Huh, viimasel ajal ma kohe ei taha kodutelefoni vastu võtta, sest need siinsed reklaamipakkujad või siis mingiks kampaaniaks raha kogujad on hirmus tüütud ja kohati julmad. Kuna Eestis oli mul paar kogemust, kus helistaja küsis minult "kas sul ema ka kodus on?" või siis "kas ma räägin täiskasvanud inimesega?", siis olen siin ka paar korda oma titehäält ära kasutanud. No näiteks üks päev helistas inimene ja küsis isikut, kes vastutab meie peres elektriarve eest. Vastasin et "teda pole kodus" (sest ma tõesti ei tea elektriarvest mõhkugi). Seepeale küsis helistaja "when will your mommy or daddy get back home?" ja ma vastasin tütarlapse häälega jälle "very late". Selleks korraks oli jutul lõpp.
Mis mulle ei meeldi siin on see, et need tegelased helistavad suht hilja. Just siis, kui oled põngerja magama pannud ja tahaks oma mehe külje all lösutada ja juttu puhuda, siis heliseb telefon ja tahab miskit sulle pähe määrida. Ahjah, viimasel ajal helistati kogu aeg ja küsiti "Mrs Simpsonit". Kuigi mul olid vahepeal lokid, siis ma ei ole Marge Simpson, saage ometi aru.
Ükskord oli eriti vihane meesterahvas. Alguses teatas mulle rõõmuga, et olete välja valitud ja võitnud tasuta reisi ja nüüd peate lihtsalt nende reisibüroosse kohale minema. Yeah right! Seda väljavalitu juttu olen ennegi kuulnud. Ütlesin onule viisakalt, et ma pole huvitatud, mispeale ta sai kurjaks ja hakkas küsima "miks?, Miks? - kas sa tahad öelda, et sulle ei meeldi reisida?". Seepeale pistsin lihtsalt toru ära.
Eestis sai siiski ühe konkreetse ei-vastusega tavaliselt kõne kiiresti otsa ja pealegi eesti pesupulbri pakkujatega sai nalja ka. Järgneb lõik tõsielu-kuuldemängust "pesupulbri pakkuja (PP) ja pirjo(P) aastal 2005":
PP: tere päevast! kas ema on kodus?
P: ei ole
PP: kas ta tuleb õhtul?
P: ei tule
PP: kas ta homme on kodus?
P: ei ole
PP: oiiii - kas ma räägin täiskasvanud inimesega?
P: jah
PP: oi, andke andeks!
P: pole hullu
PP: tahaksin teile pakkuda uut rootsi pesupulbrit "svenska" (nimi muudetud, kuna ei mäleta). Tegu on parima tootega, kuna selle pesupulbri hinna ja kvaliteedi suhe on väga hea, jne... see pulber on allergoloogiliselt testitud, looduslik, ei sisalda lõhna-aineid, jne, jne. üheks pesukorraks vajate vaid väga vähe pulbrit.
P: oskate öelda, kas see toode on loomade peal testitud?
PP: oi, ei oska - väga hea küsimus! uurin kohe järele. (PP hüüab Maimut ja küsib järele)
PP (võidukalt): sain just teada, et JAH, see on loomade peal testitud - te võite seda pulbrit osta!
P: vabandust, aga sellisel juhul ma kindlasti seda pesupulbrit ei osta. selline on mu põhimõte.
PP (ehmunult): oih... aga teate, ma ei usu, et see loomade peal testitud on. Kes see ikka pesupulbrit loomade peal testib!?
Side lõpp.
Et siis klient on kuningas ja vastavalt tema tahtmistele on ka pakutav pesupulber "formuleeritav"? Tegelt on mul paha tunne seda juttu kirjutades, sest need telefoni-inimesed teevad siiski vaid oma tööd ja see töö pole kindlapeale lihtne. No ja seetõttu mul ongi alati nii raske viisakalt neid pikalt saata, sest nende sissetulek sõltub suure tõenäosusega mahamüüdud kaubast.
PS! Nimme kirjutasin jälle midagi mõttetut, sest kujutan ette, et pooltel eestlastel (mina kuulun sellesse poolde) pea viimasel ajal valutab liigse ajalehtede lugemise ja muretsemise pärast.
4 kommentaari:
Kunagi, kui ma veel Eestis ühes raamatupidamisbüroos töötasin, saatis üks telefonimüüja meie faksi peale neile endile mõeldud juhendi, kus oli kirjas, mida tuleb potensiaalsele kliendile rääkida ja kuidas erinevate vastuste korral edasi käituda. Seal olid näidisdialoogid, umbes nii, et klient ütleb "ei" ja sina ütled "aga sel juhul..." Me küll palusime faksida kaupa tutvustav info, aga ju läksid tüdrukul paberid natuke sassi :) Millegipärast rohkem ta meile ei helistanud.
Ja seda, et mul paluti telefonile isa või ema kutsuda, juhtus ka tihti. Aga üks pahane klient käratas ükskord mulle jutu sees: "kui vana te üldse olete!" No ma olin siis peaaegu 30 juba :) Millest ma järeldasin, et töö juures telefonile vastates pean jämedamat häält tegema.
Jah, USAs on mõistlik automaatvastajaga telefon, reklaamihaid katkestavad sinu sõnumit kuuldes kohemaid kõne, ja ülejäänud nn vajalikud inimesed saavad alati sõnumi jätta ... Mobiili peale nad raiped ei helista õnneks.
Hehee, mul on selle häälega jällegi vastupidi - kooli ajal sai mitu korda erinevatel põhjustel kantseleisse helistatud ja sõpru "arstile viidud".
mnjaah, erinevalt Eestist (võib olla on asi nüüdseks juba muutunud), on siin tõepoolest levinud automaatvastajale sõnumi jätmine. Meie telefoni ekraan on omadega "pekkis" (mitte et rasvunud ameerika-telefon oleks), aga meie seda automaatvastajat kasutada ei oska. Ja nii oleme päris paljude sõprade pahameele ära teeninud nende sõnumeid mitte kuulates. Ühesõnaga Maris, sinu postitus tuletas mulle veelgi meelde, et põhjusi uue telefoniaparaadi hankimiseks on küllaga.
Postita kommentaar