Sünnitusjärgsest arulagedusest ja "bilingual" rinnad

Kui me 2004 juuni keskpaigas Tobiasega haiglast koju tulime, ei teadnud ma siis kohe mida eluga peale hakata. Veidi ajas kogu see situatsioon töinama. Pistsin U2 (vist oli "Where the streets have no name") mängima ja löristasin suurest õnnest nutta. Lihtsalt paar nädalat oligi sellist üli-emotsionaalset aega ja see tähendas, et peamiselt töinasin suurest õnnest.

Teise lapsega on lihtsam kuidagi. Sa tead rohkem mis ees ootab ja hirm, et elu nüüd nii õudsalt muutub, pole ka õigustet. Aga kui te nüüd küsite, et kas siis mingit masendust seekord pole? Tegelikult ma üldse ei taha sellist "tugevat" sõna kasutada nagu "masendus" võib olla on "arulagedus" parem sõna? Ütleme siis nii, et kui Villemiga koju tulime, siis ühel hetkel kiskus küll suu viltu ja tuli jällegi see kartus või aukartus elu ees. Lihtsalt tekib selline tunne, et mulle on suur õnn jälle kaela kukkunud ja kas ma suudan seda õnne hoida? Oled sõna otseses mõttes 9 kuud üht väikest tegelast oodanud, mõelnud mis nägu ta on ja kas ta päris elus ka nii palju puksib (kui mu kõhus) - ja siis ta ongi sul käes ühel hetkel. No ja mis edasi? Keda või mida ma nüüd siis ootama hakkan - kas poja pulmakutset või lapselapsi ja kas ma ikka saan lapse kasvatamisega hakkama? Vot sellised mõtted käivad korra peast läbi... aga ma siiski ei nimetaks seda nii karmilt nagu "masendus".

Tulles tagasi 2004 juunisse, siis juhtusin pärast Tobiase ilmaletulekut lugema perekoolist artiklit teemal "taastumine pärast keiserlõiget". Mul kukkus suu lahti sellise mõttekäigu peale:

Keisrilõige kui paratamatu sekkumine kannab endas vastandlikke tundeid. Selles on abitu alistumine, jõuetuse tunne. Teisalt aga trotslik vastuhakk, võit ähvardava surma üle.

Ehk siis selle artikli sõnum oli selles, et keiserlõike läbi teinud emad võivad tunda suuremat masendust, sest nad ei saanud ise sünnitusega hakkama.

Võib olla mul puudub võitleja hing, aga ma tõesti ei tulnud selle peale, et tunda end vähem naisena kuna tehti keiserlõige. Kui sa oled ikka 20 tundi üritanud punnitada ja lõpuks tehakse keiser, siis lõppkokkuvõttes on kõige olulisem see, et lapsega on kõik korras. Miks ma seda kõike kirjutan on see, et mind ikka hämmastas et selline artikkel perekoolis on. Võib olla on veel naisi, kes poleks ise sellise mõttekäigu peale tulnudki ja võib olla mõni keiserlõike läbi teinud naine hakkabki pärast end "luuserina" tundma, sest näed ta ei saanud hakkama. Ma ei suuda endiselt nii mõelda.

Selline tõsisemat-laadi kirjutis sai seekord. Luban, et nüüd lõpevad need rasedus-sünnitus kirjutised.

Ahjah. Et mitte nii tõsiselt lõpetada... mul ei olnud üldse meeles see, kuidas imetamise alguses rinnad elavad identiteedikriisi läbi, üritades üliagarad olla. Eile käisin all poes ja üks kena müüja (mitte see, kes mu kõhtu vanasti teretas) küsis, kuidas beebi elab. Vastasin siis paarisõnaga ja mu looduslikud "piimakapid" otsustasid sõna "baby" peale kohe tööle hakata. Õnneks oli mul palju riideid seljas ja poemüüjale ma piimapritsi ei teinud. :)
Rohkem ma oma (ka inglise keelt valdavatest) rindadest ei kirjuta. :)

Unistused

Ei kirjuta seekord pikalt. Lihtsalt tahtsin öelda, et nii palju sõpru on viimasel ajal kõiksugu huvitavates kohtades reisimas käinud ja endal oleks ka hirmus suur kihu kuhugi teistmoodi mõtlemisega riiki reisida. Ma tean küll, et mul on praegu muid elulisi teemasid millele keskenduda, aga veidike on lubatud ka muudel teemadel unistada. Või mis? Küll ma siis unistused ka täidan kui aeg õige on.
Loen praegu Jaanuse reportaažiraamatut "Kirjad Venemaalt". Soovitan väga! Ma pole mitte kusagil Venemaal käinud ja see asi tuleks nüüd küll võtta 3-aastaku plaani.
Ja siin on mu pinginaaber Kristina reisikiri Lõuna-Ameerikas käigust. Täpsemalt käis ta ära nii Tšiilis, Boliivias kui ka Argentiinas. No ja veel on sõpru, kes seda poolt maakera külastanud hiljuti.
Rääkimata sellest, kes on Gran Canarial ja kes Nepaalis.

Nepaalis tahaks ka oma elu jooksul kindlasti ära käia. Seoses sellega meenub mul mõne nädala tagune vestlus. Üks kena Nepaali naine soovitas mul pärast sünnitust kindlasti massaazi minna. Ütles, et tema maal on selline komme. Kuna ma veel siis ei teadnud kust ta pärit on, küsisin siis kohe. Tema siis küsis vastu, et kas ma olen iial "Nepaalist" kuulnud? Vastasin, et muidugi olen ja tahaksin sinna maale juba selle looduse pärast kindlasti minna. Küsisin siis veel temalt, et kas seal on peamiseks usundiks ikka budism ja kas nepaali keel on hindi keelega sarnane? Tema silmad läksid ikka suuremaks ja ta küsis, et kust ma üldse hindi keele kohta kuulnud olen? Mnjah. Ma saan aru kui Eestist pole kuuldud, aga kas on tõesti olnud sellel naisel kogemusi, et siinsed pole kuulnud riigist nimega Nepaal?

Egas muud. Sedapsi-uudistest veel nii palju, et ma olen täitsa ära keeranud. Kella 4-5 kandis hommikul läheb uni ära. Siis üritan tunnikese und enda peale manada ja siis annan alla, tõusen ülesse. Kooliasju on nii palju teha, et üritan siis neil varastel hommikutundidel kooliasjade osas asjalik olla. Umbes 9-10 vahel hommikul tuleb meeletu uni ja siis magaks lõunani. Pagan, kuidas ma normaalsesse rütmi tagasi saaks? Ei, see ei aita kui ma lõunaune ära jätan.
Ja üleüldsegi, kui ma ükskord Nepaali lähen, siis uurin buda munkadelt, et kuidas saaks vaid 5-tunnise magamisreziimi peale end lülitada? Tegelikult ma muidugi tean, et see on puhtalt harjumuseasi. Keskkooli ajal sai 5 tunniga kenasti hakkama.

Kellele kuuluvad rinnad?

Kõigepealt minu kolmapäevane emotsioon. Nimelt käisin selle imetamise-uuringuga seoses Harlemi Haiglas. See on siis ka selline avalik, riiklik haigla, mis mõeldud vaesemale elanikkonnale. Kui olime sealsetele arstidele uurimuseplaani ära tutvustanud, tehti meile ekskursioon sünnitusosakonnas. Meid viidi ka enneaegsete beebide intensiivravi osakonda ja ma nägin seal ühte tibaitillukest, 26.nädalal sündinud tüdrukut. Ma ei oskagi kohe kirjeldada, see oli kurb ja samas ka rõõmus kogemus. Mul on ju 25.nädalat rasedust ehk siis see väike Rose on enamvähem sama suur, kui meite kõhuelanik. See oli ikka nii uskumatu, selline poolekilone väike inimene. Ema istus kogu aeg kõrval, loomulikult oli ta mures. Ja mul tekkis tahtmine teda kallistada, aga siis ma oleksin töinama ka pistnud. Õnneks olid arstid kõik väga optimistlikud ja ütlesid, et selle pisikese neiu puhul tundub et tal on nii suur tahtejõud, et ta jääb ellu. Tõesti, ta oli väga aktiivne. Üldsegi pidi selle asjaga nii olema, et enneaegselt sündinud tüdrukud on tugevamad, elu- ja tahtejõulisemad, mistõttu on ellujäämisvõimalus neil suurem. Ja teate, tagantjärgi mõeldes oli see ikka helge kogemus, sest sellest emast ja tütrest õhkus sellist ürgset jõudu, et nad saavad koos kõigega siin elus hakkama. Saadan Rose'le palju jõudu!

Seoses selle rinnapiima uuringuga olen pidanud tegema taustuuringut erirahvuste kultuurilistest uskumustest seoses rinnapiima ja imetamisega. Kogu see värk on väga huvitav ja kohati tundub uskumatu. Samas on ju meie enda rahvauskumused meditsiini koha pealt mul nii sees ja tunduvad loogilised, mistõttu ei maksa mul ka teiste rahvuste veendumuste peale pead vangutada. Konkreetsemalt asjast. Näiteks ladina-ameerikast pärit naised usuvad, et kui koged suurt raevu või viha, on tegu haigusega mil nimeks coraje või susto. Ja need raevuhaigused teevad sul piima pahaks. Ehk siis võõruta oma laps imetamisest, sest su piim ei kõlba kuhugi pärast vihahoogu. Samuti usub sellekandi rahvas, et imetada tohib ainult kaetud õlgadega, sest muidu päike kuivatab su piima ära.
Korealaste puhul kuulub laps rohkem lapse isa perekonnale, mistõttu on ämmal väga suur sõnaõigus lapselapse kasvatamise puhul. Esimesed kolm nädalat ei tohi ema eriti voodist tõusta, peab hoopis higistama tekikuhilate all, et paha veri (lochia) endast välja saada. Ja korealased arvavad, et vetikasupi (miyuk guk) ja ka riisi söömine aitab kaasa piima tekkele. Muud eriti naine pärast sünnitamist süüa ei tohi.
Aafrika juurtega naised usuvad, et on olemas sedatüüpi beebisid nagu ahned-tited (greedy-baby) ja sellist last ei suuda keegi ära imetada, mistõttu on varajane võõrutamine aktsepteeritud.
Need on ainult mõningad nende rahvuste uskumused selle teemaga seotult.

Minu meelest meil Eestis imetamisega seotult mingeid uskumusi pole, muud kui et see on ülioluline. Või on mõnd rahvapärimust?
Vabandan meessoost lugejate ees, kui selline teema veider tundub! Muide, siin on pahatihti nii, et kui mees ikka leiab et tema naise rinnad kuuluvad talle ja ta neid lapse söötmise nimel jagada ei taha, siis lapse ema ka ei imeta. Laste isadel on selle koha pealt väga suur sõnaõigus. Ma pole küll Eestis uurimust teinud (ja ma ei tea, et keegi teine oleks), aga minu meelest eesti isad on selle koha pealt väga mõistvad, toetavad ja ma pole küll kuulnud juhust, kus lapse isa oma lapsega ema rindade pärast rivaalitsema hakkab. Või on meie emad rohkem lapsevajadustele orienteeritud?

Aitab rindadest. Nagu ma enne ütlesin, siis teiste rahvuste meditsiinilised uskumused võivad tunduda küll totrad, aga samas usun ma ise ju siiralt viinasokkide ja -kompresside toimesse. Samuti olen ma ju küüslaugu usku. Seoses viinasokkidega, olen hakanud siin viimasel ajal küsima Ida-Euroopa päritolu inimestelt, et kas nemad ka sellist meetodit palaviku alandamiseks kasutavad. Ei kasuta! Üks rumeenlanna (olgu, olgu Rumeenia pole päris ida-euroopa) ütles, et nemad teevad kartulisokke. Pistavad kartuliviilud talla alla ja see võtab palaviku ära. Venelanna ütles, et nemad teevad õunaäädika sokke.
Nii et sokid on olulised. See venelanna oli üldse tore. Kurtsin talle, et mul on viimasel ajal migreenihood, mispeale soovitas ta teha neidsamu õunaäädika sokke ja hoida 10minutit peopesasid (nagu palvetaks) koos. Ja loomulikult aitab ka "citromon"! Vot tak!

Vabatahtlik rase-rattur

Kui me 2006 suvel siia kolisime, siis meie sõber Toomas ütles lause mis mul kuidagi teadvusesse tallendus. Nimelt siis mujale riiki kolides läheb tavaliselt nii, et esimesel aastal igatsed koju, teisel kohaned ja kolmandal naudid olemist. Kuigi ma arvan, et me kohanesime juba esimese siinoleku aasta lõpuks ja nautisime omamoodi New Yorki algusest peale, siis nüüd sel kolmandal aastal naudid seda et kõik on paigas. No näiteks tead millisest kohvipoest saab head kohvi, millal ja kus on turg, kus on head söögikohad (kuigi see avastamine siin linnas ei lõpe iial), kelle poole pöörduda kui on küsimus mõne ameerika eripära kohta, jne. Ja nagu Murphy seadus, on nüüd viimasel aastal minu ellu ka sellist rakendust tulnud, mida ma väga naudin. Nimelt on mul nüüd 2 vabatahtlikku tööd, mis on väga huvitavad. Esiteks siis olen ühe uurimuse juures konsultandiks ja teiseks õpetan siinses Eesti Koolis kodulugu.
See uurimus on vaesema elanikkonna naiste imetamis-harjumustest ja veidike ka eksperiment, kas elektrilise pumba
olemasolul nad imetavad kauem ja kas nende laste tervis on ka esimesel aastal parem. Ma tean, et eesti inimesele tundub selline uurimus suht arusaamatu. Aga siinne vaesem seltskond läheb tööle/kooli tavaliselt 2 nädalat pärast sünnitamist või siis heal juhul 3 kuu pärast, mistõttu nad üldiselt ei mõtlegi imetamise peale. Meil Eestis on minu meelest kuidagi rinnapiimaga juba sisse söödetud see rinnapiima olulisus, aga siin on väga palju erinevaid kultuure koos ja paljudel on imetamise suhtes (meie jaoks) omapärased rahvapärimused. No igatahes on kogu see lugu väga huvitav. Küsitlus saab olema ka neljas erinevas keeles - inglise, hindi, korea ja hispaania. Ja teistpidi on huvitav kogu see uurimuse värk ka seepärast, et näha kuidas Ameerikas selliste asjade ajamine käib. Uurimusplaan peab läbi käima väga paljudest instantsidest ja näiteks ka mina pidin enne 3 treeningut läbi tegema, et kinnitada oma kompetentsi siinsete reeglite teadmises.
Seda tahtsin ka öelda, et Eestis pole vabatahtliku töö tegemine sugugi sama tähendusega. Siin on see viis paljudele noortele või siis ka immigrantidele karjääri alustamiseks ja CV ülesehitamiseks. Minuga koos teeb vabatahtlikku tööd selle uuringu juures ka üks Dominikaani Vabariigist pärit meditsiinitudeng. Ta on 32-aastane, lõpetas siin lastearstina ja nüüd peab tegema veel ühe eksami, et paberid kätte saada. Tema teeb seda uurimust ka väga hingega, kuigi eks mõnes mõttes on see tal viis saada oma CVsse uurimuskogemus ja samuti mitmeid häid soovitajaid.
Nagu öeldud, teine vabatahtlik töö on mul siis Eesti Koolis. Minu meelest on see ikka väga äge, et meiesugusel väikesel rahval on oma kool. Mis siis, et kool käib vaid 2 korda kuus laupäeviti, aga ikkagi. Ma üritan nii siis oma panust eestlusele anda ja samas ehk suudan ma neis lastes (kellest mitmed pole Eestis käinudki) tekitada uhkust oma juurte üle.

Nädal 22
Ma ikka pean veidi kirjutama ka "õnnistatud olemise" teemal.
Õeke Sandra ütles mulle suvel (kui ta suure kõhuga ringi tatsas), et rasedana kuulub su keha justkui ühiskonnale. Inimesed võtavad rohkem õigusi kommenteerida, katsuda, jne. Ja eriti siin linnas ma tunnen, et tal on õigus. Tegelikult filosoofilises mõttes on see vist ka õigustatud. Kui nii võtta, me ei sünnita lapsi ju endale vaid maailmale või no täpsemalt me ei oma lapsi, samas vanemad ikkagi ise vastutavad oma laste eest. Igatahes, mina saan siin linnas muudkui kuulda kommentaare, et kuidas üks rase naine ikkagi rattaga sõidab. Ma ei saa aru, miks see nii palju kõmu tekitab? Inimesed on harjunud ratast spordivahendina defineerima. Aga ma arvan, et algselt oli ju ratas lihtsalt vahend liikumise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks. Minu jaoks on ta ka transpordivahend, millega saan kiiremalt, mugavamalt liikuda ja samas saan sellega ka asju ja Tobiast kanda. Ma ütlen ausalt, et väsin käies ikka rohkem ja kiiremini, kui seda rattaga sõites.
Olgu, olgu hirmutav võib olla New Yorgi liikluses liiklemine, aga ma üldiselt sõidan peamisel kõnniteedel ja olen väga ettevaatlik. Ma tahaks kuni lumetulekuni ikka rattaga ringi paarutada, aga tundub et sotsiaalne surve ei luba. Arst ütles, et põhimõtteliselt võin ma sõita küll, kui mul tasakaaluga probleeme pole. No ega see laps ikka nii palju ka ei paaruta mu sees, et mul tasakaal paigast läheks. :)
Üks asi on siiski positiivne selle suure kõhu juures. Nimelt eile pakuti mulle metroos ka istet.

Soe New York
Üks päev turult koju sõites (ikka rattaga), mõtlesin selle linna võlu peale. Enamus inimesi on siin ikkagi väga sõbralikud ja seda mitte selles cheesy-ameerika mõttes. Ja siis jõudiski mulle kohale, et New York võtab kõik inimesed soojalt vastu, sest see ongi erirahvuste maandumispaik. Põliseid nevjorklasi kohtab siin harva ja kui kohtab, siis pole nemad ka kuidagi kurjad või ennast täis, seetõttu et nemad olid siin enne. Nevjork võtab esimesest päevast alates sind oma tugevasse haardesse ja edasi on juba su enda teha, kuidas ja kas sa tahad kohaneda.
Täna oli mul selline juhus, et sõitsin rattaga 14tänava ja 3 avenüü nurgal asuvasse Trader Joe'sse. See on üks tore toidupood, mis pole väga kallis, aga samas müüakse seal suuremas jaos ikka puhast (mahe-) kraami. Müüjad on seal väga sõbralikud ja taustamuusika väga mõnus (kusjuures tavaliselt ümisevad müüjad laule kaasa). Igatahes ei leidnud ma oma rattale parkimiskohta. Kõik lähimad ratta parkimiskohad olid võetud. Tuterdasin seal ringi ja proovisin ikka igatmoodi oma ratast paigutada, kui üks sõbralik noormees (ilmselt NYU üliõpilane) ütles, et sa võid oma ratta minu ratta külge panna, ma olen siin õhtuni. Tema ratas oli sinna kenasti pargitud, lukustatud ja mina usaldasin jällegi oma kõhutunnet ja paningi oma raudhobu tema ratta külge. Poodi astudes mõtlesin küll, et teoreetiliselt võiks ta ju nüüd oma ratta lukust lahti võtta ja suure tahtmise juures koos minu velosipeediga plehku panna. Aga sisetunne oli õige ja poest tulles oli ratas alles.
Hiljem alles mõtlesin, et oleksin võinud talle ühe shokolaadi tänutäheks ratta külge riputada... aga head ideed tulevad ikka liiga hilja.

Sümfoonia Lincoln Centeris ja "the" Kõht vol.2

Neljapäeval õnnestus meil tänu Mari-Liisile käia Lincoln Center'is sümfooniaorkestri kontserdil. Esitati Mahleri "Adagio sümfooniast Nr. 10", Lorin Maazeli "Obbligato, Op11", Pierre Boulez "Une dentelle s'abolit" ja Bernsteini "The Age of Anxiety, sümfoonia nr 2". Muljeid on palju, mistõttu ma ei teagi millest alustada. Alustan vast Lorin Maazelist, kes oli selle õhtu peaosaline igas mõttes. Härra Maazel on nii dirigent kui ka helilooja ja tol õhtul sai kuulda/näha tema mõlemat palet. Ma ütleks, et uskumatu vanamees! Vaatasin kavalehelt, et ta on 1930 sündinud, mis teeb ta vanuseks 78. No kui ma ka 78-aastaselt nii nõtke sammuga ja nii vormis oleks (nii vaimselt kui füüsiliselt), siis oleks elus hästi läinud. Ja tema enese helilooming meeldis mulle samuti väga. Alguses kostus see küll veidi sarnasena mõne filmi soundtrackile, aga samas julgen oma matslikkust tunnistada ja arvata, et Maailm ongi vist selliseks läinud, et kuuleme sümfoonia-orkestri muusikat kõige enam filmide taustal. Seetõttu ilma filmita suursugust muusikat kuuldes hakkab paratamatult endal film silme ees jooksma. Eiei, me ei jäänud magama! Tegelikult oli kava peal Maazel kenasti välja toonud oma abikaasa sõnad: "kuulata kellegi muusikaloomingut on peaaegu sama mis kuulda raadiost ettekannet selle inimese isiklikust päevikust". Ma ei oska hästi tõlkida, aga no ühesõnaga igasugune looming on siiski nii isiklik, et selle inimese kohta on võimalik väga palju teada saada. Maazeli muusikat kuulates tuli mul silme ette ürgne mets. Selge oli, et Maazel on saanud väga palju inspiratsiooni loodusest. Ma viiks ta hea meelega rappa või sohu, et ta ka sookurgi kuuleks. Pole ägedamat linnuhäält kui sookurgede igavikuline karje. See võtab küll jalad alati nõrgaks.

Mahleri teos tuli esitlusele kõige alguses ja ma ei tea jällegi kas ma polnud veel õigel lainel või oleks ma enne pidanud lugema kavalehelt, kui valusal perioodil Mahler selle teose kirjutanud oli... aga see teos väga suurt muljet ei avaldanud. Samas mulle meeletult meeldib Mahleri sümfoonia nr 5. Adagietto. See on lihtsalt nii paganama ilus teos, mistõttu ma pean Mahlerist igal juhul väga lugu.

Ahjah. Kõhuelanikule avaldas kontsert väga muljet ja kohati ta suisa segas mind oma mürgeldamisega. Kõht muudkui pendeldas East ja West village'i suunas ja Priit sai ka oma tou kirja.

Pierre Boulez teos oli meie jaoks vist veidi liialt eklektiline. Või no ilmselt me lihtsalt ei oska sellist muusikat mõista.
See eest viimane, Leonard Bernsteini helilooming oli väga vinge. Tegu oli väga mitmekülgse kuid siiski tervikliku muusikaga. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka selle esitluse soolopianisti, Joyce Yang'i. See noor, õbluke neiu mängis minu meelest kogu 35-minutit kestva mitme-osalise teose peast. Sina jeerum! Ja omaette vaatepilt oli see, kuidas ta sellesse muusikasse sisse läks. Seda on raske kirjeldada, aga ta oli nii hingega kui mõnes mõttes ka kehaga selles muusikas. Geenius või ma nimetaks ta Joyce Yangi asemel Yin Yangiks.

Mul said nüüd sõnad otsa, kuigi muljeid on veel palju. Igatahes veelkord aitäh Mari-Liisile!


Nädal 21.

Niinii. Minu kõhus on Superbaby nagu Tobi ütleb. Kostub nagu TV-shopi müügi-artikkel või siis Sarah Palin'i "I'm a Hockey mom". Ma ausõna luban, et sellest blogist ei saa "Pirjo raseduskalender", aga veidike pean siiski kribama nädalatagusest kogemusest. Ma ei pea end üldiselt väga või siis klassikaliselt emotsionaalseks inimeseks ja ma pole iial üheski ultrahelis pisarat poetanud, sest see on lihtsalt protseduur. Aga nädal tagasi tehti 4D ultraheli ja see oli ikka päris UFO kogemus, mis pani mitmeks päevaks naeratuse näole. Eelnevalt nagu olen aimanud seal ultrahelis, et millise beebi kehaosaga tegu võiks olla, aga seekord oli pilt väga selge. Nagu lihtsalt vaatasid sellele väiksele tegelasele otsa ja nägid ta nöbinina ja seda kuidas ta oma jalgade-kätega muudkui prõmmib. Tehnika-imed teevad emotsionaalseks ma ütlen.

Mõtlesin ka sellele, et lapseootel noorpaarid on tavaliselt ehmunud ja veidi pettunud, et need ultraheli-uuringuid tegevad inimesed pole üldse emotsionaalsed uuringut tehes. Samas kui ikka mõelda, et nad teevad päevas ma-ei-tea kui mitu uuringut, siis nende jaoks pole seal midagi üllatavat, isiklikku ega uut ja nad lihtsalt teevad oma tööd. Meil oli ka selline monotoonse häälega hindu-mees, kelle ma oma peas ristisin Abuks. Oma toreda aktsendiga luges ta ette kehaosasid mis ekraanil näha ja lõpuks küsis Priidult, kas ta telefon pilti teeb? See küsimus tuli küll veidi ootamatult, aga eesmärk oli siis selles et Priit saaks oma telefoni sisse pildi kõhuelanikust.
Panen nüüd lukku rasedusnädal nr 21 uudised.

Alasti isa ja "the" kõht

Mnjah, tundub et saame oma lastelastele rääkida suurest majanduslangusest ja kes teab võib olla ka suurest depressiooniajastust. Loodetavasti sellest viimasest küll pääseme. Igatahes järsku on see kõik tulnud küll, kuidagi see (Eesti) edukuse eufooria pole veel saanud ülegi minna.
Aga tegelikult ma ei tahtnud sellest kirjutada. Kirjutan parem kuidas meil läheb ja mis uudist (see'p selle blogi algne eesmärk ju ongi).

Tobias on endiselt Superman. Mõni päev ta siiski oma punast keepi selga ei pane, sest oma sõnul vajab ta ka puhkust pidevast kangelaslikust päästjarollist. Iga päev kui lasteaeda läheme, küsivad õpetajad Tobilt, kas ta täna on Superman või mitte. Üldjuhul ta seda mudiugi on.
Samuti pole kuhugi kadunud tema fantaasia-isa. Paar korda on Tobias öelnud, et ta isa koopa juures käivad kõik paljalt ringi. Need "kõik" nudistid on tema isa, ema, vanaema ja 3 titat (kelle isa just sai). Täna läksime ülekäigurajalt üle ja bussijuht oli kahe vahel, kas peatuda või mitte. Lõpuks ikka peatus. Siinkohal olgu öeldud, et mul on üks veider kiiks. Mõnes mõttes on see Tobiase Supermani kiiksuga sarnane. Ühesõnaga mulle meeldib pilguga autosid peatada (seda muidugi ainult ülekäiguraja ääres). See lihtsalt teeb veidike nalja, sest ma teen hirmus kurja näo (eriti kui ma lapsega üle tee lähen) ja panen autojuhte tundma, et kui nad nüüd ei peatu, siis nad on küll kurjategijad. Enamus juhtudel pilk toimib. No ja täna hommikul kui olime üle tee läinud, siis Tobias küsis "kas bussijuht ei tahtnud peatuda?". Vastasin, et ei tahtnud, aga ma tegin kurja nägu ja ta peatus. Tobias rääkis siis seepeale kohe loo, kuidas tema isa (ikka see fantaasia koopa-elanik) läks ka üle tee ja näitas bussijuhile keelt kui see peatuda ei tahtnud. Tobias oli siis teda kohe õpetanud, et keelt pole viisakas näidata. Lõpuks jõudsimegi Tobiga järeldusele, et ta isa on ikka alles paras koopaelanik, kes ei oska korralikult käituda.

Minuga on lood sedapsi, nagu enamus lähedasi ja sõpru juba teab. Ega seda õnnistatud olekut pole kuidagi olnud võimalik varjata. Kui olime Tobiasele uudised ära rääkinud ja läksime mõni päev hiljem külla Kristi ja Nate'i juurde, palus Tobias kõigi tähelepanu ja ütles "hey guys listen, my mommy has a baby in her stomach". Samuti sai kogu lasteaed uudiseid kuulda ning Tobias joonistas ultraheli pildi (imitatsiooni) kriidiga mänguväljakule. Tegelikult ei maksa siin midagi Tobiase peale uudise-levitamist ajada. Asi on lihtsalt selles, et juba teise kuu alguses oli suht kenasti arusaadav et ma pole selles kehas üksi. Mul lihtsalt on selline kõht. Üks päev läksin siin meie kohalikku poodi ja üks poes töötav laianaeratusega noormees teretas nii mind kui ka mu kõhtu. :)
Paljud mitmelapse emad lohutavad mind ja ütlevad, et teise lapsega tulebki kõht kiiremini ette. Samas oli ikkagi naljakas lugeda mõned nädalad tagasi raseduskalendrist järgmist lauset: "Kui rasedus veel välja ei paista, ära muretse, see on individuaalne." No tõepoolest, selle koha pealt ma küll ei muretse isegi mitte rasedana.

Üle-eile käisime oma külalistega õhtul peol. Klubi uksel vaatas turvanaine mind hämmeldunult ja küsis "are you pregnant?". Ma ütlesin, et olen jah ja kas sellega seoses on probleem? Tädi oli nii hämmeldunud, et läks teise turvamehe käest küsima, kas sellise kõhuga inimese võib klubisse lasta? Mnjah, kas inimestel on arvamus, et kui rasedaks jääd, siis sa pöördud oma endisest elust ära, lõpetad endale meelepärase muusika kuulamise ja asendad kogu oma muusikavaramu lastelauludega? Ma loomulikult ei tarbi alkohoolseid jooke ega breigi tantsupõrandal, aga seoses lapsevanema staatusega ei pea ma loobuma muusikast ja tantsimisest. Aitab nüüd mu rasedate diskrimineerimiskõnest!

Ega ma tegelikult ei tahtnud kirjutada oma õnnistatud olekust. Vägev oleks olnud, kui ma üldse sellest ei kirjuta ja siis kunagi veebruaris kirjutaksin postituses nii muuseas, et käisin haiglas ja sain lapse. Samas nii kui nii enamus teavad ja teiseks eks see Ameerikas sedapsi olemine ja sünnitamine on ka omaette kogemus, mida oleks hea üles märkida.