Teater, muusika, gurmee ja... linnaajalugu

Nagu ma ka eelnevalt olen siin kirjutanud, on Singapuri elu taastunud selliseks, nagu ta oli enne koroonat ning diplomaatide puhul tähendab see, et peaaegu igal õhtul on mõni üritus. Kuna eelmine aasta oli ürituste koha pealt üpris vaikne, siis tunnistan, et ma pole veel tüdinenud sellest tempost. Positiivne on see juba ka seetõttu, et üritused on kohad, kust võib endale kohalikke sõpru leida. No igatahes ühel vastuvõtul kohtusime huvitavate kohalikega - ühe teatrikriitiku, Richardi ja abielupaariga Emily ja Stuart, kellel on mitmeid niiöelda sündmusteatreid. Klappisime kohe kuidagi hästi nende kolmega ja eelmisel reedel käisime ühel nende gurmee-seiklusel või etendusel või kuidas-iganes-seda-nimetada. Täpsemalt on tegu üritusega, kus sulle pakutakse gurmeetoitu ja teatrit. Seiklus algas ühte vanasse laohoonesse sisenemisega. See kõik on väga salapärane, kuna sulle saadetaksegi koha täpne aadress 24h enne. Grupis, kellega me seikluse ette võtsime, oli 9 inimest ning kui meid kõiki esimesest uksest sisse lasti, ootas meid ees üks Londoni laeva ooteruum, piletikassa ja pisikesed pudelid erinevate vedelike ja kokteilisegistiga (shakeriga). Interiöör ja muusika olid 30ndatest ning peagi tutvustas meile meie eesootavat seiklust üks kõvakübaraga, soliidses ülikonnas, briti aktsendiga ja toreda huumoriga noormees. Selgus, et olime sattunud Jules Verne'i seiklusromaani "80 päevaga ümber maailma" ja see tähendas, et käisime seitsmes erinevas "riigis", mis asusid erienevates ruumides ja kus kõikjal saime mõne tarkusetera või õpetuse ning ülimaitsvat toitu ja jooki. Nii õpetas noormees meid tegema erilist gini-kokteili, mille võisime kohe ka ära rüübata. Järgmine ruum viis meid laevaga Prantsusmaale, kus sibulasupp viis keele alla, Hong-Kongi viivas vagunis pakuti dim-sumi (ehk valik väikeseid Hiina roogasid, mida traditsiooniliselt restoranides brunchiks serveeritakse), Jaapani kaevanduses riisitoitu ja saket, New Yorgis jäätist, jne. Ja igas ruumis oli näitleja või nii-öelda juhendaja, kes tegi omamoodi stand-up komöödiat ning juhendas. Seiklus päädis kuumaõhupallis või õigupoolest selle imitatsioonis. Siin ka mõningad fotod.

Tegelikult nimetati seda seikluslikku üritust ka töötoaks. Nagu me aga autoritelt kuulsime, oli põhjus selles, et nad kohendasid selle sündmusteatri omamoodi töötubadeks, kuna see oli ainus viis, kuidas neil oli võimalik olla avatud ka koroonapiirangute ajal. Nimelt, kui teatrid olid ka kinni, siis töötube võis teatavest reeglitest kinni pidades (hoides vahemaad, desinfitseerides, kandes maske jne) korraldada. Veel hiljem Emily ja Stuartiga rääkides saime teada, et singapurlased ei ole väga suured teatrinautlejad, kuid kuna nad armastavad head toitu, siis otsustasid nad niiviisi kohalikud teatrisse meelitada. Kuna koroonapiirangute tõttu ei saanud kohalikud ka reisida (vähemalt mitte sellisel kujul nagu enne), siis ollagi nende töötoad väga populaarsed olnud ja on jätkuvalt. Minu meelest väga hea idee ning tunnistan, et see toit oli tõesti ülimalt maitsev ning selline reedeõhtune meelelahutus väga nauditav. 

Ja muide, oleme veel kogenud, kuidas singapurlased maitsmismeeltele rõhudes inimesi toredatele seiklustele ahvatlevad. Ma vist ei kirjutanudki, aga eelmisel aastal käisime taimetoidu linnatuuril siin. Üks lahe kohalik naine, Eikhta teeb linnatuure "Veg this City", kus saab avastada kohalikku (teadupärast on kohalikud paljudest erinevatest kultuuridest pärit) (taime)toidukultuuri ning ka linna ajalugu. Tal on erinevate teemadega vürtsitatud tuurid, mille vältel saab tõesti väga palju targemaks selle linna ajaloo ja erinevate kultuuride kohta ning lisaks oled tuuri lõpuks saanud selliseid maitseelamusi, millest enne polnud aimugi. Ühesõnaga tundub, et meie teatrisõbrad pole ainukesed, kes kõhu kaudu meeli köidavad.

Aga ühest eksperimentaalteatrist, kus käisin kevadel, ei ole ma samuti jõudnud kirjutada. Sellel seiklusel polnud küll maitsvaid roogasid juurde integreeritud, kuid sinna oli pikitud linnaajalugu, täpsemalt linnaosa Jalan Besari oma. See seiklus algas piletikassast, mis oli tehtud justkui kabareeruumidesse (ja seal tõesti asus 60ndatel kabaree) ning kust anti meile kõrvaklapid playeriga (kuidas see sõna eesti keeles on?) ja väike linnakaart, millel oli umbes 9 erinevat punkti. Sealt kassa juurest tuli kõrvaklapid pähe panna, õige peatükk mängima ning siis hakati jutustama kahe inimese armastuslugu, mis leidis aset 60ndate Singapuris. Lisaks loole, mida klappidest sai kuulda, juhendati erinevate hoonete, parkide, kohvikute juurde, kus mingi sündmus selle paari jaoks aset leidis. Ühesõnaga teatrilavaks oli linn oma tavapärase reedeõhtuse saginaga. Kuna klappidest kuuled lisaks jutustusele ja juhenditele ka erinevaid heliefekte (muusika, linnahääled, hädaabiautode sireenid jne), siis tegelikult loob see tõesti tunde, nagu elaksid ise selles ajas ja loos. Näiteks pidime peatuma ühe hoone ees, kus eelmisel sajandil asus hotell New World ning kus peategelased pidid kohtuma. Selle hotelliga juhtus aga ka päris elus eelmisel sajandil suur õnnetus, kuna see varises kokku ja 33 inimest sai surma. Õnnetus oli ka selle loo osa. Nii võiski klappidest kuulda kõiksugu sireene ja inimeste karjeid, mis ühe sellise katastroofi järgselt võib mõneks ajaks linna taustaheliks saada. Lõpupoole juhatati meid kitsikusse katusekorterisse, kus  üks peategelastest oli elanud. Seal tossas veel tuhatoosis isegi koni, laual olid eelmise sajandi ajalehed, posterid - kogu interiöör oli ajastule kohane (vt ka fotot all). Ühesõnaga selline seiklus, kus ei pakutud küll midagi maitsmismeelele, kuid enamvähem kõiki ülejäänuid meeli sai piisavalt puudutatud. Samuti päris lahe ja teistmoodi elamus!

                                                    

Nüüd on aga aeg lõpetada. Kuna pealkirjas on ka sõna 'muusika', aga muusikast sai vähe juttu, siis panen siia lõppu video ühest Tobiase hiljutisest esinemisest koolis.

New Yorgi "lõhk"

Nii, mõtlesin sõna välja, sest nagu ma ennegi olen kirjutanud, siis pole üldse tore et eesti keeles puudub neutraalne sõna kirjeldamaks haistmismeelt. Täpsemalt siis analoogset sõna nagu "smell" inglise keeles. Sõnaga "smell" saab kirjeldada nii lõhna kui ka haisu. Seepärast ma siis mõtlesin sõna "lõhk", mis peaks esindama nii lõhna kui ka lehka.
Viimane nädal on siin olnud ühtlane türgi saun - kuum ja väga niiske õhk (igapäevane õhuniiskus on vähemalt 70% juures). Hoolimata sellest ei ütleks ma, et New Yorgi lõhk on higihais. Ilmselt hakkab New Yorki mulle kõige enam meelde tuletama tänaval olevate hot-dogi/pretzeli "kärude" juurest üle linna hõljuv lõhn. Kuigi samas tunneb hiina linnas kõndides peamiselt ikka hiinatoidu lõhna, india tänavatel jällegi nende rahvustoitude lõhna, jne, jne. Suvel lisandub lõhna-gammasse veel ka prügilehk, sest teadupärast tuuakse siin kõik prügikotid tänavale ja päikese käes hakkavad nad eriti rämedalt haisema. Nii et nagu siin linnas on esindatud kõik rahvad, võib siin tunda kõige rämedamatest lehkadest kuni hiigelkallite parfüümideni. Ahjah, kanepisuitsu lõhna on siin ikka ka väga palju ja ärge arvake, et mul enesel kanepipläru kogu aeg ees oleks ja seetõttu mind see lõhn ka saadab. Teised on sama täheldanud. Aitab "lõhkamisest".

Reedel käisime Freshlygroundii kontserdil Priiduga. Eestis on see bänd ka juba mitu korda käinud ja selle eest saab suurima tänu öelda Marjule, kes nad avastas ja tänu kellele mitmed me sõbrad ka Freshlygroundi kuulavad. Tegu on Lõuna-Aafrika bändiga ja selle bändi võtmeisik on väga armas lauljanna Zolani Mahola. Vot seda naist võib iseloomustada lihtsate, aga suurte sõnadega - ilus inimene. Ja ärge nüüd jumala pärast manage silme ette modelli-sarnast Tyra-Banksi tüüpi aafriklannat. Temast hoopis kiirgas sellist lõputut headust ja positiivset energiat, et see tema karisma oli hoopis teistsugune kui tavaliselt populaarsetel artistidel. Ta suutis luua kuidagi sellise õhustiku, et kõik saalisolijad tundsid suurt lähedust ning sõprust temaga. Ja kuigi tema olekus polnud grammivõrdki üleolekut või "staarilikkust", suutis ta ühe nipsuga kogu saali püsti ja tantsima panna. Ausõna!
Enamus teisi bändiliikmeid olid valged. Nimetan rassi seepärast, et jällegi sai kinnitust fakt, et tõmmudel on rütm geneetilisse koodi sissekirjutet. Viiuldaja, kes oli väga kena valge naisterahvas ja tantsis üldiselt väga hästi, kahvatus siiski täielikult lauljanna Zolani kõrval. Viin jutu vahepeal kõrvale. Mu kallis ema-Aime harrastas mitu aastat iidset India tantsu (mitte kõhutantsu) ja tean, et selle tantsuga jutustati lugusid, uskumusi. Igal liigutusel on tähendus. Tõmmude tantsuliigutused tunduvad ka kõik hingestatud olema ja see teeb asja eriti võluvaks. They've got the rhythm...

Üle-eile viidi enamus meie asju ära. Teate, ma ikka ütlen et elu ilma asjadeta on õudsalt tore. Jätsin endale siinolekuks 3 hilpu. Pean häbiga tunnistama, et kuulun ikka ka nende naiste hulka kes vahivad oma riideid täis kappi ning ohkavad, et midagi pole selga panna. Nüüd kus mul on 3 hilpu seda küsimust üldse ei teki, sest panen ühe kolmest. Kodu püsib ka paremini korras. Tobiasele jäi ka vaid mõned mänguasjad ja aegajalt lisandub tema mängudesse ka riideid, mis siis asendavad mõningaid karaktereid.

Et kõik võrdne oleks, räägin ka Villemist. Kuigi Villem näeb palju suurem-vanem välja, saab ta pühapäeval pooleaastaseks. Üha rohkem saab selgeks, et välimuselt saab ta Tobiase koopia olema. Kui praegu vaadata Tobi beebi-aja pilte, siis kui ei teaks mis pildiga on tegu, ajaks nad sassi küll.
Aitab tänaseks.

Evil U2

Täna vaatasime kummalist õudusfilmi, nimeks "Evil". Ma olen sellest siinsest Netflixi filmilaenutusest ju mitmel korral jahunud. No et saad ükskõik mis filmi laenutada - film saadetakse postiga koju, võid filmi ükskõik kui kaua enda käes hoida (võib mitu filmi ka käes olla) ja kui postiga selle tagasi saadad, siis saadetakse kohe järgmine (sinu poolt koostatud järjekorras) olev film.
Igatahes mingi hetk vaatasime Priiduga mitmeid vanu vene filme ja sattusime vaimustusse. Nu ja siis mõtlesin, et vaatan kas Netflixis on mõni vene film, kus mängiks Lembit Ulfsak. Ühtegi sellist ei leidnud, küll aga leidsin filmi, mille osatäitjaks lisaks Lembit Ulfsakile oli märgitud ka Ita Ever. Tegu polnud ei eesti ega vene filmiga ja mõtlesin selle mitte-midagi ütleva filmi tellida, et järgi vaadata kas ühes ameerika filmis saab tõesti mängida Ita Ever. Mängis küll. Lisaks sellele mängisid seal ka Lembit ja Juhan Ulfsak, Anu Lamp, Rain Tolk, Peeter Volkonski jne. Peaosaline tundus vene näitleja ja tegevus tundus toimuvat täitsa Eestis. Tundsin ära Kaberneeme tee ja Jõelähtme kiriku. Väga kummaline värk igatahes näha eesti näitlejaid kui nende tekstiosale oli peale loetud ingliskeelne tekst. Ühesõnaga, kes eestlastest siin elab ja Netflixi kasutab, siis eesti näitlejate tõttu võib päris naljakas olla vaadata.

Üks asi veel, millest siinsetele teada tahtsin anda. Ma alustan juttu veidi kaugemalt. Ma olen ikka igal eluperioodil vähem või rohkem U2te kuulanud. Seetõttu on mul ammu olnud ka unistus minna U2 kontserdile. Kui me siia kolisime 2006 aastal, oli neil just tol suvel siin USAs kontserttuur olnud ja mul jäi vaid loota, et järgmise kolme aasta jooksul tuleb veel neil siin kontsert. Tulebki. Septembris - ehk kuu aega pärast seda, kui me ära kolime. Aiaiai, ropendama ajab see värk.
Võite ju mu üle naerda, aga hoolimata teadmisest et ma sinna kontserdile minna ei saa, ostsin siiski 2 piletit New Yorgi kontserdile. Lihtsalt süda oli (veidikeseks ajaks) rahul, kui mul piletid olemas. Nüüd on aga vist aeg neile uut õnnelikku omanikku otsima hakata. Niisiis, kes soovib osta minult 25.septembril Giants staadionil toimuvale U2 kontserdile 2 piletit, võtku aga ühendust (pirjo@mail.ee).

Pidu, pillerkaar ja kaunis pulmapaar

Kevad on täiega käes ja õnneks pole ma enam sunnitud olema arvuti taha naelutatud ja seepärast pole ka ammu midagi kirjutanud. Kuigi sündmusi on olnud oi-kui-palju - alates Singer-Vingeri kontserdist, väikesest puhkusest Chincoteague saarel Virginias ja lõpetades Kristi-Nate'i pulmaga. Ma ei teagi millest kirjutada. Võib olla natuke kõigest.

Esiteks siis veidi enam kui 2 nädalat tagasi toimunud Singer-Vingeri kontserdist Eesti Majas. Kontsert oli igati raju, hoolimata sellest et Mihkel Raud mängis kitarri sama tuima näoga kui niidaks muru ja üldiselt pole Sinku-Vinku enam oma esimeses nooruses. Eks kontserdi tegi veel ekstra lahedaks asjaolu, et me polnud Priiduga koos pikka aega väljas käinud ja saime nüüd koos ometi hüpata ja karata. Eksole disko pole oluline, punk on põhiline ja veidi meenus aeg, mil kirjutasin oma bakalaureuse-uurimust ja tiirlesin punküritustel. Ma ei tea kas siinne publik on viisakam või on Singer Vinger juba nostalgia-bänd, kelle kuulajaskond nii kui nii enam esimeses nooruses pole - igatahes seda kummitoa efekti, nagu tavaliselt eesti punküritustel, siiski ei tekkinud. See kummitoaefekt on selline kaootiline põrkumine üksteise otsa suurest õnnest ja aegajalt kukub kogu seltskond üksteise otsa pikali. Kui just mõni skinhead pole "põrkujate" sekka sattunud, aidatakse teineteist sõbralikult püsti ja hüpatakse edasi. Ahh, mis ma nüüd jälle jahun. Seda tahtsin ka öelda, et ilmselt on Mihkel Raua raamat Singer-Vingeri paljude meeltesse tagasi toonud.

Jällegi on jõudnud kätte aeg, mil nii väga tahaks oma väikeses metsatalukeses kevadisi õuetöid teha ja käed mulda pista. Seepärast käisime üle-eelmisel nädalal Chincoteague saarel veidi linnakärast puhkamas. Autosõit sinna polnud just väga lühike, aga oli igatahes seda väärt. Rõõmustasin juba esimese rohelise kiirtee lõigu peal, et ei peagi vaatama betooni ning kõrghooneid. Silm puhkab. See saareke on kuulus selle poolest, et seal elavad metsikud ponid. Neist ponidest on ka mitmeid raamatuid kirjutatud. Igatahes sealne looduspark on paradiis ka ornitoloogidele, sest linde oli seal küll igasuguseid. Elamispaiga tagauksest sai mööda laudteed minna väikese veekanalini (siselaht), kust sai püüda ka krabisid. Meite mehed proovisid ka järgi ja lasid krabi siis hommikul vette tagasi. Siin on pildid sellest väikesest puhkusest.

Nädal tagasi tulime aga Kristi-Nate'i pulmast. Selle ürituse kirjeldamiseks saab ka ainult positiivseid sõnu kasutada. Pulm toimus Lakewoodi Eesti majas, mistõttu oli eriti "kodueestine" tunne. Süüa sai, juua sai, tantsida sai, kibe karjuda sai, pruuti-peigmeest rööviti, ööbiti telkides jm. Ühesõnaga vägev värk! Eks muidugi kahe lapsega üritustel käies end ikka päris lõdvaks lasta ei saa, sest kogu aeg on kukla taga mõtted "kus Tobias on?", "kas Villemil on ikka soe?", "mis Tobias endale järgmisena pähe võtab?". Korra saingi pulmas olles "kreepsud" (mida paganat see sõna tähendab?) - nimelt ei leidnud kusagilt Tobiast. Mõne aja pärast jooksis ta aga võidukalt Spidermani riietega nurga tagant välja ja teatas, et käis autos riideid vahetamas. Ca 10 minutit said tal viisakad riided seljas olla, kui ta ise autoukse lahti tegi ja otsustas eesti jõmmi-moodi Spidermani dressid selga panna. Minu küsimuse peale, et miks ta seda tegi, sain vastuse et ta olla kuulnud kedagi abi hüüdmas. Kavalpea!
Jeerum, kirjutan siin oma lapse välimusest, kui samas pruut nägi ise nii imeilus ja -armas välja, et kade meel kohe hakkas. Peigmees oli ka äge, aga ei tohi võõraid (abielu)mehi vaadata, eksole. :)
Eriti mulle meeldis selle pulma juures see, et hoolimata ameeriklaste väga peenest ja rangest pulma-etiketist, ei järginud Kristi-Nate seda ning pulm oli väga loomulik ja tõeline pidu kahe inimese vahelise armastuse tähistamiseks.

Ma nüüd ei teagi kuidas ma nii ilusasti lõpetan. Ahjah, varsti kirjutan ka sellest kuidas Tobias Prince Harryga kohtus ja kuidas ta lubas Prints Harryl printsessi leida. Püsigem lainel, kollased uudised säravad tõsise maailma üle.

2 Grammyt ja naabrinaise uskumatud kõrvad

1.Grammy
Pühapäeval käisime üritusel nimega Mama Afrika. Ma sain tunda jälle kui loll ma olen ja kui palju on veel avastada. Loll sellepärast, et ma ei teadnud Miriam Makebast midagi ja enamus kontserdil ülesastunud artistidest ka mitte. Aga "Long live Internet!" ma ütlen, guugeldasin veidike ja sain teada, et sinna üritusele maksaks igatahes minna. Niisiis "Mama Afrika" on/oli Miriam Makeba hüüdnimi ja see üritus oligi tema mälestuseks korraldet. Miriam Makeba oli selline vägev aafrika mutt, kes lisaks oma lauluhäälele, oli kuulus inimõiguste eest seisja. 1966 võitis ta koos Harry Belafontega Grammy parima folk-lindistuse eest. Sellised lood siis. Vähem kui kaks nädalat tagasi sai tema elu aga otsa ja tema mälestuskontserdile pühapäeval me oma sammud seadsimegi. Üritus toimus väga lahedas kohas nimega "Le poisson rouge" (punane kala prantsuse keeles vist), mis nägi välja nagu kabaree-saal. Samas ei toimu seal vist kunagi kabaree-üritusi. See selleks. Jõudsime kohale täpselt kell 8, kui üritus pidi hakkama. Saal oli paksult rahvast täis ja kõik istekohad olid hõivatud. Õnneks tuli üks onu kolme tooliga, silmas mu kõhtu ja andis mulle tooli. Tegelt eks ma oleks püsti ka jaksanud seista, aga ürituse algus venis kolmveerand tundi hilisemaks ja tänu toolile ei olnud ma kontserdi alguseks siis täiesti väsinud. Igatahes vaatasime Priiduga seda lõbusat rahvamassi ja mõtlesime, et mõtle kui tore, kui ühte inimest nii positiivselt mälestatakse. Oli muidugi ka esinejaid, kellel kippus pisar silma tulema, aga samas olid säilinud aafrika juured ja suhtumine, et maapealne elu on tegelikult vaid väga ajutine ja rohkem on neid, kes juba manalas meid ootavad. Esinejaid oli palju ja igaüks esitas laulu või kaks Miriami mälestuseks. Kuna suurem osa saalisviibijaist olid mustanahalised, oli väga lahe kuulda kuidas nad mitte muusikale kaasa ei huilanud, vaid kuidas nad kiljusid. Meie heleda-palgelised nii ei oska, ma arvan isegi Vargamäe Krõõt mitte.
Panen siia ühe Mama Afrika kõige kuulsama loo ka. Paraku ei pidanud me kogu kontserti vastu ja panime enne lõppu plehku. Sain aga üle-eile tänukirja kontserdikorraldajatelt (kontserdi piletitulu läks heategevusse) ja tuli välja, et üllatuskülalisena oli kohale tulnud ka Paul Simon. No pagan ma nii kiiresti ära väsin!

Grammy 2.
Esmaspäeval siis teine Grammy. Ja seda meie oma Filharmoonia Kammerkoori (Grammy aastal 2006) ja Tallinna Kammerorkestri näol. Kaljuste oma koori ja orkestriga andis New Yorgis kontserdi Eesti-USA viisavabaduse kehtestamise puhul. Esitlusele tulid Erkki-Sven Tüüri “Requiem” ja orkestriteos “Show” (“Action”, “Passion”, “Illusion”), Arvo Pärdi “Da pacem Domine” ning osad Tõnu Kõrvitsa teosest “Kreegi vihik”. Minu lemmik teosed olid Tüüri "Show" ja Kõrvitsa Cyrillus Kreegi lugude seaded. Võib olla ma olen jällegi veidi kriitiline ja võib olla ei istunud ma heas kohas, aga saal ei kõlanud minu meelest piisavalt, et ka teiste lugude ilu minuni jõudnud oleks. Natuke tundus, et orkester oli hästi kuulda, aga miski (näiteks vaip) summutas vokaali veidi. Ah, ei ma virise! Kui ma kunagi aastal 1997 Kaljuste koori kontserdil Tucsonis, Arizonas käisin, kuulutasin ikka kõva häälega et ma olen ka eestlane. No ikka nii, et kõik kolme meetri raadiuses istuvad ameeriklased kuuleksid. Nii väga uhke tunne oli kuulda Pärdi muusikat ja meie oma kammerkoori Tucsonis. Kuulajad olid ka vaimustuses ja ma sain oma tahtmise ehk kõvasti respekti juurde. :) Kui New Yorgi kontserdil poleks enamus eestlased olnud, oleks ma ilmselt jällegi samamoodi käitunud.

Üks naljakas seik siia lõppu ka veel. Kui Kammerkoori kontserdilt koju tulin, astus minuga koos lifti meie hispaanlannast naabrinaine. Ta töötab siin ÜRO koolis hispaania keele õpetajana ja ega ta inglise keelt eriti ei oska. Mina ütlen talle alati "Hola, Como estas?", siis ta itsitab ja viimasel ajal näitab ta mu kõhu poole ja ütleb, "hhaa, biiig!". Biig jah. Nüüd aga vestlesime pikemalt. Ta küsis "kicks a lot?" ja mina vastasin "oh yes - a lot!". Seepeale ütles ta mulle, et tema kuuleb ka kuidas öösiti meie väike vennike põtkib MINU KÕHUS! No mul võib ju kõhus superbeebi olla, aga nii kõvasti ta nüüd ka ei põtki et naabrinaine seda kuulda saaks. Mnjah. Mind ajas see jutt veidi punastama, samas ma ikka väga loodan et ma lihtsalt ei saanud aru temast. Hmm, me jagame magamistoa seina tolle nabrinnaga, Tobiase tuba jääb teisele poole, mistõttu ei saa Tobist jutt ka olla. Meie Priiduga oleme aga ontlikud, vaiksed inimesed ja "no kicking, ma ütlen". :)
Lost in translation.

Halloween

Reedel oli Halloween. Naljakas - esimesel aastal ei tähistanud me seda kuidagi ja vaikselt mõtlesin, et on alles totter traditsioon, jällegi üks kapitalistliku riigi viis mingite tähtpäevade läbi raha teenida (kostüümid ja kommid maksavad ju kenasti). Eelmisel aastal oli Tobiase lasteaed oma töö teinud ja Tobi ootas koos teiste lastega mingit tema jaoks tundmatut Halloweeni. Sel aastal teadis ta juba hästi mida oodata. Juba kuu aega enne sai laste seas peamiseks küsimuseks ja vestlusteemaks kes keda sel pühal kehastab. Tobias oma kostüümi üle väga pead murdma ei pidanud - ainus ja loomulik variant oli olla Superman. Priit pidi olema prints ja mina printsess. Printsi ja Printsessi kostüümi me siiski ei hankinud, sest olgem ausad rasedaid printsesse me ajaloost väga ei tea ja samuti ei leidu kõhukatele kostüüme.
Tobias oli sel aastal juba ikka nädalaid nii ärevil kogu sellest Halloweeni asjast, et kaunistasime isegi kodu selleks pühaks ära. Tegime hirmsa kõrvitsalaterna, tõmbasime akende ette ämblikuvõrgu-imitatsioonid ja Priit vorpis nahkhiiri teha. Tobi oli rahul ja mina ei ole enam ka nii üleolev selle püha puhul. Meil Eestis on ju mardi- ja kadripäev ja ma tahaks väga loota, et see traditsioon ei kaoks. Ise-enesest on ju lõbus, kui korra aastas on justkui üleriigiline maskeraad. Ilmselt ma Halloweeni Eestis iial tähistama ei hakka, aga kui siinkandis satun olema, siis miksmitte. Kahjuks läks sel aastal veel nii, et ma olin suht haige ja seepärast ei saanud me hiljem ka Heleri ja Mari-Liisi peole minna.

Muide, mulle näib et selle aasta trendiks Halloweeni ajal oli olla Sarah Palin.
Rohkem ma ei lobise, panen hoopis mõned pildid. Homme on valimised. Kui aus olla, siis ma olen veidi närvis ka, kuigi teisalt olen ma kogu sellest presidendi kampaania-asjast suht väsinud ja ootan, et ometi saaks see lõputute ilukõnede ja teise-kandidaadi-mustamise aeg läbi.

Täiuslik pühapäev

Kohe üldse pole enam aega kribamiseks.
Siiski kirjutan siia väikese reportaaži pühapäevasest matkast. Suuremas osas rääkigu fotod enda eest! Täpselt nii värviline ja kauni valgusega päev oli igas mõttes.

Reportaaž alga!

Matka initsiaator: Gerti
Osalejad: Gerti, Paolo, Mari-Liis, Tim, Taimar, Tobias, Priit ja Pirjo
Matkarada: Harriman Park, African Loop
Matka pikkus (lõppkokkuvõttes): ca 6 miili (ehk ligikaudu 11 km)

Niisiis, pühapäeva hommikul kella üheksa kandis panid 2 ekipaaži eri Manhattani osades autodele hääled sisse ja põrutasid Upstate New Yorgi suunas. Veidike seiklemist ja kahe tunni pärast olime Harriman pargis, matkaraja African Loop läheduses. Kuna tee mida mööda arvasime matkarajani pääsevat oli kinni, parkisime oma masinad ca kilomeetri kaugusele sihtpunktist. Olgu öeldud, et ilm matkamiseks oli ülimõnus - selge ja ligi 20 kraadi. Kuigi me veidi kirusime ka, et matkaraja alguspunkti jõudmise ajaks oli nahk juba märg, siis samas tänu teetöödele oli sel matkarajal ilmselt palju vähem inimesi kui tavaliselt.
Matka eesmärk oli näha ka sügiskuues metsa ja see õnnestus täielikult. Siinsetes metsades on väga palju puid, mille lehed lähevad üleni punaseks - mõni puu on kohe neoonpunane ja tundub omamoodi tehis/ebaloomulik.





Siinne maa pole lauge, mistõttu tuli meil matkarajal ette nii mägironimist, pinnasteel käimist, rägastikus rapsimist kui ka järve ääres pikniku pidamist. Taimar käis isegi ujumas. Tegelikult nii mõnigi meist oleks tahtnud veel sinna järve ujuma minna, aga ujumisriideid polnud kaasas ja ameeriklasi ei maksa vist nudismiga hirmutada.





Nagu eespool mainitud, läbisime lõppkokkuvõttes ca 11 km. Ei taha küll oma last hirmsasti siin kiita, aga Tobias kõndis suurema osa maast ise ja hämmastav oli, et ta mitte ainult ei matkanud tublisti, vaid oli ka raadio eest. Kogu seltskond sai kuulda kõike Superherode kohta ja eks Tobiase jaoks polnud need üldse seal tavalised mäed ja metsad. Mõnes kohas elasid ikka draakonid, teises koopas Haisuloom, jne, jne. Vahepeal mängis Tobias mängult suupilli ja tegi linnuhääli. Lõpuks kui teekond oli kenasti läbitud ja autosse istusime, jäi Tobias koheselt magama. Kui ta õhtul kodus veel veidikeseks ärkas, olid tal jalad nii kanged, et ta vaeseke müttas ringi nagu noor pensionär. Mina kartsin, et mul saavad ka jalad väga kanged olema, sest lisaks oma kerele, oli mul ju ka kõhuelanik kanda... aga õnneks polnud hullu. Taimar arvas, et kõigil õrnema soo matkajatel valutavad õhtuks lõualuud suurest plätramisest, aga ei miskit (vähemalt mul mitte). Lobapidamatus on ravimatu vist (nagu siingi näha).
Nüüd ma lõpetan. Lõpuks panen siia ühe pildi, mis pole küll matkalt, aga millest on näha meite noormehe superkangelaste vaimustus. Pagan seda teab, on ta siis Superman, Batman, Spiderman või Fireman?!

Sümfoonia Lincoln Centeris ja "the" Kõht vol.2

Neljapäeval õnnestus meil tänu Mari-Liisile käia Lincoln Center'is sümfooniaorkestri kontserdil. Esitati Mahleri "Adagio sümfooniast Nr. 10", Lorin Maazeli "Obbligato, Op11", Pierre Boulez "Une dentelle s'abolit" ja Bernsteini "The Age of Anxiety, sümfoonia nr 2". Muljeid on palju, mistõttu ma ei teagi millest alustada. Alustan vast Lorin Maazelist, kes oli selle õhtu peaosaline igas mõttes. Härra Maazel on nii dirigent kui ka helilooja ja tol õhtul sai kuulda/näha tema mõlemat palet. Ma ütleks, et uskumatu vanamees! Vaatasin kavalehelt, et ta on 1930 sündinud, mis teeb ta vanuseks 78. No kui ma ka 78-aastaselt nii nõtke sammuga ja nii vormis oleks (nii vaimselt kui füüsiliselt), siis oleks elus hästi läinud. Ja tema enese helilooming meeldis mulle samuti väga. Alguses kostus see küll veidi sarnasena mõne filmi soundtrackile, aga samas julgen oma matslikkust tunnistada ja arvata, et Maailm ongi vist selliseks läinud, et kuuleme sümfoonia-orkestri muusikat kõige enam filmide taustal. Seetõttu ilma filmita suursugust muusikat kuuldes hakkab paratamatult endal film silme ees jooksma. Eiei, me ei jäänud magama! Tegelikult oli kava peal Maazel kenasti välja toonud oma abikaasa sõnad: "kuulata kellegi muusikaloomingut on peaaegu sama mis kuulda raadiost ettekannet selle inimese isiklikust päevikust". Ma ei oska hästi tõlkida, aga no ühesõnaga igasugune looming on siiski nii isiklik, et selle inimese kohta on võimalik väga palju teada saada. Maazeli muusikat kuulates tuli mul silme ette ürgne mets. Selge oli, et Maazel on saanud väga palju inspiratsiooni loodusest. Ma viiks ta hea meelega rappa või sohu, et ta ka sookurgi kuuleks. Pole ägedamat linnuhäält kui sookurgede igavikuline karje. See võtab küll jalad alati nõrgaks.

Mahleri teos tuli esitlusele kõige alguses ja ma ei tea jällegi kas ma polnud veel õigel lainel või oleks ma enne pidanud lugema kavalehelt, kui valusal perioodil Mahler selle teose kirjutanud oli... aga see teos väga suurt muljet ei avaldanud. Samas mulle meeletult meeldib Mahleri sümfoonia nr 5. Adagietto. See on lihtsalt nii paganama ilus teos, mistõttu ma pean Mahlerist igal juhul väga lugu.

Ahjah. Kõhuelanikule avaldas kontsert väga muljet ja kohati ta suisa segas mind oma mürgeldamisega. Kõht muudkui pendeldas East ja West village'i suunas ja Priit sai ka oma tou kirja.

Pierre Boulez teos oli meie jaoks vist veidi liialt eklektiline. Või no ilmselt me lihtsalt ei oska sellist muusikat mõista.
See eest viimane, Leonard Bernsteini helilooming oli väga vinge. Tegu oli väga mitmekülgse kuid siiski tervikliku muusikaga. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka selle esitluse soolopianisti, Joyce Yang'i. See noor, õbluke neiu mängis minu meelest kogu 35-minutit kestva mitme-osalise teose peast. Sina jeerum! Ja omaette vaatepilt oli see, kuidas ta sellesse muusikasse sisse läks. Seda on raske kirjeldada, aga ta oli nii hingega kui mõnes mõttes ka kehaga selles muusikas. Geenius või ma nimetaks ta Joyce Yangi asemel Yin Yangiks.

Mul said nüüd sõnad otsa, kuigi muljeid on veel palju. Igatahes veelkord aitäh Mari-Liisile!


Nädal 21.

Niinii. Minu kõhus on Superbaby nagu Tobi ütleb. Kostub nagu TV-shopi müügi-artikkel või siis Sarah Palin'i "I'm a Hockey mom". Ma ausõna luban, et sellest blogist ei saa "Pirjo raseduskalender", aga veidike pean siiski kribama nädalatagusest kogemusest. Ma ei pea end üldiselt väga või siis klassikaliselt emotsionaalseks inimeseks ja ma pole iial üheski ultrahelis pisarat poetanud, sest see on lihtsalt protseduur. Aga nädal tagasi tehti 4D ultraheli ja see oli ikka päris UFO kogemus, mis pani mitmeks päevaks naeratuse näole. Eelnevalt nagu olen aimanud seal ultrahelis, et millise beebi kehaosaga tegu võiks olla, aga seekord oli pilt väga selge. Nagu lihtsalt vaatasid sellele väiksele tegelasele otsa ja nägid ta nöbinina ja seda kuidas ta oma jalgade-kätega muudkui prõmmib. Tehnika-imed teevad emotsionaalseks ma ütlen.

Mõtlesin ka sellele, et lapseootel noorpaarid on tavaliselt ehmunud ja veidi pettunud, et need ultraheli-uuringuid tegevad inimesed pole üldse emotsionaalsed uuringut tehes. Samas kui ikka mõelda, et nad teevad päevas ma-ei-tea kui mitu uuringut, siis nende jaoks pole seal midagi üllatavat, isiklikku ega uut ja nad lihtsalt teevad oma tööd. Meil oli ka selline monotoonse häälega hindu-mees, kelle ma oma peas ristisin Abuks. Oma toreda aktsendiga luges ta ette kehaosasid mis ekraanil näha ja lõpuks küsis Priidult, kas ta telefon pilti teeb? See küsimus tuli küll veidi ootamatult, aga eesmärk oli siis selles et Priit saaks oma telefoni sisse pildi kõhuelanikust.
Panen nüüd lukku rasedusnädal nr 21 uudised.

Madisoni-väljaku (savune) aed

Oleme viimase nädala jooksul käinud kolmel korral Madison Square Gardenil kontserdil. Esiteks siis laupäeval, mil oli Tobiase sünnipäev ja läksime sinna vaatama lasteetendust "Backyardigans" või seda võiks ka nimetada laste rokk-ooperiks. Kuigi me Priiduga kartsime, et saab selline "ninnu-nännu" ettevõtmine olema, siis tegelikult oli muusika täitsa normaalne. Tobias elas täiega kaasa, lõkerdas naerda ja keerutas jalga. Ühte asja tahaksin sellest käigust veel kirjutada. Nimelt kontsertetenduse lõppedes, kallas vihma nagu oavarrest (huvitav kust selline väljend pärineb?) ja meil polnud muidugi ühtegi vihmavarju või keepi kaasas. Seega seisime veidi Madison Square Gardeni väljapääsu ees ja mõtlesime, et mida nüüd peale hakata. Järgmisel hetkel astusid meie ette 2 inimest ja küsisid, kas meil on äkki vihmavarje vaja? Nemad lihtsalt annaksid meile 2 vihmavarju. Me ei saanud alguses arugi mida nad ütlesid. Jõllitasime ilmselt paar sekundit suurte silmadega ja alles siis märkasin küsida, et kas neil endil kindlasti neid vihmavarje vaja pole ja kas me võiksime nende eest maksta? Nemad aga ütlesid, et lähevad kohe rongi peale (seal samas on kohe Penn Station, suur rongijaam) ja vastasel juhul nad viskaksid nii kui nii need vihmavarjud ära. No igatahes nii nad pistsid meile sõbralikult 2 vihmavarju kätte ja meie saime üpriski kuiva nahaga edasi astuda. See oli kuidagi selline kogemus, et küsisin Priidult veel hiljem üle, kas tegu oli ikka reaalselt eksisteerivate inimestega? Aga oli vist küll, sest need vihmavarjud on täitsa päris (minema pole haihtunud) ja oleme hiljemgi nüüd neid kasutanud.

R.E.M.
Neljapäeval oli siin siis REMi kontsert. Tunnistan, et vasika vaimustuses me just sellest kontserdist polnud. Nagu Karin ütles, siis see oli puhas nostalgia-üritus. Kui ma aastal 1999 käisin Budapestis nende kontserdil, oli elamus palju vägevam. Ilmselt oli asi ka selles, et Ungaris toimunud kontsert toimus staadionil, kus sai lava lähedale minna ja seal kontserdile kaasa elada. Madison Square Gardenil olime aga üleval kõige viimasel rõdul ja seal seda rokk-kontserdi tunnet ei tekkinud. No teate küll -seda tunnet, kui oled suure rahvamassi sees ja tuksud nendega samas rütmis kaasa ja huilgad/vilistad arutult. Tegelikult istekohti ka ainult tunde-mitte-tekkimises süüdistada ei saa. Ilmselt oli REM ühe eluperioodi muusika ja nüüdseks on see periood läbi, mis muidugi ei tähenda, et ma aegajalt ikkagi REMi ei kuulaks.
REMi laulja Michael Stipe'i puhul oli kohati suisa kummaline, kui poliitiliseks ta oma etteastetega läks. Näiteks rääkis ta oma eelmisest New Yorgis antud kontserdist, aastal 2004, kui elu kõige hullemast kontserdist kuna president Bush oli uuesti võimule pääsenud. Selliseid kommentaare tuli õhtu jooksul palju. Kuni lauseni "Please vote for Barack Obama!". Mõtlesin isekeskis, et selle 20 000-se saali peale oli kindlasti mõni vabariiklaste toetaja ka, kas sellised inimesed lahkusid kontserdilt või mängisid lihtsalt, et nad ei kuulnud? Ja kui nad kontserttuuriga näiteks Texases esinema peaks, siis kas härra Stipe sama varmalt ka seal Bushi-vastast juttu ajaks. Nevjorkeritega on muidugi lihtne, sest valdav enamus tunneb häbi oma praeguse riigijuhi üle ja väga paljud tahavad seda ka valjuhäälselt välja öelda. Neil on justkui Bushi-kompleks, mille sõnum on "I'm not one of them". Ma saan neist täitsa aru. Endal oleks ka häbi, aga kontserdi puhul veidike häiris see liigpoliitilisus.
Kontserdist jäi meelde ka savu-lõhn (pagan, miks eesti keeles puudub haistmise kohta neutraalne sõna - savul pole tegelt ei lõhna ega ka haisu), mis iga natukese aja tagant ninna kippus. Ma olen seda ennegi siin suurematel üritustel haistnud, aga seekord oli seda kuidagi eriti palju. Ühtegi suitsetajat küll ei näinud ja samuti ei näinud turvamehi, kes oleks üritanud kontrollida olukorda, aga lõhn/hais oli vänge.
Üldiselt esitas REM peamiselt oma uuemat loomingut. Pärast esimest lahkumist lavalt, plaksutati nad muidugi saali tagasi ja eks nad tundsid end kohustatuna mängima oma kuulsamaid lugusid nagu "Loosing my Religion" jne. Miks ma ütlen kohustatuna? No seepärast, et oli näha ja tunda, et nemad mängivad neid vanu hitte täiesti tundetult. Ja ilmselt teeb õnnetuks, et uuema loomingu puhul polnud publiku sest kaasalauljaid eriti kuulda, aga vanemate hittide puhul tekkis täitsa laulupeo tunne. R.E.M.i mehed pole küll laulupeol käinud, aga saate vast aru mis ma mõtlen.

The Cure
Reedel oli aga The Cure'i kontsert. See kontsert pidi algupäraselt toimuma 2007 septembris, aga too lükati edasi 20.juunile.
Ütlen kohe ära, et elamus sellest kontserdist oli palju suurem. The Cure on ikka mingil moel igal eluperioodil mind saatnud. Isegi siis, kui ma ise veel teadlikult The Cure'i ei kuulanud, hoolitses selle eest armas õde, Sandra. Ka eile olid meie istekohad samal tasandil kui R.E.M.i kontserdil, aga tunne tuli täitsa peale. Publik oli samuti teistsugune, kuidagi rohkem väge täis. Ahjah, meie ees olid kohe nii väge täis inimesed, et kohati tundus et kakluseks läheb. Täpsemalt istusid meie ees inimesed, kes ei tahtnud kindlasti oma istmikku toolilt kergitada ja neid häirisid eesolevad seisvad-tantsisklevad kaaskuulajad. Alguses avaldasid nad eesseisjatele viisakalt arvamust nende seismise kohta, aga kuna tegu oli fännidega, siis ei võtnud nad neid avaldusi kuulda. No tegelikult arusaadav, sest enamus saali seisis püsti, kargas ja laulis. Aga miskipärast läksid need paar istujat ikka väga närvi ja hakkasid neid eesseisjaid prahiga loopima. Need eesseisjad olid aga muusikast ja ilmselt ka millestki muust parajas deliiriumis ja ei pannud tähele. Ühel hetkel läks aga see meie eesistuv vihane naine nii vihaseks, et ta peika pidi teda suisa kinni hoidma, et ta eesseisjatele kallale ei läheks. Päris naljakas oligi selle loo juures see, et mehed võtsid rahulikult asja, aga nende naised olid nagu tigedad härjad, keda pidi taltsutama. Kui aga tuli kuulus lugu "Friday I'm in love", kargas enamus inimesi (kaasarvatud meie) püsti ja hakkas tantsima ja kaasa laulma. Sellega lõppes toolisoojendaja-gängi kurjutsemine ja see asendus alla-andmisega. Lisaks laulis The Cure veel "Just like heavenit" (mis on lihtsalt nii kuramuse äge laul) ja palju muid vanu lugusid. SEE (rokk-kontserdi) TUNNE tuli ja oli pagana hea.
Ahjah. Jällegi oli õhus savu. Priit arvas suumuigel, et äkki lastakse kohe sinna saali õrna savu, et inimeste muljeid võimendada.
Noh, nali naljaks.

See sai nüüd ka selgeks, et tahaks väga Roskilde festivalile minna.

RO:TORO või RO:TOBI

No ma ei tea mida see nüüd tähendama peaks? Täna hommikul ärkasin mingi imeliku olemisega, mis oli tingitud väga veidrast unest. Ma olin transvestiit ja mul oli armusuhe ühe eesti tuntud keskealise näitlejannaga. Jeerum küll, kust need unenäod meite pähe satuvad? Vahel ma saan aru küll millest on mõni mu uni tingitud... aga sellest küll aru ei saanud. Hea oli ärgata ja avastada, et kõik mu kallid on ikka mu ümber ja midagi pole muutunud ja mu nimi pole Tiit (Transves).

No nii, seda kirjutasin teisipäeval, aga nüüd on juba reede. Unemõju on kadunud ja samuti on meelest läinud kuidas ma kavatsesin libistada end unenäo-transvestiidi teemalt New Yorgi Eesti Kultuuripäevadele? Ma siis ei libisegi, vaid lihtsalt kirjutan.

Niisiis eelmisel nädalal toimusid Eesti Kultuuripäevad New Yorgis. Ma ikka pean ütlema, et see on väga uhke, et meil on siin oma Eesti Maja (kõik meie naaberriigi esindajad teavad sellest majast ja on hääs mõttes kadedad) ja veelgi uhkem on, et igal aastal on kultuuripäevad, on Eesti Kool, jne, jne.
Kultuuripäevadel toimus palju huvitavat - etendus "Sõdur" (mängisid Roman Baskin ja Ain Lutsepp), kõiksugu filme näidati (Magnus!, Sügisball, Georg), huvitavaid loenguid peeti, kontserte toimus.
Ma käisin vaatamas etendust, kuulasin Karini loengut "Eesti kaasaegne videokunst: Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, Mark Raidpere" ja laupäeva õhtul käisime ka RO:TORO kontserdil. Karini loeng oli väga huvitav ja äge oli näha meite kaasaegset videokunsti. Nendes videotes oli samasugune lahe kiiks, mida tundsin punkteemat uurides.

...aga kirjutan hoopis nüüd laupäevaõhtusest kontserdist, millest ka Priit ja Tobias osa said. Õigupoolest peakski ütlema, et Tobiasel oli sellel kontserdil suur osa. Seekord esitas mõnusat pärimusmuusikat ansambel RO:TORO. Ansambli kaks liiget Cätlin ja Marko olid meile juba eelmisest aastast tuttavad. Nimelt mängivad nad ka Vägilastes ja kuna meil oli eelmisel kevadel üks kena õhtu Vägilastega, siis seekord oli jällenägemise rõõm eriti suur. Igatahes Tobias, kes muidu pole eriti sotsiaalne tegelane (ta viibib peamiselt omas maailmas), võttis RO:TORO neli liiget kohe väga omaks. Nii omaks, et kui me proovi kuulasime, siis Tobias hakkas kohe kaasa lööma. Ja kui kontsert hakkas, siis oli ta veendunud, et ka temal kui bändi liikmel hakkas kontsert. Eelnevalt käis ta Eesti Maja baaris hüüdmas, et kõik tuleks nüüd kontserdile. Ja kui siis kontsert hakkas, siis küsis ta kogu aeg, kas ta nüüd võib tantsima hakata? No kuna kaasaelamine bändile on alati tervitatav, siis lasksime Tobiasel õige pea tantsima minna. Tobias läks siis esinejate sekka ja hakkas seal kõvasti tantsu lööma. Ja seda kõike täie siirusega. Ta tantsis ikka nii kõvasti, et kogu publik rõkkas naerda ja paraku hakkasid ka Cätlin ja Sandra torupilli mängides niiviisi naerma, et pisarad silmist väljas. Panen siia mõned pildid, mille mulle Siiri ja Kristi saatsid.


Copyright Kristi


Copyright Siiri


Copyright Siiri

Me Priiduga olime täitsa nõutud. Esiteks, me ei saanud aru miks Tobias arvas, et kontsert tähendab temale esinemist? Teiseks, mida me nüüd tegema peaks et esinejaid mitte segada? Kolmandaks, mis juhtus meie pigem häbeliku Tobiasega?
Ahjah, viimasel pildil pühibki Sandra pisaraid suurest naermisest. Nii see asi muidugi jätkuda ei saanud. Publik tuli siiski RO:TORO vaatama ja pealegi ei ole me kindlasti vabakasvatuse pooldajad ja ei leia, et meie laps võib kõike teha. Seega üritasime siis vaikselt saada Tobiase nõusse, et ta tuleks tantsiks teisel pool saali, mitte laval. Sellest Tobias keeldus kategooriliselt. Seepeale võttis Priit Tobiase lihtsalt sülle ja viisime ta saalist ära. Tobias oli muidugi hirmus õnnetu ja palus meeletult, et me ta tagasi kontserdile viiksime. Otsustasime, et lõpulaulude ajal võib ta ju uuesti tantsima minna, aga terve kontsert küll tema päralt olla ei saa. Jeerum, Tobias ei hakanud isegi jonnima meie otsuse peale, sest ta vist tahtis nii väga kontserdile minna ja ta teadis, et jonnimine kindlasti siinkohal ei aita. Nii me siis üritasime talle saalist väljaspool tegevust leida, aga ükskõik mida me ka välja ei pakkunud, palus ta pisarsilmi, et me ta tagasi kontserdile viiksime. Ühel hetkel jäin korraks Urvega juttu ajama ja Tobias oli vaikselt ülemisele korrusele hiilinud ja otse saali vupsanud. Võidukalt jooksis ta lavale, kusjuures sai eraldi aplausi osaliseks. Iga kord kui lugu lõppes ja aplaus oli, kummardas ja lehvitas ka Tobias. Meil oli Priiduga nii naljakas ja kohati ka piinlik, et ma ei julgenud väga vaadatagi. Ma ei taha kunagi teiste ees oma last väga kiita, sest nagu ma ennegi maininud olen, siis on see ju loogiline et iga vanem imetleb väga oma põngerjat/põngerjaid... aga peab ütlema, et tants on tal veres ja jalas ja igal pool. Kontserdi lõppedes saime Priiduga nagu ise ka staarideks Tobiase pärast. Päris mitmed inimesed tulid vaimustunult vestlema ja küsisid Tobiase nime, öeldes et temast saab kindlasti kuulus. Mnjah, kuulus või mitte, aga loodetavasti jääb ta ise-endaks ja ei hakka iial tantsimist häbenema. Mulle meeldis ka väiksena meeletult tantsida ja meeldib endiselt, aga see tantsimine on jäänud vaid kodu ja tantsusaali tasemele. Ilmselt Tobias ei häbene tantsimist ka seepärast, et me kõik tantsime kodus väga tihti, tantsupeo DVD (aitäh Helen ja Sten!) on üks Tobi lemmikutest.
Vot siis selline kontsert oli meil. RO:TORO meeldis väga. Mitte ainult muusika pärast, vaid ka ülitoredate ja südamlike inimeste pärast. Aitäh, folgil näeme!

музыка

Nädal on põrutanud nagu, ma ei tea - noo näiteks nagu Juri Gagarin kosmosesse. Toredalt palju üritusi on olnud ja ega enne kahte hommikul magama pole saanud. Kõigest ei jõua kirjutada, aga põgusalt üritan edasi anda kolma- ja neljapäeva õhtuseid üritusi.

Kolmapäev
Kolmapäeval käisime Metropolitan Operas Bizet' "Carmenit" vaatamas. Alustan vast sellest, mida esimesena nägin. Metropolitan Opera maja on väga uhke - kuigi see ehitis väga vana pole (1966 valminud), kiirgab sealt veidi miskit iidset ja suursugust, samas ka tänapäevasemat funktsionalismi ja avarust. Pidulikkust ja grandioossust lisavad ka Pavaroti kostüümide väljapanekud. Need on kenasti klaaskappidesse asetatud. Kui saali sisse astud, siis esimesena hakkavad silma imeilusaid laelühtrid. Need näevad välja nagu suured lumehelbed või -räitsakad. Väga ägedad! Kui etendus algab, siis tõmmatakse need lühtrid demonstratiivselt lae alla. Ma nüüd ei mäletagi, kui mitu rõdu sellel kontserdisaalil oli, aga minu meelest viis. Ilmselt mahutab see vähemalt tuhat inimest. Ja nagu aru olen saanud, siis pileteid on Metropolitan Operasse suht raske saada, mis tähendab et enamasti on nad väljamüüdud. Ega ei näinud küll ühtegi vaba istet. Aitab olustikukirjeldusest.
Siis algas etendus. Lavakujundus oli uskumatu ja on ilmselt muljetavaldav kõigis tükkides! Lisaks inimosatäitjatele tegid olustiku tõepärasemaks paar koera, eeslit ja mõned hobused (keda hiljem oli vähemalt 5 laval). Mina ikka jälle mõtlesin sellele, et kas nad ei sööda neid loomi terve päeva või kuidas need loomad oma seedekulglat sinna lavale ei tühjenda? :) Merike arvas, et äkki neil on kotikesed saba alla seotud. Heh. No olgu, olgu... hobuste puuduvad väljaheited polnud mu ainuke emotsioon. Kuigi ma pean tunnistama, et kahjuks muusikalisest osast ma ülivõrdes kirjutada ei saa. Teades, et Metropolitan Operasse pääsevad laulma ainult maailma parimad, siis on vist loogiline, et ootused sellele etendusele on sama kõrged kui Met'i laed. Täpsemalt väljendudes tegid kehvasti oma rolli Carmeni osatäitja ja Escamillo (härjvõitleja), kes teadupärast on ka ühed peaosalised. Carmenit laulis Olga Borodina ja härjavõitlejaks oli Lucio Gallo. Ma ei tea, kas oli lihtsalt halb päev lauljatel või mis... aga seda võimukust, mida ootad kuulsast Carmeni laulust ja Toreodorist, seda ei olnud teps mitte. Samas Don Jose (Marcelo Álvarez) ja Micaela (Krassimira Stoyanova) laulsid väga hästi.
See kõik tuli aga paraja üllatusena, sest Metropolitan Opera tundub koht, kus 'mitte-kõige-paremad' päevad pole lauljatele lubatud. Näis, et meie kriitikat jagasid ka teised. Kõige suurema aplausi ja "bravode" osaliseks saidki Don Jose ja Micaela osatäitjad. Merike, tänu kellele me piletid saime ja kes on Met'is väga palju käinud, ütles et tavaliselt ei saa etendust normaalselt jälgidagi, sest saalist karjutakse kogu aeg "Bravo!". Meie kuulsime etenduse vältel aga vaid paari "bravot".
Aga ma siiski ütlen ka "Bravo!" ja kuigi esimene kogemus polnud midagi sõnaseletamatut ja piletihinnad on päris krõbedad, siis kindlasti tahaks veel sinna ooperit kuulama minna.
Ahjah, vähemalt ei olnud Carmeni osatäitja sellises konditsioonis, nagu sellel Monakos toimunud gala-kontserdil. :)


Neljapäev.
Neljapäeva õhtul toimus seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäevaga New Yorgi Scandinavian Houses vägev kontsert. Oma loomingut esitas Tõnu Naissoo Kvartett ja laulja Anna Põldvee. Ma ei teagi kuidas seda kirjeldada - aga bändi muusika tegi jällegi eesti-päritolu üle uhkeks. Lootsin vaikselt, et saalis oleks sama palju väljamaalasi kui eestlasi oli. Kuigi usun, et ka enamus eestlasi kuulis seda kvartetti (koos lauljaga küll kvintetti) esmakordselt. Tõnu Naissoo, Meelis Vind, Taavo Remmel ja Toomas Rull käsitlesid kõik oma muusikainstrumente nii nagu oleksid nad sellega sündinud. Nende muusikast oli lihtsalt kuulda, et nende instrument oli neil nagu jalad millega liikuda või käed millega hoida või nina millega hingata. Laulja, Anna Põldvee puhul oli kuulajaid, kellele ta väga meeldis, aga oli ka inimesi kelle meelest oli laulja veel veidi väljakujunemata ja isikupära jäi jazz-muusika puhul vajaka. Minu meelest on aga kõige olulisem see, et ta ei jätnud kedagi külmaks. Kõik rääkisid pärast kontserti Anna Põldveest, sest kõigile avaldas ta ühel või teisel viisil muljet. No ja see ongi kõige tähtsam.
Kena õhtu oli. Ja hääst muusikast tulenevale emotsioonile andis veel eriti hea meki kontserdi-järgsel vastuvõtul pakutud shokolaadikook.
Jam, jam, chocolate chip, honey dip!

Igaühel oma lõbu

Tobiasest
Meite noormees elab endiselt peamiselt fantaasiamaailmas. Lisaks kujutelm-isale on tekkinud ka kujutelm-ämm, kellega Tobias käib kontserdil. Ja iga päev kuuleme midagi uut tema isa kohta. Veidi reaalsust on siiski ka lisandunud Tobi maailma. Neljapäeval oli sõbrapäev ja siin maal tähistatakse seda päeva ikka korralikult. Lillepoodide ees on järjekorrad ja poeletid on puha roosad ja südametega kaetud. Koolides/lasteaedades teevad kõik lapsed teineteisele kaarte ja väikseid kingitusi. Tobias tegi kolmapäeva õhtul kaardi ja palus mul selle anda tema tüdrukule. Uurisin siis, et kes see tema tüdruk on ja sain teada, et Sabina tema lasteaiast. Sabina on Tobiasest vanem ja ta on üpris ülbe. Kui ma vahel olen küsinud, kas Sabina temaga ka räägib, siis Tobias vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb "muidugi ei räägi, Sabina on väga kuri". Ühesõnaga võimukus on midagi imetlusväärset. Tobiase üks õpetajatest, kelle nimi on Lavonda aga keda Tobias kutsub Pandaks (sest ta vist ei oska Lavonda öelda), kinnitas Tobiase kiindumust. Tobias ja Jack pidavat kohe suu lahti Sabinat jälgima ja Sabina pidavat seepeale aegajalt nähvama "mida te muudkui passite!". Ei ole see elu lihtne ka kolme aastasel!

Sin-Sin
Nädala sees sain veidi oma kiiksu õlitada. Ei ostnud kolmandat paari kummikuid, ega totrate mustritega sukkpükse, vaid käisin trummi ja bassi üritusel koos Kristiga. Vahva üritus oli. Kel huvi trummi ja bassi või ka indie muusika vastu, siis soovitan seda duot, nimega Edison Gem. Sellelt lingilt saab nende muusikat ka kuulata. Nad teevad muusikat ka Good Looking Recordsile.
Paraku oli aga üks tüütu osa ka selle ürituse juures. Pidu toimus East Village'i klubis nimega Sin-Sin ja see klubi oli tõepoolest veidi patune. Patune seepärast, et seal pigistati silm kinni suitsetajate ees ja 3-4 inimest hoidis plärusid kogu aeg ees. Mul on muidu ükskõik suitsetajatest, aga seal vist puudus ventilatsioon ja seetõttu haisesid pärast üritust kõik riided ja juuksed jne. Nii vähese ajaga on see suitsetamisekeeld avalikes kohtades väga ära hellitanud. Mul on hea meel, et Eestis nüüd ka see keeld on.
Üks tähelepanek ka. Nimelt siin riigis kuulavad trummi ja bassi peamiselt meesterahvad. Eestis minu meelest see nii meestekeskne muusika polnud.


Rubriik liputajatele
Lõpuks ometi mul on rõõmusõnumid liputajatele. Nüüd saab avalikult ja legaalselt liputada. Vaadake siia: http://www.kidrobot.com/html/munny3/gallery.html
Saada aga pilt oma M'ist. Ja sellel leheküljel leidub ka toredaid näpunäiteid (või peaks ütlema m'i-näiteid?).

Nublu ja edevus

Laupäeval oli üks lõbus ja pikk päev. Yngve ja Urmet olid meil Eestist külas.
Päevastest seiklemistest ja orienteerumistest ma pikemalt kirjutama ei hakka, sest lihtsalt pole ajamahti. Aga kirjutan meie öisest elamusest.
Niisiis otsustasime New Yorgi ööeluga tutvuma minna. Täpsemini väljendudes East Village'i ööeluga. Eks ma olen sellest ennegi kirjutanud, et nädalavahetuse öösiti on East Village hoopis teistsugune kui päevasel ajal. Ja asi pole lihtsalt selles, et päeval on päike ja öösel kuu taevas. East Village on täis kultuuri igas mõttes: subkultuuri, kontrakultuuri, klubikultuuri, söögikultuuri... mida iganes. Mul on tunne, et ega suurem osa seda kultuuri polegi avalikult nähtavad. Need kohad, millel silt peal ja aknast võib näha tantsu ja tralli on ilmselt peavoolu- (mainstream) või siis söögikohad. Aga hästi palju on selliseid heas mõttes urkaid, mille puhul ei piisa koha ja tänava nime teadmisest. Soovitatav on teada täpset aadressi, sest ustel pole mingeid silte. Ärge nüüd arvake, et need kõik on mingid narkopesad või siis orgiaklubid. Kuigi võimalik, et selliseid kohti ka leibub.

Meie käisime sellises kohas nagu Nublu. Tegelikult on see suht teadatuntud koht, sest kuulub sellisele muusikaprodutsiooni firmale, nagu Nublu Records. Nagu aru saan on selles kohas väga palju vingeid artiste esinemas käinud ja käib jätkuvalt. Karin näiteks oli käinud seal Mobi kuulamas. Urmet küsis minult enne, et kas tegu on lounge'iga? Mina polnud seal enne käinud, kuid kuna kodulehel nimetavad nad end loungeks, vastasin jaatavalt. Ma ei tea, kas see on tänu Eestis viimasel ajal tekkinud lounge'idele, mis on ülistiilsed ja -steriilsed (eriti see valge koht Viru tänaval), aga ettekujutus loungest polnud küll selline nagu Nublu välja nägi. Ega ma ei teagi, mis on lounge'i definitsioon? Võib olla annan valesid hinnanguid, aga mulle näis et Nublu oli selline Mustamäe korteri suurune kohake ja ürituse ruum oli nagu üks suurtuba. See suurtuba oli väga pime ja paksult inimesi täis. See ei ole koht, mida on disainitud, vaid lihtsalt on aja jooksul kõik välja kujunenud. Väga äge! Näha on, et omanike huvi pole suurt kasumit teenida, vaid omanike huvi on omada üht väikest kohakest kus muusikud saavad tulla ennast väljendama, muusika austajad saavad väga isikliku kogemuse selle muusikaga ja kus on lihtsalt hea olla.

Aga nüüd kõige olulisema juurde. Me sattusime kuulama bändi nimega Lovetrio. Ma ei teagi kuidas nende muusikastiili nimetada, ilmselt dub ja ega sellel polegi tähtsust. Igatahes oli see väga erinevaid stiile sisaldav ja seetõttu eriti lahe muusika. Bändiliikmed nautisid igat nooti täiega ja kuulajatele jagati pisemaid muusikainstrumente (tamburiinid ja kõristid), et need saaks muusikat kaasa teha. Naislaulja, kes aegajalt hääle tegemise enda kanda võttis, oli Koop'i laulja häälega.
Kahjuks me saime Tobiase nii hilja magama, et jõudsime veidi liiga hilja bändi etteastet kuulama. Aga need pooltunnikest andsid ka kõva elamuse.


Ega muud, kui tahtsin veel öelda, et diplomaadiprovva sai uued jalanõud. Ega pole viisakas uhkustada, aga need on kuidagi eriti isiklikud. Nimelt võimaldab converse ise omale jalanõude disainimist ja ma ei suutnud kohe kiusatusele vastu panna. Aga teades kuidas ma oma eelmised analoogsed jalanõud juustudeks kandsin ja kuidas üks vanamees isegi pakkus mulle, et võib mulle kingad osta, kui nägi mu juustudeks kantud ketse - siis võib ju end aegajalt selliste jalanõudega varustada. Aga palun:



Nüüd ei pea ka muretsema, mida vastuvõttudele jalga panna. :)

Tants koidikul

Ma ei tea mis toimub? Aga kuidagi pole kirjutamise soolikat praegu, kuigi kirjutamisainest oleks hirmus palju. Kasvõi näiteks sellest, et mu kallid vanemad käisid siin. Ja kuigi ema punnis alguses siiatulekule vastu, sest talle Ameerika lihtsalt ei meeldi, siis äraminnes ta vähemalt väitis, et New York tõepoolest erineb ülejäänud Ameerikast ja et talle täitsa meeldis. No ma ei tea, eks ta on hästi kasvatatud ja viisakas, aga tundub et talle tõesti meeldis. Igatahes pooled kohad, mida oleksin tahtnud oma vanematele näidata, jäid nägemata... aga pole hullu. Ega ühe nädalaga ei jõuagi suurt miskit nevjorgis tehtud.
Hm, kirjutan ehk tantsuetendusest, mida siin Joyce'i teatris vaatamas käisime. Siinkohal aitäh Mariliisile soovituse ja piletite eest! Tantsuetenduseks oli siis "COMPLEXIONS CONTEMPORARY BALLET". Esimene osa oli täitsa ballett elava klassikalise klaverimuusika taustal. Ma pean tunnistama, et kuigi mulle meeldib tantsuetendustel käia, siis ilmselt ei oska ma väga detailselt neid vaadata/hinnata. Esimese vaatuse ajal tundsin veidi piinlikkust, sest see klassikaline muusika, intensiivne tants ja liiklusummikust sisse jäänud närveldav olek panid mind tundma, et ma tahaks midagi lihtsamat praegu vaadata. Mu aju ei jõudnud järele ja ma ei suutnud süveneda laval toimuvasse. Teine osa läks juba paremaks, sest muusika ja tantsulood varieerusid ja olin liiklusummikust mõtetega teatris. Kolmas osa oli eriti äge, sest kogu tants käis Nina Simone'i muusika järgi ja oli aafrikalik ja ürgne. Meestantsijad olid kõik tõmmud (Afro-Americans) ja naistantsijad olid peamiselt valged, aga ütlemata pikad ja mitte üldsegi piitspeenikesed.

Ema Aime meelest tantsisid mehed paremini ja tal oli õigus, kui arvas, et koreograaf oli samuti mees. Ma tunnistan samuti, et meestantsijaid oli kuidagi huvitavam vaadata, aga ma ei tea kas see tuleneb sellest, et olen ise naine või sellest, et nad tõesti tantsisid ka paremini. Samas nagu siin tõdenud olen, siis üldjuhul tõmmudel on muusika ikka palju rohkem kehas ja nad oskavad palju paremini end liigutada.
Silmadel oli ilus olla!

Ahjah, üks huvitav ja tore seik, mida siin teatrites olen märganud on see, et keegi ei palu enne etendust mobiili välja lülitada. Toredaks teeb asja see, et ma pole ka kuulnud, et kellelgi oleks iial telefon etenduse ajal helisenud. Ühesõnaga see on nii ise-enesest mõistetav, et ei vaja meeldetuletamistki.
No igatahes pärast etendust teadis Mariliis üht vahvat Kuuba söögi-joogikohta, kus pakutakse imehäid mojitosid. Keskkond oli äärmiselt õdus ja soodus taasavastamaks, kui väike on Eesti ja mis naljakaid teid pidi keegi kedagi tunneb.


Kuna juba teist korda lõppes reede öö meil Eesti Majas "Koidu" laulmisega, siis ei saa mitte vaiki olla. Kahjuks Aime-Ants sellest ettevõtmisest osa ei saanud, aga võib olla ongi parem (muidu äkki poleks mulje New Yorgist nii hea):). Niisiis lõppes Priidu kolleegi Minna-Liina, soolaleivapidu Eesti Majas, mis tänu uskumatu auraga Urvele on jällegi nii kutsuv. Nii nagu inimesed teevad kodust koduse (ükskõik kui äge sisekujundus seal ka poleks), nii teeb Eesti Maja baarist õdusa koha Urve.
Paar ameerika-päritolu soolaleivalist tulid samuti Eesti Majja ja kuigi ma üritasin neile selgitada, et eestlased kuulavad ka modernsemat muusikat kui saksa-šlaagritel põhinev humpa (serveeritud Apelsini, Kukerpillide, Anne Veski jne poolt), siis ega nad mind ei uskunud. Sellise süldi järgi on ju õudsalt naljakas jalga keerutada ja selline muusika-tants hakkas juba peo alguspunktist pihta ja siis läks täpselt sama jora Eesti Majas edasi. Päris koomiline! Igatahes need ameeriklased võisid päris jahmunud olla, kui kell 3 öösel Urve baariletil seisis, suured tuled kustutas, palus kõigil püsti seista, käest kinni võtta ja siis... ja siis ta tuligi - Ravel'i "Bolero" paatosliku rütmiga Tõnis Mäe "Koit". Kõik laulsime kõvasti kaasa ja olime eestlased omas mahlas. Ameeriklased olid kohkunud ja tõsised. Aga nüüd nad vähemalt teavad, milliseid väljundeid on patriotismil.

Halloween

Ma pikalt kirjutada ei jõua seekord, aga panen siia mõningad pildid.
Ütlen vaid nii palju, et siin võetakse seda tähtpäeva täie tõsidusega ja sel päeval on avalikes kohtades väga huvitav käia. Minu koolis olid ka kõik lapsed kostüümides. Ja Tobile lasteaeda järele minnes oli naljakas vaadata, kuidas üks pere lasteaiast koos koju läks - laps oli pingviin, isa kloun ja ema peas vilkuvate tundlatega rase (täitsa päriselt) haldjas. Meie nii tõsiselt ei võtnud - ainult Tobias oli rüütel. Kui Tobiaselt küsida, kuidas on rüütel inglise keeles, siis ütleb ta "good knight!". Rohkem ei lobise.


Siin on tegu kõrvitsate värvimisega lasteaias.


Valmis "trick-or-treati" jaoks.

PJ Harvey ja Bukem

Lubasin siis neist kahest eelmisel nädalal toimunud üritusest kirjutada.
PJ Harvey kontsert toimus Beacon Theateris, mis oli väga suursugune-grunge koht. Ma tean, et sõnad "suursugune" ja "grunge" ei sobi justkui omavahel kokku, aga täpselt selline kummaline see teater oligi. Natuke meenutas Tallinnas Mere puiesteel asuvat Vene kultuurikeskust - kulda ja karda oli meeletult ses suures saalis. Ja selle kulla ja karraga oli ehitud igasugu kultuuride sümboolikat - lõvid, sambad, idamaised kujukesed, ornamendid jne, jne. Ühesõnaga kitš värk, mis oli täitsa võluv. PJ Harvey on mõnes mõttes samasugune segu. Täiesti geniaalne "mutt", kelle häälepaelad võnguvad täiega igas registris ja oktavis, kes mängis kontserdi jooksul ca 6 erinevat instrumenti ja kelle muusikastiilid varieeruvad kaunite ballaadide ja punk-kiljumise vahel. Vägev! Lisaks sellele tuli ta lavale keskaegses (ega ma kindel selles ajastus pole) valges kleidis, kuhu ta oli omale laulusõnade spikrid kirjutanud. Kahjuks olime me nii kaugel lavast, et oma silmaga laulusõnu küll näha ei õnnestunud ja binoklit ka polnud, aga pole hullu. Terve kontserdi oli ta laval üksi ja tegi oma laulmisele erinevate pillidega tausta juurde. 10-aasta taguses filmis Will Hunting ütles peategelane midagi sellist, et "Mozart või Beethoven näeb klaverile vaadates noote, muusikat..." - mu aju kaevas ühelt tolmunud riiulilt selle lause välja ja PJ Harvey't vaadates tundus, et ka tema näeb instrumendile vaadates oma muusikat, valu ja noote. Valu sellepärast, et kui ta looming on hästi mitmekesine, siis ühiseks nimetajaks ta lugude juures on mingi valu ja melanhoolia (sõna "melanhoolia" on liialt romantiline tema muusika kirjeldamiseks). No ja see tema hääl, tõesti noh - kiljub, laulab tenorit, kõvasti ja puhtalt sopranit, jne, jne. Ühesõnaga oli PJ Harveyt oma silmaga väga hea näha. Samas ma pean ütlema, et kõige paremini saab tema muusikast osa klappidega kuulates. Ameerika publik läheb kohati oma emotsionaalsusega tüütuks. Saalist hõikusid inimesed publiku seast aegajalt mingeid kommentaare PJ Harveyle. Enamasti ta ei vastanud neile hõigetele, aga mõned korrad vastas ja siis läks suur osa publikust kohe nii elevile, et hakkas ka PJ Harveyga kõva häälega rääkima. Nagu lasteks muutusid need inimesed. Mingis kontekstis võib selline suhtlemine muidugi tore olla, aga kui on selline muusika ja nii suur teater, siis takistab see lihtsalt kuulamist.

Bukem. Nädal tagasi ma olin suht kindel, et kui neist kahest üritusest kirjutan, siis Bukemi osa ei mahu siia äragi. Kunagi Tartus toimunud Bukemi üritus oli midagi nii eluks ajaks meeldejäävat, et ma muidugi ootasin seda "laksu" ka sellelt ürituselt. Aga läks hoopis nii, et peategelane jõudis ise alles kell kolmveerand kaks (AM) kohale ja hakkas küll mängima, kuid katkestas mängimise paari minuti pärast. Lihtsalt ei mänginud enam, sest tema jaoks polnud sound õige. Mina ja ma usun, et enamus publikust ei saanud sellest aru, mis sel soundil viga oli. Kõik tahtsid nii väga Bukemit kuulda... aga kõlarite ümbertõstmised ja helimehe kulmukortsutamine ei teinud asja paremaks. Lõpuks oli kell pool kolm ja mul oli tunne, et ega ta mängima vist ei hakka ja ma pean järgmine päev lahke näoga tööle minema. Nõnda läksimegi siis minema, ilma suure elamuseta. Hirmus kurvaks ikka tegi. Siit moraal, et ei tohi mingeid (positiivseid) eelarvamusi olla, sest siis on nii lihtne pettuda. Samas kuna tegu juba sellise Murphy-seaduse õhtuga oli, siis kindlasti meie uksest välja astudes läks sound heaks ja Bukem läks käima ja oli aasta kõige ägedam üritus. :)
Heh, think positive!

Ühest otsast teise

Huh. Avastasin, et kirjutan kogu aeg mingitest enda mõtetest, aga hirmus paljudest üritustest, kus viimastel aegadel osalenud oleme, pole kirjutanud. Juba päris ammu toimus siin Brooklyni ägedas getos üks eesti kunstnike happening, mis lõpuks läks nii ägedaks, et kõik inimesed aeti majast välja, sest kõrval maja läks põlema. No õnneks eesti häppeningi-kunstnikud nii vägevad siiski pole, et majapõlengu ise korraldanud oleksid. Aga külmkapist püssiga paugutamine, tomatitega loopimine, surnud suure kalaga teise inimese peksmine, jne kuulusid häppeningi juurde küll. Kuigi ma tunnistan, et mina häppeningi matsu lahti ei jaganud (ehk ridade vahelt lugeda ei osanud), aga lõppkokkuvõttes oli jõle tore õhtu. Kohtasime seal paljusid toredaid inimesi, kellega lõpetasime East Villages mehhiko-jooke "mõõdukalt" manustades.

Teiseks käis pühapäeval siin ESS. Mitte Eesti Sordiparanduse Selts, vaid hoopis üks koor, milles mul ka ise oli au oma 7 aastat tagasi laulda. Ja ei ole tegu ka turvafirma ESS eakate kooriga, vaid hoopis Estonia Seltsi Segakooriga. Reede andis kontserdist väga ilusa ülevaate (illustratsioonid on ka) oma blogis . Kontsert toimus New Yorgi Immanuel kirikus ja pagana ilus oli. Mulle meeldis väga ka vaimulik osa - Cyrillus Kreegi, Pärdi, Kunileiu jne. looming, kuigi Tormise looming, mida esitati liigutustega on kindlasti huvitavam jälgida. Õudsalt uhke on ikka, et meie väikeses Eestis leidub nii palju häid heliloojaid ja loomingut. Samas mõtlesin vaikselt, et Tormise looming on ju mõnes mõttes väga tugevalt meie paganlikes juurtes kinni, ja ilmselt 100 aastat tagasi poleks kirikus lubatud seda esitada. Ja ärge nüüd valesti aru saage, et minu meelest kirikusse Tormise looming ei kõlbaks. Vastupidi - Tormise muusika on midagi müstilist ja kuigi kohati raske laulda, on tema lood tervikuna külmavärinaid tekitavad. Näiteks Virmalised (mida Ellerhein on vist eluaeg laulnud) ja Sügismaastikud on midagi sellist, mida kuulates tekibki tunne, et (esimese puhul) kas näed virmalisi või siis oled sügiseses veidi nukras metsas, tunned rabalõhna ja korjad täies vaikuses jõhvikaid.
Tagasi kontserdi juurde. Tahtsin ikka öelda, et päris uhke tunne oli veel pärast 7 aastat "oma jope" kooris olla ja pärast kontserti toimunud koosviibimisel pandi mind ka kogu kooriga laulma. Kena-kena, kuigi hääl kipub hirmus roostes olema!

Nii ja vahepeal on veel ka see asi juhtunud, et sain tööd. Hetkel küll poole kohaga ja ega ma veel ei oskagi öelda, kas ma ikka jään selle töö peale. Töökohaks on siis ÜRO kool (UNIS), kus olen poole kohaga õpetaja assistendiks. No ma poleks iial arvanud, et ma läheksin kooli tööle. Ma kardan suurt hulka lapsi, aga samas ütles mingi sisetunne et tasuks proovida. Äkki õpin siis rohkem ennast kehtestama. Eks sisetunnet toetas kõvasti ka asjaolu, et kool asub meie kõrvalmajas, koolivaheajad on vabad, seltskond on seal väga tore (koolitöötajaid on 77st eri rahvusest) ja lisaks sellele olen aru saanud, et see töö leidmine ilma tutvusteta on siin linnas suht võimatu. Kuna ma töötan kõige nooremate lastega seal koolis, siis peab enesekehtestamist ikka palju kasutama. Eks näis, mida ma kuu aja pärast sellest asjast arvan. Nalja muidugi saab kõvasti. Nagu arvata võis, kutsuvad põngerjad mind muidugi Ms. Turkey'ks (kui mul oleks mõni õpetaja nimega "Proua Kalku", siis oleksin kindlasti ka kohe "Proua Kalkuniks" ristinud) ja nad vanad kavalpead hakkavad mu leebet olekut kohe ära kasutama. Üks poiss rääkis mulle juba täna, et joonistab mulle kaardi, kuhu kirjutab "I love you". Ameerika värk noh - enne sööki ja pärast ka pead kellelegi "I love you" ütlema.
I love you all, aga ma nüüd lõpetan.

Õigepea kirjutan eilse PJ Harvey kontserdi ja täna toimuva Bukem Sessions kohta (ojeeee, seda üritust olen ma juba kaua-kaua oodanud)!

Ms. Turkey has left the building...

Bebel Gilberto

Kolmapäeval käisime Bebel Gilberto kontserdil koos Tiiaga. Eih, kahjuks õhtu lõpuks Bebel meie elutoas tamburiine ei põristanud... aga ma ei kutsunud ka. :)
Mes ma siis oskan öelda. Elamuse pakkus kontsert küll, aga õhku ahmima ei pannud. Vahepeal, keset kontserti, avastasin et mõtlen Bebelile hüüdnimesid.
Ühest küljest tundus ta nagu mesilasema, kelle usinad mesilased (versus taustamängiv meeskond) teda väga imetlesid ja kes talle kuuletusid. Teisalt oli Bebel nagu "kiisu" - meeletult isepäine, vahel hellust otsiv ja ometi kuradi metsik. Kolmandaks võib kindlasti tema kohta öelda tõeline Diiva. Seda ta kahtlemata on, sest juba see asjaolu on omaette saavutus, et ta on astunud välja identiteedist, kui pelgalt Joao Gilberto ja Miucha tütar või siis Astrud Gilberto kasutütar. Muide tunnistan ausalt, et arvasin siiani, et Bebel on Astrudi tütar. On kuidas on, igatahes kui su vanemad ja nende sõpruskond on maailmakuulsad bossa nova žanrile aluse panijad, siis ühest küljest on kindlasti lihtsam alustada lauljakarjääri, kuid teisalt saada lahti identideedist kui pelgalt "kuulsate Gilbertode tütar", on väga suur saavutus.

Et neid hüüdnimesid põhjendada, siis väheke ikka selgitan ka. Esimesed kolm laulu ma vist lihtsalt vaatasin suu ammuli kuidas Bebel flirtis. See oli veidi nagu erootiline stseen - meeletult senzzzuaalne suhtlemine publikuga. Kusjuures, kuna ta oli aasta aega tagasi oma jalga vigastanud, siis ta ei tantsinud väga. Aga see oligi tõeliselt uskumatu, kuidas ta praktiliselt ühe koha peal seistes või istudes niiviisi oma kehakeele ja žestidega mängis, et enamus publikut oli nagu nõiutud või võlutud. Pärast kolmandat laulu tuli mulle meelde, et kõige selle juures ta ju ka laulab. Ja hästi laulis!

Nii aga miks ma õhku ei ahminud pärast kontserti? Mitte ainult sellepärast, et suitsetamine on ka siin avalikes kohtades keelatud... No tal on väga häid lugusid, mida ma tõenäoliselt olen suures osas töödeldud/miksitud variandis kuulnud, aga kontsert jäi siiski veidi üksluiseks. Oleks oodanud hoogsamat bossat ja novat. Alguses oli see lavaline flirt väga huvitav jälgida, aga ühel hetkel väsitas see meeletu romantiline tiivaripsutus ära ja oleks tahtnud vahelduseks Bebeli kärtsu ja särtsu tema poolt esitatavasse muusikasse.

Tõenäoliselt läheks järgmine kord ka kontserdile, aga eelarvamused jätaks koju... kuigi eelarvamused on vist nagu kehajäsemed, mida ei saa siiski koju jätta.

Vägevad vägilased

Kolmapäeva õhtul käisime Vägilaste kontserdil Eesti Majas. Väga vahva kontsert oli!

Natuke jorisen ka. Nimelt rahvast oli kahetsusväärselt vähe ja siis on alati väga kurb, et nii vähestega sellist positiivset kontserdielamust jagada saab.
Ja teine virin tuleb veel. Teate, kui elada Eestist mõnda aega kaugel, siis kinnistub veelgi enam su identiteet läbi rahvuse. Teiste siinsete eestlastega on ju kohe üks ühine nimetaja, milleks on eestlus. No ja nii on Eesti Majja minnes mul alati selline soe tunne olnud, et me kõik oleme üks suur pere ja hoiame kokku (vähemalt seal majas). Aga seekord "pritsis" üks (välis)eesti tädi jääkülma veega selle illusiooni minust ja tuletas meelde, et aegajalt on eestlase suurimaks maiuspalaks teine eestlane. Asi oli siis selles, et läksime kontserdile koos Tobiga ja nagu ta on ka enne Eesti Maja üritustel teinud, lõi Tobi esimesest loost alates tantsu. Kes ei tea, siis Vägilased esitavad väga lahedat eesti pärimusmuusikat ja kohati ka sellist rockilikumat ja jazzilikumat repertuaari. Tunnistan, et ka meie Priiduga ei suutnud kontserti väga istudes kuulata, sest no jalg hakkab tatsuma. Ja nagu ma aru sain, siis ka Vägilased on pigem harjunud tantsiva publikuga. Taga reas (mille taga oli parajalt ruumi, et väikest viisi jalga keerutada) istus aga üks soliidses keskeas proua, kes oli jõle vihane. Kõigepealt ütles ta mulle, et "parem oleks, kui te "ta" teise ruumi viiksite" ja kui ma siis kuidagi ei reageerinud, ütles ta Priidule (kelle loll naine ei saanud eelnevalt käsklusest aru;)) - "ma arvan, et teie lapse tantsimine solvab nii esinejaid kui ka mind". Priit ütles seepeale, et ta ei arva nii... ja lõime tantsu edasi. No ma olen alati üritanud olla väga teiste inimestega arvestav ja veidike hakkas kripeldama, et äkki me oleme tõesti suurest lapse armastusest sõgedad vanemad, kes ei suuda mõista, miks peaks lapse tantsimine häirima kedagi. Aga kui bänd esitas näiteks pala, mis oli alguse saanud Vormsi lastemängust, siis oleks ju suisa solvav, kui lapsed sellise looga kaasa ei läheks. Igatahes pärast kontserti küsisin nii esinejatelt, kui ka inimestelt, keda publikust tundsin, et kas neid häiris laste tants saali tagumises osas ja kõigilt sain kuulda õnneks rahustavaid sõnu. Selline lugu siis. Kontserdi ajal mõtlesin kogu aeg, et see väliseesti tädi peaks Folgile Vägilasi kuulama minema ja siis ehk mõistaks ta, et tegu on rahvamuusikaga, mis on mõeldud igale vanuseklassile ja tantsimine pole patt. Pealegi, kuidas muidu sellised pätakad üldse sellise muusikani jõudma peaks?
Virin STOP!

Neljapäeval toimus Vägilaste kontsert ÜROs. Meie Tobiga seal ei käinud, aga Priidult kuulsin, et ka see kontsert läks väga hästi ja kõik, kes kuulama olid tulnud, olid suures vaimustuses. Tore oli ka see, et sealne publik ei koosnenud vaid eestlastest. Mu meelest oleks nii vahva, kui sellised kontserdid (nagu kasvõi eesti majas oli) oleksid tulevikus laiemale üldsusele reklaamitud. No meil on ju nii palju, mille üle uhkust tunda!

Aga sellega polnud meie Vägilaste kogemus otsas. Kõige magusam ja toredam kogemus on veel kirjeldamata. Nimelt tuli Priidul hiilgav idee Vägilased peale ÜRO kontserti meite juurde kutsuda. Mõeldud, tehtud. Kella kümne kandis oli pidu püsti. Lõõtspilli olid nad ka kaasa võtnud ja peagi kõlas elutoas eriti vahva kontsert. Ise saime ka laulda - mis nii viga! Ma muidugi ei tea, mis meie naabrinaised asjast arvasid, aga vahel nad ju võivad end eesti muusikaga kurssi viia. Vägilaste seltskonna kohta tahaks veel seda öelda, et nii tore oli näha selliseid eelarvamusteta, südamlikke ja siiraid inimesi.
Igatahes Viljandi folgil, laupäeval kell 6, tean kindlalt kolme inimest, kes Vägilaste muusika järgi tantsu vihuvad. ;)

:( & :)

Väga huvitav ja igasugu tundeid tulvil nädal on olnud. Pole mahti saanud kirjutadagi. Aga ma alustan enne sellest osast, mis mu meele kurjami morniks teeb. Just lõpetasin mõnd aega lugemata e-mailide läbi vaatamise. Kuna ma olen endiselt loomakaitse e-maili listis, siis tuleb mul suur osa loomakaitse-teemalisi e-maile. See nädal tundub kuidagi eriti masendav. Pärast seda jõhkrat kassi-tapmise lugu on mitmed inimesed ärganud ja ELSile teatanud piinatud loomadest (poodud koerast, piinatud jänesest, tulistatud kassist, jne). Oh kui karm ja ikka ei mahu pähe kuidas see võimalik on??? Ja te tublid loomakaitsjad (Helen, Kairid, Elin, Meeli jne), ma ei tea kuidas teie kõigele vastu peate? Kuidas te endiselt suudate kooli ja töö kõrvalt reageerida kõigele sellele karmile toimuvale? Ueh, luban ise-endale, et kui mu magistritöö on tehtud ja rohkem vaba aega on, siis astun siinse loomakaitse seltsi liikmeks ja hakkan kodututele loomadele kodu otsimisega tegelema.
Vahepeal on nii hirmus suur koerte ja oma kilpkonnade igatsus. Meie majade kompleksis ei tohi koeri olla ja siis saab koertega nii harva suhelda. Seda suurem rõõm oli Eestis käies meie vägevaid Voitkasid (Prontot ja Mikut, pluss Ugri) näha.

Nädalavahetusel toimusid NYs eesti kultuuripäevad ja sellega seoses toimus mitmeid kontserte, näidati eesti filme, arutati (välis)eesti asja jne. Laupäeva õhtul oli igatahes vahva jazzu kontsert, kus esines Helin-Mari Arderi trio. Väga, väga mõnus ja soe kontsert oli. Veidi kummaline ja ka kurb oli, et noori inimesi oli kontserdil õudsalt vähe. Tõenäoliselt Tallinnas oleks sellisel kontserdil olnud keskmine iga siiski oluliselt noorem. Mitte, et mul vanade inimeste vastu midagi oleks, aga kahju on, et nii paljud siinsed noored jäid nii ägedast elamusest ilma. Aritmeetilise keskmise järgi vedas muidugi Tobias ka siinse publiku keskmise ea suht madalaks... tegelikult on kahju, et seda üritust ei oldud laiemale üldsusele reklaamitud ja New Yorgi jazzi-huvilised sellest osa ei saanud. Teate kui uhke oli kuulda vaid eesti autoritelt pärit lugusid! Esitus oli muidugi ka väga hea, aga et sellise kontserdi saab kokku panna puhtalt vaid eesti autorite loomingule põhinedes, on eriti rõõmustav ja "nina-upitav". :)
Tore oli ka seda tõdeda, et Tobiga saab sellistel üritustel täitsa edukalt käia. Ta on tänuväärne publik - meeletult meeldib plaksutada ja tantsu löömisega läheb pisut veidi isegi liiale. Ahjah, kui üks tädi poole kontserdi pealt ära hiilis, siis hüüdis Tobias talle kõva häälega "bai-baii!", aga see tegi asja vaid lõbusamaks. Ja teiseks oli meil Priiduga Tobiase näol hea põhjus, miks saali tagaotsas püsti seista ja õrnalt tantsu lüüa.
Aga et mitte ainult oma mätta otsast kontserti kirjeldada, siis olgu öeldud, et üks vahva väliseesti vanahärra ütles pärast kontserti Helin-Mari Arderile, et kui ma oleksin 25-aastane, siis ma teeksin teile kohe abieluettepaneku.

Ja muide Helin-Mari Arderi valisime Eesti Loomakaitse Seltsiga 2005 aasta kõige loomasõbralikumaks avaliku elu tegelaseks, sest ta päästis auto alla jooksunud kassi elu. Respect!

NB! Konnad on teel, nii et olgem tähelepanelikud ja hellad maanteedel!