No mes ma oskan öelda? Seda et, õnneks Tobias on viimased kolm päeva läinud lasteaeda ilma nutujoruta ja kui talle järele olen läinud, ei olegi ta õnnetult niuksunud ja küsinud "miks ma ta sinna jätsin?". Tundub, et lasteaed on hakanud isegi vähehaaval meeldima. Juhhuu! Ja inglise keelt üritab ka oma kaaslastega rääkida.
Hirmus kavalaks on ta ka läinud. Üle-eile ütles Tobias mulle, et tal on hea mõte. Tsiteerin mõtet: "emme, teeme nii, et ma magan ära, siis on hommik, sina laulad mulle "happy birthday to you!" ja siis kingid mulle ratta". Endal tal kusjuures on ratas.
Tahtsin kirjutada ka ühest raamatust. Õde kinkis mulle Brigid Keenan'i raamatu "Diplomaatiline pagas". Aitäh, Sandra! Kui ma alguses seda pealkirja nägin, siis tõttöeldes, see pealkiri mingit suurt huvi ja põnevust minus ei tekitanud. Mõtlesin, et tegu on mingi käitumisõpetusega diplomaatidele või miskit sellist. Aga oh ei - hakkasin lugema ja enam käest ära ei saanud (nii juhtub mul väga väheste raamatutega). Tegu on siis diplomaadi (hiljem juba suursaadiku) abikaasaga, kes on 20 aasta jooksul väga mitmes kohas (Brüsselis, India eripaigus, Aafrikas, Süürias, Kasahstanis) lähetuses olnud. Ma ei tea, kas asi oli äratundmisrõõmus või milles... aga tõesti vahvalt ja huvitavalt kirjutab. Meil on alles esimene lähetus ja minu kogemus on selles vallas kesine, aga sellised tunded nagu koeratunne, kus tegeled peamiselt kaasa koju ootamisega või siis kompleks hakata vastuvõttudel kõva häälega seletama, et kodumaal tegin ka kõvasti tööd ja mulle üldse koduperenaiseks olemise roll ei meeldi - need nähtused esinesid ka minul. Või siis mõtted, et täna alustan päeva positiivselt ja ei vingu, sest ega Priidu elu ka lihtne pole. Hm, praegu on sellest kõigest hea kirjutada, sest et see on möödanik ja mul on nüüd võimalus töö leida. Igatahes soovitan lugeda - briti huumor on ületamatu. Ahjah, üks viga sellel eestikeelsel tõlkel on - nimelt on selles raamatus väga palju kirjavigu (kui isegi mina märkan, siis neid ON palju).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar