Tagasi Singapuris

Ja viimane aasta Singapuris, ALGA! 

Suvi Eestis sai minu jaoks küll peaaegu kuu aega tagasi läbi, mil saabusin tagasi Singapuri, kuid ikka pole enne mahti saanud kirjutada. Jällegi oli imeline suvi - täis kõiksugu sündmusi - nii rõõmsaid, üpris töiseid, kuid ka kurbi (õnneks need olid vähemuses). 

Nagu ikka võeti mind saabudes vastu laulu ja lilledega. Ütlesin ka sõpradele, et varsti ma "ilma fanfaarideta" ei oskagi enam Tallinna Lennujaama saabuda. 

Kõigest ei jõua kirjutada, kuid Singapuriga seoses oli meil ka üks oluline sündmus. Nimelt külastas Eestit juunis Singapuri presidendipaar. See oli iseenesest suur au, kuna sisuliselt tegi president Tharman Shanmugaratnam ja tema kaasa Jane Yumiko Ittogi oma ametiaja esimese Euroopa visiidi Eestisse. Meiesugusele väikeriigile on see ikka suur au niiviisi märgatud saada. Tuligi välja, et nad on abikaasaga ka suured Eesti fännid ning käinud siin enne covidit eraviisiliselt, kogu oma perega. Visiit läks hästi ning mul õnnestus ka paaris kohas kaasa jõlkuda. 

Sellest, kui tore oli näha Tobiast, Gogot, perekonda, sugulasi, paljusid sõpru, olla Varnjas, sellest kõigest ei hakka pikemalt kirjutama. Suvesse mahtus ka väike kurb sõit Taani matustele, PJ Harvey kontsert Flow festivalil Helsingis ning konverents Šotimaal. Ja Villemi suvi oli väga töine - nii malevas, cateringi jooksupoisina jne. Ta oli ise väga rahul sellega.

AGA, nüüd oleme tagasi Singapuris ja nagu öeldud, saab see teekond juba järgmisel suvel läbi. Sestap tuleb veel Singapurist ja sellest kandist üritada viimast võtta. 

Üks tähelepanek. Kui ma augusti lõpus saabusin Singapuri ja võtsin lennujaamast takso, hakkas taksojuht jällegi rääkima kui hea koht on ikka Singapur. See pole esimene kord ja kuigi vahel on ka veidi Singapuri-kriitilisi taksojuhte olnud, siis need on vähemuses. Ilmselt kuna ma näen välja selline, et võib olla olen turist, siis seetõttu hakkavad sageli taksojuhid Singapuri mulle tutvustama. Ja nagu sama plaadi pealt tuleb see jutt, et Singapur on ikka üks parim koht elamiseks, siin on turvaline ja puhas ning inimesed on sõbralikud. Üks naljanina taksojuht küsis ka, et kas ma tean tasuta taksoteenuse telefoninumbit. Kui kostsin, et pole kuulnudki, siis kostis ta, et selleks on "999" - ehk siis politsei number. :) Aga miks ma sellest kirjutan on see, et üldiselt on singapurlased väga uhked oma riigi üle ning see ühendab neid. Muidugi on selle kõige üks põhjus ka see, et meedia- ja sõnavabadusega on siin lood kehvasti, mistõttu meedias üleliia kriitilisi lugusid ei ilmu. On paar alternatiivsemat kanalit, mis kirjutab ka kriitiliselt, kuid saan aru, et kõike seda ikka kontrollitakse. 
Kuulan siin ikka hommikuti Vikerraadiot ja muidugi loen Eesti lehti ning mulle ikka tundub, et see foon on läinud ekstreemselt negatiivseks meil. Vahepeal tundub, et riigiametnikud on suuremad vaenlased kui meie idanaaber. Kuidagi seda lõhestamist ja jauramist tuleb iga nurga pealt. Saan muidugi aru, et viimased 4 aastat on olnud väga keerulised koos oma erinevate kriisidega. Aga siiski, Eestis vist ei juhtu sageli nii, et taksojuht hakkaks rääkima, kui toredas kohas me elame ja kui palju ägedat meil on. Eks kindlasti mängib siin rolli ka see, et ma ei ole Eestis kui turist, mistõttu ilmselt ei teki taksojuhtidel soovi oma riiki tutvustada. Muidugi pole ka selle jutu eesmärk öelda, et sõnavabaduse piiramine oleks hea asi. Aga tunnistan, et kuigi elan siin turvalises, puhtas ja ilusas Singapuris, siis tunnen sellest hoolimata suuremat privileegi, et olen Eestist. No pole teist nii ideaalset riiki siin maamunal! Selline targutus, seekord.

Hiina Uus Aasta

Head Uut, Draakoni Aastat!

Huvitaval kombel on Singapuris elamisega veidi sarnane lugu, nagu oli Gruusias. Ehk siis pärast meie talviseid pühi (jõulut ja uut aastat), tuleb veel teine sats sarnaseid pühi. Gruusias tähistati jaanuaris Gruusia õigeusu kiriku järgi nii jõule (7.01), kui ka uut aastat 13.01. Seega seal oli suur vaikuse ja puhkuse periood detsembri teisest poolest kuni jaanuari keskpaigani. Erinevalt Gruusiast siin elu vahepeal seisma ei jää, kuid Hiina Uus Aasta on väga suur ja oluline püha. Seda tähistatakse tegelikult suisa 15 päeva ehk Hiina uue aasta esimesele päevale eelnevast ööst kuni laternafestivalini, mida tähistatakse 15. päeval. Seega sel aastal 10. kuni 25. veebruarini. 

Ja selle pühaga seoses on ikka väga palju traditsioone. Laupäeval, kui oli Uue aasta esimene päev, oli tõesti suurem osa poode kinni, sest tegu niivõrd suure pühaga. Nagu Eestiski, siis seda siin naljalt ei juhtu, et poed kinni oleksid. Linnapeal kõndis ka sellevõrra vähem inimesi, kuid nende puhul, keda näha oli, tundus nagu oleksid ühe ja sama spordikoondise mängijad linnapeale lahti lastud, kuna kõik kandsid punaseid või kollaseid riideid. Nimelt sümboliseerib punane õnne, vitaalsust ja edukust ning peaks ka halvad jõud eemale hoidma. Kollast nähakse võimu, kuninglikkuse ja ärksuse värvina. Seega on need kaks värvi väga soositud Hiina kultuuris ja eriti uue aasta aegu. Aga valget ja musta ei soovitata kanda sel perioodil, kuna neid mõlemaid nähakse leinavärvidena. Muide olengi kuulnud, et matustel kantakse siin pigem valget, mis on suhteliselt vastupidine meie kommetele.

Nii arvataksegi, et kõik, mis sa teed Uue Aasta esimesel päeval või sel perioodil, mõjutab kogu su ülejäänud aastat. Näiteks ei tohi uue aasta esimesel päeval tuba pühkida, kuna arvatakse, et pühid õnne minema; peaks hommikul magama nii kaua, kui torust tuleb, kuna muidu tuleb kiirustav aasta; ei tohiks süüa putru, kuna see oli vaeste Hiina perede toit ja kui esimesel päeval seda sööd, siis võib juhtudagi, et on nii vaene aasta ja saab vaid putru süüa, jne. Panen siia ühe ingliskeelse õpetuse mida teha võib ja mida mitte. 

Lisaks kogu värvigammale, on viisakas kinkida inimestele suuri mandarine (mitte igasuguseid) ja oluline on, et neid oleks paaris arv, kuid mitte neli. Number 4 on üldse siin põlu all, kuna see meenutab sõna 'surm' ja sestap võib Singapuris olla ka nii, et pole korter number nelja või ükski auto ei pargi parklas sellise numbriga kohale. Natuke nagu Ameerikas number 13. Aga see eest, number 8 on väga suures soosingus, kuna see meenutab sõna 'rikkus' ja nii on ta nende kultuuris üks populaarsemaid numbreid. Olen vist ennegi kirjutanud, et Priidult on mitmete kohalike poolt küsitud, et kuidas õnnestus saada saatkonna auto numbriks 88? Priit on naljaga pooleks öelnud, et ootasimegi nii kaua saatkonna avamisega, et saaks selle numbri. Ühesõnaga numbrimaagia!

Üldsegi olen üllatunud sellest, kui palju on Hiinas seotud sellega, kuidas mõni sõna kostub või mida meenutab ning kuidas see paneb paika selle sõna saatuse. Kuulsin eile (Viker)raadiost, et üldjuhul on niiöelda Hiina vana aasta õhtu Hiinas ka riiklik püha, kus pered kogunevad, et vana aasta ära saata. Sel aastal anti aga võimude poolt teada, et seda püha nii väga tähistama ei peaks. (Kirjutamata) põhjus on selles, et tol päeval soovitakse hiina keeles midagi sellist, mis tähendab otsetõlkes päikeseloojangust lahti saama. Kuna aga sõna 'päikeseloojang' kostub nagu Hiina kõige kõrgema juhi Xí Jìnpíng'i eesnimi, võib vana aasta õhtu soov meenutada ka midagi sellist, et saame XI'st lahti. See on ka siis põhjus, miks ei soositud selle päeva tähistamist ja sooviti pisendada selle sõnapaari kasutamist. Eks ebausku on kõikides rahvustes ja kui Hiina rahvas on ebauslik, siis on ju täitsa mõistetav, et seda on ka nende liidrid. Aga ma ei tea, et meie ebausk Eestis oleks seotud sellega, kuidas mõni sõna või väljend kostub. 

Draakoniaastat nähakse aga väga edukate inimeste aastana, mistõttu loodetakse, et sel aastal tahavad kõik ka beebisid tegema hakata, et laps saaks draakoniaastal sündida. Päris naljakas oli lugeda, et Singapuri peaminister, kes ka ise on draakoni aastal sündinud, soovitas oma uusaasta kõnes kõigil väikseid draakoneid tegema hakata ja tõi ka välja statistika, et eelnevalt on draakoniaastal täheldatud sündivuse kasvu. Singapurlased on minu jaoks väga ratsionaalsed, mistõttu on mõne tähtkuju mainimine ja seostamine demograafiliste lainetega päris humoorikas. Samas suure osa siinsete elanike juured ulatuvad Hiinasse, kus tähtkujudel ja kuuseisudel on oluline roll ning ilmselt võibki nii olla, et üritatakse lapse tähtkuju ka rihtida. No ja arvestades, et nende sündimus on vähenenud alates 60-ndatest, siis ega ei imesta selliste sõnumite üle. Vaatan lehtedest, et Hiinas on sama teema õhus. Lisan siia ka lõigu ajalehe artiklist.

Kohe varsti lõpetan oma jauramise. Aga olgu veel öeldud, et lisaks sellele on komme anda Ang Baod. See tähendab, et annad ümbrikus raha lastele ja noortele (kes pole veel abielus) ning saan aru, et ka koduabilistele tuleb punane ümbrik kätte anda. Ja jällegi on oluline, et seal oleks kahega jaguv summa, kuid mitte number 4-ga lõppev number. 

Kuna singapurlastele on söök oluline, siis on muidugi ka toitu puudutavaid traditsioone. Singapuris süüakse Hiina uue aasta puhul Loheid. See on jällegi sümboleid täis söök, kus visatakse "õnne kokku". Yusheng, on segu õhukesteks viiludeks lõigatud toorest kalast ja hakitud köögiviljadest, ja maitseainetest – neid lisatakse ükshaaval kindlas järjekorras ja loetakse soove. See toit on suurel kandikul keset (soovitavalt ümmargust) lauda ja siis visatakse pulkadega seda õhku. Kes viskab kõige kõrgemale, sel tuleb kõige edukam aasta. Lisan siia video eelmisest aastast, kui Aime-Ants-Uku-Susi meil külas käisid ja saime ka õnne loopida. 

Igatahes head draakoni aastat teile kõigile!

"ANNA TÖÖD!"

Väidetavalt tekitab inimestes palju stressi see, et sotsiaalmeedias kipuvad inimesed jagama vaid oma positiivseid kogemusi ja emotsioone, poseerima reisifotodel, pildistama gurmeetoite, kontsertide videoid jne. Nii võib tekkida tunne, et kõigil on nii hea ja ilus, aga endal pole nii. No kui lähemalt mõelda, siis eks pigem tõesti jagatakse sotsiaalmeedias oma eduelamusi ja vähem on juttu muredest või sellest, mis päevas vussi võis minna. Mina vist kirjutan ka siin blogis peamiselt elamustest ja toredatest kogemustest. Aga täna luban veidi tasakaalu luua sellega, et kirjutan ka lähetuse pahupooltest.

Kipun arvama, et selleks, et õnnelik olla, annab meil üldiselt palju ka ise ära teha. Mõnes mõttes on õnn ka hoiak. Saan muidugi aru, et kui tervis on kehva endal või lähedastel või elada sõjatsoonis, siis on mu väited lollid. Kuid tahan jõuda selleni, et inimesi teevad erinevad asjad õnnelikuks ja oskus õnnelik olla, on ka suur oskus. Minu õnnevalemi üks oluline komponent on eneseteostus ehk võimalus töötada. See osa on mul aga kahjuks üpris puudu praeguses olukorras. Teen küll vahel Eestisse veidi mõnd projektipõhist tööd, kuid see pole päris see. Igatsen tunnet, kus reedel ehk töönädala lõpus tunned rammestust raskest töönädalast, kus premeerid end logelemisega või kui tuled töölt, oled mõne kolleegi või olukorra peale vihane, jne. Ühesõnaga ma igatsen emotsioone, mis kaasnevad kollektiivis töötamisega. Ükspäev mõtlesin isegi, et need emotsioonid on sarnased sellele, milliseid meeleolude kontraste loovad meile aastaajad Eestis. Kui ikka pidevalt päike paistab ja kogu aeg sama kõrgelt, siis ei oska rõõmustada kevadpäikese üle või ei tea seda valgust, mis tuleb sillerdava lume ja päikese puhul, jne. Mitte töötamine võib tunduda ju imetore - magaks kaua, loeks päevad läbi raamatuid, käiks kohvikus, muuseumis, teeks sporti jne... aga kaua ei jaksa sellist elurütmi. Või noh, mina lihtsalt ei oska olla õnnelik sellise elustiili üle. Sestap käin ringi nagu vana Kratt ja alati kui kuhugi oma CV saadan, mörisen oma peas "Anna tööd!". Keeruliseks teeb selle töö otsimise asjaolu, et mul on pigem avaliku sektori kogemus ja puudub töökogemus Aasias. Siin aga on väljamaalasel avalikku sektorisse raske või pea võimatu tööd saada. Ja ega ka erasektorisse pole lihtne väljamaalasel tööd saada - siin võib kahe kohaliku kohta töötada üks mitte-kodanik, kuid ka sel juhul tuleb tööandjal põhjendada, miks pole seda kohta kodanikule pakutud. Eks see on muidugi ka mõistetav, et omasid hoitakse, aga need reeglid on siin väga karmid. Kirss tordil on veel ka see, et minusugune saab nii-öelda tööloa taotleda alles siis, kui mul on olemas tööandja (kes siis minuga koos seda taotleb). Aga ilmselt mitme tööandja puhul võib see bürokraatliku protsessi läbitegemise vajadus kandidaadi valikul otsustavaks saada.

Mitmed teist võivad ju mõelda ja öelda, et kui ma igatsen kollektiivi, siis miks ma ei tee vabatahtlikku tööd? Paraku pole siin ka see nii lihtne. Juba eelmisel aastal täitsin avalduse ühel koerte varjupaiga kodulehel, et saada vabatahtlikuks. Kuid sellele ei tulnud ühtki vastust. Ligikaudu kuu aega tagasi võtsin ette uue organisatsiooni, HOPE Dog Rescue ja ohhoo, nädal tagasi lisati mind koerte jalutamise listi. Pühapäeval saingi käia esmakordselt kutsadega jalutamas. Need koerad olid kõik erilised ehk erivajadustega - mina jalutasin Harperiga, kes leiti katkise selgrooga ja kes sestap liigub vaid abiratastega. Mitu koera olid aga pimedad ja kurdid. Aga õnneks need koerad ei tundu kuidagi õnnetud ja mulle näib, et nad ise ei tunne, et neil oleks midagi teisiti. Igatahes väga positiivne kogemus oli see jalutamine. Mõned fotod ka.

Selle jorina lõpuks ütlen lihtsalt, et midagi väga hullu ju pole ja ega ma alla ei anna, ükskord ma leian tööd! :)

Teater, muusika, gurmee ja... linnaajalugu

Nagu ma ka eelnevalt olen siin kirjutanud, on Singapuri elu taastunud selliseks, nagu ta oli enne koroonat ning diplomaatide puhul tähendab see, et peaaegu igal õhtul on mõni üritus. Kuna eelmine aasta oli ürituste koha pealt üpris vaikne, siis tunnistan, et ma pole veel tüdinenud sellest tempost. Positiivne on see juba ka seetõttu, et üritused on kohad, kust võib endale kohalikke sõpru leida. No igatahes ühel vastuvõtul kohtusime huvitavate kohalikega - ühe teatrikriitiku, Richardi ja abielupaariga Emily ja Stuart, kellel on mitmeid niiöelda sündmusteatreid. Klappisime kohe kuidagi hästi nende kolmega ja eelmisel reedel käisime ühel nende gurmee-seiklusel või etendusel või kuidas-iganes-seda-nimetada. Täpsemalt on tegu üritusega, kus sulle pakutakse gurmeetoitu ja teatrit. Seiklus algas ühte vanasse laohoonesse sisenemisega. See kõik on väga salapärane, kuna sulle saadetaksegi koha täpne aadress 24h enne. Grupis, kellega me seikluse ette võtsime, oli 9 inimest ning kui meid kõiki esimesest uksest sisse lasti, ootas meid ees üks Londoni laeva ooteruum, piletikassa ja pisikesed pudelid erinevate vedelike ja kokteilisegistiga (shakeriga). Interiöör ja muusika olid 30ndatest ning peagi tutvustas meile meie eesootavat seiklust üks kõvakübaraga, soliidses ülikonnas, briti aktsendiga ja toreda huumoriga noormees. Selgus, et olime sattunud Jules Verne'i seiklusromaani "80 päevaga ümber maailma" ja see tähendas, et käisime seitsmes erinevas "riigis", mis asusid erienevates ruumides ja kus kõikjal saime mõne tarkusetera või õpetuse ning ülimaitsvat toitu ja jooki. Nii õpetas noormees meid tegema erilist gini-kokteili, mille võisime kohe ka ära rüübata. Järgmine ruum viis meid laevaga Prantsusmaale, kus sibulasupp viis keele alla, Hong-Kongi viivas vagunis pakuti dim-sumi (ehk valik väikeseid Hiina roogasid, mida traditsiooniliselt restoranides brunchiks serveeritakse), Jaapani kaevanduses riisitoitu ja saket, New Yorgis jäätist, jne. Ja igas ruumis oli näitleja või nii-öelda juhendaja, kes tegi omamoodi stand-up komöödiat ning juhendas. Seiklus päädis kuumaõhupallis või õigupoolest selle imitatsioonis. Siin ka mõningad fotod.

Tegelikult nimetati seda seikluslikku üritust ka töötoaks. Nagu me aga autoritelt kuulsime, oli põhjus selles, et nad kohendasid selle sündmusteatri omamoodi töötubadeks, kuna see oli ainus viis, kuidas neil oli võimalik olla avatud ka koroonapiirangute ajal. Nimelt, kui teatrid olid ka kinni, siis töötube võis teatavest reeglitest kinni pidades (hoides vahemaad, desinfitseerides, kandes maske jne) korraldada. Veel hiljem Emily ja Stuartiga rääkides saime teada, et singapurlased ei ole väga suured teatrinautlejad, kuid kuna nad armastavad head toitu, siis otsustasid nad niiviisi kohalikud teatrisse meelitada. Kuna koroonapiirangute tõttu ei saanud kohalikud ka reisida (vähemalt mitte sellisel kujul nagu enne), siis ollagi nende töötoad väga populaarsed olnud ja on jätkuvalt. Minu meelest väga hea idee ning tunnistan, et see toit oli tõesti ülimalt maitsev ning selline reedeõhtune meelelahutus väga nauditav. 

Ja muide, oleme veel kogenud, kuidas singapurlased maitsmismeeltele rõhudes inimesi toredatele seiklustele ahvatlevad. Ma vist ei kirjutanudki, aga eelmisel aastal käisime taimetoidu linnatuuril siin. Üks lahe kohalik naine, Eikhta teeb linnatuure "Veg this City", kus saab avastada kohalikku (teadupärast on kohalikud paljudest erinevatest kultuuridest pärit) (taime)toidukultuuri ning ka linna ajalugu. Tal on erinevate teemadega vürtsitatud tuurid, mille vältel saab tõesti väga palju targemaks selle linna ajaloo ja erinevate kultuuride kohta ning lisaks oled tuuri lõpuks saanud selliseid maitseelamusi, millest enne polnud aimugi. Ühesõnaga tundub, et meie teatrisõbrad pole ainukesed, kes kõhu kaudu meeli köidavad.

Aga ühest eksperimentaalteatrist, kus käisin kevadel, ei ole ma samuti jõudnud kirjutada. Sellel seiklusel polnud küll maitsvaid roogasid juurde integreeritud, kuid sinna oli pikitud linnaajalugu, täpsemalt linnaosa Jalan Besari oma. See seiklus algas piletikassast, mis oli tehtud justkui kabareeruumidesse (ja seal tõesti asus 60ndatel kabaree) ning kust anti meile kõrvaklapid playeriga (kuidas see sõna eesti keeles on?) ja väike linnakaart, millel oli umbes 9 erinevat punkti. Sealt kassa juurest tuli kõrvaklapid pähe panna, õige peatükk mängima ning siis hakati jutustama kahe inimese armastuslugu, mis leidis aset 60ndate Singapuris. Lisaks loole, mida klappidest sai kuulda, juhendati erinevate hoonete, parkide, kohvikute juurde, kus mingi sündmus selle paari jaoks aset leidis. Ühesõnaga teatrilavaks oli linn oma tavapärase reedeõhtuse saginaga. Kuna klappidest kuuled lisaks jutustusele ja juhenditele ka erinevaid heliefekte (muusika, linnahääled, hädaabiautode sireenid jne), siis tegelikult loob see tõesti tunde, nagu elaksid ise selles ajas ja loos. Näiteks pidime peatuma ühe hoone ees, kus eelmisel sajandil asus hotell New World ning kus peategelased pidid kohtuma. Selle hotelliga juhtus aga ka päris elus eelmisel sajandil suur õnnetus, kuna see varises kokku ja 33 inimest sai surma. Õnnetus oli ka selle loo osa. Nii võiski klappidest kuulda kõiksugu sireene ja inimeste karjeid, mis ühe sellise katastroofi järgselt võib mõneks ajaks linna taustaheliks saada. Lõpupoole juhatati meid kitsikusse katusekorterisse, kus  üks peategelastest oli elanud. Seal tossas veel tuhatoosis isegi koni, laual olid eelmise sajandi ajalehed, posterid - kogu interiöör oli ajastule kohane (vt ka fotot all). Ühesõnaga selline seiklus, kus ei pakutud küll midagi maitsmismeelele, kuid enamvähem kõiki ülejäänuid meeli sai piisavalt puudutatud. Samuti päris lahe ja teistmoodi elamus!

                                                    

Nüüd on aga aeg lõpetada. Kuna pealkirjas on ka sõna 'muusika', aga muusikast sai vähe juttu, siis panen siia lõppu video ühest Tobiase hiljutisest esinemisest koolis.

Singapurlased ja muud loomad

See Singapur on ikka uskumatu! Siin elab ühel ruutkilomeetril 8358 inimest, mis tähendab, et võrreldes Hiiumaaga peaaegu 1000 korda rohkem (Hiiumaal on 9.1 inimest ruutkilomeetril) ja võrreldes üleüldiselt Eestiga 270 korda rohkem. Aga kui nüüd arvata, et tänaval kõndimine meenutab Stockmanni hulle päevi või et kuidagi muudmoodi see tunda annaks, siis eksite. Linnapildis see meie meelest kuidagi välja ei paista ja kitsas pole. Eks muidugi peab tunnistama, et oleme siin viibinud koroona piirangute perioodil, mistõttu ilmselt igasugune liiklus (nii autode kui jalakäijate poolt) on väiksem. Ja lisaks oleme jalakäijatena aru saanud, et oleme harjunud parempoolse liiklusega. Minu meelest ma Eestis ei järgi parempoolse liikumise loogikat kõnniteedel (samas võib olla teen seda kuidagi automaatselt, ise sellele mõtlemata), aga siin liigutakse selgelt vasakul pool ka kõnniteel ja see tekitab alguses palju segadust.

Milleni ma aga oma pika sissejuhatusega jõuda tahtsin, on see, et kuidagi mahub siia ka palju floorat ja faunat. Sellest floorast olen vist juba ka palju kirjutanud, kuid vähem siinsest loomariigist. No kas te usute, kui ütlen, et oleme siin lisaks ahvidele, varaanidele, prussakatele, vesikilpkonnadele, konnadele, gekodele, nahkhiirtele, hiirtele ja rottidele näinud ka kahemeetrist püütoni, krokodille ja metssiga? Mina vist poleks uskunud. Ahve küll meiekandis niiviisi puu otsas turnimas pole näinud, kuid siin on linnaosasid (Bukit Timah), kus ahvid kipuvad ka korrusmajadesse tulema ning kus neid võib päris sageli vabas looduses kohata. Kodustes tingimustes on ilmselt tavapärane, et gekod mööda seinu omi asju ajavad ja putukaid jahivad. Õhtuti ma olengi arvestanud, et annan köögi gekodele üle. Ega mul selle vastu midagi pole, nad on ju toredad sisalikud. Aegajalt on meile ka konnapojad tuppa juhtunud ja lisaks on õhtul ümbruskonnas jalutades kuulda konnade krooksumist. 

Aga nüüd ma jõuan püütonini. Suurt kahemeetrist püütonit nägime ühel õhtul jalutades. Ma ei julgenud alguses edasigi minna, sest tegu oli üpris suure isendiga. See juhtus küll ka täitsa linnas (sest üldiselt siin ju ongi kõikjal linn) ja täpsemalt alal, kus on väga prestiižsed ja suurte aedadega eramud. Ilmselt ongi siinkandis nii, et kui suudad endale lubada aiaga maja, siis tuleb arvestada, et aiaga saad kaasa ka kõiksugu muid vahvaid elanikke või kohtad aegajalt rännuteedel olevaid loomi. Aga ma loodan, et sellel püütonil õnnestus siiski tervena üle tee saada. Arvestades, kui palju seal autosid sõitis, siis ma lõpuni kindel selles pole.

Krokodille õnneks päris elurajoonides kohanud pole. Aga eelmisel nädalal käisime ühel varahommikul siinses soises looduspargis Sunghei Wetland, kus elavadki krokodillid täitsa looduslikult. Lisaks on see lindude rändeala, mistõttu oli seal väga palju lindude vaatlustorne. Krokodillid oskavad end küll hästi varjata, mistõttu nägime vaid ühte, kuid nagu me hiljem lugeda võisime, siis sageli ei pruugi neid üldse kohata. 

Otsi pildilt krokodill!

Keda me seal matkarajal palju kohtasime, olid varaanid. Kui alguses tegime ikka pilte neist, siis hiljem kohtas neid rohkem kui oravaid ja ühel hetkel eksootika hajus ja enam ei viitsinud sellest ürgsest loomakesest piltigi teha. Aga siiski on nad äärmiselt veetlevad ja toredad isendid oma stoilise rahuga. Neil näib olevat selline elufilosoofia, mida meiesugustel tasuks õppida - ei mingit FOMO (ehk fear of missing out), vaid pigem suhtumine "tark ei torma". Siin pildil üks haigutav varaan, kes oli vist just enne tugevalt einestanud, kuna ta oli keskkohast hirmus toekas. Tõttöelda alguses kartsime, et auto on temast üle sõitnud, aga õnneks siiski mitte.

Lisan siia veel mõningad fotod sellest toredast varahommikusest matkast. Eestlastele kohaselt olime muidugi rõõmsad selle üle, et saime rajal nautida privaatsust ehk et teisi inimesi eriti ei olnud. 

Aga METSSIGA ja Singapuris!? No tõepoolest, tõden, et päris kesklinnas ikkagi metssiga ei kohanud. Käisime jällegi saarel nimega Pulau Ubin, millest ka paar kuud tagasi kirjutasin. Kuna tookord jäi meil pool saart avastamata, siis otsustasime võtta teise poole ette. Laenutasime seekord rattad, millega annaks ka maastikul sõita ja otsustasime võtta veidi raskemad rajad ette. Lugesime juba eelmine kord, et saarel elab ka metssigu. Seekord jõudis Priit mulle just öelda, et tahaks ikka metssiga ka näha ja mina seepeale vastu vaielda, et ma pole sugugi huvitatud, kuna nad võivad ka kaitsepositsioonil olla, kui neil väikesed pojad juhtuvad olema. Pool minutit hiljem tuli täpselt minu selja tagant põõsast suur metsapõssa välja. Tegu oli vana kuldiga, kellel oli õnneks üpris ükskõik minust. Kahjuks teda ei õnnestunud pildile saada. Hoolimata minu väikesest närvikõdist, oli kohtumine siiski meeldiv ja põgus ning siiani tundub uskutamtu, et me Singapuris ka metssea ära nägime. Muidugi ka seal tuterdas ja ujus meie sõpru varaane palju ringi. Lisaks nägime ka ida-sarvlinde, vihaseid kohviku-vareseid (kellest üks üritas mind rünnata, mille peale ma väga valjult ja loomulikult äärmiselt naiselikult karjatasin) ja toredaid koeri. Tunnistan jälle, et Pulau Ubinist on mu lemmik paik kujunemas, kuna seal tekib miskipärast selline lapsepõlve muretu tunne - noh et sõidad rattaga keset heinamaad ja ühel pool sihtkohta on ootamas tore ujumiskoht ning teisel pool ootab vanaema pontsikutega.

Head uut aastat!

Kõigepealt muidugi rõõmsat ja harmoonilist uut aastat! Harmoonilist selles mõttes, et suudaks kogu koroona virrvarris hoida oma vaimu ja füüsise tasakaalus. Mulle tundub, et see teema on praeguses Maailmas üha rohkem aktuaalne.

Eks pühad on muidu selline aeg, kus üldjuhul on ikkagi väljakujunenud traditsioonid. Teises riigis elades tuleb aga kohaneda ning algatada uusi kombeid ja traditsioone. Eestis oli ju ikka nii, et 23. detsembril sõitsime Viljandimaale, Oorgule minu pere jõuluõhtule ja 25ndal sõitsime Priidu perega ühiselt jõule veetma. Ja ikka on ju laual rosolje, sült, kartulipuder, verivorst jne, jne. Ja lapsed lähevad Viljandimaale tavaliselt juba varem ning saavad talverõõme nautida. Villem, kes tegelikult kõige enam on soovinud lähetusse minna, oli nende jõulude ajal väga õnnetu, et ei saanud meie tavapäraseid jõule nautida. Eks rohi on ikka rohelisem seal, kus sa just parajasti pole või vast oleks paslikum öelda, et lumi on ikka valgem seal, kus sa pole. Teisalt tõdesime ka ise Priiduga, et need imelised, talvised fotod Eestist tegid kadedaks küll. Kui ikka õues on kogu aeg 30 kraadi sooja, siis ei tule kuidagi seda jõulutunnet peale. Tänavatel üritatakse jõulutunnet tekitada selliselt, et peatänaval võib pidevalt Whami "Last Christmasi" või Mariah Carey "All I want for Christmas is you" kuulata. Lisaks on muidugi kõik kohad täis kõiksugu jõuludekoratsioone, kus inimesed selfisid teevad. Samuti näidatakse peatänaval suurelt ekraanilt jõulumultikat (kus jõuluvana sõidab põhjapõtradel) ning paljud inimesed on kogunenud seda imet vaatama. Mind see tänavate tilulilu aga väga ei köida ja üritan vältida selliseid kohti. Eks ma saan aru, et olen priviligeeritud, et põhjapõtradele, lumele ja jõuluvanale nii lähedal sündisin ja üles kasvasin. 

Kuigi siin müüakse ka kuuski, siis keskkonnakaitsele mõeldes ei ole me tegelikult juba aastaid endale kuuske tuppa hankinud. Meil oli Tallinnas potis kasvav araukaaria, mida ehtisime ja maal said lapsed ise metsast kuuse koos Aime ja Antsuga tuua. Ikka mõni selline kuuseke oma metsast, mille maha võtmine on harvendamise eesmärgil ka hea. Ühesõnaga, seetõttu otsustasime sel korral hoopis siinses kodus kasvavaid palme ehtida. Nagu ma aru saan, siis kunagi oligi mõte see, et igihaljaid oksi ehtida ja seda need siinsed palmid on ju ka. 

Jõululauale üritasime samu toite panna, mis Eestis, aga täielikult see ei õnnestunud. Verivorst on siin riigis keelatud, kuna veri võib kõiksugu bakterite kasvu soodustada. Kindlasti on inimesi, kes tahaks sel teemal vaielda, aga olen juba mõistnud, et siin on kõiksugu reegleid, mis kulmu kergitama panevad, kuid ei ole mõtet end neist heidutada. See on nende õigus nii otsustada ning kuna me kodus üldiselt liha ei söö (ja mina ei söö ka kodust väljas), siis pole ka hullu, et verivorst laualt puudub. Hapukapsaid leidsime ja need olid laual koos teiste roogadega. Samuti tegime piparkooke. Õigupoolest nii nagu juba New Yorgis elamise ajast kombeks on olnud, on Priit koos poistega teinud piparkoogimaja. Kui algusaegadel oli see lihtsalt väike majake, siis sai kombeks igal aastal midagi uut proovida. Nii on vahepealsetel aastatel valminud tuletorn, kirik, Parika maja jne. Seekord otsustas meespere, et peaks mõne Singapurile iseloomuliku maja ette võtma ning tegid piparkoogist Marina Bay Sand hotelli. Kui mäletate mu esimest postitust hotelli aknast, siis ehk juba teate seda maja. Aga panen selle siia ka meeldetuletuseks.

Lisaks tegime ka jõulukaraoket. Eks näis, kas sellest saab uus jõulutraditsioon. Jõulu kolmandal pühal võtsime ette väikese jalgrattamatka oma sõprade juurde, kes veel viimaseid nädalaid Sentosa saarel elavad. Sentosa saar on selline luksussaar, kus on väga kallid elamispinnad. Meie sõbrad kolivad sealt peagi ära, kuna igapäevaselt sealt linnas käia, on keeruline ja võtab pikalt aega. Ma täitsa mõistan nende valikut. 

Aastavahetusel oli meie kord külalisi vastu võtta. Kuna vaid 5 inimest tohib külla tulla, siis väga suurt prallet me ei korraldanud, kuid tore oli ikka. Et õhtu poleks üksluine, tuli meil ikka näärivana ka. See komme on meil sõpradega juba aastaid, et näärivana toob väikseid kingitusi, aga kink tuleb ikka korraliku esinemisega välja lunastada. Ütleme siis nii, et põhirõhk pole kingil, vaid pigem protsessil, kuidas kingitus välja teenida. Ma ei teagi ausalt öeldes, kust see komme on tulnud, et kingituse saamiseks tuleb laulda, luuletust lugeda või muudmoodi loominguline olla? Igatahes ei olnud meie ungari sõbrad sellise kombega enne kokku puutunud ja tean Gruusias elamise ajast, et ka inglastele oli see täiesti uus kogemus. Ameerikas viskab ju ka jõuluvana kingitused korstna kaudu kuuse alla ja keegi ei pea midagi kingituste kättesaamiseks tegema. Kust iganes see kinkide lunastamise komme on tulnud, on see igatahes väga hea meelelahutus ja meie teistest riikidest pärit sõbrad on alati vaimustuses sellest olnud. No ja tänu rahvusvahelisele seltskonnale saab ju veel erinevates keeltes luuletusi ja laule kuulda. 

Ahjah, Tobias tegi oma esimese tubli debüüdi näärivanana. Veidi punk ta ju oli, aga see on vaid tervitatav!

Gigi

Oioioi, üle kuu aja on läinud viimasest postitusest. No lihtsalt pole jõudnud, kuna vahepeal on olnud väga palju koolitööd ja mõnevõrra muud tööd teha. Aga meil on üks suur uudis küll. Nimelt meil on perelisa. :) Ei ole uued teaduse saavutused, et "üheksa kuuga trollijuhiks" või "viie kuuga emaks", vaid adopteerisime kassipoja. Siin ta on - meie 5-kuune Giggles, lühidalt Gigi. 

Kui aus olla, on ikka väga-väga raske elada ilma loomata, kui oled harjunud. Meie suur igatsus Gogo järele ei rauge ilmselt enne, kui tagasi kolime ning Gigi ei asenda kuidagi Gogot. Loodan ja usun, et Gogo ja Gigi saavad suurteks sõpradeks ning saavad koos hiiri püüda. Gogo elab ju Eestis väga põnevat ja mõnusat elu ning tegeleb talvisel ajal Viimsis õuest hiirepüügiga ning maal olles üritab suuremate loomadega rinda pista (näiteks kährikuga). 

Gigi elu pole olnud meelakkumine. Ta on enneaegselt sündinud kassipoeg, kes kaalus vaid 136 grammi, kui ta leiti. Ta leiti parkimisplatsilt läbi vettinuna ja polnud sugugi kindel, kas ta jääb ellu. Aga olles nüüd veidi enam kui kaks nädalat koos Gigiga elanud, oleme kõik näinud tema võitleja ja ellujääja hinge. Seega pole üldse imestada, et ta sellest kõigest tervena välja tuli. Kassipojale omaselt armastab ta metsikult mängida, samas on tal ka hellusehetked, kus poeb lõua alla nurruma. Ühesõnaga üks ideaalne kompanion ka mänguhimulistele poistele, kelle energia vajab ka väljundit. Kuigi tema enneaegse sünni tõttu ei saa ta ilmselt iial olema väga suur kass, siis meie meelest on ta meie kodus juba silmnähtavalt kasvanud. 

Must kass

See on ikka huvitav, kuidas ka kassidel võivad võimalused elus sõltuda nende värvist. Gigi pole täiesti must kass (tal on rinnaesisel veidi ka valget), kuid kuulsime tema hoiukodu perenaistelt, et ka siin on usundeid, mille uskujad musta kassi ei adopteeriks. Eks oleme ju kõik kuulnud sellest, et kui must kass läheb üle tee, siis võib järgneda ebaõnn. Üldse on üle Maailma kõiksugu uskumusi musta kassi kohta. Tundubki, et must kass ei jää üldiselt üheski kultuuris tähelepanuta või legendita, kuna on kultuure, mis näevad musta kassi õnnetoovana ja ka risti vastupidi. Näiteks keldi kultuuris arvatakse, et must kass viib inimhinged ära; Prantsusmaal arvatakse aga, et kui söödad musta kassi hästi, toob see perenaisele/-mehele õnne; Jaapanis arvatakse, et must kass toob üksikule naisele rohkem kosilasi; Norra mütoloogia kohaselt on must kass armastuse ja fertiilsuse sümbol jne, jne. Vat siis, kus on uskumatu - sünnid ühte kultuuri, oled jumaldatud; sünnid teise kultuuri, oled peljatud. Tundub ikka väga jabur, aga mäletan, et mu sõbranna Caro rääkis, kuidas USA-s on varjupaikades mustadel kassidel raske kodu leida. Et seal antakse musti kasse aegajalt odavamalt ära. Päris karm! Aitab kassirassismist. 

Luban, et nüüd kirjutan õigepea uuesti.