Tants koidikul

Ma ei tea mis toimub? Aga kuidagi pole kirjutamise soolikat praegu, kuigi kirjutamisainest oleks hirmus palju. Kasvõi näiteks sellest, et mu kallid vanemad käisid siin. Ja kuigi ema punnis alguses siiatulekule vastu, sest talle Ameerika lihtsalt ei meeldi, siis äraminnes ta vähemalt väitis, et New York tõepoolest erineb ülejäänud Ameerikast ja et talle täitsa meeldis. No ma ei tea, eks ta on hästi kasvatatud ja viisakas, aga tundub et talle tõesti meeldis. Igatahes pooled kohad, mida oleksin tahtnud oma vanematele näidata, jäid nägemata... aga pole hullu. Ega ühe nädalaga ei jõuagi suurt miskit nevjorgis tehtud.
Hm, kirjutan ehk tantsuetendusest, mida siin Joyce'i teatris vaatamas käisime. Siinkohal aitäh Mariliisile soovituse ja piletite eest! Tantsuetenduseks oli siis "COMPLEXIONS CONTEMPORARY BALLET". Esimene osa oli täitsa ballett elava klassikalise klaverimuusika taustal. Ma pean tunnistama, et kuigi mulle meeldib tantsuetendustel käia, siis ilmselt ei oska ma väga detailselt neid vaadata/hinnata. Esimese vaatuse ajal tundsin veidi piinlikkust, sest see klassikaline muusika, intensiivne tants ja liiklusummikust sisse jäänud närveldav olek panid mind tundma, et ma tahaks midagi lihtsamat praegu vaadata. Mu aju ei jõudnud järele ja ma ei suutnud süveneda laval toimuvasse. Teine osa läks juba paremaks, sest muusika ja tantsulood varieerusid ja olin liiklusummikust mõtetega teatris. Kolmas osa oli eriti äge, sest kogu tants käis Nina Simone'i muusika järgi ja oli aafrikalik ja ürgne. Meestantsijad olid kõik tõmmud (Afro-Americans) ja naistantsijad olid peamiselt valged, aga ütlemata pikad ja mitte üldsegi piitspeenikesed.

Ema Aime meelest tantsisid mehed paremini ja tal oli õigus, kui arvas, et koreograaf oli samuti mees. Ma tunnistan samuti, et meestantsijaid oli kuidagi huvitavam vaadata, aga ma ei tea kas see tuleneb sellest, et olen ise naine või sellest, et nad tõesti tantsisid ka paremini. Samas nagu siin tõdenud olen, siis üldjuhul tõmmudel on muusika ikka palju rohkem kehas ja nad oskavad palju paremini end liigutada.
Silmadel oli ilus olla!

Ahjah, üks huvitav ja tore seik, mida siin teatrites olen märganud on see, et keegi ei palu enne etendust mobiili välja lülitada. Toredaks teeb asja see, et ma pole ka kuulnud, et kellelgi oleks iial telefon etenduse ajal helisenud. Ühesõnaga see on nii ise-enesest mõistetav, et ei vaja meeldetuletamistki.
No igatahes pärast etendust teadis Mariliis üht vahvat Kuuba söögi-joogikohta, kus pakutakse imehäid mojitosid. Keskkond oli äärmiselt õdus ja soodus taasavastamaks, kui väike on Eesti ja mis naljakaid teid pidi keegi kedagi tunneb.


Kuna juba teist korda lõppes reede öö meil Eesti Majas "Koidu" laulmisega, siis ei saa mitte vaiki olla. Kahjuks Aime-Ants sellest ettevõtmisest osa ei saanud, aga võib olla ongi parem (muidu äkki poleks mulje New Yorgist nii hea):). Niisiis lõppes Priidu kolleegi Minna-Liina, soolaleivapidu Eesti Majas, mis tänu uskumatu auraga Urvele on jällegi nii kutsuv. Nii nagu inimesed teevad kodust koduse (ükskõik kui äge sisekujundus seal ka poleks), nii teeb Eesti Maja baarist õdusa koha Urve.
Paar ameerika-päritolu soolaleivalist tulid samuti Eesti Majja ja kuigi ma üritasin neile selgitada, et eestlased kuulavad ka modernsemat muusikat kui saksa-šlaagritel põhinev humpa (serveeritud Apelsini, Kukerpillide, Anne Veski jne poolt), siis ega nad mind ei uskunud. Sellise süldi järgi on ju õudsalt naljakas jalga keerutada ja selline muusika-tants hakkas juba peo alguspunktist pihta ja siis läks täpselt sama jora Eesti Majas edasi. Päris koomiline! Igatahes need ameeriklased võisid päris jahmunud olla, kui kell 3 öösel Urve baariletil seisis, suured tuled kustutas, palus kõigil püsti seista, käest kinni võtta ja siis... ja siis ta tuligi - Ravel'i "Bolero" paatosliku rütmiga Tõnis Mäe "Koit". Kõik laulsime kõvasti kaasa ja olime eestlased omas mahlas. Ameeriklased olid kohkunud ja tõsised. Aga nüüd nad vähemalt teavad, milliseid väljundeid on patriotismil.