Naistraktoristid

                       

Miks mulle meeldib mu härra töö, on see, et näen ja kogen erinevaid kultuure. Mul on päris tugevad prillid soolise võrdõiguslikkuse osas. Ehk siis ma näen maailma oma töö pärast päris palju sellest vaatevinklist, et kuidas koheldakse naisi, kuidas mehi ja millised on traditsioonid. Gruusia on huvitav koht. Näiteks sel hetkel, kui neid lõike kirja panen, olen soolise võrdõiguslikkuse alasel koolitusel, millele tulin just seepärast, et kuulata grusiinide kogemusi ja näha, millised näevad välja nende koolitused. Täitsa põnev on! Tuba on täis häälekaid ja vägevaid naisi ja ka paar üksikut meest on siia ära eksinud. Soojendusülesandena peavad kõik rääkima, kuidas on nende vanaema, ema ja ka neid endid soo tõttu diskrimineeritud. Umbes iga viies koolitusel osaleja rääkis loo sellest, kuidas nende emad ja vanaemad on abiellunud seeläbi, et mees nad endale röövis. See ei ole mingi pulmamäng, et pruut rööviti, vaid veel 90ndatel oli täiesti tavaline, et kui mõni mees oli su välja valinud, siis ta röövis su ära. 90ndatel oli politsei siin veel nii korrumpeerunud, et politseisse teatamine või abiellumisest keeldumine, ei pruukinud midagi muuta. Tänapäeval enam linnades nii (vähemalt sageli) ei juhtu, aga mägedes-metsades (nt Svaneetias) pidi selline praktika veel käibel olema. Nu ja nii need naised räägivad, kuidas nende ema või vanaema pandi/sunniti nii mehele ja nad said palju lapsi. Päris uskumatu! Röövimine ja tahte vastaselt kellegi abiellu sundimine tundub mulle ikka väga kriminaalse teona, aga nende kultuuris on olnud see normaalne ja ilmselt ei hakanud vanasti mitmed naised üldse sellele vastugi põiklema, vaid leppisid aastasadade traditsiooniga ning sellega, et nad olid naistena sündinud. Eks Eestis oli ka vanasti vanemate poolt kokkulepitud abielusid, aga päris röövimist see ju ei tähendanud. 

Üks eesti pere, kes siin on kauem elanud, rääkis kuidas nende korteri omanik (grusiin siis) pidi peaaegu pikali kukkuma, kui nägi meest (siis eesti meest) nõusid pesemas. Nojah, ei ole kaugel aeg, kus ka Eestis seda vaatepilti sageli ei näinud ja kindlasti on veel jätkuvalt peresid, kus mehed nõusid ei pese. Ahjah, teooriate kohaselt täiendavad mehed oluliselt kodumasinate parki (ja võimsust), kui nad ise majapidamistöödega kokku peavad puutuma. Samas aeg on ikka ju palju edasi läinud ja see, et mehed vahetavad beebidel mähkmeid ja teevad muid kodutöid, ei ole enam Eestis ammu harukordne.  Gruusias aga näivad traditsioonilised soorollid tugevamini juurdunud olevat.

Huvitav on Gruusia puhul ka see, et nende üks tähtsamaid ajaloolisi tegelasi kuninganna Tamari, kelle valitsemise aega (1184-1213) nimetatakse Gruusia kuldajastuks, nimetatakse kuningaks. Tamar elas küll siin ilmas palju sajandeid tagasi, aga mõnes mõttes elab ta Gruusias jätkuvalt, sest kujusid, pilte ja muid austusavaldusi võib kohata kõikjal. Teiste valitsejate kohta sama öelda ei saa. Selline vägev mutt oli ja mitte kutt!

Väikest viisi võitlen ka selle teemaga igapäevaselt ja mitte vaid läbi oma töö. Kui pean ennast siin kellelgi tutvustama, siis ma ei tea sageli, kuidas seda teha. Tutvustada ennast saadiku abikaasana, on kuidagi imelik ja mulle tundub, et loob inimeste peas kohe mingi assotsiatsiooni, et see ongi tema ainuke roll. Muidugi olen ma õnnelik, et olen oma härra naine, aga samas tutvustada end kellegi naisena (justkui see oleks mu kõige tähtsam roll), on mu jaoks vastuoluline. See oleks justkui öelda, et ma olen selle koera puuk. Samas ma saan muidugi aru, et kui lähen üritusele/seltskonda, kuhu on kutsutud Priit abikaasaga, siis ennast nii ka tutvustan. Tegelikult on tegu muidugi ühe kompleksiga, millest saan vast mõne aja pärast üle. Aga lihtsalt identifitseerida ennast läbi kellegi teise, on mu jaoks keeruline, kuna ma hindan iseseisvaid inimesi. Aga soolisi stereotüüpe saadiku prouana võib kohata palju. Rahva tungival soovil võin neist ka kunagi kirjutada.

Pikk jutt, s… jutt. Panen siia lõppu hoopis video ühelt ürituselt, kus gruusia poisid tantsisid oma tantsu ja kust Villem inspiratsiooni ammutab.

 

Gruusia tants ja golden boy

Villemil on tekkinud uus huvi. Talle väga meeldib gruusia tants ja ta on hankinud endale suure lunimise tulemusena kaks gruusia lambanahkset mütsi, millega gruusia tantsu tantsida. Nagu ta ise ütleb, on nüüd vaid õiged saapad puudu. Ma väga loodan, et tal see kirg kestab ja saaksime ta sügisest trenni panna. Gruusia tants on väga äge ja ka füüsiliselt hea trenn. Kadestamisväärne on see, et rahvatants ei ole neil selline rahvapärimus, mida üritatakse säilitada ja põlvest põlve edasi anda (ka kohustuslikus korras), vaid see ongi jätkuvalt elav kultuuri osa ja sõltumata põlvkonnast oskavad kõik seda tantsida. Näiteks ka lääneliku muusika puhul olen vaadanud, et grusiinid kasutavad väga palju oma rahvatantsu samme. Nagu üks mu kohalik sõber siin ütles, käivad enamik grusiine juba kooliajal rahvatantsu trennis ja need, kes ei käi, neid loetakse pigem veidrikeks. Samuti pidavat gruusia pulmades avatants olema gruusia rahvatants. Jah ja rahvarõivad (eriti meeste omad) on samuti sellised, mis on ilmselt palju suuremal hulgal grusiinidel kapis, kui eestlastel. Mehed kannavad oma uhkeid rahvariideid sellistel pidulikel sündmustel nagu pulmad, matused, tähtpäevad jne.
See selleks. Tulles tagasi Villemi uue huvi juurde, siis vahepeal olid meil külas minu onutütar Triinu, tema teine pool Toomas ja nende kuueaastane poeg Oskar. Ühiselt andsid poisid meile ka gruusia tantsu etendusi. Aitäh Toomasele filmimast! Ja olgu ka kohe öeldud suured komplimendid Oskarile, kes vaid mõnepäevase siinolekuga tabas gruusia rütme ja põristas need väga osavalt trummi peal ette!

Eile ehk pühapäeval oli ülestõusmispüha, mis on grusiinide jaoks usulises mõttes kõige tähtsam püha ja pidu. Jõulud näiteks ei ole nii tähtsad võrreldes selle päevaga. Sellel päeval siis lõpeb pikalt kestnud paast (mida üldiselt võetakse siin väga tõsiselt) ja sel päeval peetakse suprat ning pidutsetakse.
Nagu ka eelmisel aastal, kutsus meid ka seekord Liina oma perekonna suurele peole. Liina on eestlanna, kes läks 35 aastat tagasi grusiinile mehele ja on sellest ajast saadik siin elanud. Tal on oma catering firma ja ta on ka ainuke, kelle rukkileiba (mis on tehtud eesti rukkijahust) võib siit kaubandusvõrgustikust osta. Aga ma rihin oma jutuga jällegi Villemi uue kire juurde. Nimelt hoolimata saabunud peaaegu 30-kraadisest ilmast, soovib Villem kogu aeg kanda oma uut lambanahkset mütsi (videolt on näha, et tegu on väga karvase ja sooja mütsiga). Eile kui läksime suprale, oli Villemil jällegi see müts peas. Ausalt öeldes ei tulnud üldse selle peale, et grusiinidele avaldab see nii suurt muljet ja on meie poolt justkui suur austus nende kultuuri vastu. Nagu olen ennegi kirjutanud, on supra lauas alati tamada, kes ütleb tooste (Eesti mõistes on need pigem kõned). Eile väljendas aga tamada igas oma toostis vaimustust selle üle, et kuldsete juuste (golden boy) ja siniste silmadega poiss kannab nende mütsi ja tahab tantsida gruusia tantsu. Sellest sai selle tamada toostide puhul suisa nagu eestlaste ja grusiinide suure sõpruse sümbol.
Ühesõnaga jääb loota, et Villemi kirg gruusia tantsu suhtes ei vaibu ja et peagi suudab ta ka oma tantsusammuga meie austust gruusia kultuuri vastu näidata ja inimesi üllatada.

Kevade/suve kuulutaja

Tänahommikused uudised on sellised, et ilmselt on nüüd Gruusias kuni sügiseni ilmataadi kapriisidega kõik. Või no vähemalt vast enam lund ei tule ja 0-lähedasi kraade ka mitte. Miks ma seda nii kindlalt väidan, on see, et meie kilpkonn Hilda ärkas talveunest. Kükitab veel küll oma kaevatud augus, aga on pea juba välja pistnud ja ilmselt ta külm olek mõjub ka mõttetegevusele ja nii ta siis mõtleb, et kas astuda esimene samm või mitte. Tark ei torma!
Igatahes teretulemast Hilda! Ma veidi kartsin jällegi, et kas ta ikka ärkab, kuna sel talvel olid harukordselt külmad ilmad siin Gruusias. Jaanuaris olid kraadid vahepeal -15 juures ja ma ausalt öeldes ei teadnud, kas kilbik sellele vastu peab. Külma kliima tõttu ei ela ju ka Eestis kilpkonni looduses, kuigi väidetavalt olid kunagi sookilpkonnad elanud.
Lemmikloomade rindelt on veel ja nii palju uudiseid, et Mandariinide film on edasi arenenud ning Gogo ja Jazzy veedavad isegi aias koos aega. No veel päris kaisus nad teineteisel ei maga, aga enam tuupi ka ei tee. Ja kumbki ei pane pahaks, kui teine teise toitu sööb. Loomulikult tundub Jazzyle Gogo toit maitsvam ja vastupidi. Nii et ehk täitub mu väike unistus teha suvel foto pealkirjaga "Meie pere ja muud loomad" ja kogu kahe- ja neljajalgsete kamp pildile talletada.

Saigi selline lühike jutt. Aga vähemalt kirjutasin, eksole. Panen siia ka kaks fotot, kus osad mere perest ja loomadest peal. Hildast veel värsket fotot ei pane, kuna kes see ikka soovib, et teda kohe peale pooleaastast maa-all magamist pildistataks.

Saba kergitamine

Nii palju siis iganädalasest kirjutamisest. Aga ma arvan, et suudan end välja vabandada. Vahepeale on jäänud Eesti Vabariigi Aastapäev, mis tähendab saatkonna ja seega ka meie jaoks vastuvõtu korraldamist. Samuti on meil käinud päris palju külalisi, üksjagu olen teinud vabatahtlikku tööd, jooksmist jne. Kui aus olla, siis võrreldes viimase blogipostitusega on minu elu päris palju muutunud. Hakkasin veebruari lõpust oma sõbranna Caroga jooksmas käima ja olen siiani sellest suures õhinas, kuigi ega mul väga palju võhma pole. Gruusia külalislahkus ja maitsev toit teevad oma töö, mistõttu veidi aktiivsem liigutamine on hädavajalik. Spordisaalid ja karjasport (aeroobika, jumppa, jne) mulle eriti ei meeldi ja saavad pikapeale tüütuks kohustuseks, kui ma neid ka harrastanud olen. Nii ma siis saangi hommikuti poole kaheksa kandis oma sõbrannaga kokku, kel on tavaliselt kaasas 3 koera (ta nimelt on ka aegajalt lisaks oma koerale tänavakutsade kasuema). Meie Gogo on muidugi ka kaasas ja ta on samuti selle uue „rutiiniga“ väga rahul ja on näiteks tänu sellele lõpetanud katsed kaevata meie aed ülesse. Jooksmas käime Lisli järve ääres, mida ümbritsevad mäed. Selle sama järve ääres asub ka koerte varjupaik, kus me mõlemad Caroga oleme vabatahtlikud. Sellest tingitult juhtub vahel, et kui varjupaiga lähedalt mööda jookseme, tuleb meiega jooksma veel kolm koera. Ma arvan, et need gruusia vanamehed, kes seal järve ääres samuti hommikuti kõnnivad ja võimlevad, mõtlevad isekeskis, et jälle tulevad need imelikud väljamaa naised, keda saadab koertekari. Mõtlevad, mis nad mõtlevad, aga see mägede ja järve vahel jooksmine annab päevaks ikka hiiglama mõnusa olemise. Kuidagi priviligeeritult võib tunda end kui saab olla mitmetel hommikutel tunnistajaks päikesetõusule.Loodetavasti räägin ma ka aasta pärast veel oma õhinapõhisest jooksust.

Veel on uut mu elus. Kuidagi olen ma sattunud Friends of Georgian Ballet organisatsiooni juhatusse. See on peamiselt väljamaalastest koosnev organisatsioon, mille liikmemaksudega toetatakse gruusia noori baleriine (nende treeninguid ja võistlustele sõitu). Gruusia ballett on maailmatasemel, mistõttu on muidugi au seda kõike lähemalt näha ja äärmiselt andekate tantsijatega kohtuda.

Kolmas ja eriti rõõmustav uudis on aga see, et leidsin endale ka töö. Kuigi olen siin saanud aegajalt ka oma Praxise projekte teha, olen ikka unistanud saada siin erialast kogemust. Ja nüüd õnnestuski kohalikus Sotsiaalteaduste Keskuses saada vanemteaduriks ühe põneva uuringu juures. Nii et silmad säravad, kuigi vahel oleks vaja, et päevad oleks 30-tunnised.

Rohkem endast ehk ei räägi. Tobias kutsuti naistepäeva aegu laulma ühele kontserdile. Teda tutvustati kui Eestis tuntust kogunud andekat noort lauljat. Ma ei tea, kes sellist juttu Tobiase kohta oli rääkinud, aga päris naljakas. Õnneks sai ta suure aplausi osaliseks, liiatigi et laulis jällegi seda üht gruusiakeelset laulu, mis ühe sinisilmse blondi poisi suust kõlab grusiinidele veel topeltägedana. Minuga tehti intervjuu telekanalisse ja järgmine päev helistati ja kutsuti järgmisele festivalile esinema. Nii et mul on nüüd üks roll veel juures. Lisaks saadiku proua, vanemteaduri, koerte varjupaiga vabatahtliku jne rollile, olen ka (väikese liialdusega) kuulsa Tobiase ema ja mänädzer. :)

Sellest sai nüüd selline saba kergitamise jutt. Ehk vahel harva võib.

Mandariinid meie kodus

Üritan siis oma lubadust täita ja kirjutada väiksemaid postitusi, kuid see eest igal nädalal.
"Minu pere ja muud loomad" raamat või film on kombineerunud nüüd "Mandariinide" filmiga. Sügisel kirjutasin meie uuest koerast Gogost ja kassist Jazzy, kes meil juba varem oli. Mure oli selles, et nad ei aksepteerinud teineteist ja kui aus olla, tundus see olukord päris lootusetuna. Viimasel kuul on aga mõningad edusammud selles vallas toimunud ja see teeb meele heaks. Meie neljajalgsed (välja-arvatud kilpkonn Hilda, kes magab talveund maa all), võivad nüüd koos ühes köögis viibida ja süüa. Gogo lihtsalt on väga tubli ja kuulelik koer ja sõna "koht" ta kuulab ja ta teab, et kuna kass ei söö kunagi kõike oma toitu ära, siis tema saab lõpu. Nii et tal on omakasu mängus. Ühesõnaga ühes toas võivad nad juba täitsa rahulikult ja Gogo ka ilma meie "koht" käskluseta olla, kuid õue territooriumi jagamisega peame veel tööd tegema. Aias kipub Gogo ikka Jazzyt taga ajama, mis tähendab, et kass elab enamasti puu otsas või lehtla katusel. Priit ütleb, et meil on nagu Mandrariinide film, kus grusiin ja tshetsheen elasid eestlase katuse all ja kokkuleppe kohaselt ei tohtinud nad maja sees teineteisele tuupi teha. Ma loodan, et nad peagi enam aias ka teineteisele tuupi ei tee ja siis ma tahan teha perepildi, kus on peal kõik meie pere nelja- ja kahejalgsed. Vot nii. Eks näis, kas nad päris teineteise kaisus hakkavad magama. Olen kuulnud ka selliseid edulugusid, kuidas kass ja koer ei kannatanud alguses teineteist, aga hiljem olid täitsa sõltuvad teineteise seltskonnast.

Sügisel oli Gogol treener Deniss, kellele õpetasin eestikeelseid käsklusi, et ta saaks Gogot treenida. See tuli talle päris kasuks, sest Denissil on nüüd eesti pruut ja Deniss saab oma eesti keelt temaga kasutada (sõnad, mida ta oskab on istu, koht, kõrval, tubli jne). See võib olla sai veidi shovinistliku maiguga jutt, kuid ma ütlen ausalt, et kui treener oleks olnud naine ja leidnud eestlasest peika, oleks ma selle loo siia samamoodi kirjutanud. :)

Ongi tänaseks kõik. Millalgi suve poole ehk saan siia panna foto pealkirjaga "Minu pere ja muud loomad".

Päkapikud ja liiklus

Ma ei hakkagi pikalt kirjutama, miks ma pole peaaegu kolm kuud saanud sõnapoegagi siia blogisse. Arvake mis te tahate sellest provva elust, aga no tõesti kiire on kogu aeg.

Aga selge on see, et kätte on jõudnud jõulukuu. Villem ja Tobias ootasid seda kuud juba pikka aega, sest Aime-Ants tõid neile Lego jõulukalendri. Terve novembri nad imetlesid ja unistasid kalendriakende avamisest. Nüüd on see õnnis aeg käes siis. Ja õnnis pole ta vaid kalendri pärast, vaid ka seepärast, et päkapikud hakkasid käima. Sellega seoses on Villem kehastunud justkui valimiseelseks poliitikuks - vabatahtlikult tegi ta korda oma riietekapid, koristas toa ja oli päevaks üliviisakas. Kui palusin aga minna hambaid pesema, ütles ta, et sellel pole mõtet, kuna vannitoas pole akent ja päkapikud nii ehk naa ei näe seda tublit tegu. Samuti ei lubanud Villem panna magama minnes aknakardinaid ette, öeldes et päkapikud siis ei näe. Miskipärast meenus kõige selle juures oktoobri valimised, kus üks poliitik hüppas, teine kargas ja vana Ets lõi trummi.

Olen avastanud, et kohalike ekspattide (kas eesti keeles on seda sõna?) põhiteema on ikka gruusia liiklus ja noh, kõik ikka kiruvad. Mulle siis meeldib šokeerida ja öelda, et mulle meeldib siin sõita, sest see on nagu arvutimäng. Tegelikult ongi nii, et sellega tuleb lihtsalt harjuda ja leppida. Liiklusega seoses meenus Tobiase  tähelepanek, et sageli sõidavad gruusia mehed pläru ees, räägivad samal ajal mobiiliga ja kui kirikut silmavad, löövad kiiresti suitsuga risti ette.

Liiklusest veel nii palju, et olen mõelnud, et tahaks hakata tegema fotosid sellest, mida siin autokatusel kõik veetakse. See on muidugi ise roolis istudes üpris keeruline, kuid ilmestab hästi siinset suhtumist "kõik on võimalik". Üks päev nägime lastega üht autot, mille katusel oli kirst. Muidugi hakkas siis fantaasia liikuma ja mõtlesime, et kas seal kirstus ka keegi sees on. Silmasin ka ühel päeval matuseautot, mille tagumisel aknal oli kiri „Paradise“ ja siis kontaktandmed. Ehk siis matuseauto, mis viib otse paradiisi. Samuti oleme näinud sõiduautot, mille katusel on puur elus kanadega, elutoa mööbel katusel on aga juba tavapärane.

Praeguseks kõik. Loodetavasti jõuan ikka jõulukuul veel kirjutada.

Uus ja vana Tbilisi

Vahepeal on olnud pikk paus kirjutamises. Olin kaks kuud Eestis ja sestap oli ka see blogi puhkusel.

Nädal tagasi aga maandusime jällegi öises Tbilisis ja üritame nüüd oma elu jälle kooli- ja tööaasta rutiini saada. Seda, et Gruusia kutsub, tunnetasime juba Tallinn-Riia lennul. Nimelt tuli sama lennuga suur grupp grusiine, kes asetusid kõik meie istekohtade ümbrusesse (ette ja taha).  Gruusia soojus ja sõbralikkus paiskus meile lennukis aga siis peale, kui Villemil hakkas hammas valutama. Villem oli nimelt käinud samal päeval hambaarsti juures (tervitused kannatlikule dr Rogerile!) ja kuigi tal enne lennukile astumist ei teinud hammas sugugi häda, siis mõjusid tõenäoliselt lendamisega kaasnevad rõhuvahed. Ühesõnaga vaesekesel oli valu tõesti suur ja nii ta siis niuksus. Kahjuks lennuki personalil laste valuvaigistit polnud ja täiskasvanute oma (et oleksin väikese tüki sealt võtnud) nad anda ei tahtnud. Nii lohutas meid vaid see, et Tallinn-Riia lend ei kesta kaua. Osavõtlikud grusiinid aga hakkasid kohe uurima, et miks laps nutab. Ütlesime siis, et hammas valutab. Eesistuv onu pakkus seepeale oma telefoni mängimiseks. Mõistetavalt telefon valu ära ei võta ja Villu polnud sellest huvitatud. Siis aga hakkasid ümbritsevad gruusia prouad oma kotist valuvaigistit otsima. Peagi oligi mul käes veeslahustuv valuvaigisti (andsime palju väiksema koguse kui pakis), mille Villem ära jõi ja mis valu ära võttis. Kõige selle juures vaatasid grusiinid muudkui Villemit, üritasid teda lohutada ja Villemi nutt aina suurenes. Nutu põhjus oli teadagi see, et Villule ei meeldinud, et nad kõik teda vaatavad. See on see meie pidev ja veidike naljakas saaga siin – grusiinid tahavad head ja pööravad Villule palju tähelepanu, Villem aga hüsteeriliselt kardab seda tähelepanu, kuna ta on suur poiss ja teda alandab poputamine. Eks me siis tänasime lennukis grusiine kogu abi ja lahkuse eest, kuid vaikselt ütlesin ka, et lapsele ei meeldi tähelepanu. Ma loodan, et nad ei solvunud. Nüüd kus kooliaasta algas, pidime ka Villemi õpetajatele mitu korda ütlema, et talle ei meeldi kallistamine, paitamine ja ta tuleb kallistab ise, kui ta tunneb end piisavalt kindlalt. 

Vana rutiini taastamise vastupanuks, on meie elus ikka ka uut. Nimelt kooliaasta algusega lisandus meie perre üks liige. Gogo. Gogo on ca 3-4-aastane grusiinist koeratüdruk, kes meile varjupaigas juba kevadel silma hakkas ja keda me planeerisimegi võtta. Gogo, kelle nimi tähendabki gruusia keeles tüdrukut,  on väga tubli ja kuulelik koer. Ei taha ära sõnuda, kuid kohati tundub täitsa uskumatu, et ta nii hästi õppust võtab. Kõige olulisem on aga teha temast ja meie õues elavast kassist sõbrad. Meil käib selleks ka treener, kes harjutab Gogot kassiga ja õpetab talle muid viisakusi. Muide lisaks kõigele peab nüüd treener ja ka Gogo õppima eesti keelt. Kirjutasingi sellised põhikäsklused treenerile üles ja nii naljakas on kuulda poolakat (kellega ma räägin inglise keeles) ütlemas „istu“ ja „kõrval“. Gogo juba teab sõnasid „ei!“ ja „tubli!“. Kui ta aru ei saa, siis ma üritan gruusia keeles. Ühesõnaga teadmiste kuu pole alanud vaid poistele, vaid ka Gogole, kes peab õppima eesti keelt, kassiga sõbrutsemist ja koerale olulisi viisakuskombeid. Eks ma hoian blogis selle teema üleval ja annan teada, kuidas õppimine läinud on. 

Arvestades, et ühe aastaga on meie pere suurenenud kolme neljajalgse võrra, siis ma arvan ja luban, et rohkem lisandusi ei tule. Aga uhked oleme küll, et meil on gruusia tänavakass Jazzy, tänavakilpkonn Hilda ja varjupaiga koer Gogo. Ükskord üritan nad kõik fotole saada. 

Tobias 9

Peaksin hakkama ikka diktofoni kasutama, kuna tegelikult on mul iga päev mõtteid millest kirjutada ja mis ehk oleks huvitav lugemine, kuid ei ole aega kirja panna. Priidu töö tõttu ja muidugi ka seepärast, et Gruusia on üldse üks huvitav ja äge paik, on võimalus kohtuda kõiksugu huvitavate inimeste ja ka ilmingutega.

Tänane kirjutis kuulub aga kahtlemata Tobiasele, sest nii on tava. Kui laps saab aasta vanemaks, siis on ta igatahes väärt kirjatükki. Tegelikult muidugi võiks kõigist lastest iga nädal kirjutada artikli ja aasta lõpuks saaks kokku raamatu.

Ma kostun nüüd vana memmena. Midagi pole teha, kujutlegem mulle pähe rätikuke, sealt paistvad punased kiharad (äkki ikka lähevad vanas eas lokki) ja logisevad proteesid, mida suhu jättes üritan öelda, et „küll see aeg on ikka kiiresti läinud! Alles see oli kui ta sündis ja meist Priiduga said noored (24 ja 27) lapsevanemad." Siis läksime 2-aastase Tobiga NYki, kus ta oli kõigi pesamuna ja kust me tagasi tulime juba kahe pesamunaga. No ja nüüd on meil kodus suur poiss, kes paneb omal algatusel peale dokfilmi Stalinist ja vaatab seda suure huviga. Ise kusjuures seletab Villemile kõike, mida ta teab sõdadest ja ajaloost. Kohati on hirmus öelda, et meie lapsele pakub huvi II Maailma sõda, aga nii praegu on. Lisaks sellele siis putukad. Sellest olen ka eelnevates postitustes kirjutanud. Kui me Armeenias käisime, siis oli Tobias väga õnnetu, et ta ühtki skorpioni ei suutnud püüda ja koju kaasa võtta. Mul isiklikult oli selle üle hea meel, et skorpionid Armeeniasse jäid.

2004 aastal, noor pere

 

Mida veel? Tobias ei häbene jätkuvalt tantsu lüüa nii nagu torust tuleb, miksides oma stiile Michael Jacksoni, break-tantsu, Gruusia meeste rahvatantsu ja kõige muuga. Tema laulmisest olen enne ka kirjutanud. Lemmikmänguasjad on jätkuvalt mõõgad, millega nad Villemiga pidevalt vehklevad. Tema fantaasialend, millest võis lugeda siis, kui blogi nimi oli veel N’York Times, on üldiselt säilinud. Priitu ta küll tunnistab oma isana ammu ja jaapani koobastes elava isa kohta teab peamiselt tänu meie juttudele ja blogile, kuid fantaasia lendleb jätkuvalt mängudes ja tema joonistustes. 

2007, Mexico

2008, Florida

2009, Virginia

Ma rohkem ei kiitle. Panen mõned fotod. Ahjaa ja üks Tobiase eelmise aasta küsimus, mis väärib kirja panemist. Nimelt Tobiase sõber Julius sõitis meiega koos jaanipäevale ja kurtis, et seoses sünnipäevaga järgmisel päeval, algab tal teismeiga. Tobias ei teadnud, mida see teismeiga tähendab ja me üritasime siis talle seda selgitada. Ütlesime, et see on selline iga, kus laps pole enam päris laps, aga mitte ka veel täiskasvanu ja sellest tingitult on teismelisel aegajalt raske, kuna ta alles kujuneb lapsest täiskasvanuks. Tobiase küsimus kogu selle jutu peale oli, et kas jalakannad hakkavad siis ka lõhenema?

2010, Viljandimaa

 

2011, Võrumaa

2012, Hüpassaare raba, Viljandimaa

2013, Gruusia