Singapurlased ja muud loomad

See Singapur on ikka uskumatu! Siin elab ühel ruutkilomeetril 8358 inimest, mis tähendab, et võrreldes Hiiumaaga peaaegu 1000 korda rohkem (Hiiumaal on 9.1 inimest ruutkilomeetril) ja võrreldes üleüldiselt Eestiga 270 korda rohkem. Aga kui nüüd arvata, et tänaval kõndimine meenutab Stockmanni hulle päevi või et kuidagi muudmoodi see tunda annaks, siis eksite. Linnapildis see meie meelest kuidagi välja ei paista ja kitsas pole. Eks muidugi peab tunnistama, et oleme siin viibinud koroona piirangute perioodil, mistõttu ilmselt igasugune liiklus (nii autode kui jalakäijate poolt) on väiksem. Ja lisaks oleme jalakäijatena aru saanud, et oleme harjunud parempoolse liiklusega. Minu meelest ma Eestis ei järgi parempoolse liikumise loogikat kõnniteedel (samas võib olla teen seda kuidagi automaatselt, ise sellele mõtlemata), aga siin liigutakse selgelt vasakul pool ka kõnniteel ja see tekitab alguses palju segadust.

Milleni ma aga oma pika sissejuhatusega jõuda tahtsin, on see, et kuidagi mahub siia ka palju floorat ja faunat. Sellest floorast olen vist juba ka palju kirjutanud, kuid vähem siinsest loomariigist. No kas te usute, kui ütlen, et oleme siin lisaks ahvidele, varaanidele, prussakatele, vesikilpkonnadele, konnadele, gekodele, nahkhiirtele, hiirtele ja rottidele näinud ka kahemeetrist püütoni, krokodille ja metssiga? Mina vist poleks uskunud. Ahve küll meiekandis niiviisi puu otsas turnimas pole näinud, kuid siin on linnaosasid (Bukit Timah), kus ahvid kipuvad ka korrusmajadesse tulema ning kus neid võib päris sageli vabas looduses kohata. Kodustes tingimustes on ilmselt tavapärane, et gekod mööda seinu omi asju ajavad ja putukaid jahivad. Õhtuti ma olengi arvestanud, et annan köögi gekodele üle. Ega mul selle vastu midagi pole, nad on ju toredad sisalikud. Aegajalt on meile ka konnapojad tuppa juhtunud ja lisaks on õhtul ümbruskonnas jalutades kuulda konnade krooksumist. 

Aga nüüd ma jõuan püütonini. Suurt kahemeetrist püütonit nägime ühel õhtul jalutades. Ma ei julgenud alguses edasigi minna, sest tegu oli üpris suure isendiga. See juhtus küll ka täitsa linnas (sest üldiselt siin ju ongi kõikjal linn) ja täpsemalt alal, kus on väga prestiižsed ja suurte aedadega eramud. Ilmselt ongi siinkandis nii, et kui suudad endale lubada aiaga maja, siis tuleb arvestada, et aiaga saad kaasa ka kõiksugu muid vahvaid elanikke või kohtad aegajalt rännuteedel olevaid loomi. Aga ma loodan, et sellel püütonil õnnestus siiski tervena üle tee saada. Arvestades, kui palju seal autosid sõitis, siis ma lõpuni kindel selles pole.

Krokodille õnneks päris elurajoonides kohanud pole. Aga eelmisel nädalal käisime ühel varahommikul siinses soises looduspargis Sunghei Wetland, kus elavadki krokodillid täitsa looduslikult. Lisaks on see lindude rändeala, mistõttu oli seal väga palju lindude vaatlustorne. Krokodillid oskavad end küll hästi varjata, mistõttu nägime vaid ühte, kuid nagu me hiljem lugeda võisime, siis sageli ei pruugi neid üldse kohata. 

Otsi pildilt krokodill!

Keda me seal matkarajal palju kohtasime, olid varaanid. Kui alguses tegime ikka pilte neist, siis hiljem kohtas neid rohkem kui oravaid ja ühel hetkel eksootika hajus ja enam ei viitsinud sellest ürgsest loomakesest piltigi teha. Aga siiski on nad äärmiselt veetlevad ja toredad isendid oma stoilise rahuga. Neil näib olevat selline elufilosoofia, mida meiesugustel tasuks õppida - ei mingit FOMO (ehk fear of missing out), vaid pigem suhtumine "tark ei torma". Siin pildil üks haigutav varaan, kes oli vist just enne tugevalt einestanud, kuna ta oli keskkohast hirmus toekas. Tõttöelda alguses kartsime, et auto on temast üle sõitnud, aga õnneks siiski mitte.

Lisan siia veel mõningad fotod sellest toredast varahommikusest matkast. Eestlastele kohaselt olime muidugi rõõmsad selle üle, et saime rajal nautida privaatsust ehk et teisi inimesi eriti ei olnud. 

Aga METSSIGA ja Singapuris!? No tõepoolest, tõden, et päris kesklinnas ikkagi metssiga ei kohanud. Käisime jällegi saarel nimega Pulau Ubin, millest ka paar kuud tagasi kirjutasin. Kuna tookord jäi meil pool saart avastamata, siis otsustasime võtta teise poole ette. Laenutasime seekord rattad, millega annaks ka maastikul sõita ja otsustasime võtta veidi raskemad rajad ette. Lugesime juba eelmine kord, et saarel elab ka metssigu. Seekord jõudis Priit mulle just öelda, et tahaks ikka metssiga ka näha ja mina seepeale vastu vaielda, et ma pole sugugi huvitatud, kuna nad võivad ka kaitsepositsioonil olla, kui neil väikesed pojad juhtuvad olema. Pool minutit hiljem tuli täpselt minu selja tagant põõsast suur metsapõssa välja. Tegu oli vana kuldiga, kellel oli õnneks üpris ükskõik minust. Kahjuks teda ei õnnestunud pildile saada. Hoolimata minu väikesest närvikõdist, oli kohtumine siiski meeldiv ja põgus ning siiani tundub uskutamtu, et me Singapuris ka metssea ära nägime. Muidugi ka seal tuterdas ja ujus meie sõpru varaane palju ringi. Lisaks nägime ka ida-sarvlinde, vihaseid kohviku-vareseid (kellest üks üritas mind rünnata, mille peale ma väga valjult ja loomulikult äärmiselt naiselikult karjatasin) ja toredaid koeri. Tunnistan jälle, et Pulau Ubinist on mu lemmik paik kujunemas, kuna seal tekib miskipärast selline lapsepõlve muretu tunne - noh et sõidad rattaga keset heinamaad ja ühel pool sihtkohta on ootamas tore ujumiskoht ning teisel pool ootab vanaema pontsikutega.

Gigi

Oioioi, üle kuu aja on läinud viimasest postitusest. No lihtsalt pole jõudnud, kuna vahepeal on olnud väga palju koolitööd ja mõnevõrra muud tööd teha. Aga meil on üks suur uudis küll. Nimelt meil on perelisa. :) Ei ole uued teaduse saavutused, et "üheksa kuuga trollijuhiks" või "viie kuuga emaks", vaid adopteerisime kassipoja. Siin ta on - meie 5-kuune Giggles, lühidalt Gigi. 

Kui aus olla, on ikka väga-väga raske elada ilma loomata, kui oled harjunud. Meie suur igatsus Gogo järele ei rauge ilmselt enne, kui tagasi kolime ning Gigi ei asenda kuidagi Gogot. Loodan ja usun, et Gogo ja Gigi saavad suurteks sõpradeks ning saavad koos hiiri püüda. Gogo elab ju Eestis väga põnevat ja mõnusat elu ning tegeleb talvisel ajal Viimsis õuest hiirepüügiga ning maal olles üritab suuremate loomadega rinda pista (näiteks kährikuga). 

Gigi elu pole olnud meelakkumine. Ta on enneaegselt sündinud kassipoeg, kes kaalus vaid 136 grammi, kui ta leiti. Ta leiti parkimisplatsilt läbi vettinuna ja polnud sugugi kindel, kas ta jääb ellu. Aga olles nüüd veidi enam kui kaks nädalat koos Gigiga elanud, oleme kõik näinud tema võitleja ja ellujääja hinge. Seega pole üldse imestada, et ta sellest kõigest tervena välja tuli. Kassipojale omaselt armastab ta metsikult mängida, samas on tal ka hellusehetked, kus poeb lõua alla nurruma. Ühesõnaga üks ideaalne kompanion ka mänguhimulistele poistele, kelle energia vajab ka väljundit. Kuigi tema enneaegse sünni tõttu ei saa ta ilmselt iial olema väga suur kass, siis meie meelest on ta meie kodus juba silmnähtavalt kasvanud. 

Must kass

See on ikka huvitav, kuidas ka kassidel võivad võimalused elus sõltuda nende värvist. Gigi pole täiesti must kass (tal on rinnaesisel veidi ka valget), kuid kuulsime tema hoiukodu perenaistelt, et ka siin on usundeid, mille uskujad musta kassi ei adopteeriks. Eks oleme ju kõik kuulnud sellest, et kui must kass läheb üle tee, siis võib järgneda ebaõnn. Üldse on üle Maailma kõiksugu uskumusi musta kassi kohta. Tundubki, et must kass ei jää üldiselt üheski kultuuris tähelepanuta või legendita, kuna on kultuure, mis näevad musta kassi õnnetoovana ja ka risti vastupidi. Näiteks keldi kultuuris arvatakse, et must kass viib inimhinged ära; Prantsusmaal arvatakse aga, et kui söödad musta kassi hästi, toob see perenaisele/-mehele õnne; Jaapanis arvatakse, et must kass toob üksikule naisele rohkem kosilasi; Norra mütoloogia kohaselt on must kass armastuse ja fertiilsuse sümbol jne, jne. Vat siis, kus on uskumatu - sünnid ühte kultuuri, oled jumaldatud; sünnid teise kultuuri, oled peljatud. Tundub ikka väga jabur, aga mäletan, et mu sõbranna Caro rääkis, kuidas USA-s on varjupaikades mustadel kassidel raske kodu leida. Et seal antakse musti kasse aegajalt odavamalt ära. Päris karm! Aitab kassirassismist. 

Luban, et nüüd kirjutan õigepea uuesti.

Mandariinid meie kodus

Üritan siis oma lubadust täita ja kirjutada väiksemaid postitusi, kuid see eest igal nädalal.
"Minu pere ja muud loomad" raamat või film on kombineerunud nüüd "Mandariinide" filmiga. Sügisel kirjutasin meie uuest koerast Gogost ja kassist Jazzy, kes meil juba varem oli. Mure oli selles, et nad ei aksepteerinud teineteist ja kui aus olla, tundus see olukord päris lootusetuna. Viimasel kuul on aga mõningad edusammud selles vallas toimunud ja see teeb meele heaks. Meie neljajalgsed (välja-arvatud kilpkonn Hilda, kes magab talveund maa all), võivad nüüd koos ühes köögis viibida ja süüa. Gogo lihtsalt on väga tubli ja kuulelik koer ja sõna "koht" ta kuulab ja ta teab, et kuna kass ei söö kunagi kõike oma toitu ära, siis tema saab lõpu. Nii et tal on omakasu mängus. Ühesõnaga ühes toas võivad nad juba täitsa rahulikult ja Gogo ka ilma meie "koht" käskluseta olla, kuid õue territooriumi jagamisega peame veel tööd tegema. Aias kipub Gogo ikka Jazzyt taga ajama, mis tähendab, et kass elab enamasti puu otsas või lehtla katusel. Priit ütleb, et meil on nagu Mandrariinide film, kus grusiin ja tshetsheen elasid eestlase katuse all ja kokkuleppe kohaselt ei tohtinud nad maja sees teineteisele tuupi teha. Ma loodan, et nad peagi enam aias ka teineteisele tuupi ei tee ja siis ma tahan teha perepildi, kus on peal kõik meie pere nelja- ja kahejalgsed. Vot nii. Eks näis, kas nad päris teineteise kaisus hakkavad magama. Olen kuulnud ka selliseid edulugusid, kuidas kass ja koer ei kannatanud alguses teineteist, aga hiljem olid täitsa sõltuvad teineteise seltskonnast.

Sügisel oli Gogol treener Deniss, kellele õpetasin eestikeelseid käsklusi, et ta saaks Gogot treenida. See tuli talle päris kasuks, sest Denissil on nüüd eesti pruut ja Deniss saab oma eesti keelt temaga kasutada (sõnad, mida ta oskab on istu, koht, kõrval, tubli jne). See võib olla sai veidi shovinistliku maiguga jutt, kuid ma ütlen ausalt, et kui treener oleks olnud naine ja leidnud eestlasest peika, oleks ma selle loo siia samamoodi kirjutanud. :)

Ongi tänaseks kõik. Millalgi suve poole ehk saan siia panna foto pealkirjaga "Minu pere ja muud loomad".

Igal ühel oma kilpkonn

Kirjutan vahepeal veidi poistest. Tobias on jätkuvalt meil kangelaste ja militaarvaldkonna sõber. Superkangelased (nagu Superman, Spiderman, Batman) enam teema pole, küll aga teistsugused kõvad mehed. Eestis avaldas talle muljet Kalevipoeg ja vahepeal tuli ka kristlus meie kodusse. Poolteist aastat tagasi oli Tobias vaimustuses Jeesus Kristusest ja Jumalast. Tal oli nii palju küsimusi selle teema kohta, et ostsime siis talle laste Piibli. Samuti lubasin Tobiasele, et lähen temaga ülestõusmispühade aegu maal (Kolga-Jaanis) kirikusse. Kuna oli kevadine aeg ja tol päeval pandi maal ülesse ka batuut, siis kirikusse mineku ajaks ütles Tobias, et sai batuudilt elektrilöögi ja usk läks pealt ära. Mnjah. Hiljem olla see aga tagasi tulnud. Vahepeal vaibus Jumala teema ja asendus rohkem kõiksuguse sõja ajalooga. Aegajalt tuli küsimusi nii II Maailmasõja, Külma sõja, Reaalkooli õpilaste kohta, kes sõtta läksid jne. Eelmisel nädalal tõmbas aga Tobias jällegi raamaturiiulist välja Piibli ja palus, et seda unejutuks loetaks. Kuigi meie kristlased just pole, siis samas olen ikkagi seda meelt, et Piibli tundmine või igasuguse usundi tundmine on hea ja aitab Maailma erinevaid rahvaid paremini mõista. Erinevad usundid on minu meelest justkui eluõpetused ja ilmselt enda elus juhindun nii kristlusest, budismist, taoismist kui ka paganlusest. Aga jah, kuivõrd suhtume oma põngerjatesse ikkagi kui eraldiseisvatesse indiviididesse, kellel on oma huvid, siis ei ole ka Piibli unejutuks lugemise vastu midagi. Muide endal on ka huvitav lugeda, sest see annab aimu kuidas on mingisugused arusaamad ja hoiakud õhtumaades tugevalt kinnistunud. 

Tobias on aga väga kirglik oma teemadega. Ta räägib Villemile ka suure kirega elutarkustest, mida ta Piiblist lugenud on. Seepeale tuli üks õhtu Villem nuttes minu juurde ja ütles, et tema ei taha sinna alla minna, kus on koletised ja põrgutuli. Tema tahab ka paradiisi ehk ülesse. Tobias ilmselt oli talle lastepiiblist näidanud pilte ja rääkinud, et head inimesed saavad tuusiku ülesse. Villem on meil rohkem ratsionaalsem mees ja tema fantaasialennud nii kaugele ei vii.

Kui juba Villemist kirjutada, siis tema tekitab teistmoodi väljakutseid. Arvestades, et olen tegelenud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnaga ja ka oma elu üritame nii elada, et lapsed mõistaks naiste ja meeste võrdseid võimalusi, tuleb Villem aegajalt välja üpris šovinistlike mõttekäikudega. Kevadel, kui mu isa maale traktori ostis, ütles Villem mulle võidukalt „emme, sina ei saa traktoriga sõita, ainult inimesed saavad!“. Ma olin nõutu ja küsisin, et kas ma siis polegi inimene. Villem ütles, et oled küll, aga vaid onud saavad traktoriga sõita. Sarnane mõtteavaldus oli tal ligikaudu kuu aega tagasi. Pidin siin tähtsate prouadega kohtuma minema. Villem aga ei käinud siis veel lasteaias ja kuigi ütlesin prouadele, et mul jääb seekord tulemata, kuna pole lapsehoidjat, paluti mul ikka tulla ja Villem ühes võtta. Lugesin siis enne minekut Villemile sõnad peale, et seal on viisakad ja korralikud prouad ning ta peaks käituma nagu suur ja tubli poiss. Villem vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, kas seal siis inimesi polegi? No mis sa kostad?! Ma ei tea, kus Villemil see mehed=inimesed arvamus tuleb. Ehk tal on lihtsalt semantikaga probleeme.

Rohkem lapsejuttu ei aja. Lisaks eelmisele looma-teemalisele postitusele olgu edastatud veel üks tore uudis. Nimelt eelmisel nädalal tuli üks tuttav meile kotiga, mille sees oli karp, mille sees omakorda oli ilus, suur kilpkonn. Sõbrad, te ju kujutate ette, et ma hüppasin sellele inimesele suurest rõõmust kaela, kuna mul on eriline sümpaatia kilpkonnade vastu! Meie kilpkonn Riina, kes on mul olnud nüüdseks 13 aastat, jäi Eestisse, kuna CITESi konventsiooni kohaselt ei tohi eksootilisi loomi, kellel pole nii-öelda pabereid ühest riigist teise transportida. Üritasin suvel küll mitmeid kordi Keskkonnaministeeriumi ametnikega sel teemal suhelda ja hoolimata sellest, et Riina oli mulle 1999. aastal kingitud ja kinkija ei osanud poest kuidagi mingeid pabereid nõuda,  pidi Riina meid Eestisse ootama jääma. Teadsin ju, et siin on niivõrd hea kliima, et Riina saaks õues elada ja talvituda, aga siiski seekord jäi CITESi konventsioon peale ja pretsedenti meie Riina näol luua ei saanud. Eks ma saan loomakaitsjana sellest aru ka, sest enne oma Riina saamist polnud ma teadlik, et neid loomi meie maale kartulikotis ja illegaalsena tuuakse ja et iga ost toetab sellist „allilma“, loomavaenulikku kaubandust.

See selleks. Karbi sees oleva kilpkonna lugu on selline, et inimese isa, kes kilpkonna meile tõi, nägi linnas suure magistraali ääres väikseid lapsi selle kilbikuga mängimas. Ja kusjuures mäng oli üpris jõhker ja kilpkonna peaaegu loobiti. Tuttava isa siis küsis lastelt, kas nad teavad kust see kilpkonn pärineb ja kuna lapsed ei teadnud, siis võttis ta kilpkonna endaga ühes. Kilpkonna sinna jätmine, oleks võinud kilbikule traagiliselt lõppeda. Ja nüüd elab see tore kilbik meie aias. Poistega oli meil temale ka nimekonkurss. Villem pakkus nimeks Marsa, Tobias aga Hilda. Loosiõnn naeratas nimele Hilda ja nii elutsebki nüüd meil ka Hilda. Siin kliimas elavad kilpkonnad omapead. Nii et ma ei pea muretsema seepärast, et lahkudes Gruusiast, ei saa teda kaasa võtta.

Lõpetuseks, tervitused Riinadele!

Liiklus ja loomad

Nagu pealkiri vihjab, siis kirjutaks ikka ka liiklusest, mis on muljetavaldav siin ilmselt kõigile väljamaalastele. „Muljetavaldav“ selles suhtes,  et liiklus on üpris kaootiline. Enam-vähem valgusfooridest peetakse lugu, aga muidu sõidurajad on nagu rohkem lõbu pärast maha joonistatud, kuna enamus autojuhte sõidab tee keskel. Kõige esimeses reas looklevad tavaliselt taksod ja marsad, mille juhid on valmis piduri põhja vajutama, kui kellelgi käsi püsti on. Seepärast siis esimeses reas ei soovitata siin sõita. 

Nagu ka eelmises lähetuses olles, mõtlesin alguses, et siin ma küll rooli ei taha istuda. Aga nüüd olen juba peaaegu kolm nädalat olnud ühe toreda 13-aastat vana ehk teismelise auto omanik ja sõidan ikka iga päev. Kui autot ostsin, siis endine omanik rõhutas ka seda, et sellel on hea tugev signaal. Ma üldiselt ei ole suur signaalitaja, aga siin liikluses saab vist see auto funktsioon peaaegu sama vajalikuks kui pidur. Nagu öeldud, sõidetakse üldiselt rea keskel, sest ei või teada ju kummast reast kiiremini saab. Samuti tuututatakse igal võimalusel ja ka siis, kui on näha, et eessõitval autol pole võimalik edasi sõita. See ajab mind eriti marru ja kuigi ma jätkuvalt kasutan vähe signaali, siis sõiman roolis nagu vana mees. Eile koolist koju sõites oli jällegi üks moment, kus sajatasin midagi eessõitjale, kes mingit jaburat manöövrit sooritas ja vabandasin siis poiste ees, et nende ema niiviisi ropendab ja muidugi lugesin sõnad peale, et nemad õppust ei võtaks. Tobias vastas väga diplomaatiliselt „emme, ära muretse, me saame su’st aru“. Mis nii viga!

Aga jah, nagu mitmed siin pikemalt viibinud eestlased ütlevad, siis liikluses võid sa mõne isiku sõidustiilist välja lugeda täielikku matslikkust ja jõhkrust, aga kui autost välja tuleb, on väga tore inimene. Ühesõnaga liiklemise põhjal ei maksa eelarvamusi tekitada ja nii sõiman mina ka kõiki roolis, kuigi ilmselt tänaval võiksin ka naeratada. Tuleb siiski kohalikud kombed omaks võtta. Huvitav on selle liikluse juures aga see, et vähemalt linnapildis on näha üpris vähe õnnetusi. Kuidagi kõikidel on vist selline hoiak, et autojuhtide puhul peab valmis olema kõigeks, aga samas ise võib ka nii sõita, et teised vajadusel kahe jalaga pidurile hüppavad. Sestap näiteks ei panda eriti pahaks, kui teed vale koha peal u-pöörde, samuti võib siin maanteedel näha, kuidas keegi lihtsalt vastassuuna poole tagurdab. Mõnes kohas on muidugi ka nii, et näiteks kolm rida keerab teisele teele, aga seal teel on jäänud alles kaks rida ja ise tead, kuidas haihtunud realt ühele kahest reast saad. 

Villemile ja Tobiasele olen seletanud, et siin peab liikluses arvestama, et autod on kuningad ja jalakäijad pole mitte keegi. Kõrgema sordi kuningad on muidugi suuremate ja uhkemate autodega. Sellised tavalised loodusseadused kehtivad – tugevamal on lihtsalt eesõigus. Ülekäigurada kasutades on tee ületamine üpris suitsiidne ettevõtmine, kuna üldiselt ikka keegi ei peatu. 

Nagu New Yorgis, on politseisid siin iga nurga peal (see on selline taktika), aga üldiselt peavad nad harva kedagi kinni. Mõned politseid sõidavad mööda tänavat ja kui näevad reeglite rikkumist, siis jorisevad midagi ruuporisse ja see üldiselt ka mõjub. Mis aga nii politsei kui ka kiirabi puhul vihale ajab on see, et nad enamasti sõidavadki vilkurid sees ja ei saa kunagi aru, kas tal on kiire ja peaks teed andma või mitte.

No igatahes ma saan aru, et tegelikult on liiklus siin hulka paremaks läinud, kui ta oli. Ja ma olen optimistlik  ja usun, et nelja aasta pärast on veelgi parem. Liikluskultuur on ikkagi ka mingi ühiskonna perioodi peegel, mulle näib. Eestis on ju ikkagi liikluskultuur oluliselt paremaks läinud ja teed ületades ei pea alati mõtlema, et auto on jõupositsioonil. Siin on palju kaasa aidanud fooride juures sellised sekundite lugejad (Eestis on vist mõnes kohas jalakäijatel see). See teeb elu palju lihtsamaks, kuna neid sekundeid nähes oskad juba arvestada, kas jõuaks foori rohelise tule alt läbi või mitte. Vot selline mulje on liiklusest.

Eelmise nädala muljetest rääkides aga, siis esiteks sai kinnitust väide, et aegajalt sajab siin liiva. Nii nädal tagasi sadas öösel kõvasti vihma ja kui rõõmustasin, et hommikul auto kindlasti läigib, siis tegelikult oli suhteliselt puhas auto mustaks saanud. Nagu mingi liivapritsiga oli üle käidud. Väidetavalt siis toovad hoovused kuidagi Sahara kõrbe liiva siia ja seetõttu aegajalt sajab see liiv siin koos vihmaga maha.

Samuti kogesime eelmisel nädalal väikest maavärinat. Sellest, et tegu oli ilmselt maavärinaga saime aga aru alles siis, kui päev hiljem selle kohta uudist lugesime. Ühesõnaga lugesin poistele laupäeva õhtul unejuttu, kui maja rappus nii, et arvasin, et keegi tahab väga rajult uksest sisse saada ja raputab. Hetkeks kõik klirises. Aga see toimus vaid viivuks, mistõttu vaatasin korra kodus ringi ja läksin lugesin edasi. 

Nagu meil kombeks, üritasime ikka nädalavahetusel linnast välja ka saada. Pühapäeval sõitsimegi jällegi linnast  välja, mägedesse. Selle pühapäeva väljasõitu nimetaksin ka kodulooma safariks. Kohtasime tee peal loomulikult koeri, lehmi, kitsesid, lambaid, hobuseid, eesleid ja esmakordselt ka põrsaid.  Ja see ei juhtunud vaid ühes kohas, vaid ikka sageli juhtus karjane just parajasti oma loomakarjaga mööda teed vastu tulema. Sead olid nagu koerad teeperves ja vahtisid sõbralikult meiega tõtt. Kuna ma armastan kõiki loomi ja hakkan nendega enamasti heldinult juttu ajama, ütleb Villem mehelikult ja lubavalt sageli „emme, olgu me võime sulle ju lehma võtta“. Aga piisab kass Jazzist, kes meil hoovis elab ja Paulist, kes on vahva ämblik ja üle-eile suure porikärbse köögis kinni püüdis. 

Naastes matka juurde, siis pean ikka ütlema, et siia maakohtadesse võiks nostalgiareise korraldada. Minu lapsepõlv oli nõuka-ajal, seetõttu vaatan ma ikka heldinult nii mossesid (millel on padi taga-aknal), nivasid, volgasid kui ka žigulisid. Maakohtades on siin ikka väga paljudel veel need vanad autod liikumisvahendiks ja siis on tunne nagu sõidaks oma lapsepõlves. Need vene-imed ei ole muidugi väga keskkonnasõbralikud ja mu nostalgia ei tähenda, et tahaks seda aega tagasi. Aeg-ajalt on lihtsalt tore, kui kohtad mingeid sümboleid oma lapsepõlvest. Küllap tekitab see turvatunnet. 

Samuti näeb siin mägedes aegajalt ka külameest hobu- või eeslirakendiga. Ühesõnaga sellistel loomadel on ikka jätkuvalt siin töine funktsioon. Edasi annan sõna fotodele.