Blogimisest

Teate see blogimine on üks ajudele käiv asi.
Eksole selle ajaveebi eesmärk on lihtsalt kirjeldada meie siinset elu, sest kui lähedased küsivad "kuidas teil seal läheb, mida uut avastanud olete, jne?", siis peaks kõigile sama juttu rääkima või saatma. Aga samas, kui saadaks regulaarselt sõpradele-lähedastele e-maili siis see tekitab inimestes justkui kohustuse see jutt läbi lugeda ja võib olla isegi vastata. No ja siis ei pruugi kõikide sõprade, sugulaste e-maile olla ja keegi võib end puudutatuna tunda. Seepärast läksin seda teed, et hakkasin seda N'York Timesi pidama.

Aga ühel hetkel avastad, et igapäevaselt tiirleb peas küsimus - kas kirjutada sellest ka blogis ja kuidas seda ikkagi kirjeldada? Ma kujutan ette, et fotograafil on sama lugu, et ta näeb oma elu tihti kaadrites. No näiteks sõidab rongiga ja siis näeb mingeid lahedaid puberteedi-eas noorukeid kirjutes riietes kõrvuti istumas ja siis tahaks need veidi protestimeelsed aga samas ebakindlad noored pildile tallendada, sest enamusel on äratundmisrõõm sellist pilti vaadates. (Ma vist võiks pikkade ja segaste lausete eest Oscari saada!) Kuigi see ajaveebindus on ju enda jaoks, sest kunagi aastate pärast võib endal huvitav lugeda olla ja ehk ka Tobiasel (kõigile ju meeldib kuulata, mis veidrustega väiksena hakkama said), siis mõtled ikka ka teiste peale. Näiteks üle-eelmine kirjutis meie nädalavahetuse kohta tundus mulle lõppkokkuvõttes mõttetu. Miks peaks keegi viitsima lugeda sellest, et kõigepealt läksime Sinna, siis sInna ja siis üldsegi siNNa? Samas kui mõtled et kirjutad seda endale, siis võib seda "sinna-sinna" juttu kunagi huvitav lugeda olla.
Võiksin ju ka ainult Tobiasest kirjutada, sest see väike jõnglane areneb igapäevaga ja eks me ise jälgime seda arengut suure ahviarmastusega. Aga samas kõik lapsed tegelevad peamiselt arenemisega ja enamus vanemaid vaatavad oma last kui suurimat ilmaime, mistõttu tunduks ainult oma lapse esiletõstmine kuidagi kohatu. Pealegi siis peaks blogi nimi olema Tobias' Times. Niih ja kui ma siis kirjutan puhtalt oma tähelepanekutest ja arvamustest, siis mulle jälle tundub, et miks pagan peaks mu mõtted midagi nii erakordset olema, et kõiki see huvitama peaks.
Niih, aga siis tuletan ikka jälle meelde, et kirjutan seda eelkõige enda jaoks ja unusta ära see küsimus, kas teistel ka seda huvitav lugeda on?

Ahjah, blogindusega saab ka väga hästi selgeks, millised on mu parasiitsõnad. Need on: aga, ühesõnaga, no, igatahes, ahjah, näiteks, nimelt jne.

Teine raskus on mul veel. Nimelt ma ei taha olla üleolev siinse ühiskonna suhtes, aga ikka kipun palju kritiseerima. Oma arvamus on ju muidugi tervitatav asi, aga küsimus on vist selles kuidas oma mõtteid presenteerida. Kõige vastikum on lugeda kellegi reisimuljeid kui need on kirjutatud väiklaselt suure ego-mätta otsast - mõttega, et see elu mida mina elan ja see keskkond kust mina tulen on kõige õigem. Teisalt paratamatult kirjutad asju oma mätta otsast vaadatult. Aga tean ka seda, et kui oleksin Eestis blogi kirjutanud, siis oleksin ka sealse elu ja ühiskonna suhtes kriitiline. Ühesõnaga, võta või jäta! Ma loodan, et selles ajaveebinduses on ka mingid faasid ja ma olen praegu nagu ennist kirjeldatud pubekas - protestimeelne, kuid ka ebalev.