nii muutlik oli? Igatahes kolmapäeval oli meil +19kraadi ja täna näiteks on -7kraadi. Aga East Riverit jäätununa ma küll ei kujutaks ette. Siis pidi ju ikka väga külm olema!

Kui ma kogu selle olukorra peale mõtlen, siis ikka kipub tekkima küsimus, kas härra Bush ka selliseid asju tähele paneb? Või juthub see juba tema ja meie elu ajal, et ainuke puu mida kallistada annab, on lõhnakuusk?
Kõige kurvem on, et ilmselt ta kallistakski parema meelega lõhnakuuske, kui päris kuuske. Hirmus kurb.

Krrr-iitika

Täna ma olen hirmus kriitiline. Ei ole siin midagi kogu aeg üks lust ja lillepidu. Arvate veel muidu, et ma olen nii ära amerikaniseerunud, et muudkui naeratan ja räägin ainult ilusatest asjadest.

Esiteks teema, millest olen ammu kirjutada tahtnud. Nimelt kuidas eesti keeles siis ikka nimetada tumedanahalisi? Siim kirjutas mõni aeg tagasi mulle e-maili, kus muuhulgas kommenteeris mu Tants koidikul kirjutist. Kommentaar oli siis järgmine:

"No mida? "Meestantsijad olid kõik tõmmud (Afro-Americans)". Mis poliitiline korrektsus see nüüd siis on tulnud? Ütle siis, et tantsijad olid mustad, saab vähemalt aru, keda sa mõtled ja ei pea lisama mingit sulgudes seletust."

Siimul on täitsa õigus - ma olen hädas tõmmude/mustanahaliste/tumedanahaliste nimetamisega. Ma tean, et paljud eestlased ütlevad seepeale kohe, et "neeger" on eesti keele grammatiliselt korrektne juba ammusest ajast. Tõepoolest, kurb on avastada keeleveebi "Õigekeelsussõnaraamat 2006" definitsiooni:

neeger <9: .neegri, .neegrit> (ei ole eesti keeles halvustav). - Lehe+neeger nalj ajakirjanik. Neegri+hõim, +muusika, +naine, +poiss, +rass. Neeger+laulja, +ori aj, +sportlane

No kuulge! Isegi selles seletuses on öeldud, et "neeger" tähendab orja. Ma ilmselt ei kritiseeriks ühtegi teist Õigekeelsussõnaraamatu sõna, aga no kuidas me saame omast arust õigustatult seda rassi veel orjadeks kutsuda? Kes pagan me eestlased oleme? Selge on ju see, et kui enamus keeli ei kasuta enam sellise tausta/tähendusega sõna, siis ei tohiks eestlased enam ka raiuda, et nii on aastasadu meie keeles öeldud ja nii me teeme ka edasi. Kui see väljend solvab seda rassi, siis teeme nii, et see pole enam grammatiliselt korrektne. Ilmselt võeti ju see sõna kasutusele ammustel aegadel, kui meie esivanematel (kes on samuti represseeritute rollis olnud!) polnud aimugi, mida see sõna tegelikult tähendab. Vaevalt et eestlastele meeldiks, kui teistes keeltes oleksid näiteks sõnad "eestlane" ja "mats" sünonüümid.

"Mustanahaline" ei meeldi mulle ka öelda, sest eesti keeles on mustal mitu antonüümi. Must-valge ja ka puhta vastand on must.
"Tõmmu" pole ju ka õige, sest tõmmu on justkui valgest veidike tumedam ja pigem võib nii kirjeldada mulatte.
Nii et seepärast ma siis keerutangi alati, kui tahan midagi tumedanahaliste kohta öelda.


Asi, millest veel kirjutada tahtsin, on veidi ka esimese teemaga seotud. Nimelt see väljend ja õigustus "nii tehti juba vanasti". Ma kohe ei saa sellest aru! Loomulikult ma hindan/austan ka vanarahvatarkusi ja leian, et meie esivanematelt on palju õppida ja säilitada - aga kui me kõik oleksime algusest peale oma eluga rahul, siis võiksime ju endiselt elada nii nagu kiviajal. Milleks me siis üldse tarkust taga nõuame, areneme ja elu paremaks teha üritame? Täpsemalt väljendudes, ajab mind vihaseks, kui õigustatakse sõnadega "nii tehti juba vanasti" prostitutsiooni, karusloomade kasvatamist karusnahatööstuse jaoks, sõna "neeger" kasutamist jne. Tavaliselt ongi nii, et inimtegevust millele eriti asjalikku põhjendust pole, õigustatakse sõnadega "nii tehti juba vanasti". Vanasti tehti ka narkoosi "kiviga-pähe" meetodil, käidi ehal, ropendati palju rohkem, suhtuti naistesse kui omandisse, keskmine eluiga oli palju madalam jne, jne.

Nii, nüüd mul on kirumisest kopp ees ja veidi piinlik on ka (mitte kirjutatu vaid virisemise pärast). Aga ma vist ikkagi vajutan "publish post" nuppu. Juu jääb!

Laps ja raamat

No mes ma oskan öelda? Seda et, õnneks Tobias on viimased kolm päeva läinud lasteaeda ilma nutujoruta ja kui talle järele olen läinud, ei olegi ta õnnetult niuksunud ja küsinud "miks ma ta sinna jätsin?". Tundub, et lasteaed on hakanud isegi vähehaaval meeldima. Juhhuu! Ja inglise keelt üritab ka oma kaaslastega rääkida.
Hirmus kavalaks on ta ka läinud. Üle-eile ütles Tobias mulle, et tal on hea mõte. Tsiteerin mõtet: "emme, teeme nii, et ma magan ära, siis on hommik, sina laulad mulle "happy birthday to you!" ja siis kingid mulle ratta". Endal tal kusjuures on ratas.

Tahtsin kirjutada ka ühest raamatust. Õde kinkis mulle Brigid Keenan'i raamatu "Diplomaatiline pagas". Aitäh, Sandra! Kui ma alguses seda pealkirja nägin, siis tõttöeldes, see pealkiri mingit suurt huvi ja põnevust minus ei tekitanud. Mõtlesin, et tegu on mingi käitumisõpetusega diplomaatidele või miskit sellist. Aga oh ei - hakkasin lugema ja enam käest ära ei saanud (nii juhtub mul väga väheste raamatutega). Tegu on siis diplomaadi (hiljem juba suursaadiku) abikaasaga, kes on 20 aasta jooksul väga mitmes kohas (Brüsselis, India eripaigus, Aafrikas, Süürias, Kasahstanis) lähetuses olnud. Ma ei tea, kas asi oli äratundmisrõõmus või milles... aga tõesti vahvalt ja huvitavalt kirjutab. Meil on alles esimene lähetus ja minu kogemus on selles vallas kesine, aga sellised tunded nagu koeratunne, kus tegeled peamiselt kaasa koju ootamisega või siis kompleks hakata vastuvõttudel kõva häälega seletama, et kodumaal tegin ka kõvasti tööd ja mulle üldse koduperenaiseks olemise roll ei meeldi - need nähtused esinesid ka minul. Või siis mõtted, et täna alustan päeva positiivselt ja ei vingu, sest ega Priidu elu ka lihtne pole. Hm, praegu on sellest kõigest hea kirjutada, sest et see on möödanik ja mul on nüüd võimalus töö leida. Igatahes soovitan lugeda - briti huumor on ületamatu. Ahjah, üks viga sellel eestikeelsel tõlkel on - nimelt on selles raamatus väga palju kirjavigu (kui isegi mina märkan, siis neid ON palju).

Lapsesuu

Huh, viimasel ajal ma kohe ei taha kodutelefoni vastu võtta, sest need siinsed reklaamipakkujad või siis mingiks kampaaniaks raha kogujad on hirmus tüütud ja kohati julmad. Kuna Eestis oli mul paar kogemust, kus helistaja küsis minult "kas sul ema ka kodus on?" või siis "kas ma räägin täiskasvanud inimesega?", siis olen siin ka paar korda oma titehäält ära kasutanud. No näiteks üks päev helistas inimene ja küsis isikut, kes vastutab meie peres elektriarve eest. Vastasin et "teda pole kodus" (sest ma tõesti ei tea elektriarvest mõhkugi). Seepeale küsis helistaja "when will your mommy or daddy get back home?" ja ma vastasin tütarlapse häälega jälle "very late". Selleks korraks oli jutul lõpp.
Mis mulle ei meeldi siin on see, et need tegelased helistavad suht hilja. Just siis, kui oled põngerja magama pannud ja tahaks oma mehe külje all lösutada ja juttu puhuda, siis heliseb telefon ja tahab miskit sulle pähe määrida. Ahjah, viimasel ajal helistati kogu aeg ja küsiti "Mrs Simpsonit". Kuigi mul olid vahepeal lokid, siis ma ei ole Marge Simpson, saage ometi aru.

Ükskord oli eriti vihane meesterahvas. Alguses teatas mulle rõõmuga, et olete välja valitud ja võitnud tasuta reisi ja nüüd peate lihtsalt nende reisibüroosse kohale minema. Yeah right! Seda väljavalitu juttu olen ennegi kuulnud. Ütlesin onule viisakalt, et ma pole huvitatud, mispeale ta sai kurjaks ja hakkas küsima "miks?, Miks? - kas sa tahad öelda, et sulle ei meeldi reisida?". Seepeale pistsin lihtsalt toru ära.
Eestis sai siiski ühe konkreetse ei-vastusega tavaliselt kõne kiiresti otsa ja pealegi eesti pesupulbri pakkujatega sai nalja ka. Järgneb lõik tõsielu-kuuldemängust "pesupulbri pakkuja (PP) ja pirjo(P) aastal 2005":
PP: tere päevast! kas ema on kodus?
P: ei ole
PP: kas ta tuleb õhtul?
P: ei tule
PP: kas ta homme on kodus?
P: ei ole
PP: oiiii - kas ma räägin täiskasvanud inimesega?
P: jah
PP: oi, andke andeks!
P: pole hullu
PP: tahaksin teile pakkuda uut rootsi pesupulbrit "svenska" (nimi muudetud, kuna ei mäleta). Tegu on parima tootega, kuna selle pesupulbri hinna ja kvaliteedi suhe on väga hea, jne... see pulber on allergoloogiliselt testitud, looduslik, ei sisalda lõhna-aineid, jne, jne. üheks pesukorraks vajate vaid väga vähe pulbrit.
P: oskate öelda, kas see toode on loomade peal testitud?
PP: oi, ei oska - väga hea küsimus! uurin kohe järele. (PP hüüab Maimut ja küsib järele)
PP (võidukalt): sain just teada, et JAH, see on loomade peal testitud - te võite seda pulbrit osta!
P: vabandust, aga sellisel juhul ma kindlasti seda pesupulbrit ei osta. selline on mu põhimõte.
PP (ehmunult): oih... aga teate, ma ei usu, et see loomade peal testitud on. Kes see ikka pesupulbrit loomade peal testib!?

Side lõpp.

Et siis klient on kuningas ja vastavalt tema tahtmistele on ka pakutav pesupulber "formuleeritav"? Tegelt on mul paha tunne seda juttu kirjutades, sest need telefoni-inimesed teevad siiski vaid oma tööd ja see töö pole kindlapeale lihtne. No ja seetõttu mul ongi alati nii raske viisakalt neid pikalt saata, sest nende sissetulek sõltub suure tõenäosusega mahamüüdud kaubast.


PS! Nimme kirjutasin jälle midagi mõttetut, sest kujutan ette, et pooltel eestlastel (mina kuulun sellesse poolde) pea viimasel ajal valutab liigse ajalehtede lugemise ja muretsemise pärast.

Tigu ja rohe-elukad

Kirjutasin eksole eelmises postituses, et mul olid veidike süümekad, et sain Parikal käia ja Priit-Tobias mitte. Nõnda ma siis mõtlesingi neile väikese tükikese Parikat kaasa võtta. Kohvrisse pistsin ühe vana-vana hiirte poolt veidi näritud puulusika (mille sahvrist leidsin) ja Sandra-Uku leidsid hoovi pealt tammetõru ja teo. Viimase puhul olime muidugi kindlad, et tegu on lihtsalt tühja teokarbiga ning selle majakese omanik on ammu oma teed läinud. Tammetõru ja tigu tulid käsipagasis siia. Tobiasel oli teo üle väga hea meel ja ühel hetkel ta palus, et ma selle vette paneks. Mõtlesin, et teen ikka lapsele head meelt (kuigi ega tühjast teokojast ikka kedagi välja ei tule) ja panime teo ja tammetõru vette. Peagi vaatasin "Ohhhooo - tigu ronib mööda anuma seina ülespoole". Piinlik, piinlik - see pole ju eriti loomakaitseline teguviis niiviisi loomi käekoti taskus transportida, aga ma ausõna ei arvanud, et selles teokarbis ka omanik elab. Tigudel võiks ka eravalduse silt olla. Igatahes elab meil nüüd vaasis Parika tigu. Tobias annab talle kapsalehti süüa ja nii ta siis elutseb "ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi". Tegelikult võiks ta Central Parki viia, sest ega üks korralik tigu ikka korteris elada ei taha, olgu see vaade milline tahes. Oma hoovipealsesse lillepeenrasse ei julge teda viia - ma kardan, et seal kasutatakse hirmsaid mürke kõiksugu nälkjate ja putukate tapmiseks. Teisalt kardan et juulikuuni tigu korteris vastu ei pea - et ta tagasi Parikale viia.
Siin siis väike foto ka meie uuest koduloomast:



Tobist tahtsin ka veidi kirjutada. Teate kuidas mingi aeg tuleb neil see periood, kus kõik on "minu oma!". Peamiselt tuleb see ütlemine muidugi siis, kui keegi teine laps tahab "minu oma" mänguasju kasutada. See vastik kadedusperiood pidavat mingis mõttes ka vajalik vist olema, sest mingil määral kujuneb nii lapse minatunnetus. Või kuidas see nüüd oligi? Kes teab, kommenteerige.
Selle jutuga tahtsin aga sinna jõuda, et Tobias on miskipärast sedameelt, et tema ninast (aegajalt) tulev roheline "varandus" on väga väärtuslik. Kui me ta nina üritame nuusata või lihtsalt pühkida, siis teatab ta väga vihaselt, et "see on minu oma!" ja nõuab kohe tagasi. Siis olen muidugi lolli mänginud ja niiöelda kohe tagasi ta varanduse pannud, sest "tagasi pannes" saab tegelikult jälle nina puhastada. Igatahes kummaline on see lapse mõtteviis. Mänguasjade jagamine kusjuures polegi talle nii suur probleem, aga nina rohe-elukad on tema varandus.

Niinii, nüüd ma vist olen nii kaugele läinud, et räägin lapse kaka värvist ja leian, et kõiki peaks see huvitama ja selles ei peaks midagi jälki olema. Nunnu! :)

Shokolaadi hambad

Teate, mul on tõsiselt suur tüdimus valgendatud hammastest. Ma ei tea kas ma lihtsalt panen seda viimasel ajal tähele või mis... aga see asi on juba igavaks muutunud. Kui telekat vaatad, siis on kõigil inimestel valgendatud, "tlinnnn"-häält tegevad ja helkivad klantshambad. Eks ma saan aru, et valged hambad on tervete, hästihoitud hammaste tunnuseks, aga ma ei tea, ikkagi häirib... :)
Vägev oleks, kui hakataks müüma mitte vaid valgendavat hambapastat, vaid ka "kollendavat", "punetavat" ja näiteks shokolaadiseks tegevat hambapastat. Praegust mõtet kirjutab minu punk-kromosoom, kes lihtsalt ei kannata, kui kõik inimesed on "ühe puuga" löödud. Teiseks ei meeldi mulle tehis-asjad, millel on vaid väline väärtus. Või no olgu, olgu - samamoodi on puht välise väärtusega ehted, märgid, rätikud ja muud aksessuaarid, aga valgendatud hambad lihtsalt ei meeldi mulle.
Selline kiiks seekord. Liis, ära pahanda! :)

Punk kromosoom läks nüüd hambaauku. Tahtsin veel öelda, et täna poes käies, valis üks noor naine endale koogikesi ja oli selle tegevuse juures väga emotsionaalne. Kui keegi oleks ainult kuulnud neid häälitsusi (nägemata tema tegevust), oleks võinud arvata, et see on erootika filmi soundtrack - "Mm, that looks so good, mmmh-uuuh-aah, etc." A teate, Kalevi uus tiramisu shokolaad on ka nii ülihea, et ma saan väga hästi aru et selliseid häälitsusi on võimalik magusaleti ääres teha.
Helen ja Sten, aitäh shokolaadide eest! :)

Blogimisest

Teate see blogimine on üks ajudele käiv asi.
Eksole selle ajaveebi eesmärk on lihtsalt kirjeldada meie siinset elu, sest kui lähedased küsivad "kuidas teil seal läheb, mida uut avastanud olete, jne?", siis peaks kõigile sama juttu rääkima või saatma. Aga samas, kui saadaks regulaarselt sõpradele-lähedastele e-maili siis see tekitab inimestes justkui kohustuse see jutt läbi lugeda ja võib olla isegi vastata. No ja siis ei pruugi kõikide sõprade, sugulaste e-maile olla ja keegi võib end puudutatuna tunda. Seepärast läksin seda teed, et hakkasin seda N'York Timesi pidama.

Aga ühel hetkel avastad, et igapäevaselt tiirleb peas küsimus - kas kirjutada sellest ka blogis ja kuidas seda ikkagi kirjeldada? Ma kujutan ette, et fotograafil on sama lugu, et ta näeb oma elu tihti kaadrites. No näiteks sõidab rongiga ja siis näeb mingeid lahedaid puberteedi-eas noorukeid kirjutes riietes kõrvuti istumas ja siis tahaks need veidi protestimeelsed aga samas ebakindlad noored pildile tallendada, sest enamusel on äratundmisrõõm sellist pilti vaadates. (Ma vist võiks pikkade ja segaste lausete eest Oscari saada!) Kuigi see ajaveebindus on ju enda jaoks, sest kunagi aastate pärast võib endal huvitav lugeda olla ja ehk ka Tobiasel (kõigile ju meeldib kuulata, mis veidrustega väiksena hakkama said), siis mõtled ikka ka teiste peale. Näiteks üle-eelmine kirjutis meie nädalavahetuse kohta tundus mulle lõppkokkuvõttes mõttetu. Miks peaks keegi viitsima lugeda sellest, et kõigepealt läksime Sinna, siis sInna ja siis üldsegi siNNa? Samas kui mõtled et kirjutad seda endale, siis võib seda "sinna-sinna" juttu kunagi huvitav lugeda olla.
Võiksin ju ka ainult Tobiasest kirjutada, sest see väike jõnglane areneb igapäevaga ja eks me ise jälgime seda arengut suure ahviarmastusega. Aga samas kõik lapsed tegelevad peamiselt arenemisega ja enamus vanemaid vaatavad oma last kui suurimat ilmaime, mistõttu tunduks ainult oma lapse esiletõstmine kuidagi kohatu. Pealegi siis peaks blogi nimi olema Tobias' Times. Niih ja kui ma siis kirjutan puhtalt oma tähelepanekutest ja arvamustest, siis mulle jälle tundub, et miks pagan peaks mu mõtted midagi nii erakordset olema, et kõiki see huvitama peaks.
Niih, aga siis tuletan ikka jälle meelde, et kirjutan seda eelkõige enda jaoks ja unusta ära see küsimus, kas teistel ka seda huvitav lugeda on?

Ahjah, blogindusega saab ka väga hästi selgeks, millised on mu parasiitsõnad. Need on: aga, ühesõnaga, no, igatahes, ahjah, näiteks, nimelt jne.

Teine raskus on mul veel. Nimelt ma ei taha olla üleolev siinse ühiskonna suhtes, aga ikka kipun palju kritiseerima. Oma arvamus on ju muidugi tervitatav asi, aga küsimus on vist selles kuidas oma mõtteid presenteerida. Kõige vastikum on lugeda kellegi reisimuljeid kui need on kirjutatud väiklaselt suure ego-mätta otsast - mõttega, et see elu mida mina elan ja see keskkond kust mina tulen on kõige õigem. Teisalt paratamatult kirjutad asju oma mätta otsast vaadatult. Aga tean ka seda, et kui oleksin Eestis blogi kirjutanud, siis oleksin ka sealse elu ja ühiskonna suhtes kriitiline. Ühesõnaga, võta või jäta! Ma loodan, et selles ajaveebinduses on ka mingid faasid ja ma olen praegu nagu ennist kirjeldatud pubekas - protestimeelne, kuid ka ebalev.