Korraks pean mõtted mujale lülitama ja luban endale selleks täpselt 5 minutit. Nii ma kribangi siia ühe "küsimärgi", mis mul eelmisel nädalal tekkis. Alustan seda mõtet veidi kaugemalt. Tunnen, et nüüd on kätte tulnud aeg, kus olen siinse loogika ja maailmaga rohkem harjunud ja ei hinda siinset elu enam niivõrd Eesti mätta otsast. No päris ameerika mätta otsast ka ei hinda, aga eesti mätas on külge pookinud ameerika mätast. Kas saab veel metafoorsemalt kirjutada?
Igatahes kui kunagi hakkasin siin Ameerikas CVd koostama tundus imelik, et pean ühe lehekülje peale kõik ära mahutama ja siis veel sellel ühel lehel oma tehtud töid "reklaamima". Mõni aeg tagasi hakkasin oma eesti CVd korrastama ja igaks juhuks mõtlesin pilgu peale visata eesti CV reeglitele (sest äkki on nõuded aastatega muutunud). Selleks külastasin CV Online'i lehekülge ja nõuandeid, mille leidsin siit. Ja ma olin täiesti hämmastunud, kui leidsin Isikuandmete soovituste hulgast parameetrid 'rahvus' ja 'perekonnaseis'. Kusjuures viimase juurde on kirjutatud veel 'Perekonnaseis, laste arv ja soovitavalt ka nende vanus'. Ma ei saa aru miks on vaja märkida selliseid andmeid, mis on aluseks vaid diskrimineerimisele? Mida muud see info annab? Nagu ükskord kirjutasin, siis siin riigis oleks tööandja sunnitud sellise CV just sel samal diskrimineerimise põhjusel ära viskama. Ja nüüd olen ma hakanud mõtlema, et tegelikult see siinne 1-leheküljeline CV ütleb inimese kohta tõesti palju rohkem, kui seda võiks teha CV mis ülesehitatud põhimõttel "mida-rohkem-seda-uhkem". "Less is more" - läheb vist sinna kategooriasse.
Nii, läks 5+5 minutit.
4 kommentaari:
Eesti CV on siis nagu India paremate perede tytarde-poegade Biodata. Et nagu resume, aga yhtlasi peal ka pilt, moodud, synniaeg. Ja tood sellega ei otsita :)
heheee, sul on õigus. hea et nad veel lemmik värvi ei küsi, no sest selle järgi saaks ju ka psühhoanalüüsi teha. A la - kui meeldib roosa, siis on beib. kui meeldib lilla, siis on gei; kui meeldib must, siis on sünge ja stiilne; kui meeldib roheline, siis on keskkonnakaitsja; kui meeldib punane, on kommu jne. :)
Hehh, kusjuures istun praegu 3,5 tunnises sooliste erinevuste psühholoogia loengus ja meile räägib soolise võrdõiguslikkuse volinik. Ja just sellisest kaasusest, kus kõrgemini kvalifitseeritud kandidaat jäeti tööst ilma, kuna tal oli laps. Selge diskrimineerimine ja sellega saab voliniku poole pöörduda. Kui ma näiteks Brüsselis tööintervjuul käisin, siis nad hakkasid kätega vehkima, kui ma neile lapsest rääkisin, kuna nad üldse ei tohigi sellisest asjast midagi teada-küsida :) Lõpuks see vist siiski isegi mängis välja minu kasuks, kuna üks intervjueerijatest vist oli ka üksikema ;)
Soo soo, kas meil ei ole ka mitte seadust, mis oma laste kohta rääkimise keelab? Õigemini nende kohta küsimise? Või veel ei kehti?
Postita kommentaar