Kirjutasin eksole eelmises postituses, et mul olid veidike süümekad, et sain Parikal käia ja Priit-Tobias mitte. Nõnda ma siis mõtlesingi neile väikese tükikese Parikat kaasa võtta. Kohvrisse pistsin ühe vana-vana hiirte poolt veidi näritud puulusika (mille sahvrist leidsin) ja Sandra-Uku leidsid hoovi pealt tammetõru ja teo. Viimase puhul olime muidugi kindlad, et tegu on lihtsalt tühja teokarbiga ning selle majakese omanik on ammu oma teed läinud. Tammetõru ja tigu tulid käsipagasis siia. Tobiasel oli teo üle väga hea meel ja ühel hetkel ta palus, et ma selle vette paneks. Mõtlesin, et teen ikka lapsele head meelt (kuigi ega tühjast teokojast ikka kedagi välja ei tule) ja panime teo ja tammetõru vette. Peagi vaatasin "Ohhhooo - tigu ronib mööda anuma seina ülespoole". Piinlik, piinlik - see pole ju eriti loomakaitseline teguviis niiviisi loomi käekoti taskus transportida, aga ma ausõna ei arvanud, et selles teokarbis ka omanik elab. Tigudel võiks ka eravalduse silt olla. Igatahes elab meil nüüd vaasis Parika tigu. Tobias annab talle kapsalehti süüa ja nii ta siis elutseb "ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi". Tegelikult võiks ta Central Parki viia, sest ega üks korralik tigu ikka korteris elada ei taha, olgu see vaade milline tahes. Oma hoovipealsesse lillepeenrasse ei julge teda viia - ma kardan, et seal kasutatakse hirmsaid mürke kõiksugu nälkjate ja putukate tapmiseks. Teisalt kardan et juulikuuni tigu korteris vastu ei pea - et ta tagasi Parikale viia.
Siin siis väike foto ka meie uuest koduloomast:
Tobist tahtsin ka veidi kirjutada. Teate kuidas mingi aeg tuleb neil see periood, kus kõik on "minu oma!". Peamiselt tuleb see ütlemine muidugi siis, kui keegi teine laps tahab "minu oma" mänguasju kasutada. See vastik kadedusperiood pidavat mingis mõttes ka vajalik vist olema, sest mingil määral kujuneb nii lapse minatunnetus. Või kuidas see nüüd oligi? Kes teab, kommenteerige.
Selle jutuga tahtsin aga sinna jõuda, et Tobias on miskipärast sedameelt, et tema ninast (aegajalt) tulev roheline "varandus" on väga väärtuslik. Kui me ta nina üritame nuusata või lihtsalt pühkida, siis teatab ta väga vihaselt, et "see on minu oma!" ja nõuab kohe tagasi. Siis olen muidugi lolli mänginud ja niiöelda kohe tagasi ta varanduse pannud, sest "tagasi pannes" saab tegelikult jälle nina puhastada. Igatahes kummaline on see lapse mõtteviis. Mänguasjade jagamine kusjuures polegi talle nii suur probleem, aga nina rohe-elukad on tema varandus.
Niinii, nüüd ma vist olen nii kaugele läinud, et räägin lapse kaka värvist ja leian, et kõiki peaks see huvitama ja selles ei peaks midagi jälki olema. Nunnu! :)
2 kommentaari:
Äkki Central Parkis sööb mõni lind või orav selle teo ära? Tigude looduslikud vaenlased on peale lindude ka hiired ja oravad ja siilid.
Ja kevadel hakkavad teod munele :) Munevad nad mulla sisse.
mnjah, see kostub küll jõhkralt, aga ma tunneksin teo puhul end süüdi, kui tigu minu tõttu hoovi peal näiteks kemikaalidesse lämbumissurma sureks või siis meie vaasis igavuse kätte sureks. Aga kui ta Central Parkis linnu või orava küüsi satub, siis on see justkui looduslik valik, mis võiks samahästi temaga Eestis juhtuda. Ja loodusliku valiku puhul on elu tema enda "kätes" või "kojas" mõnes mõttes. Igatahes loodan parimat.
Aga seda munemise värki on hea teada, peaksime üritama ta lähiaegadel siis looduslikumasse keskkonda viia.
Postita kommentaar