2 Grammyt ja naabrinaise uskumatud kõrvad

1.Grammy
Pühapäeval käisime üritusel nimega Mama Afrika. Ma sain tunda jälle kui loll ma olen ja kui palju on veel avastada. Loll sellepärast, et ma ei teadnud Miriam Makebast midagi ja enamus kontserdil ülesastunud artistidest ka mitte. Aga "Long live Internet!" ma ütlen, guugeldasin veidike ja sain teada, et sinna üritusele maksaks igatahes minna. Niisiis "Mama Afrika" on/oli Miriam Makeba hüüdnimi ja see üritus oligi tema mälestuseks korraldet. Miriam Makeba oli selline vägev aafrika mutt, kes lisaks oma lauluhäälele, oli kuulus inimõiguste eest seisja. 1966 võitis ta koos Harry Belafontega Grammy parima folk-lindistuse eest. Sellised lood siis. Vähem kui kaks nädalat tagasi sai tema elu aga otsa ja tema mälestuskontserdile pühapäeval me oma sammud seadsimegi. Üritus toimus väga lahedas kohas nimega "Le poisson rouge" (punane kala prantsuse keeles vist), mis nägi välja nagu kabaree-saal. Samas ei toimu seal vist kunagi kabaree-üritusi. See selleks. Jõudsime kohale täpselt kell 8, kui üritus pidi hakkama. Saal oli paksult rahvast täis ja kõik istekohad olid hõivatud. Õnneks tuli üks onu kolme tooliga, silmas mu kõhtu ja andis mulle tooli. Tegelt eks ma oleks püsti ka jaksanud seista, aga ürituse algus venis kolmveerand tundi hilisemaks ja tänu toolile ei olnud ma kontserdi alguseks siis täiesti väsinud. Igatahes vaatasime Priiduga seda lõbusat rahvamassi ja mõtlesime, et mõtle kui tore, kui ühte inimest nii positiivselt mälestatakse. Oli muidugi ka esinejaid, kellel kippus pisar silma tulema, aga samas olid säilinud aafrika juured ja suhtumine, et maapealne elu on tegelikult vaid väga ajutine ja rohkem on neid, kes juba manalas meid ootavad. Esinejaid oli palju ja igaüks esitas laulu või kaks Miriami mälestuseks. Kuna suurem osa saalisviibijaist olid mustanahalised, oli väga lahe kuulda kuidas nad mitte muusikale kaasa ei huilanud, vaid kuidas nad kiljusid. Meie heleda-palgelised nii ei oska, ma arvan isegi Vargamäe Krõõt mitte.
Panen siia ühe Mama Afrika kõige kuulsama loo ka. Paraku ei pidanud me kogu kontserti vastu ja panime enne lõppu plehku. Sain aga üle-eile tänukirja kontserdikorraldajatelt (kontserdi piletitulu läks heategevusse) ja tuli välja, et üllatuskülalisena oli kohale tulnud ka Paul Simon. No pagan ma nii kiiresti ära väsin!

Grammy 2.
Esmaspäeval siis teine Grammy. Ja seda meie oma Filharmoonia Kammerkoori (Grammy aastal 2006) ja Tallinna Kammerorkestri näol. Kaljuste oma koori ja orkestriga andis New Yorgis kontserdi Eesti-USA viisavabaduse kehtestamise puhul. Esitlusele tulid Erkki-Sven Tüüri “Requiem” ja orkestriteos “Show” (“Action”, “Passion”, “Illusion”), Arvo Pärdi “Da pacem Domine” ning osad Tõnu Kõrvitsa teosest “Kreegi vihik”. Minu lemmik teosed olid Tüüri "Show" ja Kõrvitsa Cyrillus Kreegi lugude seaded. Võib olla ma olen jällegi veidi kriitiline ja võib olla ei istunud ma heas kohas, aga saal ei kõlanud minu meelest piisavalt, et ka teiste lugude ilu minuni jõudnud oleks. Natuke tundus, et orkester oli hästi kuulda, aga miski (näiteks vaip) summutas vokaali veidi. Ah, ei ma virise! Kui ma kunagi aastal 1997 Kaljuste koori kontserdil Tucsonis, Arizonas käisin, kuulutasin ikka kõva häälega et ma olen ka eestlane. No ikka nii, et kõik kolme meetri raadiuses istuvad ameeriklased kuuleksid. Nii väga uhke tunne oli kuulda Pärdi muusikat ja meie oma kammerkoori Tucsonis. Kuulajad olid ka vaimustuses ja ma sain oma tahtmise ehk kõvasti respekti juurde. :) Kui New Yorgi kontserdil poleks enamus eestlased olnud, oleks ma ilmselt jällegi samamoodi käitunud.

Üks naljakas seik siia lõppu ka veel. Kui Kammerkoori kontserdilt koju tulin, astus minuga koos lifti meie hispaanlannast naabrinaine. Ta töötab siin ÜRO koolis hispaania keele õpetajana ja ega ta inglise keelt eriti ei oska. Mina ütlen talle alati "Hola, Como estas?", siis ta itsitab ja viimasel ajal näitab ta mu kõhu poole ja ütleb, "hhaa, biiig!". Biig jah. Nüüd aga vestlesime pikemalt. Ta küsis "kicks a lot?" ja mina vastasin "oh yes - a lot!". Seepeale ütles ta mulle, et tema kuuleb ka kuidas öösiti meie väike vennike põtkib MINU KÕHUS! No mul võib ju kõhus superbeebi olla, aga nii kõvasti ta nüüd ka ei põtki et naabrinaine seda kuulda saaks. Mnjah. Mind ajas see jutt veidi punastama, samas ma ikka väga loodan et ma lihtsalt ei saanud aru temast. Hmm, me jagame magamistoa seina tolle nabrinnaga, Tobiase tuba jääb teisele poole, mistõttu ei saa Tobist jutt ka olla. Meie Priiduga oleme aga ontlikud, vaiksed inimesed ja "no kicking, ma ütlen". :)
Lost in translation.

Neoonroosade küüntega Maša

See sissekanne saab nüüd selline "naistekas" olema. Järgmine kord kirjutan Florida teema lõpuni.
Niisiis, kuna täna sain teada, et vähemalt kõik ained on Helsingi Ülikooli juures tehtud ja loodetavasti olen hilissügiseks siis sotsioloogia magister, pühendan tänase päeva ise-endale. Viimastel nädalatel polnud kooliasjade kõrvalt kohati aega dushi allgi käia, rääkimata õues kevade nuusutamisest.

Niisiis kui olin Tobi lasteaeda ära viinud, tulin koju ja pistsin värvi pähe. Asfaltivärv oli juba mu pealage sillutama hakanud. Nu ja kui juuksed said värvitud ja kuivatatud, panin piltlikult öeldes rattale hääled sisse ja sõitsin pediküüri poole. Ärga arvake midagi, et ma vändates karme mootorihääli ja käiguvahetust imiteerisin - mul on ikkagi daamide ratas! Niinii... siis läksin siin esimest korda elus (kogu elu jooksul kolmandat korda) pediküüri. Kuna siin linnas saab liikumise nimel jalgadele palju valu antud, siis on jalgade korrashoid ju väga oluline. Nii on mu loogika ja vabandus. Ühesõnaga kena korea-päritolu naisterahvas nimega Mary (ei usu, et see ta päris nimi oli), võttis mu lahkelt vastu ja suunas riiuli juurde, kus olid küünelakid. Minu jaoks on see lakkimine selle pediküüri juures üks kõige vähem oluline osa, aga ma siiski valisin mingi beežika-pruunika värvi. Ahjah, siin käib see pediküür nii, et privaatse ruumi asemel on rida pediküüritoole, kus kliendid istuvad ja nende jalgadega siis tegeletakse.
Kui olin ühel neist toolidest istet võtnud, võtsin välja ka oma lugemisvara, et aega ratsionaalselt kasutada. Et Mary mulle pahaks ei paneks, et ma koheselt tema märguannetele reageerida ei oska, ütlesin talle et ma pole enne pediküüris käinud. Seepeale tahtis ta mu esmakogemuse vist eriti mõnusaks teha. Lahkelt vajutas ta toolil mingeid nuppe ja ütles oma armsalt kiirustavas inglise keeles, et lasku ma end lõdvaks, see tool teeb massaaži. Ma ei saanud ei "möh" ega "müh" öelda, kui tooli seest mingid mügarikud mu seljal ringi jooksma hakkasid. Alguses üritasin veel lugeda samaaegselt, aga siis sain aru, et isegi kõrvalistujad näevad, et sellise võdinaga ükski inimene tegelikult lugeda ei suuda. Kõik lihtsalt vappus. Ma olin nagu naistrollijuht, kelle tool kõvasti vetrub. Mary vaatas mulle iga natukese aja tagant otsa ja lausus "Good, aah?!". Mis mul muud üle jäi kui edasi võdiseda ja naeratada. Inimene tahtis ju mulle hääd, nii et kuidas ma ikka talle ütlen et ma tegelikult tahaksin rahulikult lugeda ja mitte näha oma rindu põhja-lõuna suunas hüplemas. Siis küsis Mary, et kas teeme roosad küüned? Mõtlesin seepeale, et ta ilmselt unustas minu valitud värvi ära. Näitasin talle siis omavalitud värvi ja ta raputas pead. Tõi võidukalt riiulist hoopis ühe neoonroosa värvi ja ütles, et tema meelest sobiks see palju paremini. Mind ajas kogu see situatsioon nii naerma, et Mary ilmselt luges mu näost naeratust välja - ja kuna tool vappus endiselt, siis äkki isegi talle tundus et ma noogutan. Nii saingi ma neoonroosad varbaküüned. Roosa värviga on mul vastakad tunded. Ta on kuidagi mu loomuse vastu aga teisalt on ta mingis kontekstis jõle punk ja ilus. Minu varvaste kontekstis aga... no jo jääb!

Siis oli mul veel teine plaan. Nagu ikka jutu mõtteni jõudmiseks alustan ma kirjeldust oma lapsepõlvest.
Niisiis kui me siia New Yorki tulime 2 aastat tagasi, olid mu juuksed umbes kolme sentimeetri pikkused. Ma siis mõtlesin, et kannatamatu inimesena pole mul iial pikki juukseid olnud ja kuna siin on see juuksuri juures käimine üpris kallis, siis on põhjust juukseid kasvatada. Nii ma polnudki siin linnas juuksuris käinud (Eestis puhkusel olles aga ikka). Häda on aga selles, et keegi teadis rääkida, et ise oma juuste lõikamine pidavat halba õnne tooma. Ma ei tea, kes see pagan peab mulle selliseid asju pähe panema... aga ma igatahes ei tahtnud ise täna oma tukka lõigata. Nii otsustasin leida suvalise juuksurisalongi, kus keegi lihtsalt lõikaks mu tuka lühemaks. Leidsingi mingi salongi, parkisin ratta ära ja seadsin sammud juuksurisse. Kui uksest sisse astusin, oli kohe selge, et tegu on venelaste kohaga. Dimitri, pealae pealt kiilanev turske sell, istus kassa ees ja juhendas mu Mira juurde. Mirale seletasin siis kohe, et tahan lihtsalt õhukese tuka lõigata ja kõik. Mira küsis kohe, kas ma vene keelt ka räägin? Ma arvasin, et ta seda küsib! Tunnistasin, et kahjuks ülivähe ja mul oleks väga hea meel kui oskaksin rohkem vene keelt. See selleks, igatahes jällegi juhtus analoogne lugu nagu Maryga. Ei, seal ei olnud trollijuhi tooli... aga Mira küsis kui lühikeseks ma tukka tahan? Ma siis näitasin ja Mira lõikas ikka nii nagu tema meelest oli ilusam. Kui oli ära lõiganud, vaatas mulle otsa rõõmsalt ja ütles "voh!". Mina vaatasin aga peeglisse ja mõtlesin "Uh tõõ, Masha!". Täpselt selline nägu oli, et võiks Masha endale nimeks panna - ümmargune nagu kuu ja siis tupeeritud tukk. Mõtlesin, et pagan võtaks, ma olen nagu nukk keda juuksurid/pediküürid vormivad vastavalt oma iluideaalile. Ütlesin Mirale, et võtku nüüd ikka lühemaks seda tukka, ise vabandades et see ju kasvab hirmus kiiresti. Väike ohe Mira poolt käis asja juurde ja tukk sai ka lühemaks. Nahktagis Dimitrile tuli raha maksta, 7$.

Nii et päev läks igati asja ette. Sai ehk kaunimaks ja nalja sai ka.
Seda ka, et kõigi nende nuku-protseduuride käigus meenus mulle ühe mu isa sõbra räägitud lugu. Nimelt olla kunagi nõukogude ajal olnud Narva maantee Lastekohvikus nägus blond ettekandja, kes võttis küll alati tellimuse naeratades vastu, aga lauale tõi ikka selle piruka, mis tema meelest parem oli.

7 kiiksu

Vahepeal, kui Eestis olime andis siinne naabrinaine, Askeldaja, mulle edasi ühe teatepulga, mis juba mõnda aega tagasi ajaveebinduses veerema pandi. Selle kohaselt peab siis iga blogija panema kirja 7 suvalist fakti ise-enda kohta. Kuna kiiksud teevad inimese teistest eristatavaks, siis panen siia kirja just kiiksud. Ahjah, ja olgu öeldud, et need pole tähtsusjärjekorras.


* 8 aastat ei ole ma liha söönud, sest ei suuda oma sõpru süüa. Olen loomakaitsja ja eks perekond ja sõbrad teavad, et karusnahksetest kasukatest või hõrgutavast lehmakeele praest ei maksa minuga rääkida. Muidugi perekond ja sõbrad on nii kui nii ise ka sarnased oma mõtteviisilt. Aga seda ütlen ka, et enamus mu sõpru ja ka mu meespere siiski sööb liha ja selle koha pealt ma ei jorise. Söömine on isiklik asi ja nii kaua kui keegi minu mitte-lihasöömisega ei jorise, ei torise ka mina kellegi teisega.

* vahel on mul tunne, et olen pidama jäänud puberteedi-ikka. Seda just seepärast, et armastan roppumoodi roppe nalju. Siinkohal selgituseks nii palju, et ma ei armasta labast ropendamist - näiteks anatoomilisi termineid, millega ropendatakse ja mõned järjekindlalt oma genitaalide poole pöörduvad, a la "tra mai või!". Aga ropu-tähendusega anekdoodid ja üldse naljad jäävad mul kõige paremini meelde. Ja teiseks on huvitav jälgida inimeste reaktsioone roppudele naljadele.

* Olen arvuti-sõltlane. Eks mu vanematel on ka selles oma süü. Nemad töötasid mõlemad Küberneetika Instituudis ja isa lõpetas kõige esimese TIPI (nüüdne TTÜ) IT-eriala lennuga. Juba 4-aastaselt käisin laupäeviti Küberis arvutimänge mängimas. Arvutid olid siis suure toa suurused ja mängude graafika muidugi suht algeline. 7ndas klassis (nii 14-aastaselt) sain päris isikliku arvuti. Juba ammuseks mind küll arvutimängud ei huvita, aga tunnen väikest kripeldust hinges, kui keegi pikalt mu arvutit kasutab. Kuidagi on arvuti selline isiklik asi mu jaoks. Väiksena rääkisin õele, et mu sisse ongi arvuti kodeeritud ja olen küberinimene. Ahjah, ja keskkooli aastaraamatus on mu iseloomustuseks kirjutatud "Meilimisega tegelev beib." Jeerum!

* Romantik olen ka. Romantika seostub minu jaoks looduse ja spontaansete mõtete teostamisega. Selles osas olen omamoodi romantik, et näiteks sõna "idüll" on mu jaoks negatiivse tähendusega. See on midagi jube igavat ja hirmutavat. Aga ma armastan paljalt rabajärves ujumas käia, vaikust kuulata, linnulaulu, mulla lõnha, Reinu talu ees istumist, matkamas käia ja sealjuures võileibu kohviga järada, jne.
Spontaansete mõtete teostamine on näiteks suvalise rongi peale istumine, ebatavalises kohas ja situatsioonis tantsimine või ka lihtsalt lolluste tegemine (a la pasteerimine või pükste maha tõmbamine).

* Mainisin tantsimist. No tegelt väga paljudele naistele meeldib tantsida. Mulle meeldib ka meeletult. Ja mitte ainult peol, vaid ka kodus või turbarabas või ükskõik kus. Tobiasega tantsime ka iga päev kodus. Praegu taasavastame Genialistide "Gentel-Dentelit".

* Drum'n'bass. Lisaks puberteedi-eale, olen kinni jäänud ka drum'n'bass muusikasse. Sellisesse vanasse, atmosfäärilisse trummi ja bassi. Kuulan üldse hästi erinevat muusikat - alates klassikast, lõpetades vanakooli pungiga. Aga sinna vahele mahub palju ja tähtis osa on trummil ja bassil.


* Sõprade sõnul vabandan ma liiga palju. Ja nii ütlevadki sõbrad tihti, et ma poleks Pirjo, kui ma juttu mõne vabandusega ei alustaks/lõpetaks. Ja eks ta vist kipub nii olema küll. Oma emalt olen pärinud suure muretsemise geeni ja isalt empaatia-võime, mistõttu ei taha kellelegi kunagi haiget teha. Seepärast vist igaks juhuks vabandan alati.

Hihhii - vabandust selle ego-möla eest! Egoist on see, kes ei räägi minust. Enam ei räägi minust.
Nii ja tegelikult tahaksin kõikidelt oma sõpradelt, kes veebipäevikut peavad ja kes pole veel sel teemal kirjutanud, kuulda nende seitset fakti.

Purk ja munad

Nädsasiis (Aime, ma tean et see pole õigekiri), arvad et sellist lihtsat 4-tähelist perekonnanime nagu Turk ei saa väga väänata, aga saab ikka küll! Priidule tuli üle-eile tööle kutse (mingile vastuvõtule) ja adressaadiks oli märgitud: Priit Purk. Kooli ajal oli ka Priidule keegi õpetaja öelnud Tiit Purk, aga no et see nimi on nüüd siis ametlikuma maigu saanud, on naljakas. Härra Priit ja provva Pirjo Purk! Hihhiii!
No ma naeraks ennast herneks, kui mul selliste nimedega inimesed külla tuleks. See kostub juba nagu Väle Tutt või miskit.
Igatahes millalgi selle aasta alguses oli meie perekonnanimi (ei mäletagi täpselt kus) pööratud ka Turik'uks... seega nüüd jääb oodata millal meie perekonnanimi muutub Turak'iks. Võimas! Kui ma veel Urvak olin, siis ei saanudki oma kõhu-naeru-lihaseid nime arvelt nii palju arendada.

Täna rohkem ei jorise.
Aga häid pühi munadele!

B.- or P. Jonesi päevik?

Meil on Juuli ja Andres külas. Löbus on. Vastasmaja elanikel ei tohiks ka igav olla, sest aegajalt võib näha 30ndatele lähenevaid inimesi mööda korterit kulli mängimas või siis soome laevas lõbutsevale kontingedile sarnaselt tantsu löömas.
Täna kurtsin Juulile-Andresele, et kuidagi pole üldse kirjutamise tuhinat peal. Sündmusi oleks ju palju, aga kuidagi pole lauseid, mis tahaks seest välja tuisata. Agaaa... õhtul oli selline isu, et vaataks mingit veidi läilat, lõbusat ja ajusid mittenõudvat filmi. Vaatasime Bridget Jones'i päeviku II osa. Juuli teatas mulle, et ta on seda mitu korda vaadanud ja peategelane sarnanevat väga minule. Mnjaa, ma polnud teist osa näinud ja nüüd vaatasin kogu filmi mõttega, kas ma tõesti sarnanen preili Jones'iga. Nii ja nagu näha, siis kuigi kell on südaöö, siis mind ei lase mõningad mõtted ja tuiskamist-vajavad laused magada.

Ütleme nii, et eks on olnud päris palju piinlikke momente elus. Vahel nimetan seda margi kogumiseks, ainult et ma ei kogu marke, mis füüsiliselt olemas, vaid margi maha tegemise kogemusi. Nüüd siis oleks koht, kus oma margikoguga uhkustada. Ei tea millest alustada? Ma arvan et wannabe-tark näimine on üldse üks kõige hullemini kättemaksev tegevus, samas margi tegemiseks ja kogumiseks soovitatav. Nii näiteks võin tuua teile paar näidet kooliajast. Mäletan kuidas 5ndas klassis soovisin kirjandit kirjutades näida targa inimesena ja kirjutasin inimese voorustest, ainult et see sõna oli veidi valesti meelde jäänud ja õpetaja sai lugeda kirjandit inimese "voolustest". Teiseks, ühes ajaloo kontrolltöös oli küsimus teise maailmasõja-aegse briti peaministri kohta ning omast-arust teadja plikana kirjutasin pikalt härra Winston Churchbellist (mitte Churchillist).
Kui me Ellerheinaga käisime Saksamaal ja tahtsin ühte kaunisse kodusse sisenedes öelda komplimendi, hüüdsin vaimustusest "Wunderbra!" mitte aga "Wunderbar!". Ütleme nii, et ma oleks suht nõutu kui keegi mu toauksest sisse astudes hüüaks push-up rinnahoidjaid.
Kui aus olla, siis võikski siia kirjutama jääda. Minu onu Raivo (ilma jutupliiatsita, lihtsalt mu ema vennal ongi selline nimi), ütles suvel selle margi-kogumise kohta hästi. Ütles, et meite suguvõsa paljudel liikmetel lihtsalt ongi selline võime (või voorus/voolus?), et kuigi meil on õudsalt head ended ja soovid, siis me ei oska kunagi neid väljendada ja lõppkokkuvõttes, kui hakkad vabandama ja selgitama seda kehvasti väljakukkunud lauset, siis selle selgitusega keerad veel 100 korda asja hullemaks. Nagu näha, eelmise lausega ei saanud ma päris täpselt siiski edasi antud seda mõtet, mis maakeeli nii lihtne - tahad head, aga välja kukub ikka sitalt.

Tulles tagasi filmi juurde... põhiliselt on seal muidugi episoodid, kus Bridget Jones suudab avalikes kohtades endast täieliku tola teha. Kui järele mõelda, siis ka siinkohal on mul marke mida "joonele panna". Rääkides viimase kümnendi markidest, siis pean tõdema et minu töö Tele2s oli alatihti seotud pornoga. Selgitan. Alustasin kunagi otsisüsteemi WWW Wärk adminnina. Teadagi levib internetis küllaldaselt igasugust pornut ja nii ma siis pidin kõiki registreerunud lehekülgi läbi vaatama ja veenduma, et seal sedasorti sisu ei leidu. Vahel oli päris piinlik, kui tähtsatele ärikohtumistele tulnud onud vaatasid kuidas noor neiu (19 olin siis) töö ajal täiskasvanute lehekülgi läbi lappab. Aga ma ei saanud ju neile käratada ka, et selline on mu töö!

Ahjah, seoses Tele2ga meenub veidi sarnane episood, nagu B.Jones'i esimeses päevikus. Nimelt siis klišeena tunduv juhtum, kus inimene läheb omast arust temaatilisele-peole ja tegelikult selgub peol, et mingit teemat polnud (või siis ei jõutud kõigile selle ärajäämisest teatada). No Tele2 jõulupeod olid pea alati temaatilised. Ja kui 2003 aastal saadeti jõulupeokutse, millel kirjas, et teemaks on kunst ning pidu toimub kunstihoones, olin kindel, et peab end boheemlaseks riietama. Aga kui ma paruka ja õe poolt Erki-moeshowks tehtud kleidiga kohale jõudsin, siis sain aru, et mul oli märkamata jäänud kutse alumises osas olnud märge "Riietus: pidulik". Olgem ausad, kui kleidil on rindade kohal märklauad, siis see just kõige pidulikum pole. Õnneks oli meil väga vahva tola-tegemisest lugupidav seltskond ning pääsesin vaid mõningate kommentaaridega. Aga see pole veel kõik! Mingi hetk seisime Siimuga kõrvuti saalis ja kuna Siim tundus ebatavaliselt vaiksena (võib olla ta mängis et ta ei tunne mind:)), siis ilma pikemalt mõtlemata, andsin talle elegantselt sõbraliku tou jalaga. Siim ei reageerinud, aga sain aru, et kellelegi olin siiski jalaga pihta saanud. Pärast tahavaatamist, selgus et selle heasoovliku jalalöögi ohvriks oli kelner. Oi, kui, piinlik! Ma üritasin ikka väga vabandada. Samas ei usu, et oma vabandustega kelneri silmis normaalse inimese staatuse oleksin (tagasi)teeninud. Kui keegi (kummaliselt riietatud ja rase) tuleks teile ütlema, et "ma väga vabandan, et teid jalaga lõin - tegelikult tahtsin oma kolleegi lüüa!" - mis te siis sellest asjast arvaksite?

Aitab. Rohkem ma oma kollektsioonist ei räägi. Aga teate mis, ma ikkagi ei arva, et ma Bridget Jonesile sarnanen, sest tegelikult olgem ausad - meil kõigil on oma margikogu ja ükskõik kuidas neid "blacke" ka prügikasti ei ürita tampida, siis nad on taaskasutatavad (kui mitte reaalsuses, siis mõtetes).