Vaatasime Priiduga reede õhtul filmi nimega "The Insider". See on küll pea 10 aastat vana film, aga filmi teema on ilmselt alati aktuaalne. Filmis mängisid Russel Crowe ja Al Pacino. Ma siia filmisisu kirja ei pane, aga kel võimalust vaadata, siis soovitan. Muusika oli ka hea ja üldse pani igasugu asjade üle mõtlema.
Üks asi millele see film mõtlema pani, oli lapse saamine ja kasvatamine Ameerikas (kuigi film ei räägi absoluutselt sellest). Mina ei ole eriline planeerija tüüp ja kui aus olla, siis ma veidi kardan inimesi, kes on liialt planeerijad ja üleliia ratsionaalsed. Võib olla ma muidugi trotsin sellega täiskasvanuks saamist ja 10 aasta pärast enam nii ei mõtle, aga siiani on mu elu näidanud, et väga põhjalikul planeerimisel pole mõtet sest elu läheb ikka omasoodu. Kuhu ma oma jutuga rihin? Hakkasin lihtsalt mõtlema, et kui ma oleks ameeriklane, siis ma ilmselt peaksin ennast muutma ja ratsionaalsusele /tuleviku peale mõtlemisele volüümi juurde keerama.
Siin on inimesed tavaliselt imestunud, kui Priiduga ütleme, et meil on laps (ja nüüd veel teine tulemas). Me muidugi näeme sellised titenäod välja ka, aga ilmselt New Yorgis on keskmine vanus lapse saamiseks siiski ka palju kõrgem. Ja ma mõistan ameeriklasi. Euroopas katab riik põhilised ja ühed olulisemad vajadused lapsele - näiteks nagu arstiabi ja haridus. Siin aga arstiabi riik ei kata ja koolidega on nii, et enne kui last tegema hakkad, maksaks kolida naabruskonda, millel on hea tasemega "rajooni" kool või siis teine variant, et sul peab olema päris paks rahakott laste erakoolis koolitamiseks. Seepärast ilmselt võibki siin riigis kuulda küsimusele "kas te veel lapsi tahate/kavatsete saada?" vastust sisuga "tahaks, aga meie rahakott ei võimalda rohkem". Ausalt öeldes vanasti suhtusin väikese skepsisega sellisesse vastusesse, sest minu jaoks näitas see eos, et nende inimeste laps saab olema hellitatud, sest ega vanemate paks rahakott lapsest tarka, üliõnnelikku või väärtuslikumat inimest tee. Ega ma nüüdki arva, et lapsele kõige materiaalse võimaldamine talle täisväärtuslikuma elu annaks, aga siin riigis on ka meditsiiniabi ja tervis materiaalse mõõtega ning elada teadmisega, et su lapsel pole tervisekindlustust oleks ikka karm.
Mnjah, siinkohal olgu öeldud, et tahaks loota et Eestis ka 10 aasta pärast ei tähendaks "eliitkool" kooli, kus käivad ainult rikaste inimeste lapsed vaid ikka kooli, kuhu valitakse lapsi vastavalt võimetele.
Rääkimata muidugi meie meditsiinisüsteemist. Ausõna, pärast siin elamist enam Eesti meditsiinisüsteemi ei kiru.
Meil on siin majas ühed sõbrad, kellel on 3 last. Tütar on Tobi lasteaiakaaslane (ehk siis Tobi-vanune) ja kaksikud-poisid saavad peagi kaheseks. Kõik lapsed käivad samas lasteaias. Ma ei tea kas see on Manhattani värk või ei ole üldse Ameerikas riiklikke lasteaedu. Igatahes see lasteaed kus Tobi käib, pole sugugi hirmus kallis siinses mõistes, küll aga meiesugustele (riigi poolt) hellitatud eurooplastele. Ma ei vahi teiste rahakotti, aga kujutan ette et enamus selle pereema (korralikust) palgast läheb kolme lapse lasteaia maksuks. Nemad on inimesed, kes on vastanud tuleviku lapsesaamise plaanidele just nii nagu eelnevalt kirjutasin. Ja kui seda mõttekäiku veel edasi arendada praegusesse aega mil väga paljud (ameeriklased) lähevad tööle teadmatuse ja hirmuga, kas töökoha uksed on veel tema jaoks avatud või mitte, siis mure tuleviku ja oma ülalpeetavate pärast võib olla eriti suur.
Muidugi ei taha ma oma jutuga öelda, et meiekandis ei pea lapsesaamise otsust nii tõsiselt võtma. Muidugi on lapsele kõige olulisem armastav perekond ja loomulikult ka nendepoolne arusaam kaasnevast vastutusest, aga ilmselt pole rahakoti paksus niivõrd määravaks otsustusteguriks kuivõrd ta seda on siin.
Sai nüüd üks selline kohmakas targutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar