Nagu ma ka eelnevalt olen siin kirjutanud, on Singapuri elu taastunud selliseks, nagu ta oli enne koroonat ning diplomaatide puhul tähendab see, et peaaegu igal õhtul on mõni üritus. Kuna eelmine aasta oli ürituste koha pealt üpris vaikne, siis tunnistan, et ma pole veel tüdinenud sellest tempost. Positiivne on see juba ka seetõttu, et üritused on kohad, kust võib endale kohalikke sõpru leida. No igatahes ühel vastuvõtul kohtusime huvitavate kohalikega - ühe teatrikriitiku, Richardi ja abielupaariga Emily ja Stuart, kellel on mitmeid niiöelda sündmusteatreid. Klappisime kohe kuidagi hästi nende kolmega ja eelmisel reedel käisime ühel nende gurmee-seiklusel või etendusel või kuidas-iganes-seda-nimetada. Täpsemalt on tegu üritusega, kus sulle pakutakse gurmeetoitu ja teatrit. Seiklus algas ühte vanasse laohoonesse sisenemisega. See kõik on väga salapärane, kuna sulle saadetaksegi koha täpne aadress 24h enne. Grupis, kellega me seikluse ette võtsime, oli 9 inimest ning kui meid kõiki esimesest uksest sisse lasti, ootas meid ees üks Londoni laeva ooteruum, piletikassa ja pisikesed pudelid erinevate vedelike ja kokteilisegistiga (shakeriga). Interiöör ja muusika olid 30ndatest ning peagi tutvustas meile meie eesootavat seiklust üks kõvakübaraga, soliidses ülikonnas, briti aktsendiga ja toreda huumoriga noormees. Selgus, et olime sattunud Jules Verne'i seiklusromaani "80 päevaga ümber maailma" ja see tähendas, et käisime seitsmes erinevas "riigis", mis asusid erienevates ruumides ja kus kõikjal saime mõne tarkusetera või õpetuse ning ülimaitsvat toitu ja jooki. Nii õpetas noormees meid tegema erilist gini-kokteili, mille võisime kohe ka ära rüübata. Järgmine ruum viis meid laevaga Prantsusmaale, kus sibulasupp viis keele alla, Hong-Kongi viivas vagunis pakuti dim-sumi (ehk valik väikeseid Hiina roogasid, mida traditsiooniliselt restoranides brunchiks serveeritakse), Jaapani kaevanduses riisitoitu ja saket, New Yorgis jäätist, jne. Ja igas ruumis oli näitleja või nii-öelda juhendaja, kes tegi omamoodi stand-up komöödiat ning juhendas. Seiklus päädis kuumaõhupallis või õigupoolest selle imitatsioonis. Siin ka mõningad fotod.
Tegelikult nimetati seda seikluslikku üritust ka töötoaks. Nagu me aga autoritelt kuulsime, oli põhjus selles, et nad kohendasid selle sündmusteatri omamoodi töötubadeks, kuna see oli ainus viis, kuidas neil oli võimalik olla avatud ka koroonapiirangute ajal. Nimelt, kui teatrid olid ka kinni, siis töötube võis teatavest reeglitest kinni pidades (hoides vahemaad, desinfitseerides, kandes maske jne) korraldada. Veel hiljem Emily ja Stuartiga rääkides saime teada, et singapurlased ei ole väga suured teatrinautlejad, kuid kuna nad armastavad head toitu, siis otsustasid nad niiviisi kohalikud teatrisse meelitada. Kuna koroonapiirangute tõttu ei saanud kohalikud ka reisida (vähemalt mitte sellisel kujul nagu enne), siis ollagi nende töötoad väga populaarsed olnud ja on jätkuvalt. Minu meelest väga hea idee ning tunnistan, et see toit oli tõesti ülimalt maitsev ning selline reedeõhtune meelelahutus väga nauditav.
Ja muide, oleme veel kogenud, kuidas singapurlased maitsmismeeltele rõhudes inimesi toredatele seiklustele ahvatlevad. Ma vist ei kirjutanudki, aga eelmisel aastal käisime taimetoidu linnatuuril siin. Üks lahe kohalik naine, Eikhta teeb linnatuure "Veg this City", kus saab avastada kohalikku (teadupärast on kohalikud paljudest erinevatest kultuuridest pärit) (taime)toidukultuuri ning ka linna ajalugu. Tal on erinevate teemadega vürtsitatud tuurid, mille vältel saab tõesti väga palju targemaks selle linna ajaloo ja erinevate kultuuride kohta ning lisaks oled tuuri lõpuks saanud selliseid maitseelamusi, millest enne polnud aimugi. Ühesõnaga tundub, et meie teatrisõbrad pole ainukesed, kes kõhu kaudu meeli köidavad.
Aga ühest eksperimentaalteatrist, kus käisin kevadel, ei ole ma samuti jõudnud kirjutada. Sellel seiklusel polnud küll maitsvaid roogasid juurde integreeritud, kuid sinna oli pikitud linnaajalugu, täpsemalt linnaosa Jalan Besari oma. See seiklus algas piletikassast, mis oli tehtud justkui kabareeruumidesse (ja seal tõesti asus 60ndatel kabaree) ning kust anti meile kõrvaklapid playeriga (kuidas see sõna eesti keeles on?) ja väike linnakaart, millel oli umbes 9 erinevat punkti. Sealt kassa juurest tuli kõrvaklapid pähe panna, õige peatükk mängima ning siis hakati jutustama kahe inimese armastuslugu, mis leidis aset 60ndate Singapuris. Lisaks loole, mida klappidest sai kuulda, juhendati erinevate hoonete, parkide, kohvikute juurde, kus mingi sündmus selle paari jaoks aset leidis. Ühesõnaga teatrilavaks oli linn oma tavapärase reedeõhtuse saginaga. Kuna klappidest kuuled lisaks jutustusele ja juhenditele ka erinevaid heliefekte (muusika, linnahääled, hädaabiautode sireenid jne), siis tegelikult loob see tõesti tunde, nagu elaksid ise selles ajas ja loos. Näiteks pidime peatuma ühe hoone ees, kus eelmisel sajandil asus hotell New World ning kus peategelased pidid kohtuma. Selle hotelliga juhtus aga ka päris elus eelmisel sajandil suur õnnetus, kuna see varises kokku ja 33 inimest sai surma. Õnnetus oli ka selle loo osa. Nii võiski klappidest kuulda kõiksugu sireene ja inimeste karjeid, mis ühe sellise katastroofi järgselt võib mõneks ajaks linna taustaheliks saada. Lõpupoole juhatati meid kitsikusse katusekorterisse, kus üks peategelastest oli elanud. Seal tossas veel tuhatoosis isegi koni, laual olid eelmise sajandi ajalehed, posterid - kogu interiöör oli ajastule kohane (vt ka fotot all). Ühesõnaga selline seiklus, kus ei pakutud küll midagi maitsmismeelele, kuid enamvähem kõiki ülejäänuid meeli sai piisavalt puudutatud. Samuti päris lahe ja teistmoodi elamus!
Nüüd on aga aeg lõpetada. Kuna pealkirjas on ka sõna 'muusika', aga muusikast sai vähe juttu, siis panen siia lõppu video ühest Tobiase hiljutisest esinemisest koolis.
