Kivirähk ja "eestlaste eramaa"

Mulle meeldis laupäevane Andrus Kivirähk'i (jeerum, kuidas ta nime pöörata?) arvamuslugu "Talv ja teised toredad asjad" EPLis. Võib olla ma kõigi tema argumentidega päris nõus pole, aga tore oli nii positiivset ja humoorikat arvamust lugeda. Kes pole lugenud või pole ka aega selleks, siis selle lausega on (minu jaoks) artikli sisu öeldud:

Haletseda eestlast talve pärast on sama mis tunda kaasa jäises vees suplevale hülgele.

Mõnes mõttes olen nõus, aga teisalt saan ka aru sellest, et inimene vajab elamiseks d-vitamiini ja seda saab "originaalis" päikeselt. Nagu Veiko-Maarika oma kogemusest ükskord rääkisid, siis Romas nad oma vastsündinule d-vitamiini eraldi andma ei pidanud (Eestis peab) - öeldi lihtsalt, et pane beebi akna alla magama. Nii et mõnes mõttes on ikkagi õigustatud eestlaste torisemine pimeda aja üle.
Ma arvan et Kivirähk on kas armunud või siis ilmselt on ta veidi punk mees ja läheb mainstreami ilmaolude-virinale kolinal vastu. Mulle protest meeldib, eriti selline positiivsust süstiv protest.
Ahjah, üks argument oleks mul talle veel. Motiveeritult tema ense lausest, ütleks ma ka seda et "Kritiseerida eestlast tema pideva virisemise ja jorisemise pärast on sama mis tunda kaasa jäises vees suplevale hülgele". Selge on ju see, et me eestlased oleme saanud Mogri Märdi (seesama tegelane Kitzbergi "Kauka Jumalast") geenid vähemal või suuremal määral ja ega me üldiselt kunagi rahul pole.

Mina ka pole. Aasta pärast virisen kindlasti selle üle, et eestlase suurim vaenlane on teine eestlane. Samas eile olin siin suht väsinud ja kohati kuri siinsete kohalike isikliku ruumi mitte-tunnetamises. See kostus nüüd küll peen. Asi ise nii huvitav ja peen küll polnud. Nimelt nagu mõni aeg tagasi kirjutasin, on meil siin kohalikus poes üks poetöötaja, kes teretab poes nii mind kui mu kõhtu. Ükspäev ta veel jooksis mu juurde ja küsis, kas on teada lapse sugu. Einoh kena ja veidi naljakas. Aga eile tuli ta minult küsima, kas meil lapse nimi on teada. Möh! Siis ma tundsin, et pagana pihta küll, miks ta mu kõhuelaniku kohta nii palju teada tahab? Ma ei pea ju hakkama võhivõõrale seletama, et me iial ei pane enne lapsele nime ära, kui pole lapse nägu näinud. No muidugi ma ikka seletasin, sest ma ei oska kunagi valetada ja mõne viisaka mitte-midagi ütleva vastuse peale kiiresti tulla. Ise-enesest pole ka põhjust, aga ma ikkagi tundsin et üks inimene (keda ma ju üldse ei tunne) küsib liiga palju ja ma ei tunne end mugavalt. Ilmselt on see noormees lihtsalt heatahtlik ja kes teab, võib olla ka ise noor isa... aga eestlase "isiklik eramaa" on suurem/laiem kui ameeriklase oma ja vahel tahaks lihtsalt siinse "small talki" juures kasutada ka seda karjuvat, kohati nii isekana tunduvat "ERAMAA" silti.

Novot. Sain ka oma jorisemised jorisetud.

Kivirähki artikkel tekitas pliinide ja viina isu. Andke mulle andeks, aga no keelatud vili on ju ikka magusam. Kui Tobias mu kõhus oli, siis unistasin ka päevast mil saaks viina ja kiluvõileiba. Kui see päev ükskord koitis, siis polnudki enam nii suurt isu.

Sõltuvused

New York Time Out ajakirjas ilmus sel nädalal kirjeldus päris naljakate ja pealtnäha lihtsate eksperimentide kohta. Nimelt siis üritasid 6 inimest elada 30 päeva ilma mingi sõltuvuseta, mis neil on. Täpsemalt siis üks mees elas 30 päeva ilma mobiiltelefonita; teine ilma 6-päeva nädalas õhtul pidutsemiseta; kolmas mees, kes tegi tööd peamiselt vaid kodus, kandis igapäevaselt ülikonda ja no igati viksi-viisaka kontoriinimese riideid; üks naisterahvas, kes oli shopahoolik oli 30 päeva ilma shoppamiseta (no eluks vajaliku nagu toidu ostmine oli ikka lubatud), teine naine loobus valmis tehtud toidu söömisest - või no ta ei tellinud sel perioodil endale koju toitu ega söönud ka väljas; ja viimaks naine, kes lubas elada ilma negatiivsuseta.

Ma ei hakka überjutustama neid kogemusi, aga ühe lause iga eksperimendi kohta poetan ikka. Mees, kes pidi loobuma mobiilist kuuks ajaks, tunnistas et see oli väga negatiivne kogemus - ta sai paljude inimeste pahameele osaliseks (ei jõudnud õigesse kohta õigel ajal), ta kuulis palju hiljem sellest, et tema 9-kuune laps oli esimesed sammud teinud jne. Teine mees, kes oli popkultuurist kirjutav ajakirjanik ning harjunud 6 päeva nädalas pidutsema, leidis et selle katse tulemusena teab ta vähemalt, et tuleb ilma pidutsemiseta toime. Tema kodu korrale, tervisele (võttis kaalust päris palju alla) ja töövõimekusele mõjus see väga hästi. Samas tunnistas, et ta siiski ainult sellist eluviisi ei tahaks ja ta naudib väga peomelu. Kolmas mees, kes loobus kuuks ajaks oma casual-riietumisstiilist, sai positiivse kogemuse, sest temasse suhtuti palju paremini ja ta sai sellest ka ise enesekindlust.
Naiste kord. Shopahoolik tunnistas, et see oli ikka päris karm eksperiment ja ta ründas kohe pärast katsejäneseks olemist poodi ja ostis riideid. Teisalt tunnistas, et ta säästis paarsada dollarit ja katse tulemusena üritab ta rohkem end shoppamisega tagasi hoida. See naine, kes pidi loobuma valmissöögist, ei hakanud sellest hoolimata endale ise süüa valmistama vaid siis pigem ei söönud üldse või siis sõi ühe õuna/jogurti. Kui välja arvata see, et ta võttis mõned kilod alla ja säästis päris palju raha, siis ta siiski selle mugavuseta elada ei tahaks. Ja siis lõpuks see neiu, kes üritas oma sarkasmi ja negatiivsuse kuuks ajaks puhkusele saata. Ta tunnistas, et see oli palju raskem kui ta arvata võis ja et nüüd kus ta oma negatiivsust jälgis, siis tundub ta endale ilge bitch olevat.

Hakkasin eile mõtlema, et huvitav mis on see minu sõltuvus, milleta võiks olla 30 päeva suht raske elada? Mulle tundub, et kuigi arvame et meil ei ole sõltuvusi, siis tegelt on neid pagana palju. Nendest eelnevatest eksperimentidest lähtudes- ilma mobiilita saaksin praeguse elutempo juures elada küll. Eestis ei oleks saanud, sest siis oli see ju ka töövahend ja üleüldse kasutasin nii oma töö pärast kui ka isiklike huvide pärast ka wapi päris palju (pangaülekanded jne). Pidutsemiseta saaks hakkama, shoppamiseta saaksin kohe rõõmsalt hakkama... aga vot igapäevaselt korralike riietega käimisega küll hakkama ei saaks. Selles osas, et minu nägemus ka korralikest riietest tähendab üldjuhul ikkagi triibulisi sukkpükse, kummikuid või kummaliste sõnumitega särke ja see vist ei klassifitseeru korralikuks. No aga kui ikka töö nõuaks, siis tuleks end kokku võtta. Kõige raskem ikka oleks negatiivsusest loobumine. Kuigi ma vist üldjoontes olen positiivne inimene, siis irooniata, õrna ilkumiseta ja kriitikata võiks jõle raske olla. Kasvõi oma blogi puhul tunnen, et ma olen suht kriitiline kohalike suhtes ja teisalt, kui Eestis oleksin, siis oleksin ka kaasmaalaste suhtes. Nagu see negatiivsusest loobunud neiu ütles, siis mõne inimesega ei saa isegi suhelda normaalselt, kui su jutt pole küüniline. Teiseks tunnistas ta, et näiteks mõnd tõsieluseriaali ilma negatiivsete kommentaarideta, oli jõle raske vaadata. No ma kujutan ette! Ma ei suuda neid reality showsid üldiselt üldse üle 5 minuti vaadata, sest hakkan räuskama ja vahetan koheselt kanalit.

Selle jutu lõpuks tahtsin öelda, et tegelikult tekkis tahtmine eksperimenteerida ja endale mingi väljakutse esitada. Hm, pean veel mõtlema - kas üritada kuuks ajaks isegi klaasikesest veinist loobuda, või üritaks kuu aega nii, et ma ei toriseks Priiduga... aga siis võib ta arvata, et ma olen haigeks jäänud. :) Ahjah, kindlasti ei suudaks ma kuu aega ilma arvutita või muusikata elada. Või no ega ma koomasse ka ei kukuks, aga see väljakutse oleks ikka liiga karm. A küll ma midagi välja mõtlen.

Tuhkatriinu jalgrattal

Sel nädalavahetusel oli siin mõnusalt karge ja päikeseline sügisilm. Käisime nii laupäeval kui pühapäeval ratastega sõitmas. Üha rohkem on tunne, et kõige kiirem ja parem liikumisvahend siin linnas on jalgratas. No sõltuvalt muidugi vahemaast, aga Manhattani-piires kindlasti. Sellest hoolimata on vist kohalike jaoks ratas kas delivery-poiste sõiduk või spordivahend. Ja tegelikult tundub, et spordivahendina kasutavad nad pigem jõusaalis veloergomeetrit. Miks mulle siis nii tundub? Kui me laupäeval mööda jõeäärset ratta-/jooksu-/jalutamiseteed sõitsime ja vahepeal tulid ette ka kitsamad ja rahvarohkemad kohad, siis hoolimata kella helistamisest või sellest, et inimesed meid märkasid, siis peaaegu keegi ei kavatsenudki eest ära tulla. Mitte et ma arvaks, et meil oleks mingi eesõigus seal teel pidanud olema, aga kui inimesel piisaks teha korraks üks samm kõrvale ja teised liiklejad mööda lasta, siis pole see ju palju palutud. Kui ma Arizonas vahetusõpilane olin ja ütlesin oma perenaisele (i.k. host-mom), et hakkaksin hea meelega rattaga koolis käima, siis tegi ta seepeale suured silmad. Samuti ütlesid teised koolikaaslased, et ratastega sõidavad siin vaid nohikud. No ja tundub, et siin NY-kandis on sama suhtumine. Igatahes niisama ratastega uitajad ja pühapäeva sõitjad, kelleks meie klassifitseerume, on tundmatu seltskond siinsete jaoks.
Veidi kohtadest, kus me sõitsime. Laupäeval sõitsime lihtsalt mööda saare äärt nii pikalt kuni viitsimist oli. Õigupoolest kartsime, et ühel hetkel jääb Tobi tagumises toolis magama ja seepärast pöörasime otsa ühel hetkel ringi. Paraku nii juhtuski, et noormees jäi õigepea magama. Ega selles toolis eriti mugav magada pole. Tobi nägi välja nagu väike purjus vanamees ja magas pea vastu Priidu selga. Võib olla on juba leiutatud või siis leiutatakse laste rattatool, millel on võimalik seljatugi veidi alla lasta, et laps päris krõnksus ei magaks. Oh neid inimese nõudmisi luksuse nimel!

Aga pühapäeval väntasime East Villagesse brunchile (ma pakun, et selle sõna valem on breakfast+lunch=brunch), eesti keeles vist on selle asja nimi lihtsalt hiline hommikueine.
Väga vahva koha leidsime. Jules-bistro oli koha nimi ja seal istudes oli tunne, nagu oleks Amelie filmis. Kui muidugi sõna "bistroo" tulemusel tuli silme ette ilmetu kiirtoidu koht, siis ei-ei-ei - vastupidi! Tundub, et see koht pole trendikaks-jazzu kohvikuks kujundatud vaid ta on ise selliseks kujunenud. Seinapragude järgi otsustades, on see kohvik juba pikka aega seal tegutsenud. Toit oli samuti väga hää ning huvitav ja siinseid hinnaklasse arvestades ei-kallis-ega-ka-arusaamatult-odav. Kes siiakanti satub, siis soovitan! Tekkis tahtmine mõnikord ka sinna õhtul minna, kuid siis ilma laua peal rongide ja autodega mängiva jõnglaseta.

Natuke muud juttu ka. Priit pööras mu tähelepanu eelmise nädala The New York Times Magazinis olnud Annie Murphy Paul'i kirjutatud artiklile "The Real Marriage Penalty". Artikkel rääkis siis sellest, et üha vähem toimib selline tuhkatriinu-muinasjutu love-story - rikas mees abiellub vaese ja teise "taustaga" naisega. Üha rohkem mehi ja naisi leiavad oma kaaslased hariduse kaudu - näiteks käivad inimesed samas ülikoolis, keskkoolis, kutsekoolis jne. Et siis inimesed otsivad siiski haridustasemelt võrdseid partnereid ja ka naiselt oodatakse perele sissetuleku toomist. Ja see on siinses ühiskonnas tekitanud veel suuremat kihistumist - inimesed abielluvad samast sotsiaalsest grupist pärit inimestega. Hakkasin mõtlema, et Euroopas võib kindlasti sama tendentsi täheldada, aga samas mitte nii suurt sotsiaalset kihistumist. Seda seepärast, et USAs on haridus peamiselt rikastele mõeldud ja paljud vanemad korjavad lapse sünnist saati raha, et oma laps ülikooli saata. Seega ülikoolides kohtuvad igal juhul peamiselt rikkamate vanemate võsukesed. Euroopas siiski nii hull see asi pole. Või mis?
Ahjah, sotsiaalne kihistumine kasvab ka seetõttu üha enam, et kui abielluvad 2 kõrgelt haritud ja seetõttu tõenäoliselt hästi-teenivat inimest, siis teenivad nad koos suurema summa raha kui paar, kus naine on kodune ja mees ainuke leivateenija.

Et siis selline huvitav uuring, mis tundub jällegi ise-enesest ju väga loogiline, aga mille peale pole ennist nii mõelnud.

Äärmused

Arutasime ükspäev Priiduga, et päris paljud inimesed kardavad, kui ütled või tuleb jutu sees välja, et oled näiteks loomakaitsja. Võib olla pole kartmine õige sõna, ehk pigem pelgavad? Roheliste, sealhulgas ka loomakaitsjate osas vist kardetakse, et need inimesed tahavad kuidagi teiste inimeste ellu sekkuda ja kritiseerida nende harjumuspärast elu. Ma ei teagi kuidas seda jälle seletada. Aga mis ma öelda tahtsin, siis kõiksugu liikumiste kohta teatakse tihti vaid kõige äärmuslikumaid variante.

No nagu näiteks feministi kohta arvatakse tavaliselt, et tegu on karvaste jalgade ja -kaenlaalustega naisega kes pole iial meest saanud. Ja seetõttu on ta kibestunud ja üritab meeste elu põrguks teha. Ahjah, ja seda arvatakse samuti, et kui meesterahvas avab feministile ukse, siis saab ta raudselt sellelt karvaste jalgadega naiselt parema sirge koos kommentaariga "mul on endal ka piisavalt jõudu, et uks lahti teha!". No aga tegelikult ei ole nii. Feminismis ei ole küsimus ju meestele ärapanemises. Ma ei hakka pikemalt sel teema kirjutama, aga ikka lisan siiajuurde, et kõik feministid keda mina tunnen, on ülilahedad inimesed ja nad ei ole sugugi ainult naised.

Loomakaitsjad. Soome loomakaitsjatel, ma tean on suur mure sellega, et meedia kipub kajastama just äärmuslike loomakaitsjate tegevust ja rahumeelsete loomakaitsjate (keda on palju-palju rohkem) tegevust on suht raske meediasse saada. Sellest tingitult seostub paljude soomlaste jaoks loomakaitsja kettutyttöga, ehk siis selle rühmitusega, kes on karusloomakasvanduse loomad vabadusse lasknud. No kuigi ma olen loomakaitsja, siis mina nii ei teeks - lihtsalt seepärast, et see esiteks viib ümbruskonna ökosüsteemi täiesti tasakaalust välja, need vaesekesed loomad nii kui nii vabaduses hakkama ei saa ja kolmandaks ma arvan, et selliste kasvanduste tegevuse lõpetamiseks on ka muid mooduseid. Aga kui te nüüd arvate, et ma vaatan ka heldinult kellegi hõberebase kasukat, siis te muidugi eksite. See on ju ikka võigas. Kas need naised siis tõesti ei adu, et nad kannavad seljas laipasid? Kusjuures oleks see loom siis elanud täisväärtuslikku elu, aga ta pole iial saanud maad kraapida ja tunda mulda oma käppade all. Rääkimata sellest, et kasvanduse loomade liigesed on täiesti vääralt arenenud, neid on nii aretatud, et neil oleks palju rohkem nahka jne. See on võigas. Ja mille nimel? Et mingi seltskond saaks oma staatust läbi nende nahkade näidata. See asi on tõenäoliselt alguse saanud ürgajast, et see naine võis eriti uhke olla, kelle mees oli jahtinud eriti vägeva looma ja siis selle loomanaha oma naisele kinkinud. Aga see oli aeg, mil ellu jäämiseks lihtsalt polnud muud varianti. Nüüd on variante oi-kui-palju.
Ja siis üks asi, mida ma samuti loomakaitsega seotult olen täheldanud - kuna ma olen taimetoitlane (kala küll söön), siis mingi hulk inimesi võtab seda asja kohe kuidagi väga isiklikult. No näiteks hakkab kohe rääkima, et inimese organism ei saa ilma lihata hakkama ja liha peab igatahes sööma. Aga palun - kuidas siis näiteks väga paljud hinduistid on aastasadu ilma hakkama saanud? Tegelikult ei tahtnud sellel teemal vaidlema hakata. Minu meelest on see inimese enda valik, mida ta sööb või mitte. Ma pole iial kellelegi hakanud loetlema põhjusi, miksmitte liha süüa, aga ise olen küll mitmeid kordi kriitika osaliseks saanud. Loomakaitsest võiks kohe väga pikalt rääkida, aga ma ei hakka seda tegema, sest siis ei ole sel jutul lõppu.

Samuti võib olla praegu väga raske moslemitel, kes näiteks lennukiga reisivad. Väga paljud on hakanud samuti seostama islami-usulisi terrorirühmitustega. Väga karm ikka, kui puhtalt sinu usundi pärast näiteks lennujaamas sind kolm korda põhjalikumalt läbi otsitakse. Ja asi on jällegi selles, et teadmatuse tõttu kohe lahderdatakse see inimene äärmusesse.

Ahjah, see on nüüd natuke teemast väljas, aga olin eile väga ehmunud EPLi artikli peale "Eesti mehed panid aafriklased kaks korda kiiremini tööd tegema". See pealkiri on juba niivõrd rassistlik. Sellest võib lugeda justkui, et eesti mehed on nüüd nii saksteks saanud, et panevad aafriklased tööle. No kasvõi selline tsitaat “Ega hommikul polnud muud, kui mustale naisele öelda, kas praadida muna ühelt või kahelt poolt”. No uskumatu - kui need mehed oleks Soomes käinud, siis ei oleks ju lauset “Ega hommikul polnud muud, kui valgele naisele öelda, kas praadida muna ühelt või kahelt poolt”.

Nii, rohkem ei jaura.