The End

Homme saab N'york Times läbi. Viimased nädalad on nii kiiresti läinud, et miskit pole jõudnud kirjutada, kuigi mõtteid mida tahaks kribada on palju. Vahepeal käisime ka Upstate New Yorgis mägede vahel värsket õhku hingamas. Hea oli hingata ja tuletas väga meelde eesti suve. Mis aga põhiline - saime metsas käia.



Veel käisime Priiduga kuulsas Metropolitani muuseumis. See on muidugi selline ehitis, et juba ilma kunstiliste väljapanekuteta on tegu suure vaatamisväärsusega. Lihtsalt nii vägev ehitis. Ja samas, kui tahad kontsentreerudes vaadata kogu sealse väljapaneku üle, peab selleks võtma mitu päeva. Metropolitani katuselt avaneb väga äge vaade. Siin üks pilt ka sellest.



Metropolitani muuseum asub Upper West Side'is. Seal kõndides saad kohe aru, et selles piirkonnas elavad paksema rahakotiga inimesed. Ja seda mitte vaid puhtamate tänavate ja Central Parki läheduse tõttu, vaid ka seepärast et seal liigub päris palju plastilise kirurgia poolt "nooreks tehtud" eakaid tüdrukutirtse. Või no kuidas neid kutsuda? Mnjah. Alati kui ma neid kõrgendatud põsesarnade, botoksist pungil huulte ja "kõrva taha" tõmmatud silmadega provvasid näen, tekib minus ikka arusaamatus. Et Miks? Nojah, lääne kultuur on väga noorte-keskne ja mõnes mõttes on mõistetav inimese kompleks vananedes. Teisalt, nagu Urve mulle tsiteeris (minu meelest olid Viivi Luige sõnad), et 'noorus on kingitus ja vanadus on saavutus'. Üks tädi võib ju olla lõigatud Britney Spearsiks, aga kui ta olemuselt on kibestunud või väsinud, siis see välimus ju teda ka nooreks ei tee. Üldsegi pani see mind mõtlema, et kas need "kohendatud" eakad plikad pole eales jõudnud ise olemisega tasakaalu. No et nende sisemus ja välimus oleks nende jaoks balansis - või, et pealevaadates näeksid paralleelselt alateadvuses ying-yang märki. Mnjah, tegelikult ei tohiks ma ilmselt sel teemal sõna võtta, sest see teema pole veel aktuaalne ja tegelikult on ju nii, et ära iial ütle iial. Siiski ma loodan siiralt, et ka 40 aasta pärast on mul meeles mu eesti keele õpetaja Avo Valmise sõnad "inimene on vana siis, kui ta ise sellest kogu aeg räägib".
Ahjaa, üks mõte veel. Priit käis välja mõtte, et ilmselt saab meie põlvkond küll väga suur plastilise kirurgia klient olema. Asi on lihtsalt selles, et meie põlvkond (Eestis) on väga pikka aega harjunud olema need niiöelda tegijad ühiskonnas. Meil on nagu kõik väga hästi ja lõdvalt läinud, mistõttu vananemine ja raskemad ajad võivad suure shokina tulla. Eks näis.

Jah, ma tean küll, et mul on käsitlemata nägemismeel, maitsmine, intuitsioon ja tundemeel. No tegelikult, kui aus olla, siis on nägemismeel maitsmine ja intuitsioon vägagi seotud teineteisega. Kõik on seotud sellega et New York on üks suur rahvaste kogunemispaik. Seetõttu pole siin domineerivat rassi ning tänavapildis silmab kõiksugu huvitavaid inimesi. Ja mitte ainult eri rasse vaid ka ennast normaalselt tundvaid geisid (kes ei häbene suudelda või käsikäes kõndida avalikes kohtades), transvestiite, jne, jne. Eile näiteks käisime Priiduga söömas ja lõppkokkuvõttes ei saanudki aru, kas ettekandja oli naine või mees. Ilmselt midagi vahepealset. Ja ega tegelikult on ju kama kaks mis soost ta oli. Ja selle kirju seltskonna pärast, on see linn erinevate rahvuste kööke armastavale inimesele paradiisiks. Lihtsalt väga normaalse hinna eest on võimalik saada ükskõik mis rahvuse toitu. Intuitsiooni seletakski ma sellega, et see linn on südamlik ja tolerantne, sest enamus on sisserändajad ja vähestel on siin linnas peremehe tunne.
Millise tundega jään NYki meenutama? Mnjah, ilmselt oskan ma sellele vastata kõige paremini poole aasta pärast. Praegu on veel vara öelda, sest ma olen veel New Yorgi lainel. Aga kokkuvõttes olid need 3 aastat siiski väga ägedad ja ma poleks ühestki NYkis veedetud sekundist loobunud. Samas Eestisse on ikka ka väga tore naaseda. Elu saab kindlasti olema täis väljakutseid, aga samas see ongi ju elu magusaim pool.

-------
Nüüdseks, kui selle postituse lõppu kirjutan, oleme omadega juba Eestis. Viimased päevad ja tunnid New Yorgis lihtsalt said nii kiiresti otsa. Eks pisar kippus küll silma, kui lennujaama sõites Tobias omaalgatuslikult "Bye, bye Brooklyn Bridge!" soovis ning lubas suure linna oma eesti tuppa ehitada, et NYki ikka meenutada.
Aga ma ei hakka siia pisraid valama, tahtsin veel paar statistilist fakti öelda. Kokkuvõttes sai sellel blogil olema 3 aasta jooksul 193 postitust, mõned neist küll avaldamata. Ja selle kolme aasta jooksul käis meil Eestist päris palju külalisi - arvutasin, et 63 inimest ühtekokku ööbis meite juures selle aja jooksul. Tobi harjus sellise eluga nii ära, et küsis Priidult enne äraminekut, et kas meil ikka Eestis ka külalisi käima hakkab?
Üldiselt siis oli ilus, jättis hea mulje - I love you New Yoooork!

Nevjorkerid ja liftinupud

Lõpteasin viimase postituse Villemi teemal. Nüüd alustan, sest üks mõte tuli veel meelde. Nimelt Villem on meie pere kõige suurem nevjorker. See laps on eluga rahul ja nõus vaikselt istuma, kui mingi tegevus ja "action" ikka ümber ringi toimub. Vahel kui kööki lähen sööki tegema, piisab kui viin Villemi Tobi tuppa vaatama kuidas Tobi mängib. Tobil on ikka action mängud ja Villele teevad need väga nalja. Ja linnas käruga käies kipub ta ka üha rohkem ärkvel olema ja ümbrust uudistama. Ega ma kindel polegi, kas ta täielikus vaikuses magada suudab. Võib olla peame talle Eestis õrna sireeni voodi äärde panema, et uni paremini tuleks. Hih, see nüüd oli loll nali.
Tobias on muidugi ka kõvasti Nykist mõjutada saanud. Ega ta elu enne meie siiakolimist ei mäleta ja kui Priit ütles talle, et Eestis näeb ta oma toa akendest peamiselt puid ja maja kõrval on metsatukk, kostis Tobi "Wow, kas siis ei peagi autoga pikalt sõitma, et metsa saaks?".

Hakkasin mõtlema, et olen plindris oma "New York 7 meelega" teemal, sest millega seostada kompamismeelt ja NYki? Ikkagi mõtlesin välja. Manhattan on teadupärast üks kõrghoonete rägastik, mistõttu pea ükskõik kuhu sa lähed, tuleb lõpp-punkti jõudmiseks kasutada lifti. Nii et liftinupud on kindlapeale need, mida siin linnas igapäevaselt näppida saab. Kohalikud armastavad muidugi üldse väga lifte. Vahel ajab mind kohe vihale, et hoones kus on olemas eskalaator, on ikkagi lift täis inimesi kes lihtsalt käia ei viitsi (kuigi eskalaatoril ei pea otseselt ka eriti käima). Mina kasutan lifti seetõttu et lapsekäruga eskalaatorile minna ei tohi. Ah see selleks.

New Yorgi linnapea Bloomberg on teadupärast võtnud eesmärgiks muuta New York üheks keskkonnasõbralikumaks linnaks. Ja tõesti see pole ainult tühipaljas loba - suuga ehitab suure linna ja käega ka. Lisaks sellele, et Broadwayl ja mitmetel teistel suurematel avenüüdel on eraldatud jalgrattatee (autod seda kasutada ei saa); et mõne aastaga tahab ta kõik taksod ja ka bussid välja vahetada hübriidmootoril toimivate autode ja busside vastu; ehitati siin üks vana rongitee pargiks/haljasalaks. Õigupoolest ehitati see tänavapinnast kõrgendatud ala 1930ndatel ohtlike veostega kaubarongidele.1980ndatest pole seal aga enam ühtegi rongi sõitnud ja pärast seda see mitme-miiline rongitee metsistus lihtsalt. 1999 taheti kogu see konstruktsioon lammutada, aga mingi seltskond inimesi - kes oli ilmselt märganud kui ilusa töö teeb loodus ja kui mitmekesine taimestik sellisele vanale rongiteele oli kasvanud - võitles selle lammutamise vastu. Selle tulemusena avati juuni alguses esimene osa rongiliini haljasalast - praegu saab mööda seda HIgh Line'i (nii seda kutsutakse) kõndida 11.tänava läänepoolsest otsast kuni 20ndani. Tulevikus laieneb see ala 34.tänavani. Väga palju on säilitatud originaaltaimestikku ja üldse see haljastus on seal väga põhjamaine. Kuidagi miniatuurne, samas veidi steriilne, teisalt jällegi taimestik on metsik ja meiesugustele kodune. No näiteks leidub seal kõiksugu kõrrelisi, päevakübara taimi, karikakraid jne, jne. Minu meelest ma isegi kuulsin taimede seest rohutirtsu sirisemist, aga võib olla on mul luulud mis sellise taimestiku vaatamisega kaasnevad. Nii et kes pole käinud ja elab siin või kes külastab NYki, soovitan kindlasti minna vaatama ja kõndima. Tõesti äge keskkond ja vähemalt Tallinna linnaisadel oleks sellest küll palju õppida - "Auto pole oluline, jalakäija on põhiline!" Meie vanad puupead (nagu Tobil on kombeks Tjorvenist inspireeritult öelda) unustasime fotoka maha, aga Helen tegi pilte küll. Nii et ehk võin Helenilt illustratsiooniks mõne foto paluda ja siia hiljem ka juurde susada.

New Yorgi "lõhk"

Nii, mõtlesin sõna välja, sest nagu ma ennegi olen kirjutanud, siis pole üldse tore et eesti keeles puudub neutraalne sõna kirjeldamaks haistmismeelt. Täpsemalt siis analoogset sõna nagu "smell" inglise keeles. Sõnaga "smell" saab kirjeldada nii lõhna kui ka haisu. Seepärast ma siis mõtlesin sõna "lõhk", mis peaks esindama nii lõhna kui ka lehka.
Viimane nädal on siin olnud ühtlane türgi saun - kuum ja väga niiske õhk (igapäevane õhuniiskus on vähemalt 70% juures). Hoolimata sellest ei ütleks ma, et New Yorgi lõhk on higihais. Ilmselt hakkab New Yorki mulle kõige enam meelde tuletama tänaval olevate hot-dogi/pretzeli "kärude" juurest üle linna hõljuv lõhn. Kuigi samas tunneb hiina linnas kõndides peamiselt ikka hiinatoidu lõhna, india tänavatel jällegi nende rahvustoitude lõhna, jne, jne. Suvel lisandub lõhna-gammasse veel ka prügilehk, sest teadupärast tuuakse siin kõik prügikotid tänavale ja päikese käes hakkavad nad eriti rämedalt haisema. Nii et nagu siin linnas on esindatud kõik rahvad, võib siin tunda kõige rämedamatest lehkadest kuni hiigelkallite parfüümideni. Ahjah, kanepisuitsu lõhna on siin ikka ka väga palju ja ärge arvake, et mul enesel kanepipläru kogu aeg ees oleks ja seetõttu mind see lõhn ka saadab. Teised on sama täheldanud. Aitab "lõhkamisest".

Reedel käisime Freshlygroundii kontserdil Priiduga. Eestis on see bänd ka juba mitu korda käinud ja selle eest saab suurima tänu öelda Marjule, kes nad avastas ja tänu kellele mitmed me sõbrad ka Freshlygroundi kuulavad. Tegu on Lõuna-Aafrika bändiga ja selle bändi võtmeisik on väga armas lauljanna Zolani Mahola. Vot seda naist võib iseloomustada lihtsate, aga suurte sõnadega - ilus inimene. Ja ärge nüüd jumala pärast manage silme ette modelli-sarnast Tyra-Banksi tüüpi aafriklannat. Temast hoopis kiirgas sellist lõputut headust ja positiivset energiat, et see tema karisma oli hoopis teistsugune kui tavaliselt populaarsetel artistidel. Ta suutis luua kuidagi sellise õhustiku, et kõik saalisolijad tundsid suurt lähedust ning sõprust temaga. Ja kuigi tema olekus polnud grammivõrdki üleolekut või "staarilikkust", suutis ta ühe nipsuga kogu saali püsti ja tantsima panna. Ausõna!
Enamus teisi bändiliikmeid olid valged. Nimetan rassi seepärast, et jällegi sai kinnitust fakt, et tõmmudel on rütm geneetilisse koodi sissekirjutet. Viiuldaja, kes oli väga kena valge naisterahvas ja tantsis üldiselt väga hästi, kahvatus siiski täielikult lauljanna Zolani kõrval. Viin jutu vahepeal kõrvale. Mu kallis ema-Aime harrastas mitu aastat iidset India tantsu (mitte kõhutantsu) ja tean, et selle tantsuga jutustati lugusid, uskumusi. Igal liigutusel on tähendus. Tõmmude tantsuliigutused tunduvad ka kõik hingestatud olema ja see teeb asja eriti võluvaks. They've got the rhythm...

Üle-eile viidi enamus meie asju ära. Teate, ma ikka ütlen et elu ilma asjadeta on õudsalt tore. Jätsin endale siinolekuks 3 hilpu. Pean häbiga tunnistama, et kuulun ikka ka nende naiste hulka kes vahivad oma riideid täis kappi ning ohkavad, et midagi pole selga panna. Nüüd kus mul on 3 hilpu seda küsimust üldse ei teki, sest panen ühe kolmest. Kodu püsib ka paremini korras. Tobiasele jäi ka vaid mõned mänguasjad ja aegajalt lisandub tema mängudesse ka riideid, mis siis asendavad mõningaid karaktereid.

Et kõik võrdne oleks, räägin ka Villemist. Kuigi Villem näeb palju suurem-vanem välja, saab ta pühapäeval pooleaastaseks. Üha rohkem saab selgeks, et välimuselt saab ta Tobiase koopia olema. Kui praegu vaadata Tobi beebi-aja pilte, siis kui ei teaks mis pildiga on tegu, ajaks nad sassi küll.
Aitab tänaseks.

Hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene...

Ehk siis vaikselt tuleb ka blogi otsi kokku tõmbama hakata ja kolme aasta "aruanne" kirja panna. Lugesin veidi oma esimesi postitusi 2006 augustist. Esimeses sissekandes kirjutasin NYki kaootilisest liiklusest ja sellest, kui harjumatu see kõik on. Mäletan, et mõtlesin tolkorral isekeskis, et autorooli ma selles linnas küll istuda ei tahaks ja jalgrattaga kavatsen vaid rattateedel või äärmisel juhul jalakäijate rajal sõita. Kolme aastaga on aga tekkinud arusaamine, et kuigi pealtnäha on see liiklus siin kaootiline, siis tegelikult arvestavad kõik teineteisega ja üldiselt reegleid eriti ei rikuta. Ei taha küll halvustada, aga kui siinses liikluses oleks sama suur ennasttäis jõmmide kontsentratsioon kui seda on Tallinnas, siis ilmselt see liiklemine üldse siin ei toimiks. Professor Lagerspetz on seda eestlaste seadusterikkumise sündroomi seletanud umbes nii - kuna meie oma poliitikud (vähemalt veel 5-10 aastat tagasi) aegajalt kas promillidega sõitmise või ametiautoga kimamise pärast avalikult vahele jäävad, näib see ka ülejäänud eesti rahvale kui normaalne nähtus aegajalt reeglite koha pealt silm kinni pigistada. On kuidas on, aga liiklusõnnetusi on Eestis kahjuks küll ikka põrgulikult palju. Mis ma siin ikka heietan!

Jalgrattaga sõitsin ma selle 3 aasta jooksul küll nii palju, et enam ühtegi teed ei karda. Inimloom harjub kõigega.

Mis siis veel? Juba pärast esimest kahte nädalat pärast NYki kolimist, kurtsin et tahaksin rakendust ja lapsega kodus olemine oli/on raske. Ega ma endiselt kodus olemist nii väga ei naudi, kuigi laste arengule on väga auväärne tunnistajaks olla. Samas mingi aur on sees, mis tahab väga tööd teha. Mäletan et oma peas lõin sellise seose, et vanasõna "tee tööd, siis tuleb armastus" on igati tõene, sest tööd tehes armastab inimene ise-ennast ja tunneb end kasulikuna. Ja teine vanarahva tarkus ütleb ju midagi sellist - "armasta ise-ennast, siis armastavad ka teised sind". Ühesõnaga kui teed tööd, armastad ise-ennast ja teised peavad ka sinust lugu ja nii ongi suur armastus käes. Ma arvan, et mul olid hilised Lenini mõjutused. Samas see mu jutt reedab ning tõestab seda, et üksi kodus olles on liiga palju aega mõelda ja kohati end haletseda. Esimesel aastal oli mul pealegi täielikult see koduperenaise kompleks ning uutes seltskondades pidasin ikka väga vajalikuks rääkida sellest kuidas ma Eestis ikka tööl käisin, loomi kaitsesin jne. Kõik ainult selleks, et keegi mind koduperenaiseks ei peaks. Enne olin ma olnud ema, abikaasa ning töölkäiv inimene, siia kolides sai minu peamiseks rolliks "Priidu abikaasa". Mis ma ikka jahun sel teemal. Teistel aastatel mul oli juba rakendust (kas siis vabatahtlikuna või üliõpilasena) ja ma olen maha rahunenud. Õigupoolest sain endaga sina peale ja olen hakanud ise-olemise aega kõrgelt hindama. Tööd jõuab ikka elus veel teha ja ühiskonna poolt sulle pandavatel "siltidel" pole mingit vahet kui sa ise ennast tead ja tunned.

Eelmise postituse nimi oli "New York seitsme meelega". Samas ma ühtegi meelt ei "avalikustanud". Käsitlen siis põgusalt kuulmismeelt. Mis on minu jaoks New Yorki iseloomustav hääl? Vot, ma pole nüüd seda lindistanud, mistõttu on seda raske kirjeldada, aga siinolijad kindlasti teavad. Minu jaoks kõige tüüpilisem NYki hääl on taksost väljuma hakates, kui taksojuht prindib tšekki. See ei tähenda, et ma oleks meeletult palju siin linnas taksoga sõitnud (kuigi ilmselt palju tihemini kui Eestis, sest takso pole siin kallis)... aga kuna New Yorgis on üle 40 000 takso ning tänavapilt on üldiselt "taksokollane", siis võib seda häält linnas liikudes iga nurga peal kuulda ja minul jääb see "tõk-tõk-tõk" hääl NYki meenutama.

Järgmine kord juba haistmismeelest...

New York seitsme meelega

Ajaratas on nüüd hoo sisse saanud ja põrutab viienda käiguga, juuksed tuules lehvides. Ruttab va plekivokk, et veel viimase seitsme meelega New Yorki endasse ahmida ja siis maanduda Parika põlistammede all, kus lõpuks ometi võib palju hingata, sest õhk on värske ja vaikuse tõttu on omi mõtteid võimalik kuulda.

Ilmselt mõistate mu proosalisust. Üritame nüüd vaikselt ette võtta asju, mida hing on tihanud siin NYkis teha, aga mida siiani pole jõudnud. Näiteks eelmisel nädalavahetusel ärkasime pühapäeva hommikul kell 4:45AMen, et minna Brooklyni sillale päikesetõusu vaatama. Võtsime võileivad kaasa ja sõitsime taksoga silla jalakäijate tee otsa, et siis silla keskel päikesele ja kenale pühapäevale "Tere hommikust" öelda. Kartsime küll, et Tobias ei saa nii vara üles, aga ta oli sellest mõttest nii vaimustatud, et seekord purustas ta kõik rekordid üles ärkamise ja riietumise osas. Kui aus olla, siis mul on ikka selline tunne, et kui on olemas eelmised elud, siis tal on Jaapaniga ikka mingi side küll. Tal on päikesetõusuga mingi oma teema ja vahel ärkab ta meie teadmata hommikul vara-vara, et aknast jõei kohal tõusvat päikest näha. Päikese tervitamine on minu teada oluline osa just idamaade usundites. Aga ilmselt ma mõtlen üle ja ta on meil lihtsalt romantik.



Tagasi sillale. Kes ei tea, siis Brooklyn Bridge on üks vanim niiöelda rippsild USAs - ehitati juba aastal 1883. Tegu pole muidugi sellise rippsillaga nagu Viljandi lossimägedes, vaid meeletult suure konstruktsiooniga, millel sõidab mitmeid ridasid autosid, metrood ja siis on veel päris lai jalakäijate/ratturite tee.

Me polnud sillal sugugi ainukesed. New York ei maga tõesti iial. Kuna eelmisel õhtul oli ameerika üks suurim püha ja pidupäev - 4.juuli ehk iseseisvuspäev, siis olid päikest tulnud tervitama ka mitmed peolised, armunud paarikesed ja mõned hiina tädid kes tulid taiji'd tegema.


Täitsa tore kogemus oli, aga pean tunnistama, et egoistina meeldib mulle päikesega privaatselt hommikut jagada ja seetõttu on minu jaoks siiski ilusam kevadhommikul kusagil metsas ilma mürata (linnulaul ei kvalifitseeru müraks) päeva algust nautida.

Sillalt tagasi tulles kõmpisime kodu poole läbi Wallstreet'i ja Hiina linna. Vot Hiina linna tühjana näha oli vast kõige haruldasem. Ühest Budistide templist kõndisime mööda ning sisse piiludes oli näha Buda munkasid, kes olid end sisse seadnud hommikuseks meditatsiooniks. Mõnes mõttes oleksin nii väga tahtnud sinna templisse sisse minna ja liituda nende hommikuse rituaaliga. Ja seda mitte ainult seetõttu, et budism kui eluõpetus mulle väga imponeerib, vaid ilmselt annab ka mu jutust tunda, et mul on käes igasuvine süvendatud looduse igatsus ja tahe linnakärast plehku panna. Ja seal templis on ilmselt võimalik end välja lülitada hetkeks.
Tegelikult pole midagi hullu, kuna New Yorki tahan ka veel palju enesesse ahmida ja lahkumine ei saa kindlasti kerge olema.

Vabatahtlik rase-rattur

Kui me 2006 suvel siia kolisime, siis meie sõber Toomas ütles lause mis mul kuidagi teadvusesse tallendus. Nimelt siis mujale riiki kolides läheb tavaliselt nii, et esimesel aastal igatsed koju, teisel kohaned ja kolmandal naudid olemist. Kuigi ma arvan, et me kohanesime juba esimese siinoleku aasta lõpuks ja nautisime omamoodi New Yorki algusest peale, siis nüüd sel kolmandal aastal naudid seda et kõik on paigas. No näiteks tead millisest kohvipoest saab head kohvi, millal ja kus on turg, kus on head söögikohad (kuigi see avastamine siin linnas ei lõpe iial), kelle poole pöörduda kui on küsimus mõne ameerika eripära kohta, jne. Ja nagu Murphy seadus, on nüüd viimasel aastal minu ellu ka sellist rakendust tulnud, mida ma väga naudin. Nimelt on mul nüüd 2 vabatahtlikku tööd, mis on väga huvitavad. Esiteks siis olen ühe uurimuse juures konsultandiks ja teiseks õpetan siinses Eesti Koolis kodulugu.
See uurimus on vaesema elanikkonna naiste imetamis-harjumustest ja veidike ka eksperiment, kas elektrilise pumba
olemasolul nad imetavad kauem ja kas nende laste tervis on ka esimesel aastal parem. Ma tean, et eesti inimesele tundub selline uurimus suht arusaamatu. Aga siinne vaesem seltskond läheb tööle/kooli tavaliselt 2 nädalat pärast sünnitamist või siis heal juhul 3 kuu pärast, mistõttu nad üldiselt ei mõtlegi imetamise peale. Meil Eestis on minu meelest kuidagi rinnapiimaga juba sisse söödetud see rinnapiima olulisus, aga siin on väga palju erinevaid kultuure koos ja paljudel on imetamise suhtes (meie jaoks) omapärased rahvapärimused. No igatahes on kogu see lugu väga huvitav. Küsitlus saab olema ka neljas erinevas keeles - inglise, hindi, korea ja hispaania. Ja teistpidi on huvitav kogu see uurimuse värk ka seepärast, et näha kuidas Ameerikas selliste asjade ajamine käib. Uurimusplaan peab läbi käima väga paljudest instantsidest ja näiteks ka mina pidin enne 3 treeningut läbi tegema, et kinnitada oma kompetentsi siinsete reeglite teadmises.
Seda tahtsin ka öelda, et Eestis pole vabatahtliku töö tegemine sugugi sama tähendusega. Siin on see viis paljudele noortele või siis ka immigrantidele karjääri alustamiseks ja CV ülesehitamiseks. Minuga koos teeb vabatahtlikku tööd selle uuringu juures ka üks Dominikaani Vabariigist pärit meditsiinitudeng. Ta on 32-aastane, lõpetas siin lastearstina ja nüüd peab tegema veel ühe eksami, et paberid kätte saada. Tema teeb seda uurimust ka väga hingega, kuigi eks mõnes mõttes on see tal viis saada oma CVsse uurimuskogemus ja samuti mitmeid häid soovitajaid.
Nagu öeldud, teine vabatahtlik töö on mul siis Eesti Koolis. Minu meelest on see ikka väga äge, et meiesugusel väikesel rahval on oma kool. Mis siis, et kool käib vaid 2 korda kuus laupäeviti, aga ikkagi. Ma üritan nii siis oma panust eestlusele anda ja samas ehk suudan ma neis lastes (kellest mitmed pole Eestis käinudki) tekitada uhkust oma juurte üle.

Nädal 22
Ma ikka pean veidi kirjutama ka "õnnistatud olemise" teemal.
Õeke Sandra ütles mulle suvel (kui ta suure kõhuga ringi tatsas), et rasedana kuulub su keha justkui ühiskonnale. Inimesed võtavad rohkem õigusi kommenteerida, katsuda, jne. Ja eriti siin linnas ma tunnen, et tal on õigus. Tegelikult filosoofilises mõttes on see vist ka õigustatud. Kui nii võtta, me ei sünnita lapsi ju endale vaid maailmale või no täpsemalt me ei oma lapsi, samas vanemad ikkagi ise vastutavad oma laste eest. Igatahes, mina saan siin linnas muudkui kuulda kommentaare, et kuidas üks rase naine ikkagi rattaga sõidab. Ma ei saa aru, miks see nii palju kõmu tekitab? Inimesed on harjunud ratast spordivahendina defineerima. Aga ma arvan, et algselt oli ju ratas lihtsalt vahend liikumise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks. Minu jaoks on ta ka transpordivahend, millega saan kiiremalt, mugavamalt liikuda ja samas saan sellega ka asju ja Tobiast kanda. Ma ütlen ausalt, et väsin käies ikka rohkem ja kiiremini, kui seda rattaga sõites.
Olgu, olgu hirmutav võib olla New Yorgi liikluses liiklemine, aga ma üldiselt sõidan peamisel kõnniteedel ja olen väga ettevaatlik. Ma tahaks kuni lumetulekuni ikka rattaga ringi paarutada, aga tundub et sotsiaalne surve ei luba. Arst ütles, et põhimõtteliselt võin ma sõita küll, kui mul tasakaaluga probleeme pole. No ega see laps ikka nii palju ka ei paaruta mu sees, et mul tasakaal paigast läheks. :)
Üks asi on siiski positiivne selle suure kõhu juures. Nimelt eile pakuti mulle metroos ka istet.

Soe New York
Üks päev turult koju sõites (ikka rattaga), mõtlesin selle linna võlu peale. Enamus inimesi on siin ikkagi väga sõbralikud ja seda mitte selles cheesy-ameerika mõttes. Ja siis jõudiski mulle kohale, et New York võtab kõik inimesed soojalt vastu, sest see ongi erirahvuste maandumispaik. Põliseid nevjorklasi kohtab siin harva ja kui kohtab, siis pole nemad ka kuidagi kurjad või ennast täis, seetõttu et nemad olid siin enne. Nevjork võtab esimesest päevast alates sind oma tugevasse haardesse ja edasi on juba su enda teha, kuidas ja kas sa tahad kohaneda.
Täna oli mul selline juhus, et sõitsin rattaga 14tänava ja 3 avenüü nurgal asuvasse Trader Joe'sse. See on üks tore toidupood, mis pole väga kallis, aga samas müüakse seal suuremas jaos ikka puhast (mahe-) kraami. Müüjad on seal väga sõbralikud ja taustamuusika väga mõnus (kusjuures tavaliselt ümisevad müüjad laule kaasa). Igatahes ei leidnud ma oma rattale parkimiskohta. Kõik lähimad ratta parkimiskohad olid võetud. Tuterdasin seal ringi ja proovisin ikka igatmoodi oma ratast paigutada, kui üks sõbralik noormees (ilmselt NYU üliõpilane) ütles, et sa võid oma ratta minu ratta külge panna, ma olen siin õhtuni. Tema ratas oli sinna kenasti pargitud, lukustatud ja mina usaldasin jällegi oma kõhutunnet ja paningi oma raudhobu tema ratta külge. Poodi astudes mõtlesin küll, et teoreetiliselt võiks ta ju nüüd oma ratta lukust lahti võtta ja suure tahtmise juures koos minu velosipeediga plehku panna. Aga sisetunne oli õige ja poest tulles oli ratas alles.
Hiljem alles mõtlesin, et oleksin võinud talle ühe shokolaadi tänutäheks ratta külge riputada... aga head ideed tulevad ikka liiga hilja.

Miss Estonia New Yorgis

Nagu vist mitmeid kordi kirjutanud olen, kasutame siin linnas suht vähe ühistransporti (või üldse transporti). Täna juhtusin aga bussiga sõitma ja avastasin, et tõmban justkui karikakra kroonlehti ja laulu "armastab, ei armasta, armastab, ei armasta..." asemel küsin eneselt "pakun istet, ei paku, pakun istet, ei paku...?". Asi on selles, et siin linnas elavad vanurid on hoopis omamoodi tegelased. Paljud neist "harrastavad" ilukirurgiat ja kuigi nende blondid juuksed, päikeseprillid, meik, kõrged põsesarnad võiks ju jätta 30-aastase mulje... aga kogu inimkeha ju lappida ei anna või siis kõrva taha tõmmata ja tegelikult reedab see minu meelest vanust veelgi enam. Naljakas, et enamus sellistel vanaprouadel on alati mustad päikeseprillid ees ja huuled punaseks värvitud. Miks neid päikeseprille nii vaja on, kui sa oled oma näo noorendamiseks roppu raha maksnud? See selleks, tahtsin lihtsalt öelda, et ma olin tõsise dilemma ees - kas pakkuda vanaprouale istet, kes on nii palju vaeva näinud selle nimel, et paarkümmend aastat noorem välja näha, või mängida et ma arvangi tema vanuseks 35 aastat olevat ja ei mingit istet? Äkki teen ma mõnel vanaproual päeva ilusamaks, kuna talle istet ei paku?
Kõlab julmalt, kuigi ma ei tea kumb variant parem on?

Ma vist ei suuda iial ainult ühel teemal kirjutada. Igatahes tahtsin veidi kommenteerida eelmisel nädalal SLÕhtulehes ilmunud New Yorgi teemalist artiklit.
Hanna-Liina Võsa kommentaaridega olen täitsa nõus, ainult et põhimõtteliselt on võimalik New Yorgist kohukesi saada. Selleks peab lihtsalt Brighton Beachile sõitma ja kohukesi (isegi Karumseid saab) koti täis laduma. Ja sain hiljuti teada ka, et kohupiim on siin New Yorgis täiesti olemas ja saadaval igast poest. Asja nimi on lihtsalt Farmer's Cheese ja tavaliselt on see toorjuustude letist saadaval. Olen juba mitu korda sõrnikuid teinud ja täitsa õige värk on.
Muusikaliprodutsentidega ma ei nõustuks rämpstoidu teemal (tsitaat: "Maitsev rämpstoit – Sellist valikut hämmstavalt maitsvat kiirtoitu pole kusagil mujal."). Või õigupoolest on võib olla küsimus üldse sõna "rämpstoit" definitsioonis. Kas "rämpstoit" templi võib kõikidele kiirtoitudele panna? Kui nii, siis on neil õigus, et siin saab maitsvat rämpstoitu ja valik on suur. Minu jaoks aga "rämpstoit" tähendab kiiresti valmivat toitu, mis on ühekülgne ja ebatervislik, aga seda siinne kiirtoit küll ilmtingimata pole. New York on linn, kus sushi on ka kiirtoit (nii nagu ka Jaapanis), mida võid igast delist ja söögikohast osta. Sushi ei ole ju rämpstoit? Lisaks sushile saab igast delist osta väga huvitavaid salateid, ise salateid kombineerida ja rääkimata erinevate suppide ja vahemeremaade toitude valikust.

Rohkem ei targuta.
Seoses Brighton Beachiga, tahtsin siia selle alloleva pildi panna. Käisime Heleni-Steni ja Kariniga seal eelmisel nädalal ja tulime jälle kotitäie maitsva lapsepõlve toitudega tagasi. Kalja ostsime ka. See kali maitses nagu nõukaaegne automaadist saadud hea kali ja silt "Nje Kola" (pildil) on täiesti õigustatud.



Ja selle aasta Eesti Miss on selgunud!!! Jumal tänatud härra Valeri Kirsil on üks peavalu nüüd vähem!
Hihhii... autogramme ei saa. :)

New York eest ja tagant

Mul on alatihti süümekad, et kirjutan siin aegajalt ameeriklastest väikese irooniaga. Samas nagu ma enne olen seda öelnud, ütlen ka nüüd, et Eestis olen oma kaasmaalaste suhtes sama kriitiline. Lihtsalt teisi kritiseerida onju nii lihtne.
Kellegagi tuli jutuks, et kuldne kesktee eestlaste ja ameeriklaste iseloomust teeks suht hea tulemuse. Või no ma ei tea, kas iseloomust aga vähemasti kommetest. Ameeriklased pingutavad oma suure viisakusega kohati üle (meeletu tänamine ja komplimentide pildumine), samas aga eestlased on nende asjade koha pealt suht napisõnalised. Tegelt ega mingit täiuslikkust pole olemas ja kui olekski, siis oleks see jõle igav ja meile jääks ikka vaid need inimesed meelde, kes on kiiksuga.

Nagu pealkiri ütleb, siis tegelikult tahaksin kirjutada New Yorgist. Üks päev kõndisin raamatukokku ja teel sinna nägin üht ülikonnas meest peaaegu kokku kukkumas. Jäin seisma ja minuga koos jäi kohe veel paar inimest seisma, et küsida, kas sel mehel on kõik korras. Tuli välja, et onul oli olnud vist kehv päev ja ta oli juba kella üheks pildituks end joonud. Aga siis hakkasin mõtlema, et Eestis võtavad kaasmaalased juba eos selle suhtumise, et kui keegi pikali tänaval on, siis ju ta on täitsa täis. Siin võib õnneks suht kindel olla, et kui paha hakkab ja pilt tahab eest minna (näiteks madala vererõhu tõttu), siis pakutakse sulle kohe abi.

Teiseks meeldib mulle New York ka seepärast, et linna peal käies saad peaaegu alati vähemalt väikese elamuse osaliseks. No et keegi suvaline räägib sinuga või tuleb mõni naljakas inimene vastu või näed filmivõtteid või loomulikult juhtub ka negatiivseid asju jne.

Sellest tahtsin ka kirjutada kuidas NY on mind muutnud. Näiteks olen märkamatult ära õppinud pulkadega söömise. Üldjuhul, kui korra nädalas tellime koju toitu, siis eelistame ikka aasia-kööki ja see ongi mind välja treeninud. Oma 15 aastat tagasi, kui Ellerhein oli Jaapanist tulnud, armastasid enamus ellerheinlasi oma sünnipäevadel pakkuda sööki, mida siis tuli vaid pulkadega süüa. Kuna mina aga sellel reisil kaasas polnud ja ei osanud pulkadega süüa, siis selle ajaga kui olin kaks hernest endale pulkade vahele suutnud ajada ja need suhu panna, oli kogu sünnipäevalaud juba toidust tühi.
Siis on veel selline kummaline asi, et nüüd kui rattaga jalutavatest koertest mööda sõidan, siis ei teegi enam ümbersõitu automaatselt 4 meetri kauguselt. Muidu oli see nagu alateadlik tunne, et nii nagu on soorollid, on ka liigirollid ja koeraliigi roll on jalgrattureid vihata. Sellest võib muidugi järeldada vaid üht, et nii nagu soorollid, tekivad ka liigirollid meie sotsiaalsest keskkonnast ja eesti koerad reprodutseerivad oma liigirolli.

Lisaks sellele on New York mind palju julgemaks teinud. Siin käivad inimesed tänaval ikka nii riides nagu neil mugavam on. Muidugi on ka neid, kelle jaoks ilu nõuab valu ja ohverdusi (näiteks sellised neiud, kes kannavad 25-kraadiga küll suvekleiti, aga jalas on neil pikad umbsed (sügis)saapad) - aga üldjoontes on suht ükskõik, milline sa välja näed. Tallinnas käisin ma ka kalossidega aegajalt, aga tunnistan et veidi ebamugav oli, kui suurte pööritavate silmadega järele vaadati.

Idioodid

New Yorgi tänavatel käies tekib aeg-ajalt tunne, nagu kõnniks Lars von Trier'i filmis "Idioodid". Kes pole näinud, siis see film räägib grupist noortest, kelle ühiseks huviks on idiootsus või täpsemalt siis idioodi mängimine. Muidugi küsimus tekib üldse, kust läheb piir idiootsuse ja teistest erinemise vahel... aga tegelikult vahet pole, see pole mu jutu mõte. Mulle igatahes selles filmis kõndimine meeldib.

Niisiis mõningad kaadrid New Yorgi tänaval kõndimisest. Mõni nädal tagasi jalutasime ühe suurte majade kompleksi vahelt kodu poole. Kõigepealt jooksis (harrastamaks tervislikke eluviise) meile vastu tõsine vanaproua, kellel olid prillid tagurpidi peas. Paari majade ploki pärast ootasime valgusfoori taga, et üle tee minna. Meie kõrval seisis järgmine kenasti meigitud vanaproua, kes lükkas lapsevankrit ja ümises õrnalt hällilaulu. Kui tädist möödusime, siis vaatas lapsevankri võrgu vahelt välja padjal istuv kass. Nende mõlemate juhtumite puhul olid tädid ise täiesti tõsised ja ka kaasmaalaste nägudest ei peegeldunud mingit üllatust.
Aeg-ajalt olen kohanud ühe söögikoha ees keskealist härrasmeest, kes on pistnud punased dressid jalga, võtnud maki ühes ja nõnda ta siis tantsib makist tuleva r'n'b järgi. Kusjuures, onu tantsib täitsa hästi. Tundub, et ümbruskaudsed on selle onuga täiesti harjunud ja talle mingit tähelepanu ei pööra.

Kui juba muusika ja tantsimise peale jutt läks, siis minu meelest on i-pod ka sellele lõbusale seltskonnale kõvasti kaasa aidanud. Vähemalt pooltel inimestel on siin tänavatel klapid peas ja igaüks võdistab pead või põlve oma rütmi järgi. Aga mõned inimesed satuvad täiesti oma muusika mõju valda. Laupäeval metroos sõites istus kõigepealt meie vasta hiphop'i austav noormees - tema muusikalisest maitsest saimegi nii teada, et alguses räppis ta vaikselt kaasa, aga peagi läks suht valjuks see hiphop. Kui noormees maha läks, siis hõivas tema koha teine noormees, kes veidi meenutas paksu vikatimeest. Tal oli selline maani mantel, mustad päikeseprillid ees, kuri nägu peas jne - hevimetal'i mees. Jeerum, vahepeal ma isegi kartsin, et see kujuteldav trumm, mida ta taob, läheb katki. Sellised olukorrad on kentsakad. Aga ma ise kuulun tegelt samasse seltskonda. Sest aegajalt, kui klapid pähe panen ja siin linna peal liigun, siis tekib tunne nagu oleks muusikavideos. No selline video, kus minu silmad filmivad New Yorgi tänavaid ja mina muudkui kulgen seal. Vahel hakkan ikka vaikselt kaasa ka ümisema, aga õhukitarri ma veel tinistanud pole.
Muusikal on ikka uskumatu mõju!

Lõpetuseks kirjutan üritusest, millest Hembo rääkis ja kuhu tahaks ise ka kunagi minna. Nimelt Londonis oli toimunud üritus nimega Silent Disco. Võimalik, et see üritus pole midagi esmakordset, aga ma kuulsin esimest korda. Selle ürituse teeb omalaadseks asjaolu, et kõigil kuulajatel on kõrvaklapid peas ja laval mängiva DJ muusika jõuab kuulajateni vaid läbi kõrvaklappide. Väga lahe võiks olla vaadata, kuidas üks suur seltskond peaaegu vaikuses ühes rütmis hüppab ja kaasa elab. Teiseks oleks lahe kuulata, kuidas inimesed kõvasti ja valesti kaasa laulavad.
Igatahes sellise ürituse korraldamine oleks ju hea mõte Eestis Sun Dance festivalil, sest siis ei saaks linnaelanikud õhtuse lärmi peale vihased olla. :)

Pirre ja Räägu

No mes ma oskan öelda... ega siit mingit asjalikku juttu ei tule.
Täna käisin linna pääl ja mööda kõrvalisemat/tühja tänavat koju kiirustades, tegi minuga juttu mingi keskealine soliidses ülikonnas meesterahvas. Kui härrast mööda kõndisin, pomises ta, et juba on 10.aprill, aga ikka on nii paganama külm. Kuna siin linnas inimesed tihtipeale vestlevad võõrastega ja üldjuhul pole sellisel "ilma-teemalisel" jututegemisel mingit tagamõtet, siis naeratasin onule ja kiirustasin temast mööda. Härra vabandas ja siis peagi küsis "aga mul on ju õigus?". Ma vaatasin taha ja noogutasin, mispeale onu küsis veel "kas ta võib mulle ühe küsimuse esitada?". Höh... no kui ta juba enne mulle küsimusi esitas, siis miks ta nüüd selleks luba hakkas küsima? Külmetav-kummaline-onu küsis, kas ta võib mind õhtusöögile kutsuda? Vastasin viisakalt, et ei või, kuna olen abielus. Seepeale kostis onu, et ahah ja loodetavasti mu abikaasa kohtleb mind ikka hästi. Hihhiii... aga see pole sugugi veel kõik. Kui ma üritasin sammu pikendada ja onu oma jutuga sinnapaika jätta, siis tuli ta ikka järele ja küsis, kas ta võiks mulle kingad osta?! Hihhiii, see ajas juba väga naerma. Mul olid jalas mu 5 aastat vanad mugavad juustud, täpsemalt parajalt sissekantud ketsid... ja ju siis härra tahtis suure heateo teha. Igatahes ütlesin mehele "ei aitäh, ma ei soovi kingi"... mispeale onu tegi suured silmad ja ütles, et olen esimene naisterahvas, kes ei taha kingi. Vastasin härrale, et mulle ei meeldi kingad.
Tegelt mulle mudugi kingad meeldivad, aga ilusaid ja mugavaid kingi on suht võimatu leida... mistõttu kannan peamiselt oma kummikuid, kalosse, varbavaheplätasid ja muid veidraid jalanõusid. Aga kogu see seik ajas ikkagi õudsalt naerma, sest elan praegu Kivirähu raamatu "Mees, kes teadis ussisõnu" maailmas (aitäh Margusele raamatu eest!). Ja selle lausega "mulle ei meeldi kingad", tekkis selline naturalisti, metsainimese tunne ja tahtmine veel onule öelda, et ma olen maausku ja Tõnnile-Pekole, kes mu õlal istuvad, ei meeldi ka need hilbud, mis mul seljas on... rääkimata kingadest. Aga ei maksa võõraid onusid vist niimoodi hirmutada.
Kivirähk on igatahes punk! Täiega! Müts pähe ja maha! ;)

Kevad New Yorgis

Tundub, et täna tuleb ka soe ilm. Kell on pool seitse hommikul ja minu tark ilmateate nupuke, mille siia hiljuti lisasin, näitab juba 12 kraadi. Jebedijee, ilmajaam!

Ma ei hakka kirjutama jälle sellest, et nii kui kevad tuleb, tahaks maale plehku panna ja õuetöid tegema hakata... seepärast ei hakka kirjutama, et siis arvate, et meid on siia New Yorki asumisele saadetud ja meile üldse siin ei meeldi. Meeldib küll, aga eestlasele kohaselt ei oska/taha ainult kiidulaulu ju ka üles märkida.
No aga ikkagi, milline siis on NYki kevad? Kevadelõhn päris sama siin pole. Aga parkides võib linnulaulu kuulda küll, kuigi repertuaar on kindlasti kesisem. Üks asi on siiski sama NYki kevades ja tõenäoliselt üldse kõikides maades, kus aastaajad vahelduvad... nimelt see mõnesmõttes ärkamise ja ärkvel oleku "miski", mis õhus levib. No teate see tunne, kui ei raatsi üldse õuest tuppa minna ja puberteedi-eas noored mängivad "pulli pärast" pargipingil tikumängu. Heh, kuigi tänapäeval pole vist mingit tikumängu noortel... ma ükspäev sattusin möödaminnes kuulma noorte (kuigi ma ütleks veel "laste", sest poistel polnud igatahes veel häälemurretki) vestlust - ja teemaks olid girlfriendid, boyfriendid ja exid. No kui lood juba nii, siis tõenäoliselt on ammu saavutatud tikumäng ilma tikuta. Ei taha ma selle jutuga üldse öelda, et kuhu see tänapäeva noorus nii jõuab... selles osas, et alati on nii räägitud, aga maakera veel pöörleb.

Aitab kevade analüüsist (millest nii kui nii sai tikumängu-analüüs)... oma ninaots on ikka kõige targem. Nii et minge metsa ja õue!

NY vajab Naksitralle!

New Yorgis ei ole vaid erinevate rahvaste kokkutulek, vaid ka rottide. Pruunid rotid olevat Põhjamaadest pärit, mustad aga Aasiast. Ja nagu näha, kiirtoit neile maitseb. Viimasel ajal on päris palju uudiseid toitlustuskohtadest, mis on rottide võimutsemise pärast kinni pandud.

Lugesin üht 2000 aasta artiklit NY rottide kohta ja seal mainiti, et mõningad asjatundjad arvavad isegi, et NYs elab iga elaniku kohta 6-7 rotti.
Nojah, siin pole tänavakasse ma kohanud ja seetõttu on tõenäoliselt rottide populatsioon ka väga balansist väljas. Ja vabandage minu lapsemeelsust, aga kui nüüd Naksitrallid saabuks siia suure kassi-laevaga ja rottide populatsioon kahaneks oluliselt, siis võtaks tõenäoliselt NYs peale hästi-toitunud kasside ka võimust prussakad. Õigupoolest on prussakad siin linnas ka suur probleem, kuigi lisaks pizzale, õlule, veinile ja muule heale-paremale, söövad rotid ka prussakaid.

Ahjah, üks huvitav fakt mida ma ka lugesin... et kuigi aasta kohta on New Yorgis registreeritud ikka paarsada rotihammustus juhtumit, siis inimeste hammustusi on ikka ca 7 korda rohkem kui rottide omi. :)

Krrrr! (ärge kartke, ma ei söö liha!)

"Aasta hea, oli 2007"

Tahtsin siis kõigile soovida, et aastast 2007 kirjutataks ka 10 aasta pärast laule (a la - "aasta hea oli 2007!") ja siis me kõik laulaks kaasa ja manaks ilusast 2007 aastast pildi silme ette!
Hääd uut!

Meie aastavahetus saabus väga lahedalt. Meil on tekkinud traditsioon, et igal aastavahetusel saame nelja oma hää sõbraga kokku (kokku on meid siis 6), saadame vana aasta pikalt ja tervitame ühiselt uut aastat. Eelmisel aastal tegime seda Viinis ja siis leppisime kokku, et järgmisel aastal siis New Yorkis. Kuigi see unistus tundus siis veidi utoopiline ja suusoojaks öelduna, sai see teoks. Kui 2006 aasta võtsime Viini vanalinnas katusel viini valssi tantsides vastu, siis selle aasta esimeseks emotsiooniks olid imestus ja segadus. Ahjah, olgu öeldud, et mu kallis emake-Aimeke luges veel eelnevalt sõnad peale, et me mingil juhul linna peale ei läheks, sest äkki nii suures linnas lastakse nii palju rakette, et võib pihta saada. (Aime, pikk pai hoolitsuse eest! :)) Niinii, aga mul jäi jutt pooleli nagu tavaliselt. Niisiis 5 minutit enne kesköö saabumist, läksime õue nagu eestlastel (ja üldse vist eurooplastel) kombeks. Võtsime kotikeses šampuse ja pokaalid ka kaasa. No ja kui õue jõudsime, hakkasime nõutult ringi vaatama ja uurima, kas on ikka õige vana-aasta õhtu ja kas meil kell on ikka täpne. Nimelt polnud õues mitte ühtegi inimest! Ainult vihane turvamees, kes luges sõnad peale, mida me teha ei tohi. Loomulikult ei tohtinud me ka šampat avada ja juua. Kõmpisime siis kiiresti meie majade kompleksi juurest jõe äärde (kusjuures teine turvamees jälitas meid), kruvisime oma šampa lahti ja karjusime hääd uut aastat! Aga see pole jällegi kõik! Võiks ju arvata, et kuna New York on nii kosmopoliitne linn ja aastavahetusteks väga populaarne sihtkoht, on siin linnas meeletu raketimöll ja välk-pauk aastavahetusel - aga ei midagi, ei ühtegi piugut ka! Kujutate ette?! :) Ainult Brighton Beachi (ehk siis vene linnaosa) poolt paistis üksikuid rakette, aga rohkem ei mõhkugi. Times Square'il oli kindlasti suur rahvapidu, aga ilutulestiku koha pealt ma ei tea. Igatahes oli see kummaline, kuid muidugi meeldejääv kogemus. Tegelikult meenus mulle, et kui olin vahetusõpilane, siis kogesin sama. Ja siis mu hostmom selgitas, et rakettide laskmine pole lubatud ja peamiselt näeb ilutulestikku vaid 4.juulil ehk ameerika iseseisvuspäeval. Ühesõnaga, kui Euroopas on ikka pidu 31.detsembri õhtul vägev ja isegi kella omamata saad aru, kui uus aasta saabub, siis siin peab kindlasti kell taskus selleks puhuks olema.

Aga no tühja sellest, lõbus oli ikka. Lihtsalt need ameeriklaste meeletud piirangud on totrad. Me tundsime end kui kriminaale ja meid oleks põhimõtteliselt võidud šampa joomise pärast arreteerida... see oleks päris naljakas muidugi olnud.

Kombed

Pole ammuuu mahti saanud kirjutada. Mitte et nüüd olekski kaputt ja pea mõtetest tühi, aga lihtsalt pole aega olnud.
Seoses sellega, et meil on viimasel ajal sõbrad Eestist külas, on ikka jutuks tulnud siinsed harjumatud kombed. Ja seekord ei kavatse neid kombeid kritiseerida, vaid pigem vastupidi. Lilianiga tekkis laupäeval arutelu, kas Eestis on ka mõngigaid selliseid toredaid kombeid, mis väljamaalaste jaoks on uued, aga samas oma lihtsuses ja positiivsuses midagi sellist, mida tahaks üle võtta. Täpsemalt esitas Lilian selle küsimuse ameeriklaste brunchil käimise kombest ajendatuna. Pühapäevahommikused brunchid on tõepoolest väga nakkavad ja sõltuvus neist tekib suht kiiresti. Me oleme igatahes juba sõltlased. Muidu kuidagi torssis-olemisega pühapäevadel on kuidagi teine tähendus, kui saab minna õdusasse kohvikusse samasuguste uniste inimeste keskele einestama. Siiani oleme käinud peamiselt East Village'i kohvikutes, mis on mõnusalt isikupärased ja samas pole väga kallid. Ühest jazz-kohvikust kirjutasin ka novembri lõpus. Ma ei teagi, kas nendest brunchidest tingitult või muidu ka, igatahes minu jaoks on praegu East Village vaieldamatult lemmik NY linnaosa. Manhattani mõistes madalate majade vahel leidub metsikuid või siis veidi "nunnutamisega" ülepingutatud aedu ja sealsed elanikud on veidi sellise boheemlasliku olemisega. Vähem möla, rohkem pilte.

Üks teine eestlaste jaoks harjumatu tava on siin veel. Nimelt jootraha (see on ju kole sõna!) jätmine. Eestis ju tipi jätmise kommet väga pole või siis kehtib põhimõte - kui on hea teenindus, siis jätan tippi, kui kehva siis mitte. Siin on see aga kohustuslik ja isegi kui pole teenindusega rahul, siis on ikka oluline tipp, mitte täpp. Ja kui Eestis on kirjutamata seadustes jutt olnud 10%st, siis siin hakkab see 15%st. Vähemalt nii olen ma aru saanud. Ükskord suvel me isegi nägime kuidas üks ettekandja jooksis tänavale oma klientidele järele ja ütles neile, et nad jätsid liiga vähe tippi. No kui on selline komme, siis on.
Aga praegu, kus on jõuluaeg, siis on siin tava teha uksehoidjatele annetusi. Meie majas oli mõni nädal tagasi pandud kõikidele elanikele ukse vahele kiri, et arvestades korteri suurust on soovitatav jõuluannetus teenindavale personalile selline ja selline. Meie korteri puhul oli selleks summaks 100$. Samas tean ka majasid, kus tuleb igal leibkonnal eraldi väike ümbrik uksehoidjatele poetada ja kui ei poeta, siis ära head teenindust looda.
Paar päeva tagasi avastas Priit lehe vahelt ümbriku, millel oli jõulutervitus meie postiljonilt. Ma nüüd ei tea neid kombeid, aga kas me peaksime postimehele ka "vastutervituse" ukse taha panema? Kas ma talle piparkooke ei võiks panna?


Aga üks meiekandi komme meenus, mis on minu meelest väärt levitamist. Siin ei kingita sünnipäeva puhul lilli. Lillede kinkimine on rohkem nagu armunud või süümekates meeste rida. Nii olen ma aru saanud. Aga (poti)lilli on ju tore saada!

Tuhkatriinu jalgrattal

Sel nädalavahetusel oli siin mõnusalt karge ja päikeseline sügisilm. Käisime nii laupäeval kui pühapäeval ratastega sõitmas. Üha rohkem on tunne, et kõige kiirem ja parem liikumisvahend siin linnas on jalgratas. No sõltuvalt muidugi vahemaast, aga Manhattani-piires kindlasti. Sellest hoolimata on vist kohalike jaoks ratas kas delivery-poiste sõiduk või spordivahend. Ja tegelikult tundub, et spordivahendina kasutavad nad pigem jõusaalis veloergomeetrit. Miks mulle siis nii tundub? Kui me laupäeval mööda jõeäärset ratta-/jooksu-/jalutamiseteed sõitsime ja vahepeal tulid ette ka kitsamad ja rahvarohkemad kohad, siis hoolimata kella helistamisest või sellest, et inimesed meid märkasid, siis peaaegu keegi ei kavatsenudki eest ära tulla. Mitte et ma arvaks, et meil oleks mingi eesõigus seal teel pidanud olema, aga kui inimesel piisaks teha korraks üks samm kõrvale ja teised liiklejad mööda lasta, siis pole see ju palju palutud. Kui ma Arizonas vahetusõpilane olin ja ütlesin oma perenaisele (i.k. host-mom), et hakkaksin hea meelega rattaga koolis käima, siis tegi ta seepeale suured silmad. Samuti ütlesid teised koolikaaslased, et ratastega sõidavad siin vaid nohikud. No ja tundub, et siin NY-kandis on sama suhtumine. Igatahes niisama ratastega uitajad ja pühapäeva sõitjad, kelleks meie klassifitseerume, on tundmatu seltskond siinsete jaoks.
Veidi kohtadest, kus me sõitsime. Laupäeval sõitsime lihtsalt mööda saare äärt nii pikalt kuni viitsimist oli. Õigupoolest kartsime, et ühel hetkel jääb Tobi tagumises toolis magama ja seepärast pöörasime otsa ühel hetkel ringi. Paraku nii juhtuski, et noormees jäi õigepea magama. Ega selles toolis eriti mugav magada pole. Tobi nägi välja nagu väike purjus vanamees ja magas pea vastu Priidu selga. Võib olla on juba leiutatud või siis leiutatakse laste rattatool, millel on võimalik seljatugi veidi alla lasta, et laps päris krõnksus ei magaks. Oh neid inimese nõudmisi luksuse nimel!

Aga pühapäeval väntasime East Villagesse brunchile (ma pakun, et selle sõna valem on breakfast+lunch=brunch), eesti keeles vist on selle asja nimi lihtsalt hiline hommikueine.
Väga vahva koha leidsime. Jules-bistro oli koha nimi ja seal istudes oli tunne, nagu oleks Amelie filmis. Kui muidugi sõna "bistroo" tulemusel tuli silme ette ilmetu kiirtoidu koht, siis ei-ei-ei - vastupidi! Tundub, et see koht pole trendikaks-jazzu kohvikuks kujundatud vaid ta on ise selliseks kujunenud. Seinapragude järgi otsustades, on see kohvik juba pikka aega seal tegutsenud. Toit oli samuti väga hää ning huvitav ja siinseid hinnaklasse arvestades ei-kallis-ega-ka-arusaamatult-odav. Kes siiakanti satub, siis soovitan! Tekkis tahtmine mõnikord ka sinna õhtul minna, kuid siis ilma laua peal rongide ja autodega mängiva jõnglaseta.

Natuke muud juttu ka. Priit pööras mu tähelepanu eelmise nädala The New York Times Magazinis olnud Annie Murphy Paul'i kirjutatud artiklile "The Real Marriage Penalty". Artikkel rääkis siis sellest, et üha vähem toimib selline tuhkatriinu-muinasjutu love-story - rikas mees abiellub vaese ja teise "taustaga" naisega. Üha rohkem mehi ja naisi leiavad oma kaaslased hariduse kaudu - näiteks käivad inimesed samas ülikoolis, keskkoolis, kutsekoolis jne. Et siis inimesed otsivad siiski haridustasemelt võrdseid partnereid ja ka naiselt oodatakse perele sissetuleku toomist. Ja see on siinses ühiskonnas tekitanud veel suuremat kihistumist - inimesed abielluvad samast sotsiaalsest grupist pärit inimestega. Hakkasin mõtlema, et Euroopas võib kindlasti sama tendentsi täheldada, aga samas mitte nii suurt sotsiaalset kihistumist. Seda seepärast, et USAs on haridus peamiselt rikastele mõeldud ja paljud vanemad korjavad lapse sünnist saati raha, et oma laps ülikooli saata. Seega ülikoolides kohtuvad igal juhul peamiselt rikkamate vanemate võsukesed. Euroopas siiski nii hull see asi pole. Või mis?
Ahjah, sotsiaalne kihistumine kasvab ka seetõttu üha enam, et kui abielluvad 2 kõrgelt haritud ja seetõttu tõenäoliselt hästi-teenivat inimest, siis teenivad nad koos suurema summa raha kui paar, kus naine on kodune ja mees ainuke leivateenija.

Et siis selline huvitav uuring, mis tundub jällegi ise-enesest ju väga loogiline, aga mille peale pole ennist nii mõelnud.

Lilla-prilla-ud

Teate kuidas väiksena tundusid kõik aasia-päritolu inimesed oma pilusilmade pärast ühte nägu ja tegu... mulle tundub, et teiste rasside jaoks tunduvad ka valged inimesed suht ühe mordaga olema. Heheh, kui meie jaoks on suurim erinevus asiaatide puhul nende pilusilmad, siis huvitav kas nemad kutsuvad meid näiteks punnsilmadeks või päranisilmadeks või...? Tegelikult tahtsin oma jutuga jõuda selleni, et nüüd kui Sandra ja Uku on siin olnud, siis alatihti küsitakse meilt tänaval, kas Tobias ja Uku on kaksikud? Kuna neil on 3 kuud vanusevahet, siis on nad enam-vähem ühepikkused ja mõlemil on heledad juuksed, aga muud sarnasust neil väga pole. Või vähemalt meie meelest mitte. Võib olla siis ongi nii, et ühepikkused ja samast rassist tüübid näivad kohe väga sarnastena.


Kui juba inimestest juttu tuli, siis tundub et on olemas mingi stereotüüp inimesi, keda leidub igas rassis. No näiteks olen siin näinud aasia versiooni Mari Lillest, oma eesti naabrinaisest proua Lauast, ladina-ameerika versiooni sugulasest Marjest, siis nägime ükspäev kohalikku Ivan Oravat, Marju Kuudist juba kord kirjutasin ja rohkem praegu ei meenugi. Need inimesed on muidugi vaid välise oleku järgi meenutanud neid eestlasi, seega ma ei tea, kas siinkohal on õige öelda, et tegu on stereotüüpidega. Aga eks väline olek - mitte siis ainult välimus, vaid ka miimika ja hoiak - nende põhjal saab ka veidi järeldusi teha. Kuigi mulle meeldib inimesi analüüsida ja pihta saada, millise inimesega on tegu, millised on tema kompleksid jne, siis tegelikult ei tohiks eelarvamuslik olla. Eelmisel reedel käisime Sandraga International Center of Photography's, kus on reede õhtuti kella 17-20ni sissepääs annetuse alusel (võid pileti eest maksta nii palju kui ise heaks arvad). Kui Sandra küsis pileti-onult, et kui suur see annetus võiks olla, teatas onu et annetus võiks olla suur, kuna mina näen rikas välja. Oh õudu! No see küll kompliment polnud. Mul on alati suht suva olnud, milliseid riideid kannan ja ka tol päeval olid mul jalas triibulised sukkpüksid, kummikud, velvet seelik ja jakk, aga kustotsast ma rikas välja nägin? Kas sellepärast, et olin huuleläiget mokkadele määrinud? No kui oleksin tahtnud olla ameerikalik ja "thanksgiving'lik", oleksin võinud öelda, et "mul on terve poeg, tore perekond, võimas abikaasa, Parika talu ja tõepoolest olen rikas", aga selle asemel lihtsalt jõllitasin seda onu ja küsisin veel mitu korda, kas kuulsin õieti. See on siis minu kompleks. Olin palju rõõmsam, kui Priidult küsiti ükskord Tobiase lastesõimes, kas teie abikaasa on boheem?

Hihhhiii, kui sisestate keeleveebi sünonüümisõnastikku sõna "boheem", saate sellise vastuse:

MURETU

kerge; hõlbu- hõlbuelu; kuldne kuldne noorusaeg; pilvitu ülek; ei ole muret ega vaeva; boheemlaslik 'muretu, korrapäratu'; boheemlik; lilla 'lõbus, muretu, kergemeelne' elu on lilla; lilla-prilla elu on lilla-prilla

Pimbeli-pombeli! :)

NY = ürgmets, ja oma komm

Järgneb mölapidamatus teemal New York jm.
Kutsugem mind romantikuks või mudu imelikuks, aga mulle meeldivad ootamatud positiivsed ilmingud/asjad. No näiteks pühapäeval metroos sõites astusid metroo peale trummidega noormehed, kes mängisid väga vägeva põriseva loo maha. Kui nad lõpetasid huilgas ja plaksutas kogu vagun. Ja see mõjus väga hästi ka meie väsinud noormeestele (tol hetkel jonni-nimedega Heldur ja Mati) - kuna nad jäid trummilugu kuulama, läks neil meelest ära oma kärude pärast näägelda.
Laupäeval ostsin turult lõnga, sest jõledam heegeldamistuhin tuli peale. Aga kuigi siin võib poodidest leida peaaegu kõike, siis heegelnõela ja muid käsitöö-vahendeid küll ei leia. Eestis mäletan sai igast suuremast super-marketist selliseid vidinaid. Igatahes tädi, kes mulle selle lõnga müüs, teadis et läheduses asub "Knitting Cafe" (eesti keeli kudumiskohvik), kust saab selliseid (ameeriklaste jaoks) kadunud-kunstide tarbeid osta. Ja kui te nüüd arvate, et selle kohviku külastaja keskmine iga oli 100, siis te eksite. Sellised täitsa noored inimesed veetsid seal aega. Kui alguses see müüja rääkis sellest kudumiskohvikust, mõtlesin et selline koht vist küll väga populaarne pole. Teisalt aga kui mõelda, et kudumine/heegeldamine on selline mõnus ja rahustav ajaviide nagu mõnele inimesele suitsetamine, siis tegelikult miksmitte?
Igatahes heegelnõela sain kätte. Kes otsivad NYs nõela, siis nõel asub selles heinakuhjas 1.avenüü ja 2.avenüü vahel 14.ndal tänaval. Väga hubane kohvik on!

Hiljuti mõtlesin ka välja, mida siin NYs pole. Kõrvulukustav vaikus - vot seda kahjuks pole. Vahepeal on mul hästi suur igatsus täieliku vaikuse ja metsa järele. Muidugi inimene on kohaneja, ja ma vist klassifitseerun ka inimeseks. Vähemalt metsa-igatsuse leevendamiseks olen hakanud nägema Manhattanit ürgmetsana. Puude asemel on majad - igasugused suured ja väikesed, ilusad ja koledad majad. Nagu ürgmetsaski sa ei pane üksikuid puid eriti tähele, ei pane ka siin maju eriti tähele. Aga NY on ürgmets just seepärast, et ta pole väga korrapärane. Saksa linnakesed meenutavad selle metafoori kohaselt aga parkmetsi. Mu õde on alati tähelepanu pööranud sellele, et Eestis on veel tõelisi metsi, kus inimene pole kätt külge pannud. Aga Euroopas on metsadest saanud suures osas puupõllud, kuhu on puud korrapäraselt istutatud. Kuna see mu jutt kisub segaseks, siis jäägu ta praegu sinnapaika.


Tahtsin veel meie nimede teemal sõna võtta. Priit ütles, et tema nime puhul arvatakse alatihti et ta on naisterahvas - nagu Britt või midagi sellist. Minul on jällegi vastupidist ette tulnud. Igatahes on alati veidi naljakas vaadata väljamaalaste (kui nad just soomlased pole) ilmet, kui ütlen oma nime "pirjo". Inglise keeles hääldub see ju: pööördzo. :) Nii olengi paljudele ameeriklastele öelnud, et kutsuge mind lihtsalt "jo"-ks. Selline nimelühend on neil täitsa olemas, kuigi seda kasutatakse Josephine ja Josephi puhul.
Üks naljakas nimeseik oli, kui Priit pidi ühes poes tegema endale konto ja teenindajale oma andmed ütlema. Hiljem vaatasime paberilt, et teenindaja oli Priidu nimeks pannud Pirat Turk. Hihhiii! :) Võimalik, et sel onul oli igav päev ja ta tahtis elu lõbusaks teha. 10 tubrikut selle eest, ma ütlen!
Ja ühe avastuse tegin ka. Ühest mu lapsepõlve lemmik kommist, on saanud peaaegu minu-nimeline komm. Selline salmiaki-maitseline komm nagu "Turkish pepper" või soome keeli "Turkin pippuri", haaa - nüüd peate Turkidelt luba küsima, kui seda kommi süüa tahate! Ma ütlen nimevahetus võib ikka täitsa ilusaks elu teha! :)