Hakkan vist toidukulleriks - jalgrattaga sõidan vabalt!

Oh seda Ameerikat! Kõige jaoks on siin etikett - hm, selle sõna tüveks on vist sõna "kett". Ühesõnaga seoses töö otsimisega, olen veidi targemate inimestega konsulteerinud ja ka raamatuid lapanud, kuidas siin see leivaandja otsimine/leidmine käib. Kuna ma pole ammu tööd otsinud siis ma ei tea kuidas Eestis tänapäeval see asi käib, aga miskipärast ma arvan, et endiselt on erinevus suur. No olgu, olgu - mis need erinevused siin siis on?
Esiteks Eestis on CV puhul (või vanasti vähemalt oli) arvamus, et mida pikem, seda uhkem. Siin aga on soovitatav CV ühele A4 lehele kenasti mahutada ja see ei tähenda loomulikult, et paned fondi suuruseks 6 ja ongi kõik. Sinna A4le pead siis mahutama esiteks kandideerimise eesmärgi ("Objective"), siis sinu töökogemus - siinkohal pead iga oma ametit ühe lausega kirjeldama (et aru saadaks millega tegelesid) ja siis sellele lisaks muidugi haridustee, oskused jne. Minu vanal eesti CV'l laiutasid ka andmed perekonnaseisu, rahvuse, sünnikuupäeva kohta, aga siin sellist infot kindlasti CVl olla ei tohi. Võib juhtuda, et sellisel juhul on nad sunnitud viskama su CV prügikasti, sest need on andmed, millega kaasneb diskrimineerimisoht.
Ühesõnaga aeg on raha ja kellelgi pole aega su pikka, igavat CVd lugeda, mistõttu pead sellel ühel leheküljel kiitma ennast nii, et see paber piltlikult öeldes lõhki läheks. Mina olen veel nõuka-aegne inimene ja pigem leian, et tagasihoidlikkus on voorus... siin ja vist ka tänapäeva Eestis on tagasihoidlikkus puue ja hästi läheb neil, kes ennast kiitmast ei väsi. Ameerikas on see tegelikult selles mõttes arusaadav, et erinevalt Eestist, pole tööandjal üldjuhul võimalik leida kandideerija endisi töökaaslasi ja uurida inimese tausta. Seega ei kiida sind keegi teine, kui ikka sa ise.

Asi ei piirdu sugugi vaid CVga. Selline asi on siin ka, nagu "Cover letter". See on siis esimene väike kiri, millega annad märku oma tööle kandideerimise soovist ja millele paned manusena juurde oma CV. Sellel "cover letteril" alustad enese kiitmisega. Ja kui sul on soovitaja (kes sulle seda kohta soovitas), siis mainid selle isiku muidugi ka ära. Ja kirja lõpulõik peab olema midagi sellist, et "helistan teile kolmapäeval kell 3, lootuses et võiksime arutada antud tööpakkumist". Ja siis muidugi ka helistad.

Kui sind intervjuule kutsutakse, siis pärast intervjuud on viisakas saata tänukaart ja samuti veel helistada. See on siis eesmärgil, et sind ikka ära ei unustataks. See raamat, mida ma lappasin omas eraldi peatükki veel sellest, millisele paberile maksaks tänukiri kirjutada.
Mnjah. Ma saan muidugi aru, et siin on tööpakkumiste puhul ilmselt kandidaate nii palju, et lõpuks võib saada otsustavaks ka tänukirja paberikvaliteet. Aga see raamat hirmutas küll ära - kust ma selle vajaliku enesekindluse võtan? Mu ainus lootus on, et kõik kandidaadid on seda raamatut lugenud ja teevad kõik täiuslikult, mistõttu pole keegi eriti meeldejääv. Ja siis tulen mina ja panen täiega puusse oma tööintervjuul ja kuna see valmistab neile meeletult nalja, siis otsutavad nad omale tööle vahelduseks ühe veidriku võtta.

Ahjah, keegi rääkis, et siin pidi ka selline teenus olema, et maksad 200-300$ ja siis kirjutatakse sulle kohe selline uhke CV ja cover letter, et tööle saamise šanss on palju suurem.

Seda tööotsimise raamatut lapates istusin ma Social Security Office'i ooteruumis. See on koht, kust inimesed saavad taodelda endale sotsiaalkindlustusnumbrit (kui sul seda siin pole, siis sind põhimõtteliselt pole olemas). Igatahes selles ooteruumis ootas väga kirju seltskond - selline ameerika ühiskonna läbilõige. Samal ajal, kui lugesin raamatust peent tööotsimise etiketti, rögises üks lillade läikivate retuuside, sokkide ja kontskingadega vana tädi üle ooteruumi. No nii kõvasti rögises, et tegu oli nagu raadioülekandega kurku kogunenud tati kurgust alla ajamisest.