Viimase aja retked

Pole jõudnud ammu kirjutada, kuigi kirjutamisainest iseenesest ju oleks.
Pea 2 nädalat tagasi käisime Lake Placidis jällegi suusatamas, eelmisel nädalavahetusel käisime matkamas jne. Tundub, et sel kuul saabki kirjutamissagedus väga väike olema, mul on üks asi vaja lõpuni viia. Ja kui see tehtud, siis võiksin ma teoreetiliselt olla palju targem ja ehk siis oleks jutt ka asjalikum. Nii et seekord panen siia lihtsalt pilte viimase aja tegemistest ja ütlen veel nii palju, et kuigi kahe lapsega on muidugi pakkimist ja veidike ka mässamist rohkem, siis tegelikult pole hullu midagi. Villemiga annab juba täitsa kenasti matkata - kõhukotus Priidu südame tuksumist kuulata on ju mõnus.
Kahjuks suusareisil murdmaad sõita ei saanud, sest lumi oli otsa saanud, aga looduses olek ja oma ninaga kevadetuleku tundmine, on nii kui nii suur luksus. Panen siia mõningad pildid nii suusareisust kui ka eelmise nädalavahetuse matkamisest. Käisime matkamas Camusetti rahvuspargis Long Islandil. Täitsa toreded matkarajad on ja Männakalt on sinna ca tunnine teekond autoga.

Võidumehed Lake Placidis. Priit ja Villem II koht, Martin ja Tobias I koht



Tedretähne päikeselt kerjamas



Värske õhk tegi kõhud tühjaks



Varakevadine matk:

Metsnartsissid



Taimar, Priit ja Villem päikese käes mõnulemas


Kiik

Halloween

Reedel oli Halloween. Naljakas - esimesel aastal ei tähistanud me seda kuidagi ja vaikselt mõtlesin, et on alles totter traditsioon, jällegi üks kapitalistliku riigi viis mingite tähtpäevade läbi raha teenida (kostüümid ja kommid maksavad ju kenasti). Eelmisel aastal oli Tobiase lasteaed oma töö teinud ja Tobi ootas koos teiste lastega mingit tema jaoks tundmatut Halloweeni. Sel aastal teadis ta juba hästi mida oodata. Juba kuu aega enne sai laste seas peamiseks küsimuseks ja vestlusteemaks kes keda sel pühal kehastab. Tobias oma kostüümi üle väga pead murdma ei pidanud - ainus ja loomulik variant oli olla Superman. Priit pidi olema prints ja mina printsess. Printsi ja Printsessi kostüümi me siiski ei hankinud, sest olgem ausad rasedaid printsesse me ajaloost väga ei tea ja samuti ei leidu kõhukatele kostüüme.
Tobias oli sel aastal juba ikka nädalaid nii ärevil kogu sellest Halloweeni asjast, et kaunistasime isegi kodu selleks pühaks ära. Tegime hirmsa kõrvitsalaterna, tõmbasime akende ette ämblikuvõrgu-imitatsioonid ja Priit vorpis nahkhiiri teha. Tobi oli rahul ja mina ei ole enam ka nii üleolev selle püha puhul. Meil Eestis on ju mardi- ja kadripäev ja ma tahaks väga loota, et see traditsioon ei kaoks. Ise-enesest on ju lõbus, kui korra aastas on justkui üleriigiline maskeraad. Ilmselt ma Halloweeni Eestis iial tähistama ei hakka, aga kui siinkandis satun olema, siis miksmitte. Kahjuks läks sel aastal veel nii, et ma olin suht haige ja seepärast ei saanud me hiljem ka Heleri ja Mari-Liisi peole minna.

Muide, mulle näib et selle aasta trendiks Halloweeni ajal oli olla Sarah Palin.
Rohkem ma ei lobise, panen hoopis mõned pildid. Homme on valimised. Kui aus olla, siis ma olen veidi närvis ka, kuigi teisalt olen ma kogu sellest presidendi kampaania-asjast suht väsinud ja ootan, et ometi saaks see lõputute ilukõnede ja teise-kandidaadi-mustamise aeg läbi.

Täiuslik pühapäev

Kohe üldse pole enam aega kribamiseks.
Siiski kirjutan siia väikese reportaaži pühapäevasest matkast. Suuremas osas rääkigu fotod enda eest! Täpselt nii värviline ja kauni valgusega päev oli igas mõttes.

Reportaaž alga!

Matka initsiaator: Gerti
Osalejad: Gerti, Paolo, Mari-Liis, Tim, Taimar, Tobias, Priit ja Pirjo
Matkarada: Harriman Park, African Loop
Matka pikkus (lõppkokkuvõttes): ca 6 miili (ehk ligikaudu 11 km)

Niisiis, pühapäeva hommikul kella üheksa kandis panid 2 ekipaaži eri Manhattani osades autodele hääled sisse ja põrutasid Upstate New Yorgi suunas. Veidike seiklemist ja kahe tunni pärast olime Harriman pargis, matkaraja African Loop läheduses. Kuna tee mida mööda arvasime matkarajani pääsevat oli kinni, parkisime oma masinad ca kilomeetri kaugusele sihtpunktist. Olgu öeldud, et ilm matkamiseks oli ülimõnus - selge ja ligi 20 kraadi. Kuigi me veidi kirusime ka, et matkaraja alguspunkti jõudmise ajaks oli nahk juba märg, siis samas tänu teetöödele oli sel matkarajal ilmselt palju vähem inimesi kui tavaliselt.
Matka eesmärk oli näha ka sügiskuues metsa ja see õnnestus täielikult. Siinsetes metsades on väga palju puid, mille lehed lähevad üleni punaseks - mõni puu on kohe neoonpunane ja tundub omamoodi tehis/ebaloomulik.





Siinne maa pole lauge, mistõttu tuli meil matkarajal ette nii mägironimist, pinnasteel käimist, rägastikus rapsimist kui ka järve ääres pikniku pidamist. Taimar käis isegi ujumas. Tegelikult nii mõnigi meist oleks tahtnud veel sinna järve ujuma minna, aga ujumisriideid polnud kaasas ja ameeriklasi ei maksa vist nudismiga hirmutada.





Nagu eespool mainitud, läbisime lõppkokkuvõttes ca 11 km. Ei taha küll oma last hirmsasti siin kiita, aga Tobias kõndis suurema osa maast ise ja hämmastav oli, et ta mitte ainult ei matkanud tublisti, vaid oli ka raadio eest. Kogu seltskond sai kuulda kõike Superherode kohta ja eks Tobiase jaoks polnud need üldse seal tavalised mäed ja metsad. Mõnes kohas elasid ikka draakonid, teises koopas Haisuloom, jne, jne. Vahepeal mängis Tobias mängult suupilli ja tegi linnuhääli. Lõpuks kui teekond oli kenasti läbitud ja autosse istusime, jäi Tobias koheselt magama. Kui ta õhtul kodus veel veidikeseks ärkas, olid tal jalad nii kanged, et ta vaeseke müttas ringi nagu noor pensionär. Mina kartsin, et mul saavad ka jalad väga kanged olema, sest lisaks oma kerele, oli mul ju ka kõhuelanik kanda... aga õnneks polnud hullu. Taimar arvas, et kõigil õrnema soo matkajatel valutavad õhtuks lõualuud suurest plätramisest, aga ei miskit (vähemalt mul mitte). Lobapidamatus on ravimatu vist (nagu siingi näha).
Nüüd ma lõpetan. Lõpuks panen siia ühe pildi, mis pole küll matkalt, aga millest on näha meite noormehe superkangelaste vaimustus. Pagan seda teab, on ta siis Superman, Batman, Spiderman või Fireman?!

27.mai

Pühapäev oli tore päev. Priit sai aasta vanemaks ja ühtlasi täitus aasta ühest koerustükist, millest meie lähedased ka 27.mail 2006 teada said. :)

Mis ma siis selle aasta kohta öelda oskan. Turk tasub olla, sest nagu järgmiselt pildilt näha, on meil isegi oma vein.:) Kommist olen varem ka kirjutanud.



...elu on täis üllatusi...


...ja seiklusi...


...aga vahel tuleb suur uni.

Unenägu

Kolmapäevast eilse õhtuni kestis üks kaunis, kuid veidi ka kurb unenägu. See algas nii:


Ja läks edasi niiviisi:


Vaikust ja linnulaulu sai kuulatud, palju mõtiskletud ja lurinal seda emotsiooni sisse imetud. Oi kui hea on lehti riisuda, veidi lõket teha, maja ees pingil istuda ja lihtsalt olla.

Miks see unenägu veidi kurblik oli? Seepärast, et pool minust oli New Yorgis - Priit ja Tobias ei saanud kõike seda nautida, ja olid veidi süümekad, et minul see võimalus oli.

Kui ma veidi raha kogun, siis ostan endale digitaalse diktofoni. Tavalise diktofoniga, mis on küll juba pikka aega mu sõber/kaaslane olnud, ei ole kvaliteet kõige parem. Aga alatihti on soov lindistada kõiksugu hääli ja ka teadmisi - loodushääli, linnahääli, inimeste naermist, palju kogenud-näinud inimeste lugusid, Tobiase laulmist ja mängimist, lennujaama vetsuhääli jne. Ühesõnaga, kui mul oleks see vidin kaasas olnud, oleks nüüd siia ka ühe kevadhäälte jupi pannud. Aga hoopis panen veel ühe pildi.



Seda tahtsin ka öelda, et enesele üllatuseks, ei tundnud ma selles "unenäos" käies kordagi, et pole 7 kuud Eestimaa pinnal olnud. Kõik tundus igapäevane ja kodune, selle kõige paremas mõttes. Või no Eestit olen ma kogu aeg oma koduks pidanud, aga siiski arvasin, et üle pika aja jälle kodukohta külastades, ahnitsed kõike enda sisse ja oled veidike pealtvaataja rollis. Aga ei mõhkugi - täitsa nagu vanasti!

Seda ka, et sõbrad ja sugulased, ärge palun pahandage, et ma salaja Eestisse hiilisin! Tean, et pole kõige ratsionaalsem ja keskkonnasõbralikum kaheks ja pooleks päevaks Eestisse sõita. Aga seekord sisetunne võitis kaine-mõistuse seisuga 3:1.

Uni oli magus!

Kevad

Üks väike kaubanduslik teadaanne - nimelt kevad on käes! Ei ma mõnita midagi teid seal Eestis, kel 25 kraadi pakast praegu. Lihtsalt eile kui läksin poest kingituseks salli ostma, siis vaatas mulle müüja imestunult otsa (justkui ma oleks riietepoest tahtnud juustu osta) ja teatas, et meil on kevad ja sallidest-mütsidest pole haisugi! Nii et häälestagem nüüd oma meeleolu kõigepealt Eesti Vabariigi Aastapäeva lainele ja siis edasi kevadele. Eksole!
Meie häälestame ka. Ja veidi rohkem kui nädalakese ei toimu siin blogis mõhkugi. Ma ütlen, aitab jamast ja jorast! Lähme üritame leida vastuse küsimustele, kas sombreero Priidule sobib ja kas tequilat juuakse tõesti lisaks soolale ja sidrunile väikese ussikesega? Et siis Mehhikosse lähme.
Kui tagasi tuleme, on lootust veidi teistsuguseid fotosid (kui meie elutoa aknast:)) näha ja ehk on loba ka huvitavam.

Et siis hääd iseseisvuspäeva ja peagi algavat vara-vara kevadet!
Selleks puhuks väike fotomeenutus eelmisest kevadest.




lehti tasub riisuda, sest nende alt võib leida kõiksugu kaunitare

aga vahel leiab lehtede pealt selliseid kavalaid röövikuid

Pilte kah

Alatihti saan pahandada, et ma nii vähe pilte siia pistan. Üritan viga parandada, aga pean siiski tunnistama, et kuna see pildi tegemine ei ole veel üldse nii näpus ja vajalikel momentidel pole muidugi kaamerat kaasas, siis seetõttu pole nagu olnud midagi väga eksponeerida.

Eile oli sõbrapäev. Siin on see väga oluline päev. Ausalt öeldes ei häirinud mind siin see jõulueelne möll, aga sõbrapäeva-eelne "madin" kaubanduskeskustes oli meeletult roosa ja punane, nii et hakkas silma ikka küll. Virinale STOP! Aga jah, miks ma eilsest kirjutama hakkasin, siis eile oli siin paras torm ja lumigi tuli maha. Kui tavaliselt on selge ja pilt selline:
















siis eile, oli pilt selline (ja mitte ainult minul):


Mu meelest näeb see välja nagu pilt oleks vee alt mõnest allveelaevast tehtud. Või siis mingi kummituslik laev. Aga tegelt olen ma vist liiga palju Muumitrolle vaadanud.

Nii ja seda ka veel, et Tobiasel on uus vaimustus - kalad. Täpsemalt siis haikalad. Kalapüügiga tegeleb ta nii diivanil istudes, kärus istudes, oma voodivõresse on ta teinud väikese augu ja sealt saab ka enne magamaminekut kala püüda. Siin siis üks pilt, kus Tobi mängib kalapüügimängu koos oma onu, Martiniga:














Praeguseks siis kõik. Aga luban, et mõne nädala pärast panen siia veel pilte.

Kondoomid

Juba on detsember! Uskumatu tuhinaga lendab aeg. Me oleme siin juba 4 kuud nüüdseks olnud. Mõnes mõttes tore, aga teisalt enese koha pealt tunnen, et ma pole selle 4 kuuga küll suurt midagi suutnud ära teha. Kuulun kindlapeale nende inimeste hulka, kelle puhul kehtib ütlus "mida rohkem teed, seda rohkem jõuad". Praegu eriti ei tee ja vähe jõuan. Aga kasutades oma endise bossi (tere Andres!) sõnu, siis "säilitagem paanika".

Niinii, aga miks siis selline pealkiri? Kui tahaksin huvitav olla, siis võiks kirjutada loo, kuidas ma Tobiast õpetasin kondoomidest veepomme tegema ja 10ndalt korruselt alla viskama või siis Priidule istumise alla panema. Aga ei, ma käitun viisakalt ja Tobile veel kondoome sussi sisse ei pane. See pealkiri on hoopis sellest tingitud, et reedel oli AIDSi päev ja selle puhul avati ÜRO peahoones ka väike näitus. Mina pole veel seda väljapanekut käinud vaatamas, aga meie praegused külalised Lilian ja Airi käisid ÜRO peahoonet kaemas ja tegid ka pilti. Liliani lahkel loal jagan vaatepilti ka teiega:

Kleit ÜROs
Originally uploaded by ppirjo.

Astuge aga lähemale ja näete, kui geniaalsest materjalist õhtukleit!


...ja kui turvaline!
Originally uploaded by ppirjo.

Sellest tahtsin ka kirjutada, et neljapäeval nägin siis juhuslikult seda alasti kauboid, kes on vist pika-ajaline NY tänava-moosekant. Seisis teine Times Square'il ristmikul ja laulis kitarri saatel. Aga tal olid trussikud jalas, nii et tema peidetud kannikatele kirjutatud sõnum "Naked cowboy" ei vasta päris tõele. Mõelge aga kui vähesest piisab, et saada maailmakuulsaks - pista kauboimüts pähe, võta riided peaaegu ära, laula "Jiiihhhaaa - I come from Alabama!" laule ja kõik teavad sind. Maailmas on ikka julgete tegude- ja ideedepuudus. Aga jah, selliseid veidi julgemaid ja erinevamaid inimesi siin ikka kohtab. Neljapäeval nägime Central Parkis üht rulluiskudel vanameest, kes uisutas kolme veepudelit pea peal kandes. Ei tea, kas ta tahab rühti hoida? Igatahes see õnnestus tal väga hästi.
Rääkides veel neljapäevasest käigust, siis Tiia ja Paul kutsusid meid Tobiga Central Parki loomaaeda. Väga vahva päev oli ja meie sama-ealised noormehed on tõepoolest nagu kaksikud oma blondide juustega. Tobi jaoks on Paul iidol ja ta teeb kõike järele, mida Paul ees teeb. Rohkem praegu ei jõua kirjutada, aga panen siia ühe pildi tollest päevast.


Paul ja Tobi
Originally uploaded by ppirjo.