Kuumad käkid külmas öös

... kunagi 90ndate alguses oli sellise pealkirjaga naljaraamat, mis sai meie hoovi tüdrukute ja poistega pühaks naljaraamatuks. No seal olid nii naljakad lood, kuidas Imbi Kartul Kronštein ja Tambet Perseus Sõnajalg prügikonteinereid kantisid. Tegelikult ma ei tahtnud sellest raamatust kirjutada, sest siis te arvate et mu humooronisoon on siiani 10-aastase tasemel (kuigi ega ta palju vist muutunud pole). Tahtsin hoopis kirjutada väikestest rõõmudest, mis mingil hetkel tunduvad suurimad rõõmud ja siis tuligi selline pealkiri pähe.

Ma olen viimase kuu jooksul tundnud ikka mitu korda sellistest asjadest rõõmu, mida tavaliselt ei pane tähelegi. Esiteks, pärast Villemi ilmaletulekut sain aru, kui raske see kõht mul ikka oli ja kui kerge on ilma kõhuta (sellise kõhuta) olek. See oli omaette kogemus, sest kui tihti me ikka suudame tunnetada kui raske on meie kõht või nina või juuksed?

Siis sain tunda ka mõnu, mis võiks tekkida kõrbes. Nimelt kui olime Villemi kätte saanud, siis paar tundi pärast seda toodi mulle topsik jääkuubikutega ja öeldi, et võin neid nüüd süüa. Selleks hetkeks olin olnud peaaegu 12 tundi "kuival", vedelikku tarbimata ja selline joomata olek oli päris suur katsumus kõige muu kõrval. Kui ei tohi vett juua, siis tuleb ju eriti suur vee isu. Igatahes olid tol hetkel need jääkuubikud nagu maast leitud kuld või ma ei teagi mis võrdlust tuua.

Kolmas mõnu. Laupäeval sain tunda oma kallimat, milleta olin pidanud oktoobrist saati hakkama saama. Loomulikult räägin ma oma ustavast jalgrattast. Tühja sellest, et laupäeval oli suht külm... ikkagi oli nauding suur oma tubli rattaga üks poeskäik ette võtta ja inimeste vahel väikest viisi slaalomit sõita.

Muidu on aga elu veelgi kiiremaks läinud. Villem on nüüd juba ühekuune - eksole täitsa arusaamatu kuidas see aeg niiviisi tormab! Magab ta endiselt palju ja endiselt eelistab ta öösel mööda tube ringi hulkumist (seda siis muidugi koos minu või Priiduga). Nii et uni saadab meid Priiduga pidevalt. Samas mõtlen, et võib olla siis magasingi raseduse ajal ette ja nüüd on mul suurepärane võimalus kohaneda vähem magamisega. Päeval, kui Villem magab, siis torman oma koolitööde juurde ja üritan asjalik olla. Ega ma ei kurda, sest ausalt öeldes on see kooliasjadega tegelemine laste kõrvalt väga värskendav. Väike adrenaliin tekib kui olen jällegi mõne koolitööga maha saanud ja tunnen, et võib olla olen grammi võrra targemaks ka saanud. Petlik maailm, ma ütlen.