Kuvatud on postitused sildiga Suusaretked. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Suusaretked. Kuva kõik postitused

1. aprill 2009

Viimase aja retked

Pole jõudnud ammu kirjutada, kuigi kirjutamisainest iseenesest ju oleks.
Pea 2 nädalat tagasi käisime Lake Placidis jällegi suusatamas, eelmisel nädalavahetusel käisime matkamas jne. Tundub, et sel kuul saabki kirjutamissagedus väga väike olema, mul on üks asi vaja lõpuni viia. Ja kui see tehtud, siis võiksin ma teoreetiliselt olla palju targem ja ehk siis oleks jutt ka asjalikum. Nii et seekord panen siia lihtsalt pilte viimase aja tegemistest ja ütlen veel nii palju, et kuigi kahe lapsega on muidugi pakkimist ja veidike ka mässamist rohkem, siis tegelikult pole hullu midagi. Villemiga annab juba täitsa kenasti matkata - kõhukotus Priidu südame tuksumist kuulata on ju mõnus.
Kahjuks suusareisil murdmaad sõita ei saanud, sest lumi oli otsa saanud, aga looduses olek ja oma ninaga kevadetuleku tundmine, on nii kui nii suur luksus. Panen siia mõningad pildid nii suusareisust kui ka eelmise nädalavahetuse matkamisest. Käisime matkamas Camusetti rahvuspargis Long Islandil. Täitsa toreded matkarajad on ja Männakalt on sinna ca tunnine teekond autoga.

Võidumehed Lake Placidis. Priit ja Villem II koht, Martin ja Tobias I koht



Tedretähne päikeselt kerjamas



Värske õhk tegi kõhud tühjaks



Varakevadine matk:

Metsnartsissid



Taimar, Priit ja Villem päikese käes mõnulemas


Kiik

11. detsember 2008

Killington, Vermont

See New Yorgi ilm on ikka müstiline küll. Esmaspäeval oli miinus kuus kraadi ja ilmaennustuses oli veel kirjas "feels like -15" ja eile näiteks oli 15 kraadi sooja (ikka ka celsiuse skaalal). Siinsele ilmale rutiin vähemalt talve ajal ei meeldi.

Tegelikult ei tahtnud ma jälle ilmast kirjutada, hoopis nädalavahetuse reisust.

Käisime jällegi suusatamas. Ennetan ilmselt peas tekkinud küsimust "kas sina Pirjo siis ka suusatasid oma kõhuga?". Ei suusatanud. Ma lähenen nii egoistlikult ja kirjutan kohe endast, sest kui ma siin mõnele inimesele meie suusaretkest rääkinud olen, siis koheselt küsitakse "ega sina ometi suusata?".
Ühesõnaga reede päeval pakkisime väikese bussi inimesi ja tavaari täis ning hakkasime Vermonti poole vurama. Meie ekipaaž koosnes kuuest inimesest - Minna-Liina, Martin, Pets, Priit, Tobias ja mina.
Mari-Liis, Tim, Heleri, Taimar, Kristi, Gerti ja Paolo olid juba varem hommikul linnast välja sõitnud, mistõttu ootas meid ees soe, kuuma õunamahla-lõhnaline vastuvõtt. Meie sõit venis suht pikaks, sest tee peal oli juthunud mingi õnnetus ja seetõttu saime veeta aega ka ummikutes. Ja muidugi otsustas sõidu ajal väike kõhuelanik teha kõhus kukerpalle, mistõttu võis minu poolt aegajalt oigamist kuulda. Üleüldsegi on meil Priiduga tunne, et see väike kõhutegelane on hirmus suur aktivist - kõhus käib meeletu triangel ja ausõna tegu pole gaasidega. Kui keegi ikka käe kõhu vastu paneb, saab kohe tou kirja - see väike tegelane on nagu valvekoer. See selleks.

Et siis kella poole kümne kandis jõudsime kohale. Erinevalt eelmisele suusaretkele Lake Placidis, ei juhtunudki nii, et me Martiniga oleksime plätrama jäänud ja avastanud end kell 2 öösel Elizabeth towni getost, kus puudus levi. Läksime täitsa õiget teed ja jõudsime lõpuks lumeni ja sellise majani:



Pärast meid jõudsid öösel veel ka Missy ja Chris. Nii et kokku oli meid 15.
Järgmisel hommikul olime Priiduga köögitoimkonnas, mistõttu ärkasime kell veerand kaheksa ja hakkasime pannkooke säristama. Aitüma siinkohal Helerile, kes ka hiljem liitus pannkookide praadimisele ja kelle käe alt valmisid eriti populaarsed singi-juustu pannkoogid. Kella poole kümne kandis olid kõigil kõhud täis ja aeg oli sammud seada kaloritepõletus-atraktsioonidele - ehk siis suusamäele.

Tim ja me olime huvitatud murdmaaradadest, aga need polnud veel kahjuks avatud. Seetõttu otsustas siis ka Priit jällegi õnne proovida mägisuuskadel. Õnneks polnud ta ainuke "suusamäe neitsi" - ka Pets polnud enne mägisuusatanud ja Martin lubas neile õpetajaks olla. Seekord ei olnudki gravitatsioon Priidu tagumiku ja mäe vahel nii tugev (mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et Priit läks seekord ikka algajate mäele) ja mõlemale suusamäe neitsile hakkas mägisuusatamine väga meeldima.
Vot siis.
Meie Tobiga müttasime veidi niisama ja siis läksime maja juurde kuuma vanni (hot tub). Ma pean ikka tunnistama, et eks tegi ikka kadedaks küll, kui kõik õhtul tulid punaste põskede ja mõnusa väsimusega mäe pealt tagasi. Ma ju tean kui mõnus see tunne on pärast suurt rapsimist ärateenitud lõõgastusi nautima hakata. Mul oli vannis istudes tunne, et võrreldes teistega pole ma ju üldse seda naudingut ära teeninud. No pole midagi - küll ma saan varsti jälle seda mõnusat rammestust tunda.


Suusamäelt tulijatel oli kõigil järgmine (vt. vanni-pilti) siht silme ees:


Pärast vanni ootas meid tandem Gerti-Paolo õhtusöök. Fire Islandi nädalavahetust meenutades hakkab meil veel paljudel suu vett jooksma, sest seal saadud Gerti-Paolo tehtud õhtusöök oli midagi sellist, mida on raske unustada. Paolo on teadupärast itaallane ja sel rahvusel on toiduvalmistamine geneetilisse koodi kirjutatud. Ja eks Paolo on Gertit ka nakatanud. Ühesõnaga ka sel õhtul ootas ees kolme-käiguline õhtusöök. Õnneks keel jäi ikka suhu, kuigi see toit tahtis keele küll alla viia. Nagu Priit ütleb "Aitäh, toit oli maitsev ja küllaldane!".



Pärast kena kõhutäit vajus meite pere küll ära ja võisime vaid unes näha, millega ülejäänud seltskond õhtut sisustas. Igatahes olid kõik nii piisavalt väsinud, et kell 1 öösel oli maja juba vaikne ja ainult õrna norskamist võis kuulda. Suusamägi ja värske õhk olid oma töö teinud.

Järgmine hommik algas maitsvate ahjuvõileibadega - aitäh Mari-Liis ja Heleri! Edasi kiirustasid kõik mäele, kuna pidime varuma aega ka tagasisõiduks.
Otsustasime ka sel aastal proovida Tobiast mäele meelitada. Varustus talle muidugi meeldis, sest slaalomisaapad panid teda tundma superkangelasena ja suusad olid kollased. Lastemäel oli mäest ülesminekuks magic carpet ehk võluvaip, millega üritasime samuti teda meelitada. See kõik oli tore, aga mäest alla tulla talle ei meeldinud. Tobi on selle koha pealt minusse ja ta nii väga kardab kukkuda. Hoolimata pingutustest teda kisakooriga (Minna-Liina ja mina) ergutada pärast esimest laskumist, ütles meie väike nevjorker, et ta tahab nüüd restorani minna ja need suusad alt ära võtta. Ega sundida ka saa! Muidugi järgmisel päeval lasteaias oli ta oma 10-minutilise suusakogemusega nagu iidol. Seletas kõigile, kuidas ta suusatamas käis ja "magic carpetil" üles sõitis. Loodame, et see huvi päriselt ka tulevikus tekib!



Pühapäevaks olid Priit ja Pets oma suusamäe neitsi staatuse maha raputanud ja nüüd võis neid juba mäe-sõltlasteks ristida. Ühesõnaga nemad jäid mäe peale uusi sinikaid hankima ja ei jonninud sugugi.

Pärastlõunal tulid kõik tagasi "staapi", kiire ligunemine vannis ja Missy-Chris tandemi poolt valmistatud pizza. Usun, et me eestlased polnud kunagi sellist pizzat söönud. Seal peal oli hautatud butternut squash. Vot, see on selline veidi kõrvitsale sarnanev (aga kreemisem) köögivili, mille vastet ma eesti keeles üldse ei teagi. Väga huvitav ja maitsev jällegi.

Tagasiminek oli kurb ja karm, sest nii väga oleks tahtnud veel kasvõi päevakesegi veeta looduses ja selles armsas majas. Karm oli sõit aga seepärast, et päeval oli olnud sula, hiljem läks aga oluliselt külmemaks ja sadas kõvasti ka lund. Ühesõnaga teed olid kaetud musta jääga ja ühel hetkel nägime suurel maanteel enese ees ca viite autot kraavis. Õnneks jõudsid kõik ekipaažid siiski elusalt-tervelt ja mõnusa mälestusega koju. Hurraa kõigile autojuhtidele!
Helerile ja Mari-Liisile aga ekstra aplaus jällegi vahva suusareisi korraldamise eest!

5. aprill 2008

Kaksteist (inimest) Lake Placidis

Asjaolu, et pean kuu aja pärast oma magistritöö esitama, on blogi soiku jätnud. Üle-eile just mõtlesin, et ei tea kui mitme aasta pärast on leiutatud transkriptsiooni tegev masin, mis on ilmselt integreeritud juba mobiiltelefoni. Ja siis kui tänaval kõndides tuleb hea mõte, mulje, siis saad selle peale lugeda ja vajutada "postita" nuppu ja nii saavadki kõik tegemised/kirjeldused blogisse või kuhugi mujale. Kui selline asi leiutatakse, siis ma kujutan ette et võib tulla ka paksu pahandust, sest purjuspeaga võib kõiksugu asju maailmale välja laduda.

No kurjam - ma ei oska ikka lühidalt kirjutada. Nädal tagasi suusatasime sellel ajal Lake Placidis ja mina korjasin nina peale tedretähne, sest päike oli kevadiselt kuum.
Vot sellest väljasõidust tahtsingi juba ammu kirjutada. Aga kuna ma olen tõesti ajahädas, siis panen vast rohkem pilte ja panen kirja vaid eredamalt meelde jäänud seigad.

Alguseks olgu öeldud, et jällegi suur tänu Helerile ja Mari-Liisile nii vahvat üritust korraldamast! Nende üritused on justkui kaubamärgiks saanud, millest osa saada on uhke tunne. Nii et kui peaksite kohtama kahte sellist neidu, kes alloleval pildil, siis plaksutage!



Seekordne suusaretk viis meid Lake Placidisse. See asub New Yorgi osariigis ja seal on 2 korda peetud taliolümpiamänge (1932 ja 1980). Minu jaoks oli uskumatu, et eelmine kord kui läksime Vermonti suusatama, läbisime nelja ja poole tunniga 4 osariiki, aga seekord kestis sõit palju rohkem, aga seda New Yorgi osariigi piires. Mnjah. Reede õhtul hakkasime poole seitsme kandis sõitma ja jõudsime pärast kella kahte öösel kohale. Ütleme nii, et sõit sinna oli väga lõbus, aga kohati ka karm. Lisaks sellele, et ekslesime juba linnast välja sõites, Tobias karjus nii kaua kuni ta õhtune menüü välja tuli (seda juhtub tal siin linnas sõites ikka), hakkas lund sadama ja jäätama, mistõttu olid päris karmid teeolud. Loomulikult oli ka pime ja peagi pärast seda, kui eesolevad ekipaazid saatsid meile sõnumi, et nad on näinud ühtteist kraavi sõitnud autot... nägime ka meie õige lähedalt kolme autot kraavis ja meie ees olev auto ehmus sellest kõvasti, vajutas piduri põhja ja tegi umbes 20 ringi ümber oma telje. Kui selline auto on sul 5 meetri kaugusel, pidurdada ei tohtinud, sest siis oleks sama juhtunud ja tunne oli, et nüüd lendab see eesolev auto meile täie hooga kõrvalt sisse... huh, nagu näha, õnneks seda ei juhtunud. Aitäh Martinile, kelle sõiduoskused olid niivõrd head ja ta ei sattunud paanikasse. Ma ise oleks ilmselt sellise situatsiooni puhul silmad kinni pannud ja karjunud kõvasti. Igatahes suutis Martin meie auto sellest keerlevast tegelasest mööda juhtida ja me pääsesime. Oh jeerum! Jalad värisesid päris kenasti. Sõit jätkus ilma "actionita", aga jutuhoos suutsime kuidagi päris ära eksida. Kella ühe kandis avastasime, et omast arust oleme täpselt juhendite kaudu sõitnud, aga seda tänavat mis tulema pidi, ei tulnud. Hoopis jõudsime kuhugi Elizabeth towni getosse. Levi polnud ühelgi telefonil, ühtegi hingelist polnud ka näha ja Priit avastas, et Tobiasel oli misikipärast nina verine. Natuke jõle tunne oli, aga ma ei hakanud paanikat külvama ja õnneks kõik teised autosolijad olid endiselt rõõmsad ja mitteüldsegi seda nägu, et olime sõitnud peaaegu 7 tundi. Oli kuidas oli, hing oli sees ja kella poole kolme kandis jõudsime kohale. Ees ootasid meid sõbrad uhkes majas ja soe õunamahl väikese rummiga. Muud polnudki vaja.

Laupäeva hommik algas jällegi pannkookidega ja taustaks mängis ansambel Köök, mis ehmatas meie ameeriklastest sõpru (nad arvasid, et selline see eesti muusika siis ongi). Seoses lauluga meie peaministrist, tuli välja, et päris paljud eestikeelsed sõnad/nimed kostuvad ameeriklastele väga kummaliselt. No kasvõi Andrus Ansipi perekonnanimi hääldub "unzip", ehk lahti lukustama. Ja Mari-Liis tegi tähelepaneku, et kui härra peaministri eesnimi peaks olema Andres Ansip, siis kostuks ta nimi "undress unzip". Vot siis nii.
Mind on alati huvitanud, et kuidas eesti keel kostub teistele rahvustele. Selles mõttes, et näiteks rootsi keel kostub meile jõle hüplev, vene keel tundub jõle susisev, prantsuse keel meloodiline jne. Tim aga rääkis kõik ausalt ära. Meie keel pidi kostuma niiviisi: blablabalalaKOKS, balalallllalalalaKOKS, plärärläräKOKS. Ja kui Mari-Liis oli ükskord (eestikeelse) jutu sees öelnud "kaksteist kuud", siis Tim tegi suured silmad ja mõtles, et on aga otsekohene tüdruk. Mõelge aga mõelge, kuidas ingliskeelt kõnelevale kostub "kaksteist kuud". Vihjeid ma ei anna, sest ma olen siiski korralik inimene ja ma ei tea midagi.

Seekord otsustasime Priiduga, et ei hakka isegi mägisuusatamist proovima. Läksime kohe murdmaaradadele. Meiega liitusid Minna-Liina ja Martin.



Õudsalt mõnus oli ikka. Kuna hooaeg oli läbi, siis inimesi oli jällegi vähe, lund oli piisavalt, loodus oli superilus ja kevadine päike tegi elu veel eriti helgeks. Tobias sai jällegi saanis magada ja mina mängisin vahepeal Pirjo Mannineni, sest suusk libises nii mis kole ja täie hooga uisusammul edasi põrutada, oli vägev.



Pärast suusatamist ootasid kodus jällegi kuum mullivann õues ja uhke õhtusöök. Nagu hiljem kuulsime, siis ka teistel reisikaaslastel oli vahva päev mäel suusatades. Hooaja lõpp andis ka Whiteface'i mägedel tunda.

Praegu pean lõpetama oma muljetamise. Kokkuvõtteks olgu siis öeldud, et ka järgmisel päeval tulid kõik oma suusaradadelt ülipositiivse tundega ning jällegi muserdas kõige enam meelt see asjaolu, et pidime juba lahkuma. Seekordne tagasitee läks viperusteta ja oluliselt kiiremini. Aitäh toredale seltskonnale!



(Martin R nimetas seda Kristi tehtud pilti nii: nõukogude liidu laskesuusatamiskoondis)

29. jaanuar 2008

Kepid, kiiver, kiluvõilad ja regi(laul)

Nädalavahetus oli selline:
Reede õhtul pakkisime asjad - peamiselt soojad riided, Papissaare vürtsikilud ja leiva kohvrisse ning saime Martini ja Liisiga autolaenutuses kokku. Luksusmarsa käes, sõitsime Mari-Liisi ja Heleri kodu juurde, et peale laduda toidumoon ja võib olla ka mõned inimesed. See luksusmarsa oli 7-kohaline, aga kui tahta 7-inimest sinna "istutada", siis jälle pagasit eriti palju ei mahu. Seega täitus meie auto pagasiga, aga lisareisijaid ei tulnud. Teised reisikaaslased (Heleri, Mari-Liis, Tim, Kristi, Nate, Ben, Steve ja John) tulid teiste autodega järele.
Vaadates pildil olevat valgusfoori, siis ei teadnudki, kas minna või mitte?



Reede õhtul kella seitsme kandis on üpris raske Männakalt välja saada. Sest linnast välja minejaid on teisigi ja ummikud on suured. Ilmselt oli meie kõigi vaim valmistunud hullemateks ummikuteks, sest lõppkokkuvõttes eriti autojorudes seisma ei pidanudki. Seega jõudsime nelja ja poole tunniga kohale Vermonti. Arvestades, et sõitsime läbi ka Connecticuti ja Massachusetsi osariigist, siis tundub, et päris kiiresti saime.
Juba ca tunnike enne kohalejõudmist hakkasime märkama lund. Ja kui Snow Mountini lähedusse jõudsime, saime sõita tõeliselt lapsepõlve-meenutavatel mõnusalt lumistel külavaheteedel. Kui nii ilus valge kohev lumi on, siis on selline tunne nagu oleks jõulud. Ja mitte ainult sellepärast, et oleme harjunud jõulude ajal lund nägema, vaid ka seepärast, et oleks nagu suure kingi otsa sattunud.

Majake, millesse end kesköö paiku sisse seadsime, oli ka uhke. Lisaks sellele, et sinna oleks rohkemgi kui 12 inimest võinud majutada, olid seal ka saun ja jacuzzi (mullivann vist eesti keeles). Ma enne ei teadnudki, aga ameeriklaste jaoks on see suur mullivann justkui sauna eest. Enamikel juhtudel asub mullivann neil õues ja talvel pannakse see tööle ka siis, kui kogu ümbrus on lume all. Ja nagu Eestis nädalavahetusel saunas käik, on ameerikaperede nädalavahetuse lõbu perega suurde mullivanni minek. Nad teevad sama trikki, mis meite rahvas talvel saunas käies - ehk siis julgemad rullivad end lumes või viskavad endale lund pähe ja siis istuvad oma suurde kuuma mullivanni. Aga ma ei kujuta ette, milline elektrikulu võib olla, kui hoiad miinuskraadide juures mullivanni ca 40kraadi kuumuse veega? Ei tea, kas neid jacuzzi'sid puuküttega ei tehta? :)

Selle maja "mullikas" ei asunud õues, aga asus siiski suurte akendega kütmata ruumis ja kuna akna taga oli lumi, siis efekt oli enamvähem sama. Kuna meil oli nii kui nii kahe-kultuuriline (ameeriklased ja eestlased) seltskond, siis panime hääled sisse nii saunale kui ka vannile. Hoolimata sellest, et kell oli 1AM, oli Tobias ka väga ärevil uuest kohast ja nõudis samuti naistega vanni tulemist.
Mis seal siis ikka. Pärast vanni sõime kiluvõileiba ja jõime kuuma õunamahla rummiga (Tobias jõi lihtsalt mahla). Ben oli ainuke vapper ameeriklane, kes oli nõus ka kiluleiba maitsma ja kes väitis, et talle see ka maitseb. Aga maitses vist küll, sest järgmine kord, kui kiluvõilad lauale panime, sõi ta vabatahtlikult. Teine ameeriklane, John, seevastu võttis ampsu meite delikatessist ja pani võileiva sinna samale taldrikule tagasi. Ise muidugi viisakalt vabandades, et "it's ok, but I'm going to leave it there".

Tobias oli reisul ainuke meetri-pikkune mees ja seetõttu sai ta muidugi palju tähelepanu. Ei tulnud tal puudust kaaslastest, kellega ümber köögi kulli mängida - mis nii viga! Kuigi me kartsime, et Tobias äratab kõik inimesed laupäeva hommikul vara ülesse, siis tegelikult olid kõik juba enne üheksat jalgel (mis siis, et kell 2 mindi magama). Lubasin laupäevahommikuse pannkookide küpsetamise enda peale võtta. Järgmisel hommikul tegid aga Kristi ja Nate omletti tosinale inimesele. See nägi välja nii:









Nüüd järgneb ainult perekond Turgi nägemus - tean, et teiste reisikaaslaste kogemused olid hoopis teised. No ühesõnaga Priit ei olnud iial mägisuusatanud, samuti mitte Tobias ja mina olin vist elus 2 korda seda kunsti proovinud. Seega otsustasime meesperele suusad alla panna ja mina pidin siis õpetama (peamiselt) küll Tobiast. Tobias proovis mõned korrad ja siis nõudis suuskade jalast ära võtmist. Priit oli sama kärsitu - tuli korra ühest suurest mäest (peamiselt istmiku ja mäe vahelist gravitatsiooni tundes) alla ja ütles, et rohkem ei lähe. Rahvast oli hirmus palju ja meie sotsiofoobia lõi jälle välja.

Meie "lossis" ootas meid aga jälle saun ja "mullikas". Ja pärast enese küürimist oli kaetud laud ja Heleri&Mari-Liis pakkusid rosmariiniga kartuleid, lõhet, salatit jne. Väga maitsev ja kena olemine!



Järgmisel päeval otsustasime proovida õnne murdmaaradadel. Nate käis neid radasid juba laupäeval proovimas ja tema kirjeldus oli piisavalt ahvatlev, et temaga järgmisel päeval ühes minna. Nate'lt saime näiteks ka teada, et kui ameeriklased räägivad suuskadest või suusatamisest, siis mõtlevad nad selle all mäesuuski ja -suusatamist. Eestis on minu arusaamist mööda ikka vastupidi (sest mägesid pole), et suusatamise all peetakse silmas murdmaasuusatamist. Igatahes seda oli näha, et eesti mõistes suusatamine pole siin riigis sugugi populaarne. Selline tunne oli kohati nagu sõidaks privaatraja peal, sest ainult paaril korral nägime teisi suusatajaid. Meeletult ilus loodus oli ja suusk libises just parajalt. Tore on see, et kuigi ma pole ju 4 aastat suusatanud, siis nagu autojuhtimist ja -tunnetamist naljalt ei unusta, ei unusta ka suusatamist. Võhma võiks muidugi oluliselt rohkem olla. Ahjah, üks asi veel - ameeriklaste jaoks on murdmaasuusatamine raske sport - täpsemalt väljendudes, olen nüüd nii paljusid kuulnud ütlemas, et see on "real exercise". Tunnistan aga, et minu jaoks on murdmaasuusatamine lihtsalt matkamine suuskadel. Vahepeal võib ju lumehange istuda, lund süüa ja loodust vahtida.
Tobiasele me seekord suuski alla ei pannud, aga tal oli hoopis uhkem sõit. Nimelt sai suusalaenutusest laenata sellise miniatuurse ree (regi, ree?). Olime Priiduga siis vaheldumisi suuskadega hobuse rollis ja vedasime oma pisikest rüütlit. Rüütel jäi muidugi kenasti magama oma tõllas ja pärast ei tahtnud ära tulla. Aga vanniga meelitasime ta tulema küll.




Ülejäänud seltskond tundis end hästi mägisuusatades või lumelauamõnusid nautides. Igal ühel oma lõbu... ja lõbu oli laialt!


(Kristi pilt)

Huh, ma hakkasin algusest peale vist liialt detailselt kirjutama. Nii et keegi ei jõua seda lugeda ja mina ei jõua enam kirjutada. Aga vaadake pilte, kel huvi.

Üks meeldejääv killuke siiski veel meie nädalalõpust. Nimelt see sama Ben, kes vapralt ka kiluleibasid sõi on üks kummaline tegelane. Temast ei saa aru, kas ta teeb nalja või ta on lihtsalt sürreaalne. Igatahes pühapäeva hommikul kui Priiduga köögis toimetasime, küsis Ben, kas ta võib laenata nõudepesuvahendit. Mis meil ikka selle vastu olla saab? Ligikaudu poole tunni pärast tuli Ben nõudepesuvahendiga tagasi - ühes käes oli kusjuures kohvikruus ja muudkui kiitis kui hea kraamiga on tegu. Ma mõtlesin, et ega ta jumala eest seda vahendit kohvi sisse ei pannud... ei pannud, aga dushi all käis küll ja pesi end selle nõudepesuvahendiga. Hihhii... hiljem Beni sõber Tim muudkui tögas, et järgmine kord võiks ta pesuvalgendiga end pesta. :)

Kokkuvõtteks olgu aga öeldud, et väga tore nädalavahetus oli. Ainuke viga oli selles, et lühikeseks jäi. Heleri ja Mari-Liis võiks vabalt teha oma üritustekorralduse firma, sest kõik oli vingelt korraldatud. Elagu orgkomitee esinaised, huraa!