Silvi, Nestle ja kärbes

Veidike veel Mehhiko reisist.
Hää oli tõdeda, et kui autosõit on su kätesse ja jalgadesse kinnistunud, siis ei lähe ta kunagi meelest. Meie liikumisvahendiks reisi ajal oli pisike Volkswagen (Pointer), mille ristisime Silviks. Tunnistan, et kuigi mulle väga meeldib ilma autota elamine ja see, et igale poole lähed jala või siis ühistranspordiga... siis üle poole aasta oli jälle ka tore rooli istuda ja autot juhtida. Nii nüüd ajan minus elava autopeeru minema ja kirjutan midagi asjalikumat.
Tegelikult kui juba autost juttu tuli, siis teine kummaline asi mida reisi alguses meeletult nautisime, oli sõita maanteel, mida ääristas roheline võsa. Ma ei arvanud, et sellist vaatepilti iial teadlikult nautida võiks, aga ju New York on oma töö selles osas teinud. Ja tegelikult ei adugi suures kivilinnas elades ajusopis pesitsevat klaustrofoobiat. Eks kindlasti oli see kummaline nauding tingitud ka nostalgiast. Eestis sõitsime ju pea iga nädalavahetus maale. Peamiselt kasutasime Viljandimaale sõitmiseks vana Viljandi maanteed (mis läheb läbi Rapla ja Türi). See on ilus tee, mis siis et aeganõudvam kui Tartu maantee. Noja nostalgiat toetas minu (sõbralik) ilkumine, kui Priit roolis oli. Midagi pole teha, et kuulan autoga sõites kogu aeg autopöördeid ja siis olen vihane, kui õigel ajal käiku ei vahetata. Selline kiiks.




Ausõna, nüüd kirjutan ikka Mehhikost ka. Tobias on veendunud, et meie "koduloom", kärbes Maimu, oli meiega kaasas. Kärbseid ja sääski seal ikka leidus. Ja Tobi vaeseke on pärinud vist minu vere, mistõttu kõiksugu putukad armastavad teda samuti. Aga me ei hakanud Tobiast segadusse ajama ja selgitama, et tõenäoliselt pole siiski tegu kärbes Maimuga vaid pigem kohaliku moskiito Margaritaga.

Paar negatiivset tähelepanekut ka. Esiteks on seal ikka päris palju kodutuid koeri ja nad vaesekesed näevad väga armetud ja nälginud välja. Hirmus suur tahtmine oli neid kutsasid minna paitama ja neile süüa anda, aga Priit ei soovitanud mul seda teha. Sest risk mõni haigus saada, pidavat olema suur. Teiseks muidugi on endal seda raskem pärast koer samasse kohta jätta. Ühele kodutule ja õnnetule kutsale andsime siiski oma saiakesed. Loodetavasti sai ta miskit kõhusoppi. :(



Sellised kurvad vaatepildid on vist arengumaades paratamatud.
Teine asi, mis mind häiris, oli see et poodides müüdi peamiselt vaid Nestle tooteid. Me põhimõtteliselt ei osta Nestle tooteid just seepärast, et Nestle on palju paha arengumaades teinud. Aga no tõesti - hoolimata sellest et Mehhiko on ka kohvi-maa, siis sai poest ainult Nescafe (ehk Nestle) kohvisid. Sama lugu oli piimatoodetega -kõik jäätised, jogurtid, igikestev piim - jällegi peamiselt vaid Nestle. See tegi meele kurvaks, sest sealolles tahaks ju vaid kohalikke toite proovida ja seeläbi neid inimesi toetada.

Lõpuks üks veidi kummaline ilming ka. Kuna me elasime mere ääres, siis oli seal muidugi hästi niiske. Nii niiske, et tagasitulles pidime kohvri ülekaalulisuse eest maksma. Ise kohapeal olles ei saanud arugi, et kõik riided on niisked, aga kodus jõudis küll kohale.

Hasta la Vista!

Tagasi reaalsuses

ja reaalsus on vahel kurb, kuid mõistetav...


meelita seda kevadet heade või pahade sõnadega, aga tema ainult narrib ja mängib flirtivalt kevadist "hard-to-get" mängu. Kui jõudsime laupäeval lennujaama, oli siin täitsa kevade tunne ja 30ne kraadisest "talvisest" Mehhikost tulles, polnudki nii hull. Aga pühapäev sadas vist isegi lund, eile samuti ja täna on hirmus külm. Aga ma ei virise - reis oli väga vahva ja patareid said päikese-energiaga laetud. Ma ei hakka täna siia kogu reisi üksikasjalikku kirjeldust kirjutama. Pildid kirjeldavad vast kõige paremini ja neid näeb siit.

Aga Mehhikot soovitaks küll kindlasti neile, kes siiakanti satuvad. Uskumatu milline loodus! Ja ka inimesed on vahvad. Hirmus kahju küll, et hispaania keelt ei oska. Kuigi Tobias sai ka väga edukalt hakkama eesti keelega. Kui ta ühe poe uksest sisse astus ja ütles "kala" (seda otsib ta igast poest), siis vastas müüja rõõmsalt kohe "Hola!" (see on siis hispaaniakeelne tervitus).

Tulles tagasi inimeste juurde, siis saan aru arengumaade võlust. Ja sellest sain ka aru, et Eesti pole juba mitmed head aastad arengumaa. Kuigi Mehhiko on (majanduslikult) suht rikas maa, siis on seal ka väga palju vaesust. Inimesed on sellest hoolimata rõõmsad - nad ei ole torssis, kuna neil pole autot või mikrouunit või veloergomeetrit... nad on rõõmsad selle ja nende üle, mis/kes neil olemas on. Mnjah, näete siis, inimene kellel pole palju on juba seepärast palju rõõmsam, et tal on mille poole püüelda. Aga heaoluühiskondades söövad paljud inimesed antidepressante ja on mossis. Kas see on sellest, et neil on kõik olemas ja nad ei näe sihti? Või sellepärast, et neil pole nii palju päikest? Niinii, nüüd ma hakkasin tobedalt targutama. Eks neil seal Mehhikos on seepärast veidi lihtsam, et neil on soe. Isegi kui sul pole ulualust, siis saab õues võrkkiiges magatud ja maas vedelevaid apelsine-mangosid-kookospähkleid süüa. Priit rääkis, et sooja kliimaga riikide majandused ei pidavatki seepärast eriti edukad olema, et nende maade rahvad ei oska planeerida. Meie põhjamaade lapsed peame ju muudkui mõtlema, kuidas talv üle elada, mis siis teha, kui suvel pole üldse päikest või vihma, jne, jne.

Loodus. Täpsustan ka seda, et käisime Yucatani poolsaarel. Rentisime väikese rannamajakese, mis asus 20meetrit rannaäärest. Jõudsime esimesel õhtul sinna pimedas ja siis ei teadnud veel täpselt, kus me oleme. Aga hommikul ärkasime merekohina peale. Ja kui õue läksid, siis nägid merre sukelduvaid pelikane, mõne aja pärast ujusid mänglevalt ja hüplevalt mööda delfiinid, iga päev istus maja ees iguaan ja neid nägi nagu oravaid pea igal pool. Ja need soolajärved, kus flamingod tundusid kohati täitsa tehislikud - no nii roosa ei saa üks looduse vormitud elanik olla. :) Ja siis need cenotid. Mehhikos on väga palju maa-aluseid jõgesid. Aga kohati on kas maapind sisse kukkunud või ma ei tea kuidas, need jõed on sattunud maa peale - ja sellist kohta nimetataksegi cenotiks. Me käisime päris mitmetes cenotides ujumas ja kohati tundus, nagu ujuks akvaariumis (puhta vee ja kalade tõttu). Ahjah, kohalike jaoks me olime suht haruldased Tobiase pärast. Mehhiklased pidavat arvama, et valged ei saagi lapsi, sest enamus turiste kes seal käib, on täiskasvanud. Valged vist kardavad sinnakanti lastega minna (ma ei tea küll miks?). Kuna Tobias on peaaegu nagu delfiin (käib vee peal hingamas, aga muidu elab vees), siis käis ta meiega ka kõigis cenotides. No eks me suht hullud oleme - kuna need on kohati 50meetrit sügavad ja asuvad enamasti koobastes. Kõik korrassa!

Ueh, kui vahepeal lugesin, mis kokku olen kirjutanud, siis tundub eriti "imal" puhkus. Et läksime nagu palmi alla puhkama. No aga kukkuski nii vist välja. Kuigi ikka üritasime muud ka näha/teha kui vahtida palme ja mängida Rannavalvet romantilisel rannal. Aga küll jõuan sellest kirjutada.
Ahjah, seda tahtsin ka öelda, et ma pole iial niiviisi talvel soojale maale sõitnud. Ja kuigi Priit hoiatas, et seal võib kohe päikese poolt põletatud saada, siis tundus see kuidagi uskumatu ja suisa naeruväärne. Ikka ei suuda uskuda, et kui meil on siin nii külm, et tagumik tahab küljest ära kukkuda, et kuidas siis kusagil nii soe saab olla? Aga oli küll. Ma ei tea, mis nad suvel peale hakkavad - siis on ju üle 40 kraadi seal.

Praegu panen punkti oma muljetamisele.