Igal ühel oma kilpkonn

Kirjutan vahepeal veidi poistest. Tobias on jätkuvalt meil kangelaste ja militaarvaldkonna sõber. Superkangelased (nagu Superman, Spiderman, Batman) enam teema pole, küll aga teistsugused kõvad mehed. Eestis avaldas talle muljet Kalevipoeg ja vahepeal tuli ka kristlus meie kodusse. Poolteist aastat tagasi oli Tobias vaimustuses Jeesus Kristusest ja Jumalast. Tal oli nii palju küsimusi selle teema kohta, et ostsime siis talle laste Piibli. Samuti lubasin Tobiasele, et lähen temaga ülestõusmispühade aegu maal (Kolga-Jaanis) kirikusse. Kuna oli kevadine aeg ja tol päeval pandi maal ülesse ka batuut, siis kirikusse mineku ajaks ütles Tobias, et sai batuudilt elektrilöögi ja usk läks pealt ära. Mnjah. Hiljem olla see aga tagasi tulnud. Vahepeal vaibus Jumala teema ja asendus rohkem kõiksuguse sõja ajalooga. Aegajalt tuli küsimusi nii II Maailmasõja, Külma sõja, Reaalkooli õpilaste kohta, kes sõtta läksid jne. Eelmisel nädalal tõmbas aga Tobias jällegi raamaturiiulist välja Piibli ja palus, et seda unejutuks loetaks. Kuigi meie kristlased just pole, siis samas olen ikkagi seda meelt, et Piibli tundmine või igasuguse usundi tundmine on hea ja aitab Maailma erinevaid rahvaid paremini mõista. Erinevad usundid on minu meelest justkui eluõpetused ja ilmselt enda elus juhindun nii kristlusest, budismist, taoismist kui ka paganlusest. Aga jah, kuivõrd suhtume oma põngerjatesse ikkagi kui eraldiseisvatesse indiviididesse, kellel on oma huvid, siis ei ole ka Piibli unejutuks lugemise vastu midagi. Muide endal on ka huvitav lugeda, sest see annab aimu kuidas on mingisugused arusaamad ja hoiakud õhtumaades tugevalt kinnistunud. 

Tobias on aga väga kirglik oma teemadega. Ta räägib Villemile ka suure kirega elutarkustest, mida ta Piiblist lugenud on. Seepeale tuli üks õhtu Villem nuttes minu juurde ja ütles, et tema ei taha sinna alla minna, kus on koletised ja põrgutuli. Tema tahab ka paradiisi ehk ülesse. Tobias ilmselt oli talle lastepiiblist näidanud pilte ja rääkinud, et head inimesed saavad tuusiku ülesse. Villem on meil rohkem ratsionaalsem mees ja tema fantaasialennud nii kaugele ei vii.

Kui juba Villemist kirjutada, siis tema tekitab teistmoodi väljakutseid. Arvestades, et olen tegelenud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnaga ja ka oma elu üritame nii elada, et lapsed mõistaks naiste ja meeste võrdseid võimalusi, tuleb Villem aegajalt välja üpris šovinistlike mõttekäikudega. Kevadel, kui mu isa maale traktori ostis, ütles Villem mulle võidukalt „emme, sina ei saa traktoriga sõita, ainult inimesed saavad!“. Ma olin nõutu ja küsisin, et kas ma siis polegi inimene. Villem ütles, et oled küll, aga vaid onud saavad traktoriga sõita. Sarnane mõtteavaldus oli tal ligikaudu kuu aega tagasi. Pidin siin tähtsate prouadega kohtuma minema. Villem aga ei käinud siis veel lasteaias ja kuigi ütlesin prouadele, et mul jääb seekord tulemata, kuna pole lapsehoidjat, paluti mul ikka tulla ja Villem ühes võtta. Lugesin siis enne minekut Villemile sõnad peale, et seal on viisakad ja korralikud prouad ning ta peaks käituma nagu suur ja tubli poiss. Villem vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, kas seal siis inimesi polegi? No mis sa kostad?! Ma ei tea, kus Villemil see mehed=inimesed arvamus tuleb. Ehk tal on lihtsalt semantikaga probleeme.

Rohkem lapsejuttu ei aja. Lisaks eelmisele looma-teemalisele postitusele olgu edastatud veel üks tore uudis. Nimelt eelmisel nädalal tuli üks tuttav meile kotiga, mille sees oli karp, mille sees omakorda oli ilus, suur kilpkonn. Sõbrad, te ju kujutate ette, et ma hüppasin sellele inimesele suurest rõõmust kaela, kuna mul on eriline sümpaatia kilpkonnade vastu! Meie kilpkonn Riina, kes on mul olnud nüüdseks 13 aastat, jäi Eestisse, kuna CITESi konventsiooni kohaselt ei tohi eksootilisi loomi, kellel pole nii-öelda pabereid ühest riigist teise transportida. Üritasin suvel küll mitmeid kordi Keskkonnaministeeriumi ametnikega sel teemal suhelda ja hoolimata sellest, et Riina oli mulle 1999. aastal kingitud ja kinkija ei osanud poest kuidagi mingeid pabereid nõuda,  pidi Riina meid Eestisse ootama jääma. Teadsin ju, et siin on niivõrd hea kliima, et Riina saaks õues elada ja talvituda, aga siiski seekord jäi CITESi konventsioon peale ja pretsedenti meie Riina näol luua ei saanud. Eks ma saan loomakaitsjana sellest aru ka, sest enne oma Riina saamist polnud ma teadlik, et neid loomi meie maale kartulikotis ja illegaalsena tuuakse ja et iga ost toetab sellist „allilma“, loomavaenulikku kaubandust.

See selleks. Karbi sees oleva kilpkonna lugu on selline, et inimese isa, kes kilpkonna meile tõi, nägi linnas suure magistraali ääres väikseid lapsi selle kilbikuga mängimas. Ja kusjuures mäng oli üpris jõhker ja kilpkonna peaaegu loobiti. Tuttava isa siis küsis lastelt, kas nad teavad kust see kilpkonn pärineb ja kuna lapsed ei teadnud, siis võttis ta kilpkonna endaga ühes. Kilpkonna sinna jätmine, oleks võinud kilbikule traagiliselt lõppeda. Ja nüüd elab see tore kilbik meie aias. Poistega oli meil temale ka nimekonkurss. Villem pakkus nimeks Marsa, Tobias aga Hilda. Loosiõnn naeratas nimele Hilda ja nii elutsebki nüüd meil ka Hilda. Siin kliimas elavad kilpkonnad omapead. Nii et ma ei pea muretsema seepärast, et lahkudes Gruusiast, ei saa teda kaasa võtta.

Lõpetuseks, tervitused Riinadele!

Esimesed kolm nädalat

Nonii. Esimesed kolm nädalat ongi möödunud nagu niuhti.
Tobias on käinud nüüdseks kaks nädalat koolis ja näib kooliga rahul olevat. Klassis käib suhteliselt kirju seltskond alates Lõuna-Aafrikast pärit lapsest lõpetades grusiinidega. Inglise keel, mis peale Ameerikat oli väga rooste läinud ja selle rääkimisoskus ka suures osas kadunud, on iga päevaga tagasi tulnud ja jutud saab ta ikka räägitud. Siin siis ka foto Tobist, kes Eestis oleks läinud 2. klassi aga siin läks 3. klassi (kuna koolisüsteem brittidel teistsugune).



Villem. Villem läheb esmaspäevast samasse kooli, kus Tobias käib, kuid lasteaiarühma. Praegu on ta üpris põnevil, et saab juba kooli ja kusjuures Tobiasega samasse kooli, kuid kuna ta ei oska sõnakestki inglise keelt, siis ega see algus lihtne ilmselt pole. Ta on selline kuri tüüp ka, et kui keegi räägib teises keeles kui eesti keel, siis vaatab ta kulm kortsus ja ei püüa kuidagi kommunikeeruda. Tähelepanu saavad meil siin mõlemad poisid palju, sest nad on heledapäised ja sinisilmsed. Villem on täiesti harjunud, et iga päev kui poes piima käime ostmas, teevad talle suur osa poes olevatest müüjatest ja poodlejatest pai. Kusjuures see on ikka huvitav siin, et meesterahvad on eriti heldinud, kui meie poisse näevad. Ärge saage nüüd valesti aru! See heldinud nägu pole midagi sellist, et mul hakkaks alarm kuklas tööle, aga nad pööravad lastele rohkem tähelepanu kui siinsed naisterahvad mu meelest. See on ilmselt mingi kultuuriline värk. Kui ma rohkem sellele fenomenile pihta saan, siis ütlen teile ka. Villu aga võõraste poolt pea paitamisele ei naerata ega ka torise. Ta mängib, et see jätab teda täiesti külmaks ja et ta ei pannud tähele. Ja kui Tobias üritas New Yorgis alguses ikka inglise keeles vähemalt poes „bye!“ hüüda, siis Villem ei ürita midagi. Ta on natuke selline eesti mees (ärgem solvugem eesti mehed, te olete ju võluvad!). Ma ei tea, kas see on mingi teise riiki kolimise värk, aga nagu Tobiasel oli New Yorgis elades kujuteldavas maailmas isa, kes elas Jaapani koopas, siis Villem alustab sageli juttu „Kui ma kunagi Gruusias elasin, siis …“. Ja siis tulevad tema karmid Gruusia lood.



Priidul läheb töiselt ja kohe suure hooga. Kuna ma võin puusse panna, siis ma pikalt sel teemal ei kirjuta. Aga noh, põnev aeg on siin, kuna nädala pärast on valimised. Ja tundes oma härrat, siis põnev töö paneb tal silmad särama ja kuigi vahel on magamatusest kotid ka nende säravate silmade all, tundub mulle, et tunneb end ta kui kala vees.

Mina. Ma pean ütlema, et mul on läinud seekord uude rolli sisse elamine lihtsamalt, kui New Yorki kolides. Võib olla seepärast, et veidi juba teadsin ja oskasin aimata, mis võivad need painavad asjad alguses olla. Teisalt on mul tunne, et kuna sain vahepeal Eestis olles end piisavalt teostada, siis olen justkui ise-endale midagi tõestanud ja mul on sestap ka lihtsam, rahulikum.

Muidu oleme jõudnud veidi käia tutvumas linnaga, käinud kohalikel „Teeme ära“ talgutel, näinud seda kuidas lehmad siin mägedes vabalt ringi tatsavad, põdenud "kohustuslikku" kõhutõve ja kõiksugu asju, mis kõik meelde ei tule. Viimase nädala sündmused, kus avaldati need väga räiged videod sellest, mis siin vanglates toimub, on muidugi tekitanud suure šoki ja omamoodi kurbuse siin ühiskonnas. Ma ei kirjelda lähemalt neid videoid, sest see on lihtsalt nii vastik. Aga jah. Neljapäeva õhtul mõtlesin, et Priit on pannud teleka tööle, sest kuulda oli rahva karjumist, vilistamist ja marssimist. Midagi sellist, mida CNN ja BBC sageli uudistes kajastavad. Tegelikult oli telekas kinni ja see CNNi hääl tuli suht lähedalt tänavalt. Tuhanded inimesed olid tulnud meelt avaldama. Minu teada õnneks ei läinud need meeleavaldused kuidagi vägivaldseks, aga ilmselt on neil sündmustel mõju valimistulemustele.

Et mitte sellise tõsise tooniga lõpetada, siis olgu öeldud, et mõnes mõttes meenutab mulle see siinne elu ka New Yorki. Kui NYki kolisime, olin hädas kilekottidega. No ükskõik kuhu poodi lähed, topitakse su otsetud asjad kohe kilekotti ja see on muidugi hinna sees. Aga ma ei suuda kilekotte ära visata ja prügikotte ka nii palju pole vaja, kui neid sigineb. Nõnda siis käisin Eestis ikka oma riidekotiga poes ja olen ka siin nii teinud. Ameerikas on asi nüüd minu teada nii palju arenenud, et vähemalt Whole Foodsis saab selle eest punkte teenida, kui tuled oma kotiga, sest öko-kaubandusketina on nad mõistnud, et hunnikutes uutesse ja kohe äravisatavatesse kilekottidesse pakendamine, pole just keskkonnasõbraliku poe tunnus. Siin on aga ka üks suur supermarketikett „Good Will“ ja kui turvamees näeb, et astud poodi oma riidekotiga, siis saad pahandada ja öeldakse, et ei tohi. Me teeme suured silmad ja pistame riidekotid minu käekotti, mis saadab mind igal sammul nagu Muumimammal. Aga see keskkonna teema ja näiteks prügi sorteerimine on mõnes mõttes sellised heaolu ühiskonna tunnused ja küll nad ka selleni jõuavad. Teistest assotsiatsioonidest Ameerika või Eestiga, kirjutan järgmine kord.

Naised, lapsed ja kompleksid

Kuigi mul on ka kuhjaga Gruusiaga seotud muljeid, millest võiks kirjutada, inspireeris mind praegu kirjutama Hanneli Rudi artikkel Postimehes. Artikli pealkiri on „Tusaste naiste maa“ ja räägib eesti naiste mõningasest solidaarsuse puudumisest. Mul on see teema ka meeles mõlkunud ja ma suurel määral nõustun tema mõtetega. Ma ei hakka ümber jutustama artikli sisu, aga panen siia paar lauset, millega seoses meenub meie pere kogemus:

„tusase ilmega naised vaatasid südamerahuga pealt, kuidas vana mees käratas bussis püsti viimaseid päevi raseda naise ja tema väikse poja. Mitte üks neist naistest, kel pensionini on ilmselt veel aastaid aega, ei vaevunud end liigutama ja ilmselgelt lähipäevadel sünnitama hakkavale naisele istet pakkuma.“ /../

Tulime augusti lõpu poole Priidu, Tobiase ja Villemiga bussiga Kuressaarest Tallinna. Buss väljus kella ühe kandis ja jõudis õhtul kell pool kuus Tallinna. Seega oli tegu nelja ja poole tunnise bussireisiga umbses, hilissuvises bussis. Kuigi tegu oli teisipäevaga, oli ka meile üllatuseks buss pilgeni täis ja pidime õnnelikud olema, et bussile üldse kohad saime. Priit ostis neli piletit ja et mõni inimene veel kasvõi Orissaareni sõita saaks, võtsin alguses Villemi ikkagi ka sülle. Kohe kui bussi jõudsime, hakkas üks provva torisema „mis need noored siin sõidavad, tulevad siia bussi, laste eest maksavad nii ehk naa poole väiksemat hinda ja võtavad kogu perega nii palju kohti ära“. Priit siis ütles provvale vastu, et miks ta niiviisi joriseb – ise ilmselt sõidab ka pensionäri piletiga, mis selles bussis oli poole odavam (sestap ka buss nii täis oli). Provva siis ikka leidis, et tema vähemalt maksab makse. No mis sa ikka sellise inimesega vaidled – selge see, et tegu oli provvaga, kes oli lihtsalt kibestunud ja kelle jaoks ka päevased suhkrutükid olid pipra maitsega. Õnneks ei olnud meie ainukesed, kes prouale ei meeldinud. Keegi läks ka oma kassipuuriga talle korra vastu ja teda ajas muidugi vihale, et kuramuse loomad on lisaks lastele ka bussi võetud. Huvitavaks läks aga siis, kui Villem oli väsinud sõidust ja poole maa peal jorrama hakkas. Ta oli tõesti jõudnud vaid minuti jaurata, kui provva käratas üle bussi, et bussijuht peaks selle lapse välja viskama ja miks vanemad last kasvatada ei oska jne. Erinevalt Hannela Rudi artiklis kirjeldatud juhtumile, astusid mitmed pensioniealised prouad meie pere eest välja. Üks ütles, et teil vist küll lapsi ega lapselapsi pole. Provva nähvas, et on küll ja et miks see laps siis karjub. Seepeale ütles üks hääl tagant, et ainuke kes karjub, olete teie provva. Ühesõnaga actionit kui palju ja tagatipuks juhtus jälle see, mis kunagi lennukis, kui Tobi nutma hakkas. Tagant pingilt ilmus üks õrnalt karvane käsi ja ulatas Villemile kommi. Ega see pedagoogiliselt just õige ei olnud, sest Villem tundis end sellest hetkest nagu kuningas, kuna mõistis, et bussi rahvas oli tema poolel. Ta matsutas seda lutsukommi nagu Simpsonitest see beebi oma lutti ja vaatas vihasele provvale otsa (jonn oli kadunud õnneks). Ühesõnaga, hoolimata sellest, et bussis jonniv laps ei ole kaassõitjatele meeldiv, oli tookord bussis siiski solidaarsust ja mõistmist palju. Samas on olukordi loomulikult igasuguseid ja sageli puudub sellises olukorras mõistmine. Üldjuhul võib kindel olla, et kusagilt tuleb lause „see inimene ei oska oma lapsi kasvatada“ või "tänapäeva lapsed on hukka läinud". Aga vist unustatakse, et jonn käib mingi vanusega siiski kaasas ja umbses bussis ei ole paraku võimalik hakata oma last distsiplineerima (a la viia ta kuhugi rahunema).
Ma praegu siiski laste teemal rohkem ei kirjuta. Aga lähitulevikus kirjutan, sest see on üks teema, mis tundub mulle teistsugune siin Gruusias, kui Eestis. Oma jutu võtaks aga ikkagi kokku selle naiste solidaarsuse teemaga. Viidatud artikli autor pakkus välja, et naistel on mingi mineviku taak ja kibestumus, miks nad ei ole solidaarsed oma sookaaslastega. Võib olla tõesti. Aga pakun veel ühe variandi välja. Meil on ikka suur alaväärsuskompleks. Me naised ise räägime sageli teistest naistest halvustavalt. Näiteks „mingi loll tibi“, "blondiin", "mutt", kes me ise loomulikult oma meelest ei ole, sest me ju oma meelest oleme paremad. Samuti kui juhtub mõni mees töötama naistest pungil kollektiivis, siis saab see mees kuulda ülistusi, kuidas kukeke on nüüd kanade seltskonda sattunud ja kas see vaene mees ikka suudab kuulata seda naiste loba, jne, jne. Mingi naiseks olemise kompleks on meil ikka sees ja endale aru andmata, teeme end ja oma sookaaslasi maha. Ma ise kipun samasugune olema. Mu jutu mõte pole, et naised ühendage väed ja mingem rindele, kuid rohkem sallivust oma sookaaslaste suhtes võiks ju ikka olla tõesti.
Ma ei tea, kas tookord tuli Saaremaa bussiga hulk saare naisi, kes on ju tuntud kui naised, kes saavad kõigega siin elus hakkama… aga igatahes see bussireis ei jäänud meelde vaid seetõttu, et Villem tekitas furoori, vaid ka seepärast, et suur osa prouasid olid peale bussireisi suurteks sõbrannadeks oma kõrvalistujatega saanud. Toimus mitte siis vennastumine, vaid pigem õestumine.

See foto on pealkirjaks tänasele postitusele. Olen ikka igal aastal Tobiase tähtpäeval mõned read päevakangelase kohta kirjutanud. Teen seda ka sel aastal. Niisiis pühapäeval sai Tobias viieseks. Viimastel nädalatel on tal tekkinud uus kiindumus. Nimelt ta tahab saada politseiks. Rääkisime siis omavahel, et kui Uku tahab tuletõrjujaks (ning kokaks) saada, siis puudub veel üks arst, et päästemeeskond täiuslik oleks. Seega pani Tobi Villemile südamele, et temast peab arst saama.
See 5-aastane jubileum kestis tal pea sama palju kui korralik eesti pulm - kolm päeva. Mõtlesime, et kuna tal on siin viimane aasta, siis teeme korraliku sünnipäeva. Kutsusime kõik tema rühmakaaslased (lootuses et osadel siiski on ka teised plaanid nädalavahetuseks). Kokku oli laupäeval meil siin kisa-kära 16 lapse jagu ja lisaks nendele siis ka nende lapsevanemad. Korter jäi üldjoontes alles. Loodetavasti naabrinaine vaikset-laupäeva pidada ei soovinud, sest 40ks minutiks oli siin justkui rokk-kontsert. Kaks meest tegid nukuteatrit ja ärgitasid lapsi ka tantsima.



Pärast tubast tralli suundusime kõik hoovil olevale mänguväljakule, et lapsed saaks oma energiat seal siis maha joosta ja raputada.



Ahjah, üks väike tüdruk küsis minult suurte silmadega "millises klassis sina käid?" - see tüdruk meeldib mulle. :)

Seoses toiduga oli samuti üks naljakas seik. Nimelt käisin reede õhtul teatavaid iluprotseduure tegemas (et jalad karvakatte all ei higistaks) ning protseduure viis läbi üks tore hindu naine (olin ka korra enne tema juures käinud). Rääkisime siis juttu, et kuidas elu läheb ja mina kurtsin, et pean 16 lapsele (pluss nende lapsevanematele) poja sünnipäeva korraldama. Vahepeal läks meil jutt india toidule ja ma uurisin temalt kuidas ikkagi pakorasid ja samosasid tehakse - need on mu ühed lemmik india (eel)toidud. Plätrasime siis seal ka muudel teemadel, kui ta ütles, et ta toob mulle homse sünnipäeva jaoks samosasid. Ta ema tegi just palju ja ta hea meelega tooks sünnipäeva jaoks neid. Ma kohe ei osanud midagi öelda - ütlesin, et ei tahaks küll niiviis tüli teha, aga tema ikka ajas vastu. Kui küsisin palju ma maksta nende eest võiksin, ei olnud ta ka maksmisega nõus. Igatahes siis olid mul laupäeval laual ka samosad, millega panustas naine keda ma teist korda elus nägin. Vägev, et Maailmas veel selliseid asju juhtub. Ilmselt ma talle verivorsti vastu ei vii, aga ehk ühed lilled küll.

Pühapäeval oli Tobiase päris sünnipäev ja eile, esmaspäeval tähistati sünnipäeva lasteaias. Tobiase enese suurimad muljed olid Obama kõne temale (nukuteatris esines talle ka Obama), sünnipäevalaulu laulmine, mänguväljaku mürgel ja pühapäeva hommikune kohvi (mida ta esimest korda elus jõi).

Kärakad sõid kõik kirsid ära

1.
Eelmisel laupäeval tulin koju ja sain paki. Pakis oli piimapulber. Ühesõnaga reklaammaterjal, et prooviksin oma lapsele seda tehistoitu anda. Mind pani ikka imestama, et kust pagan see firma teab, et ma hiljuti sünnitasin? Keegi nagu jälgiks me elu tänapäeval. Eile kuulsin ühelt tuttavalt arstilt, et haiglad müüvad selliseid andmeid firmadele. Jõhker küll. Pealegi ma ju täitsin haiglas ma-ei-tea-kui-mitu ankeeti, kus tõmbasin ka linnukese "breastfeeding" lahtrisse... aga ei mõhkugi. Kuidas nad saavad siin rääkida imetamise propageerimisest, kui haiglast lahkudes antakse sulle kingituseks suur pudel tehispiima ja selliseid reklaammaterjale tuleb koju? Siinsed arstid võivad ju rääkida imetamise kasulikkusest, aga kommerts-kurjam tungib aknast-uksest sisse. Mitte et see mind mõjutaks, sest minu meelest on eesti naistele imetamise olulisus emapiimaga sisse söödetud. Siiski pani mind see mõtlema, et nii nagu suitsupakkidel on kirjas "suitsetamine kahjustab teie tervist", peaks olema nende tehispiima pakkidel kiri "emapiim on siiski parem valik" või miskit sellist.

2.
Tõnis Mägi rokib või õigupoolest minu üllatuseks jazzib. Saime tema uue plaadi "Kiik ja Kirik" kingituseks ja ma olin täiesti üllatunud missugust stiili austatud muusik nüüd viljeleb. Väga äge, kui üks inimene nii varieeruvat repertuaari esitab ja kusjuures kõiki esitab nii professionaalselt nagu oleks ta elu aeg ainult sedatüüpi muusikat teinudki. Panin ühe loo ülesse ka, nii et kui tahate kuulata, siis vajutage siia. Müts maha ka Ülo Mälgandi arranžeeringute ees... paneb jala tatsuma ja mõte matsub mõne klubi poole, kus sellise muusika järgi oleks mõnus tantsu lüüa.

3.
Tobias ei saa kahte sõna selgeks ja nimetab endiselt harakaid ja kajakaid "kärakateks". Sellest ka pealkiri.

Poelood ja Oskar Hollywoodis

Nagu näha, ei jõua enam eriti tihti kirjutada.
Paar sõna ehk ikka...

Ma ei taha igakord siin kurta, et päeval on Villemi hüüdnimi Tartu Rahu ja kohati öösiti Tartu Rahutus... sest ega tegelikult midagi nii hullu pole. Aga eks meil Priiduga võtab veidi aega, et vähem magamisega harjuda. Selline väike unevine on kogu aeg peal ja ükspäev avastasin, et jäin peaaegu lihvtis seistes magama. Unevajadusest annab märku ka hajameelsus. Näiteks üle-eile avastas Priit paar tundi pärast dushi all käimist, et oli unustanud palsami pähe ja pea loputamata. Minul juhtus aga täna see, et poes (!) makstes jäin selle toreda müüjannaga juttu rääkima. Nimelt küsisin temalt kuidas tal läheb ja ta vastas eba-ameerikalikult siiralt, et kehvasti, sest tal on külmetus. Ma siis ütlesin talle ka täitsa siiralt, et meie kultuuris usutakse et küüslauk on looduslik antibiootik ja söögu aga küüslauku. Ta oli asjast täitsa huvitatud - et mis moel siis sööma peaks. Rääkisin talle kõik ausalt ära ja soovisin kotte kätte krahmates ja poest lahkudes "head paranemist!". Seepeale palus ta, et ma ikka arve ka maksaks. Einoh, väga piinlik - nagu mul oleks peen strateegia olnud, et räägin küüslaugu-magusat juttu ja siis lähen vaikselt maksmata minema.

See üks hüüumärk eelnevalt sõna "poes" taga on seepärast, et ma vist võiks kirjutada raamatu "Poe lood" või miskit. Viimasel ajal olen siia blogisse alatihti kirjutanud oma poeskäigu kogemustest. Nooremana oli mul komme kogu aeg trollis juhtunud lugudest pajatada. Ju siis igal perioodil omad lood.
Kuigi võiksin ju kirjutada ka sellest, et pühapäeva õhtul käisime kinos vaatamas mitmeid Oscareid võitnud filmi "Slumdog Millionaire". Mulle täitsa meeldis. Näitlejad olid väga hääd ja eriti seepärast, et tegu polnud kuulsate Hollywoodi näitlejatega. Priit ütles küll, et filmi süzee oli tüüpilise Bollywoodi filmi oma - vaesus vastamisi rikkusega, ema sureb, vend või keegi lähedane on paha, armastus võidab, vägivald, ja lõpus muidugi ühine laul-tants. Bollywoodi süzeele oli lihtsalt Hollywoodi nalju juurde pikitud. Mina aga avastasin, et ma olen väga vähe Bollywoodi filme näinud ja seetõttu ei osanud paralleele tõmmata teiste India filmidega.
Väga tore oli üle hulga aja kinos käia.

Oscarite jagamisest veel nii palju, et vaatasime seda mõned nädalad tagasi ka oma perekeskis. Tobias oli eriti ärevil sest Taimar oli talle öelnud, et Joker (paha tegelane Batmanist) võidab ka Oscari. Tobias teab Jokerit ainult raamatute kaudu, mistõttu oli ta eriti põnevil kuna sai ka telekast teda näha. Samas ei saanud Tobi üldse aru, et mida see Oscari võitmine tähendab - ta küsis minult suurte silmadega, et kas siis võitjad saavad minna selle sama Leiutajateküla Oskari juurde või mismõttes nad Oskari võidavad? Üritasime siis selgitada, et Oscar on ka selline auhind, kullast kujuke, kuid ma ei tea kas ta ikka päris täpselt aru sai.

Soh, nüüd ma lähen
magama.

Tobi esimene raamat

Ma olen veidi kade, sest teil oli Eestis lumetorm. Suur lume igatsus on lihtsalt ja kuidagi nii romantiline oleks olnud jääda ka Saaremaale lumevangi (nagu suur osa Priidu ja ühtlasi minu perest). Viimati 2002/2003 talvel, kui oli vägev lumine talv, sai ikka palju kelgutatud. Ei olnud paremat peo lõppu kui öösel kell 3 minna mööda tühja trummi tänavat Hobuka kõrvale kelgutama - võtta termosega kuuma kakaod või munalikööri kaasa ja sõita mäelt välja, nii et naerust piss pidi püksi tulema. Tegelikult 2005/2006 talvel käisin ka Tobiga päris palju kelgutamas, kuigi munalikööri jätsin siis koju ja kraavi ei sõitnud.
Mis ma siin ikka unistan, juba vähem kui kahe nädala pärast sõidame siinseid lumemõnusid nautima. Mind ilmselt suuskadele ei lubata, aga rasedaid lumeingleid kavatsen lume sisse teha küll ja suusarajal Lembitu Kuuset mängida.

Tahtsin aga hoopis Tobiasest kirjutada, sest pole ammu tema tegemisi kirja pannud ja ütlemata tore on ikka aegajalt lugeda, milline ta oli aasta tagasi või siia kolides.
Niisiis Superkangelaste vaimustus jätkub. Veidi tüütu on see, et ta tahab iga päev erineva superkangelase riideid kanda, mille tulemusena pidin näiteks eile ühtedest tema tite-aja kollastest aluspükstest lõikama Flashi märgi välja ja tema punasele polole selle õmblema. Õmblusmasinat mul pole, mistõttu on see suht aeganõudev värk. Aga tegelikult mulle meeldib aegajalt õmblemisega nokitseda. Aga muidu on see superkangelaste armastus talle väga positiivselt mõjunud. Näiteks kuna Superman on tavaelus Clark Kent, ajakirjanik, siis Tobi on keset suurt tuba endale teinud ka kontori kus ta töötab. Priidule tegi ta isadepäevaks oma esimese raamatu. Raamatu pealkiri on "Superman fights a very important bad guy" ja raamatu peale on kenasti kirjutatud "Papale". Edasine raamatu sisu (küll piltide näol) on selline: "Elas kord Clark Kent, kellel oli ilus naine ja siis tuli üks paha mees, kes ütles et Manhattan kuulub tema inimestele. Clark Kent ütles seepeale "this is ridiculous!". Aga Clarki ilus naine läks paha onuga kaasa ja peagi hakkas New York plahvatama. Clark Kent teatas muidugi seepeale, et "This sounds like a job for Superman!", tõmbas Supermani riided selga ja tormas päästma. Tõukas kive eemale, ühendas juhtmeid, võttis paha mehe kinni ja viis vangi. Peagi kuulis Superman aga piuksumist ja leidis suure draakonimuna. Draakonimunast koorus pisike draakonipoeg ja Superman sai temaga kohe suureks sõbraks. The END!"
Vot siis nii. Tobi oli selle raamatu üle nii uhke, et viis ka lasteaeda ja kandis ette. See tema raamatu lugu on veidi mõjutatud ühest Supermani 40ndate aastate multikast, aga lõpp küll sealt ei pärine.

Superkangelaste armastus on tekitanud tal meeletu huvi kirjutamise ja joonistamise vastu. Enamus tähti ta juba teab ja kui ta kirjutada tahab, siis peab lihtsalt tähed ette ütlema. Veidi segadust tekitab tal eestikeelsete ja ingliskeelsete tähtede erinev hääldus. Üritame talle alati mõlemas keeles tähed dikteerida. Loodetavasti see vaimustus kestab tal, sest nii on küll jõle lihtne last lugema-kirjutama õpetada.

Õhtuti kui Tobi lasteaiast tuleb, jookseb ta kohe teise tuppa, et oma supermani riided selga panna. Mina ei tohi juures olla ja kui tal siis riided vahetatud, ilmub ta tavaliselt pidulikult suuretoa lävele, paneb käed puusa ja teeb väga tähenduslikku nägu. See on märguanne, et pean hüüdma "is it a bird, is it a plane - no, it's Superman!". Ja siis Tobias, vabandust Superman, tuiskab läbi suuretoa ja köögi.
Teiseks on see superhero vaimustus hea seetõttu, et ta näeb et neil pole relvi. Tobias teab, et meile Priiduga mingid püssimängud ei meeldi. Seda on lihtne põhjendada talle, sest Supermanil ju pole ka püssi. Lasteaias ilmselt paljud poisid siiski mängivad püssimänge ja see tekitab temas natuke segadust. Aegajalt ta ikka imiteerib mingit relva oma käes, aga kohe kui meie Priiduga näeme, ütleb ta et tegu on näiteks tulekustutajaga ja tema tegeleb püsside hävitamisega. Pahad onud pidavatki need olema, kellel on püss ja kes teevad suitsu. Seda viimast (suitsetamise kohta) me pole talle otseselt õpetanud, aga kui ta ükskord lasteaiast tulles tuusalt ratta toolis suitsutegemist imiteeris, siis keelasin teda ja selgitasin suitsu ebatervislikkust.

Kolmas väljund tal oma superkangelaste jaoks on laulmine. Suures osas mõtleb ta ise need laulud välja ja kohati elame me nagu mingis muusikalis. Need laulud on lihtsalt väga heroilised. Lindistasin ühe laulu arvutisse ka. Lüürika ajas suht naerma. Näiteks: superman eats only healthy food, no guns in schools or homes, no guns in my mom's and dad's room, momy and dady are my helpers and we save the world, etc.
Eks ta räägib ikka eesti keeles ka, aga mängib ta peamiselt inglise keeles ja eriti mänge, mis on superkangelastega seotud.
Üritan end mentaalselt juba ette valmistada, et uue ilmakodaniku sündimisega saab Tobiasest suur poiss ja tema jaoks enam nii palju aega pole. Tegelikult on see kõik juba vaikselt toimumas. Andsin ükspäev Tobiasele musi põsele ja sain siis kohe kuulda, et poisse ei tohi musitada - ainult tüdrukuid tohib musitada. Vot siis! Üritan seda meeles pidada.

Halloween

Reedel oli Halloween. Naljakas - esimesel aastal ei tähistanud me seda kuidagi ja vaikselt mõtlesin, et on alles totter traditsioon, jällegi üks kapitalistliku riigi viis mingite tähtpäevade läbi raha teenida (kostüümid ja kommid maksavad ju kenasti). Eelmisel aastal oli Tobiase lasteaed oma töö teinud ja Tobi ootas koos teiste lastega mingit tema jaoks tundmatut Halloweeni. Sel aastal teadis ta juba hästi mida oodata. Juba kuu aega enne sai laste seas peamiseks küsimuseks ja vestlusteemaks kes keda sel pühal kehastab. Tobias oma kostüümi üle väga pead murdma ei pidanud - ainus ja loomulik variant oli olla Superman. Priit pidi olema prints ja mina printsess. Printsi ja Printsessi kostüümi me siiski ei hankinud, sest olgem ausad rasedaid printsesse me ajaloost väga ei tea ja samuti ei leidu kõhukatele kostüüme.
Tobias oli sel aastal juba ikka nädalaid nii ärevil kogu sellest Halloweeni asjast, et kaunistasime isegi kodu selleks pühaks ära. Tegime hirmsa kõrvitsalaterna, tõmbasime akende ette ämblikuvõrgu-imitatsioonid ja Priit vorpis nahkhiiri teha. Tobi oli rahul ja mina ei ole enam ka nii üleolev selle püha puhul. Meil Eestis on ju mardi- ja kadripäev ja ma tahaks väga loota, et see traditsioon ei kaoks. Ise-enesest on ju lõbus, kui korra aastas on justkui üleriigiline maskeraad. Ilmselt ma Halloweeni Eestis iial tähistama ei hakka, aga kui siinkandis satun olema, siis miksmitte. Kahjuks läks sel aastal veel nii, et ma olin suht haige ja seepärast ei saanud me hiljem ka Heleri ja Mari-Liisi peole minna.

Muide, mulle näib et selle aasta trendiks Halloweeni ajal oli olla Sarah Palin.
Rohkem ma ei lobise, panen hoopis mõned pildid. Homme on valimised. Kui aus olla, siis ma olen veidi närvis ka, kuigi teisalt olen ma kogu sellest presidendi kampaania-asjast suht väsinud ja ootan, et ometi saaks see lõputute ilukõnede ja teise-kandidaadi-mustamise aeg läbi.

Alasti isa ja "the" kõht

Mnjah, tundub et saame oma lastelastele rääkida suurest majanduslangusest ja kes teab võib olla ka suurest depressiooniajastust. Loodetavasti sellest viimasest küll pääseme. Igatahes järsku on see kõik tulnud küll, kuidagi see (Eesti) edukuse eufooria pole veel saanud ülegi minna.
Aga tegelikult ma ei tahtnud sellest kirjutada. Kirjutan parem kuidas meil läheb ja mis uudist (see'p selle blogi algne eesmärk ju ongi).

Tobias on endiselt Superman. Mõni päev ta siiski oma punast keepi selga ei pane, sest oma sõnul vajab ta ka puhkust pidevast kangelaslikust päästjarollist. Iga päev kui lasteaeda läheme, küsivad õpetajad Tobilt, kas ta täna on Superman või mitte. Üldjuhul ta seda mudiugi on.
Samuti pole kuhugi kadunud tema fantaasia-isa. Paar korda on Tobias öelnud, et ta isa koopa juures käivad kõik paljalt ringi. Need "kõik" nudistid on tema isa, ema, vanaema ja 3 titat (kelle isa just sai). Täna läksime ülekäigurajalt üle ja bussijuht oli kahe vahel, kas peatuda või mitte. Lõpuks ikka peatus. Siinkohal olgu öeldud, et mul on üks veider kiiks. Mõnes mõttes on see Tobiase Supermani kiiksuga sarnane. Ühesõnaga mulle meeldib pilguga autosid peatada (seda muidugi ainult ülekäiguraja ääres). See lihtsalt teeb veidike nalja, sest ma teen hirmus kurja näo (eriti kui ma lapsega üle tee lähen) ja panen autojuhte tundma, et kui nad nüüd ei peatu, siis nad on küll kurjategijad. Enamus juhtudel pilk toimib. No ja täna hommikul kui olime üle tee läinud, siis Tobias küsis "kas bussijuht ei tahtnud peatuda?". Vastasin, et ei tahtnud, aga ma tegin kurja nägu ja ta peatus. Tobias rääkis siis seepeale kohe loo, kuidas tema isa (ikka see fantaasia koopa-elanik) läks ka üle tee ja näitas bussijuhile keelt kui see peatuda ei tahtnud. Tobias oli siis teda kohe õpetanud, et keelt pole viisakas näidata. Lõpuks jõudsimegi Tobiga järeldusele, et ta isa on ikka alles paras koopaelanik, kes ei oska korralikult käituda.

Minuga on lood sedapsi, nagu enamus lähedasi ja sõpru juba teab. Ega seda õnnistatud olekut pole kuidagi olnud võimalik varjata. Kui olime Tobiasele uudised ära rääkinud ja läksime mõni päev hiljem külla Kristi ja Nate'i juurde, palus Tobias kõigi tähelepanu ja ütles "hey guys listen, my mommy has a baby in her stomach". Samuti sai kogu lasteaed uudiseid kuulda ning Tobias joonistas ultraheli pildi (imitatsiooni) kriidiga mänguväljakule. Tegelikult ei maksa siin midagi Tobiase peale uudise-levitamist ajada. Asi on lihtsalt selles, et juba teise kuu alguses oli suht kenasti arusaadav et ma pole selles kehas üksi. Mul lihtsalt on selline kõht. Üks päev läksin siin meie kohalikku poodi ja üks poes töötav laianaeratusega noormees teretas nii mind kui ka mu kõhtu. :)
Paljud mitmelapse emad lohutavad mind ja ütlevad, et teise lapsega tulebki kõht kiiremini ette. Samas oli ikkagi naljakas lugeda mõned nädalad tagasi raseduskalendrist järgmist lauset: "Kui rasedus veel välja ei paista, ära muretse, see on individuaalne." No tõepoolest, selle koha pealt ma küll ei muretse isegi mitte rasedana.

Üle-eile käisime oma külalistega õhtul peol. Klubi uksel vaatas turvanaine mind hämmeldunult ja küsis "are you pregnant?". Ma ütlesin, et olen jah ja kas sellega seoses on probleem? Tädi oli nii hämmeldunud, et läks teise turvamehe käest küsima, kas sellise kõhuga inimese võib klubisse lasta? Mnjah, kas inimestel on arvamus, et kui rasedaks jääd, siis sa pöördud oma endisest elust ära, lõpetad endale meelepärase muusika kuulamise ja asendad kogu oma muusikavaramu lastelauludega? Ma loomulikult ei tarbi alkohoolseid jooke ega breigi tantsupõrandal, aga seoses lapsevanema staatusega ei pea ma loobuma muusikast ja tantsimisest. Aitab nüüd mu rasedate diskrimineerimiskõnest!

Ega ma tegelikult ei tahtnud kirjutada oma õnnistatud olekust. Vägev oleks olnud, kui ma üldse sellest ei kirjuta ja siis kunagi veebruaris kirjutaksin postituses nii muuseas, et käisin haiglas ja sain lapse. Samas nii kui nii enamus teavad ja teiseks eks see Ameerikas sedapsi olemine ja sünnitamine on ka omaette kogemus, mida oleks hea üles märkida.

Tobias 4

Tänase kirjutise pühendan täiega meite armsale rüütlile, Tobiasele.
Tobias sai laupäeval neljaseks. Ma pean tunnistama, et see iga mulle väga meeldib. Jutt jookseb, jonnimist tuleb üha vähem ette ja juba on lapsel loogikat ja teadmisi. Tobias on kirglik tüüp. Tal on kogu aeg mingisugune teema, millele ta pühendunud on. Kaheselt oli selleks teemaks rongid ja eriti Thomas the Tank Engine, kolmeseks saades oli selleks teemaks Muumid ja kõiksugu kalad, nüüdseks on väga tähtsalt kohal supersangarid (Spiderman, Superman, Batman), draakonid ja piraadid. Ahjah, sügisesse jäi puzzle ja kokandamise periood. Seda kõike saadab suur fantaasia. Tema fantaasia-isa jutt on nüüd vähemaks jäänud, kuigi see isa ikka endiselt kusagil Jaapani koopas tema sõnul eksisteerib. Eelmisel nädalal käisin Tobiga ujumas ja ta ujus väga vapralt mitu otsa imiteerides krooliujujaid. Küsisin, et kes teda nii õpetas ujuma ja sain vastuseks, et tema isa. Seda ma aga kahjuks ei tea, kelle eeskujul ta rase on. Igatahes aegajalt ajab Tobias kõhu endale ette ja ütleb, et tal on tita kõhus. Oleme küll üritanud selgitada, et meessool kahjuks pole võimalik käima peal olla, aga Tobias protestib selle vastu. Seda ka, et nüüd kui Tobias neljaseks sai, siis tema perekonnanimi vahetus. Kui enne oli ta oma sõnul Tobias Leiutaja, siis nüüd on temast saanud ikkagi Tobias Turk. Igatahes veel nädal tagasi, kui me Fire Islandilt rongiga koju sõitsime, lõbustas Tobi end oma peegelpildiga vesteldes. Ta tutvustas end viisakalt oma peegelpildile kui Tobias Leiutajat, samuti tutvustas ta meid Priiduga kui oma vanemaid. Peegelpildist vastu vaadanud poiss pidavat olema lihtsalt Tobias.

Tobist rääkides ei saa üle ega ümber minna tema tantsimiskirest. Märtsist alates on tema lemmik plaat Ro:Toro (laul nr 2) ja kui meil külalised on, siis ta esineb selle looga. Ma vist kirjutasin ka, et korra palus ta selle plaadi lasteaeda võtta, et ta siis kõigile sellega esineda saaks. Lõppkokkuvõttes oli vist kogu rühm Ro:Toro järgi tantsu löönud.

Inglise keel on tal nüüd ka suus. Mängib ta peamiselt inglise keeles ja aegajalt räägib meiega ka selles keeles. Kui ta meie poole inglise keeles pöördub, siis ta saab väga vihaseks kui me vastame eesti keeles.

Vaikselt on temast ka njujorker saanud. Ta on hakanud putukaid kartma, kaua ta siinsest kodust eemal olla ei taha ja talle meeldib väljas söömas käia. Eks näis, kuidas ta nüüd sel suvel end Eestis tunneb. Loodetavasti ja arvatavasti tunneb ikka kodumaa ära.

Veel kuu aega tagasi, alustas Tobias tihti juttu sõnadega "kas sa mäletad kui ma veel suur olin". Pikka aega ta ei tahtnud suureks saada vaid pigem väikseks. Nädal tagasi aga läksin talle lasteaeda järele ja ta teatas uhkusega, et ta on nüüd suur poiss, sest ta oskab oma tähte kirjutada. Nii saabki suureks!


Liliani tehtud foto, kui Tobi oli umbes neljakuune.


Tobias umbes aastane, lutisõltlane


Kahene töömees


Peaaegu kolmene


Marguse tehtud foto 15.06.2008, "Esimesed sammud"

RO:TORO või RO:TOBI

No ma ei tea mida see nüüd tähendama peaks? Täna hommikul ärkasin mingi imeliku olemisega, mis oli tingitud väga veidrast unest. Ma olin transvestiit ja mul oli armusuhe ühe eesti tuntud keskealise näitlejannaga. Jeerum küll, kust need unenäod meite pähe satuvad? Vahel ma saan aru küll millest on mõni mu uni tingitud... aga sellest küll aru ei saanud. Hea oli ärgata ja avastada, et kõik mu kallid on ikka mu ümber ja midagi pole muutunud ja mu nimi pole Tiit (Transves).

No nii, seda kirjutasin teisipäeval, aga nüüd on juba reede. Unemõju on kadunud ja samuti on meelest läinud kuidas ma kavatsesin libistada end unenäo-transvestiidi teemalt New Yorgi Eesti Kultuuripäevadele? Ma siis ei libisegi, vaid lihtsalt kirjutan.

Niisiis eelmisel nädalal toimusid Eesti Kultuuripäevad New Yorgis. Ma ikka pean ütlema, et see on väga uhke, et meil on siin oma Eesti Maja (kõik meie naaberriigi esindajad teavad sellest majast ja on hääs mõttes kadedad) ja veelgi uhkem on, et igal aastal on kultuuripäevad, on Eesti Kool, jne, jne.
Kultuuripäevadel toimus palju huvitavat - etendus "Sõdur" (mängisid Roman Baskin ja Ain Lutsepp), kõiksugu filme näidati (Magnus!, Sügisball, Georg), huvitavaid loenguid peeti, kontserte toimus.
Ma käisin vaatamas etendust, kuulasin Karini loengut "Eesti kaasaegne videokunst: Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, Mark Raidpere" ja laupäeva õhtul käisime ka RO:TORO kontserdil. Karini loeng oli väga huvitav ja äge oli näha meite kaasaegset videokunsti. Nendes videotes oli samasugune lahe kiiks, mida tundsin punkteemat uurides.

...aga kirjutan hoopis nüüd laupäevaõhtusest kontserdist, millest ka Priit ja Tobias osa said. Õigupoolest peakski ütlema, et Tobiasel oli sellel kontserdil suur osa. Seekord esitas mõnusat pärimusmuusikat ansambel RO:TORO. Ansambli kaks liiget Cätlin ja Marko olid meile juba eelmisest aastast tuttavad. Nimelt mängivad nad ka Vägilastes ja kuna meil oli eelmisel kevadel üks kena õhtu Vägilastega, siis seekord oli jällenägemise rõõm eriti suur. Igatahes Tobias, kes muidu pole eriti sotsiaalne tegelane (ta viibib peamiselt omas maailmas), võttis RO:TORO neli liiget kohe väga omaks. Nii omaks, et kui me proovi kuulasime, siis Tobias hakkas kohe kaasa lööma. Ja kui kontsert hakkas, siis oli ta veendunud, et ka temal kui bändi liikmel hakkas kontsert. Eelnevalt käis ta Eesti Maja baaris hüüdmas, et kõik tuleks nüüd kontserdile. Ja kui siis kontsert hakkas, siis küsis ta kogu aeg, kas ta nüüd võib tantsima hakata? No kuna kaasaelamine bändile on alati tervitatav, siis lasksime Tobiasel õige pea tantsima minna. Tobias läks siis esinejate sekka ja hakkas seal kõvasti tantsu lööma. Ja seda kõike täie siirusega. Ta tantsis ikka nii kõvasti, et kogu publik rõkkas naerda ja paraku hakkasid ka Cätlin ja Sandra torupilli mängides niiviisi naerma, et pisarad silmist väljas. Panen siia mõned pildid, mille mulle Siiri ja Kristi saatsid.


Copyright Kristi


Copyright Siiri


Copyright Siiri

Me Priiduga olime täitsa nõutud. Esiteks, me ei saanud aru miks Tobias arvas, et kontsert tähendab temale esinemist? Teiseks, mida me nüüd tegema peaks et esinejaid mitte segada? Kolmandaks, mis juhtus meie pigem häbeliku Tobiasega?
Ahjah, viimasel pildil pühibki Sandra pisaraid suurest naermisest. Nii see asi muidugi jätkuda ei saanud. Publik tuli siiski RO:TORO vaatama ja pealegi ei ole me kindlasti vabakasvatuse pooldajad ja ei leia, et meie laps võib kõike teha. Seega üritasime siis vaikselt saada Tobiase nõusse, et ta tuleks tantsiks teisel pool saali, mitte laval. Sellest Tobias keeldus kategooriliselt. Seepeale võttis Priit Tobiase lihtsalt sülle ja viisime ta saalist ära. Tobias oli muidugi hirmus õnnetu ja palus meeletult, et me ta tagasi kontserdile viiksime. Otsustasime, et lõpulaulude ajal võib ta ju uuesti tantsima minna, aga terve kontsert küll tema päralt olla ei saa. Jeerum, Tobias ei hakanud isegi jonnima meie otsuse peale, sest ta vist tahtis nii väga kontserdile minna ja ta teadis, et jonnimine kindlasti siinkohal ei aita. Nii me siis üritasime talle saalist väljaspool tegevust leida, aga ükskõik mida me ka välja ei pakkunud, palus ta pisarsilmi, et me ta tagasi kontserdile viiksime. Ühel hetkel jäin korraks Urvega juttu ajama ja Tobias oli vaikselt ülemisele korrusele hiilinud ja otse saali vupsanud. Võidukalt jooksis ta lavale, kusjuures sai eraldi aplausi osaliseks. Iga kord kui lugu lõppes ja aplaus oli, kummardas ja lehvitas ka Tobias. Meil oli Priiduga nii naljakas ja kohati ka piinlik, et ma ei julgenud väga vaadatagi. Ma ei taha kunagi teiste ees oma last väga kiita, sest nagu ma ennegi maininud olen, siis on see ju loogiline et iga vanem imetleb väga oma põngerjat/põngerjaid... aga peab ütlema, et tants on tal veres ja jalas ja igal pool. Kontserdi lõppedes saime Priiduga nagu ise ka staarideks Tobiase pärast. Päris mitmed inimesed tulid vaimustunult vestlema ja küsisid Tobiase nime, öeldes et temast saab kindlasti kuulus. Mnjah, kuulus või mitte, aga loodetavasti jääb ta ise-endaks ja ei hakka iial tantsimist häbenema. Mulle meeldis ka väiksena meeletult tantsida ja meeldib endiselt, aga see tantsimine on jäänud vaid kodu ja tantsusaali tasemele. Ilmselt Tobias ei häbene tantsimist ka seepärast, et me kõik tantsime kodus väga tihti, tantsupeo DVD (aitäh Helen ja Sten!) on üks Tobi lemmikutest.
Vot siis selline kontsert oli meil. RO:TORO meeldis väga. Mitte ainult muusika pärast, vaid ka ülitoredate ja südamlike inimeste pärast. Aitäh, folgil näeme!

Kiivrid pähe!

Pole ammu Tobiase käekäigust ja puusanõksust kirjutanud. Nüüd kirjutan.
Sissejuhatuseks ja veidike eelmise loo/mõttekäigu lisaks tahtsin kirjutada ka laupäevasest Lottest.
Nimelt siis näidati siin New York Children's Film Festivalil Leiutajateküla Lottet. Mis siis et meil kõigil on ilmselt see film peas, siis läksime ikka suure ekraani pealt ka vaatama. Filmi juhatas keegi festivali "asjapulk" sisse ja tutvustas filmi kui Eesti ja Läti ühistööd. Peale seda muidugi küsis, kas saalis on ka eestlasi või lätlasi. Meie (pluss Heleri ja Mari-Liis) saime kõik käed kõrgele tõsta ja mõtetes vastu rindkere trummeldada. Pealegi läks veel nii hästi, et publiku sekka visati (kolmes eri suunas) 3 festivali t-särki ja üks langes mulle kätte. Nii et teadustaja sai kohe öelda, et üks särk läks Estoniale. Film oli inglise keeles peale loetud, nii et midagi uut oli meilegi. Mul jäi küll veidi mulje, et ameerika lapsed ei saa ilmselt briti inglise keelest väga hästi aru. Teiseks oli see nii intensiivne tekst, et endalgi (mis siis, et süzhee on teada) oli raske jälgida. Sellest hoolimata tundus, et lastele ja nende vanematele meeldis. Ahjah, ingliskeelsel Lotte osatäitjal polnud üldse Lotte häält. Evelin Pange hääl sobib Lottele ikka kõige paremini mu meelest. On kuidas on, väga tore oli Lottet siin suurel ekraanil näha. Tobiasele ka väga meeldis ja ta elas kõvasti nii filmile kui ka selle muusikale kaasa.

Tobias on nüüd oma fantaasiaga ka teisi lapsi nakatanud või õigupoolest fantaasia usutavaks teinud. Tal on nüüd uus õudne teema, milleks on vulkaanid. Muidugi isa Lämbit on endiselt päevakorras ja ei lähe päevagi mööda, kui Tobias ei teataks, et täna on isa sünnipäev ja torti shokolaadiga saab. Tegelikult on ju väga õige igat päeva tähistada ja olla selle üle õnnelik. Aga mul jäi jutt pooleli vulkaanide teemal. Eelmisel nädalal läks Priit Tobiasele lasteaeda järele ja avastas, et enamus lastel olid kiivrid peas ja mõned istusid laua allgi. Põhjuseks oli siis Tobiase vulkaan. Lapsed läksid ta jutuga kaasa ja nad isegi tegid ise laavat. Laavat tehti õpetaja juhendamisel nii, et pandi kaussi soodat ja siis valati äädikat peale, seepeale tekkis analoogne efekt. Tobias nimetab küll laavat "aplaavaks", aga kõik saavad aru. Muidugi enamus tema vulkaanilugusid lõpeb sellega, et tema päästab kõik ära. Viimasel ajal võtabki meil lasteaed-kodu 7-minutilise tee läbimine aega 45 minutit. Sest raudselt on tee peal puu otsas nõid, kusagil on võlur, Urr, koletis ja siis veel plahvatavad vulkaanid. Teistele tänavatel liiklejatele võib päris veider tunduda, kuidas me Tobiga hirmunult seisame, hiilime ja siis täiega jooksu paneme.

Tobiase lasteaias on viimasel ajal aktuaalne ka eri rahvuste ja -kultuuride tutvustamine. Kõik erineva päritoluga lapsed ja nende vanemad võivad oma juurtest rääkida. Tobias andis mulle mitmel päeval New Yorgi raamatu kätte ja ütles, et ma tuleks New Yorgist rääkima. Üritasin siis talle seletada, et meie ju oleme Eestist ja ma tulen Eestist rääkima. Tobias aga vaidles, et me elame ju New Yorgis. Mina seepeale ütlesin, et me ju kolisime Eestist siia ja juba pooleteist aasta pärast kolime tagasi. Tobi ei nõustunud ikka ja kui ma küsisin, et mis koht see "Eesti" tema jaoks on, siis ütles et "Eestis on pidu". Tegelikult täitsa loogiline Tobiase vaatepunktist. Meie äramineku pidu Parikal avaldas Tobiasele nii suurt muljet, et see on tal Eestist ainukesena meeles. Ta oli siis ju alles kahene ka.

Muidugi käisin lasteaias Eestist rääkimas. Näitasin meie loodusest ja vanalinnadest pilte, rääkisin soodest, rabadest, huntidest, karudest jne. Muidugi küsisid lapsed, kas meil seal soodes krokodille ja haisid ka elab. Siis lasin Vägilaste muusikat, mispeale kogu lastekarja ja õpetajatega tantsima hakkasime. Üks õpetajatest mängis veidi MC'd ja räppis Vägilaste muusika peale. Lõbus! Presentatsiooni kulminatsiooniks kehastusin Lia Laatsiks (filmist "Siin me oleme") ja tegime lastega ringmängu ka. Tobias oli muidugi väga uhke, nägu säras nagu päike ja pärast kõik lapsed läksid teda kallistama. Hiljem ütles Tobias mulle, et varsti tuleb ta isa Jaapanist ja nende koopast lasteaeda rääkima. Mnjha - globaliseerumise vastu ei saa.

Igaühel oma lõbu

Tobiasest
Meite noormees elab endiselt peamiselt fantaasiamaailmas. Lisaks kujutelm-isale on tekkinud ka kujutelm-ämm, kellega Tobias käib kontserdil. Ja iga päev kuuleme midagi uut tema isa kohta. Veidi reaalsust on siiski ka lisandunud Tobi maailma. Neljapäeval oli sõbrapäev ja siin maal tähistatakse seda päeva ikka korralikult. Lillepoodide ees on järjekorrad ja poeletid on puha roosad ja südametega kaetud. Koolides/lasteaedades teevad kõik lapsed teineteisele kaarte ja väikseid kingitusi. Tobias tegi kolmapäeva õhtul kaardi ja palus mul selle anda tema tüdrukule. Uurisin siis, et kes see tema tüdruk on ja sain teada, et Sabina tema lasteaiast. Sabina on Tobiasest vanem ja ta on üpris ülbe. Kui ma vahel olen küsinud, kas Sabina temaga ka räägib, siis Tobias vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb "muidugi ei räägi, Sabina on väga kuri". Ühesõnaga võimukus on midagi imetlusväärset. Tobiase üks õpetajatest, kelle nimi on Lavonda aga keda Tobias kutsub Pandaks (sest ta vist ei oska Lavonda öelda), kinnitas Tobiase kiindumust. Tobias ja Jack pidavat kohe suu lahti Sabinat jälgima ja Sabina pidavat seepeale aegajalt nähvama "mida te muudkui passite!". Ei ole see elu lihtne ka kolme aastasel!

Sin-Sin
Nädala sees sain veidi oma kiiksu õlitada. Ei ostnud kolmandat paari kummikuid, ega totrate mustritega sukkpükse, vaid käisin trummi ja bassi üritusel koos Kristiga. Vahva üritus oli. Kel huvi trummi ja bassi või ka indie muusika vastu, siis soovitan seda duot, nimega Edison Gem. Sellelt lingilt saab nende muusikat ka kuulata. Nad teevad muusikat ka Good Looking Recordsile.
Paraku oli aga üks tüütu osa ka selle ürituse juures. Pidu toimus East Village'i klubis nimega Sin-Sin ja see klubi oli tõepoolest veidi patune. Patune seepärast, et seal pigistati silm kinni suitsetajate ees ja 3-4 inimest hoidis plärusid kogu aeg ees. Mul on muidu ükskõik suitsetajatest, aga seal vist puudus ventilatsioon ja seetõttu haisesid pärast üritust kõik riided ja juuksed jne. Nii vähese ajaga on see suitsetamisekeeld avalikes kohtades väga ära hellitanud. Mul on hea meel, et Eestis nüüd ka see keeld on.
Üks tähelepanek ka. Nimelt siin riigis kuulavad trummi ja bassi peamiselt meesterahvad. Eestis minu meelest see nii meestekeskne muusika polnud.


Rubriik liputajatele
Lõpuks ometi mul on rõõmusõnumid liputajatele. Nüüd saab avalikult ja legaalselt liputada. Vaadake siia: http://www.kidrobot.com/html/munny3/gallery.html
Saada aga pilt oma M'ist. Ja sellel leheküljel leidub ka toredaid näpunäiteid (või peaks ütlema m'i-näiteid?).

Kiirtoit, mähkmed ja Tobiase isa

Oeh. Tundub, et sel aastal saab minu kirjutamistihedus blogisse palju harvem olema, sest aastal 2008 on üks eesmärk vaja täita. Ma igaks juhuks "kõva häälega" seda siia ei kirjuta, äkki sõnun veel ära. Vihjeks olgu öeldud, et näiteks sel reedel on järjekordne eksam.

Otsustasin siiski veidi aega näpistada ja kirjutada. Eelmises postituses lubasin kirjutada ameerika väikelinnade söögivalikust, vestlusest Rhodaga ja "Out of Africa" teemal. Võimalik, et ma korraga kõigest ei jõua kirjutada, aga veidi ikka kirjutan - muidu te äkki lööte käega ja ei külasta enam mu 'blokki'.

Ega ameerika väikelinnade söögivalikust suurt midagi kirjutada polegi, sest valik on üksluine ja sellest kirjutades kipub rasvamaitse suhu tulema. New York hellitab oma toiduvalikuga ära. Igatahes autoga matkates on kõikjal vaid McDonaldsid, Burger Kingid, kiirtacode kohad, Starbucks, KFC jne. Vahel harva on ju hamburgerit tore süüa ja jällegi meelde tuletada, miks üle paari korra aastas kiirtoidukohtades käia ei taha. Kuid seigeldes ameerika väiksemates linnades, avastad et ega eriti muud valikut polegi ja see teeb kurvaks. Linnade siseselt leidub muidugi kindlasti sushi-restorane, india söögikohti, hiinakaid jne - aga kui neid kohti ei tea, siis on raske neid leida. Teiseks mõtlen ikka vaesema kihi ameeriklaste peale, kelle rahakott ei lubagi muid valikuid teha kui odavat kiirtoitu süüa. Kogu see mu jutt on ju ammu teada tõde, aga see reis tuletas jällegi meelde.
Kannatage aga paar lauset veel mu vingumist. Me põhimõtteliselt üritame vältida Starbucks'i (kes tahab teada miks, vaadaku näiteks filmi "Black Gold"), aga Ameerikas pakutav kohv on suhteliselt võigas. Sellel pole seda mõnusat kange kohvi vahtu peal, vaid ameerika kohv tavaliselt mullitab ja vahel tundub nagu pesuveena. Üldiselt ma ei ole pirtsakas inimene, aga kohvi koha pealt olen ja kui kohvi paar korda päevas joon, siis tahan ikka seda nautida. Seega, kui ei leia head kohvi kusagilt (mida reisil olles paraku juhtub), siis kipub meie ette vingerdama Starbucksi kohvi-madu oma ahvatleva "kohvilõhnalise õunaga" ning meie maitse- ja lõhnameeled saavad nõiutuks ja põhimõtted kaovad hetkeks... ja nõnda me siis olemegi paaril korral tarbinud seda kohvi koos kibeda süütundega. Patt ülestunnistatud, parandame end selle koha pealt ja üritame aafrika inimestele teistmoodi oma pattu heastada.

Olen juba mitu korda ilmselt kirjutanud, et minu hostmom Rhoda on üks ütlemata mõistlik ja tore inimene. Ta üritab elada võimalikult "rohelist" elu, et meie maamuna vähem kurnata ja ta pole sugugi rahul ameerika võimuesindajatega. See selleks. Ühel õhtul Tusconis olles, ütles Rhoda vaimustunult kuivõrd muljet avaldav on see, et Tobias juba ise potil käib! (Tobias on kolme ja poole aastane!) Meie ei saanud kohe arugi, kas ta mõtleb päriselt või mis... aga jutu jätkuks ütles Rhoda, et eks see vist ikka on nii, et lapsed saavutavad eri aegadel "küpsuse" potil käimiseks ja mähkmetest loobumiseks. Meie kostsime seepeale ausalt, et meie meelest on ikka küsimus selles, millal lapsevanemad viitsivad selle harjutamise tee ette võtta. Tobias on nüüd küll peaaegu poolteist aastat oma asjadega poti peal ise hakkama saanud ja kui aus olla, siis tegelikult oleks ta võinud mähkmed palju varemgi unustada. See oli puhtalt meie mugavus. Selgitasin Rhodale, et meie Priiduga oleme kasvanud veel ajal, kui olid emade poolt tehtud marlimähkmed ja lapsed tavaliselt olid "potil treenitud" (ik. poty trained) juba aastaseks saades. Olid ju marlimähkmed lapsele niivõrd ebamugavad, et laps eelistas õigepea ise potil käima hakata. Rhoda ei saanud alguses sellest omatehtud mähkme jutust aru - ta küsis, kas meie peredel polnud lihtsalt raha, et poest mähkmeid osta? Meie aga selgitasime, et poes ei olnudki selliseid asju ja ka näiteks hügieenisidemeid polnud tol ajal olemas. Kogu selle jutu peale Rhoda muudkui imestas. Arusaadav ka, sest siin oleme näinud isegi mähkmereklaami, mis on 4-aastastele lastele suunatud. Kogu selle vestluse lõpuks soovitas Rhoda meil raamatu kirjutada lapse kasvatamise teemal. Seepeale hakkasime me muidugi naerma, sest eesti mõistes oleme me üpriski laisad lapsevanemad ja lapse kasvatamise õigsuse teemal eriti sõna võtma ei kipu. Selle jutuga tahtsin jõuda jällegi selleni, et nõuka-aeg on tulnud ikka väga kasuks rohemõtlemisele (olgugi, et sel ajal ei olnud tegu rohemõtlemise vaid paratamatusega). Meil on igatahes üha rohkem sõpru Eestis, kes kasutavad oma laste puhul pigem marlimähkmeid, teevad nii palju kui võimalik ise talveks hoidiseid, üritavad võimalikult vähe tarbida ja vajalike ostude puhul lähtuvad põhimõtetest (a la mahepõllundusest, õiglasest kaubandusest, kodumaise eelistamisest jne).
Tervitame kõiki eesti sõpru!

Üks teadaanne veel. Tobiase isa teema aina jätkub. Ligikaudu kuu aega tagasi nägi Tobias oma isa siin ühes poes. Heleda häälega (peaagu nagu Vargamäe Krõõt) pani kisama ja hüüdis meeleheitlikult oma isa. Priit ütles mulle suumuigel, et asi läheb kahtlaseks. See "isa" oli mingi italiano, kes "mängis" et tema ei tea küll asjast midagi. Ütle nüüd! Nüüdseks on lood aga nii, et Tobiase sõnul on ta isa vangis ja alatihti palub ta meil Priiduga minna oma isa vangist päästma. Tobiase naine, kelle nimi on Prõnksu, on endiselt paks nõid, kes teeb süüa. Enam ta punapea pole (huh!), sest ta nõidus oma juuksed mustaks. Eks hoian teid selle seebiooperiga kursis.

Paks koopaelanik

Ma nüüd ei saa pidama ja kirjutan veel veidi Tobi maailmast.

Tobiasele on üks amet juurde tulnud. Ta on nüüd ka võlur ja vahepeal võlub ta meid kõiki ära. Priidust saab siis röövel, temast endast rüütel ja minust saab printsess. Karjäär missugune - mõni kuu tagasi ei kõlvanud ma printsessiks ja olin alati nõid. Ma ütlen, see jooksmas käimine ikka aitab!

Nädalavahetusel saime siis veel tema "isa" kohta andmeid. Millalgi suve lõpu poole kirjutasin ilmselt sellest, et Tobiase jutu järgi on tema isa koopaelanik, kes püüab kala. Suvel Eestis olles käisime tema koopaelanikust isa ka "otsimas". Mingi hetk see jutt vaibus ja Tobias ikka ütles, et Priit on nii papa kui ka isa. Aga nüüd on see koopaelanikust-isa-jutt tagasi tulnud. Ilmselt on Pipi-temaatikal oma mõjutused ja teiseks on Tobile suht võimatu selgitada, et 'papa' ja 'isa' on sünonüümid. Igatahes eile saime veel infot Tobiase isa kohta. Nimelt ta elavat Jaapanis ja tal on oma laev. See laeva jutt ajab asja segaseks - muidu võiks arvata, et tegu on Buddha mungaga, kes elab askeetlikku elu.
Ja teate mis veel välja tuli - Tobiase sõnul on tal (siis Tobil) ka naine. Tema naise kohta ei ole meil muud teavet, kui et tema naine on paks nähtamatu tädi. Ja isa pidavat ka paks olema. Eile õhtul, kui külla kõndisime, siis hõikus Tobias kurblikul toonil majade vahel oma isa. Jumal tänatud, et ta seda inglise keeles ei teinud! Ameeriklased, kes usuvad ja armastavad muinasjutte, arvaks kindlasti et me oleme pahad võõrasvanemad, kes lapse ära pätsasid.
Igatahes on see imelik, kuidas laps midagi välja mõtleb ja siis lihtsalt hakkabki uskuma ennast. Mäletan tegelikult, et ma ise kujutasin midagi sarnast väikse plikana ette. Käisime perega Pärnus (kuhu me 80ndate keskpaigas sanatooriumi-tuusiku olime saanud:)) mingil klassikalise muusika kontserdil ja ma leidsin koorist ühe naisterahva, keda ma kindlalt oma emaks pidasin. Tahtsin end jõle huvitavaks teha (kaastunne maitses muidugi ka siis hästi) ja mõtlesin, et olen raudselt adopteeritud laps ja see naine sealt koorist on mu ema. Võimalik, et endal hakkas kohe nii hale, et pigistasin mõne pisara ka silmast välja. Ilmselt kuna kaastunnet mu ettekujutluse peale eriti ei avaldatud, siis oli see ühe õhtu ettekujutus.

Kõige selle peale ütlen ausalt, et ma ei tunne ühtegi paksu koopaelanikust jaapanlast, kellel on laev ja kes kala püüab. Ja annaks Jumal, et Tobiase paks nähtamatu naine välja ei ilmuks! Mis ma talle siis pakun?

Päkapikud käivad

Avastasin, et pole ammu Tobiasest kirjutanud. Teen siis seda nüüd.

Pühapäeval sadas meil esimene lumi maha. Aga "mis kiire tulema, see kiire minema" - on vist selline vanasõna? Kui ka pole sellist ütelust, sobib see igatahes hästi seda lund kirjeldama. Sel päeval, mil lumi maas oli, oli Tobias hirmus rõõmus ja läksime kohe õue jälgi tegema ja -uurima. Koerajälgi ta koera omadeks ei tunnistanud - need olid ikka draakoni omad ja linnujäljed olid tema jaoks raudselt kotka omad.
Igatahes teades eelmise aasta New Yorgi talve, siis oli see lumi paras üllatus ka meile. Eelmisel aastal tuli minu meelest selline lume moodi lumi alles veebruaris. Aga ka päkapikud hakkasid laupäevast käima ja seepärast tekitas see kohe sellise kena jõulutunde.
Kui eelmisel aastal polnud üldse eriti jõulutunnet, siis mõtlesin, et peab sel aastal kasvõi Tobiase pärast ise seda tunnet tekitama. No näiteks kuuse tuppa tooma ja kodu veidi kaunistama. Piparkooke olen ikka igal aastal teinud (ja ka selle aasta taigna tegin reedel valmis). Mäletan oma lapsepõlvest, et see jõulutunne oli omamoodi turvatunnet tekitav ja samas ka kuidagi müstiline. Tegelikult kui kogu see "jõulu-mull" mida lastele serveeritakse, oleks tõsi, siis oleks see ka täiskasvanuna müstiline ja omamoodi romantiline. Seda pean ka mainima, et minu jaoks seostuvad jõulud ikka väga suures osas lumega. Kui lund ikka pole, siis puudub pool romantikat. Aga üks suur küsimus on mul ikka - kas osta raiutud kuusk või ostame jällegi ühe kuuske meenutava meetripikkuse araukaaria potis (Aime, kas araukaaria kirjutatakse nii?)? Meite pere tegi (siis kui me juba teismeeas õega olime) vanasti nii, et tõi tuppa poti sees oleva kuuse ja siis istutasime suvel suvila aeda maha. Aga siin ei saa ma ju kuhugi kuuske istutada.

Vabandust, laskusin olmemuredesse.
Tobist. Tobias räägib nüüd meiega päris palju inglise keeles. Ja lisaks inglise-eesti segakeelele, leiutab ta nüüd ka ise viipekeelt. Ma vist kirjutasin ka hiljuti, et neil õpetatakse lasteaias viipekeelt. Ja kuna Tobiase maailmas tiirutab palju nõidu, nahkhiiri, ämblikke, draakoneid, haisid, siis on strateegiliselt oluline neid sõnu igas keeles teada. Käisin lasteaias Tobiase "arenguvestlusel" ja sain näiteks teada, et isegi õpetajad ei tea, kuidas viipekeeles on ämblik, nahkhiir, nõid jne. Aga Tobias näitab meile alatihti nende tegelaste kohta käivaid käemärke. Ausalt öeldes ma seepärast küsisingi õpetajalt, sest käemärk "nõia" kohta, tundus kuidagi kahtlane. Täpsemalt siis imiteeris Tobias nõida nii, et justkui hoiaks ta luuda, mille otsas nõid istub. Omavahel öeldes meenutas see küll nõida, kuid minu meelest ka pissivat meesterahvast.

Eks see suures fantaasiamaailmas elamine võib vahel päris kurnav olla. Näiteks alati kui Tobias vetsus vett tõmbab, siis kuulutab ta, et nüüd kohe plahvatab! Kärusse saab ta istuma panna sõnadega "mehed pardale!". Kui veebruaris Mehhikos käisime, siis lennukis hüüdis ta, et "kohe käib suur pauk" - õnneks siis ta veel eriti inglise keelt ei osanud ja ümbritsevad tema jutust aru ei saanud. Aga kõige selle "militaarse" kõrval, peame me iga päev koos süüa tegema. Tobile tohutult meeldib kooki teha. Vahel saab muidugi juustusaiu ka "koogiks" nimetada. Ega see tema koogi-valmistamise-vaimustus vanemate kehakaalule hästi ei mõju, liiatigi et ta kookide söömisest üldse nii vaimustet pole kui tegemisest. Ja üks suur vaimustus on tal praegu veel - puzzled. Vahepeal on meie elutuba kaetud nagu ühtlase puzzle-vaibaga ja siis saab puzzled jälle ära lammutada ja kõik algab jälle otsast peale...

Sugar-free, medium-fat momy and dady

Hmh. ma ei teagi, millest kirjutada. Kas Momas käimisest, East Village'i ägedatest aedadest, ufo-peost Natural History muuseumis, lastest või suitsiidsest taksojuhist...
No ma ei tea - kirjutan täna Tobiasest ja üldse lastest.
Tobiase "inglish" areneb nüüd suure hooga. "Emme" ja "papa" asemel oleme aegajalt "momy and dady" ja mingeid väljendeid (näiteks clean up, sit down, wait, come...) saame ka aegajalt inglise keeles kuulda. Ega Tobi elu kerge pole - lasteaias õpetatakse lisaks veel ka viipekeelt ja hispaania keelt. Viipekeel on päris tore. Lastevanemate koosolekul läksid osad vanemad vaidlema, et milline käemärk tähistab sõna "more" ja mis tähistab sõna "water" ja üks ema oli päris hädas, sest tema laps näitab talle viipekeeles kogu aeg "time out". Igatahes nalja saab selle tema kakskeelsusega küll. Lasteaia õpetaja rääkis, et Tobias oli öelnud "momy and dady no love" ja siis näidanud oma pükste peale. Ma ei teagi, mis Tobias öelda tahtis, aga õpetaja sai aru, et me ei armasta Tobiase pükse. No aga ma ju ise ostsin need püksid talle. Riietega seoses tekkis mul ükspäev juba küsimus, et kas kolme-aastasele peaks ostma riideid, mis tema vanematele meeldivad või peaks hankima riideid, mis talle meeldivad? Ei tea kust Tobias selle Ämblikmehe armastuse/austuse võtnud on (meie ei ole talle seda multikat/filmi näidanud), aga talle meeletult meeldivad ämblike ja ämblikmeeste sümboolikaga riided ja muu nodi. Mulle Ämblikmees ei meeldi ja mitte ainult sellepärast, et ma abielus olen, vaid muidu ka. Samas mõtlen, et mu kallid vanemad lasid suht väiksest peale mul oma välimust kujundada. Alati ütlesin ise juuksurile, millise soengu ta mulle lõikama peaks ja üheksa-aastaselt (olin siis wannabe-punkar) värvisin aegajalt tuka kas roheliseks (seda värvi laenasin onutütar Triinult) või siis lillaks (ema ripsmedushiga). Ainus kord, kui ema ei lubanud mul oma maitse järgi tegutseda oli siis, kui tahtsin Trummi poodi minna tibukollase jakiga, mis tegelikult oli mulle väikseks jäänud hommikumantel. Ma nüüd ei teagi, kas selline maitsevabadus on mulle kasuks või kahjuks tulnud, aga ma tahaks Tobile ka selle koha pealt vaba voli anda. Kui ta muidugi päris pungiks läheb ja (koolikoti asemel) solgiämbriga koolis käima hakkab, siis peaks ta korrale kutsuma. Samas loomulikult ei anna ma talle toidupoes oma voli, sest siis toituks ta peamiselt kõrrejoogist ja muust magusast...

Toitumisest veel nii palju, et naljakas on kuulata lastejuttu koolis (kus ma töötan). Näiteks ühes lauas arutavad lapsed lõunasöögi ajal tihti kalorite teemal - kui palju kellegi toit kaloreid annab. Kas see tõesti peegeldab neid vestlusi, mida vanemad kodus toidulauas peavad? Ei tea kas mõni hea kujutlusvõimega laps näeb unes ka hirmutavat tegelast nimega "Kalor"? Ilmselt muidugi ameerika ühiskonnas teavad lapsed juba väiksest peale "low fat" ja "sugar free" toidust. Näiteks Tobiase lasteaias, kus lasteaia poolt pakutakse vahepalasid (ehk snack'e), on neil vahepala menüüs ka "bagel with low-fat cream cheese" (ehk siis saiake väherasvase toorjuustuga). Võib olla olen ma vanamoodne, aga minu sisetunne jälle ütleb, et friikartuleid ei maksaks jah lapsele väga tihti anda, kuid piimarasv on midagi sellist, mis kasvavale organismile on hea ja vajalik. Teiseks suhkruasendajaga toiduained tunduvad olevat selline keemia, et üritan ise neist ka hoiduda. A pagan seda teab!

Aeg olla

Aeg on üks imelik mõiste. Ühes raamatus oli tsitaat ühest raamatust (hih, väga akadeemiliselt viidatud!), et raskusjõud mõjutab aega. Mistõttu näiteks päikesel, kus raskusjõud on tugevam, möödub aeg kaks miljardikosa aeglasemalt kui meie juures. Lähtudes sellest näitest ja tulles rohkem "Maa" peale, võib öelda et näiteks Empire State Building’ul käib kell veidi kiiremini kui selle all. Hm, tekitab segadust... Ei maksaks vist selle torni otsas väga pikalt peatuda, sest äkki vananeb seal kiiremini? Kadunud füüsika õpetaja Saukas, (kes üritas füüsikat lõbusate eluliste näidetega selgitada) õpetas – Eestis valmistatud pendelkell ei töötaks õigesti ehk ei näitaks õiget aega Himaalaja mägedes, sest seal on gravitatsioon tugevam.

Tegelikult tahtsin selle "aja" jutuga selleni jõuda, et istudes oma turvalisel diivanil ja vaadates jõge ja seda heaolust pakatavat ümbrust, jõudsid mu mõtted kuidagi selleni... et vanasti oli ilmselt abielulahutusi palju vähem ka seetõttu, et inimestel oli aega vähem. No muidugi oldi siis ka Jumala-kartlikumad, aga ikkagi neil inimestel ei olnud ka aega. Sajandeid tagasi, kui suur osa maailma rahvast oli igatpidi iseenda peremees, haris põldu ja muretses söögipoolise endale peamiselt ise, ei tundnud lihtrahvas ilmselt iial igavust. Intriigitsejaid kindlasti leidus, sest lisaks leivale on ju tsirkust ka vaja. Aga no näiteks üleaisa löömist ja enese haletsemist ja sellist asja võis ikka palju vähem olla, sest inimestel polnud lihtsalt aega.
Selline kummaline mõttekäik tuli. Aga kahjuks ma ei saa uurida mõnesajandi taguseid inimesi - neid ju pole ja neil poleks aega ka.


Tobiasest
Täna öösel, nii kella kahe ajal karjatas Tobias nii kõvasti, et minust käis külm judin läbi. Läksin vaatama ja Tobias ütles nuttes, et krabi olla tema voodisse tulnud ja teda hammustada tahtnud. Vahel võib suur fantaasialend suht väsitav olla.
Ja nüüd on ka see periood, kus kõik "põrkab tagasi". Tobias ütleb viimasel ajal pea iga asja peale - "Misasssssja! Mis sa ajad pada!" ja aegajalt ütleb ta kogu südamest "Issssand Jumal!". No see pada-ajamise jutt kuulub küll mulle, aga väljendit "Issand Jumal" ma teadlikult ei kasuta. Priit ka ei kasuta. Ei tea, kust ta seda kuulis? Seda küsimust esitame me viimasel ajal suht tihti. Näiteks ükspäev, kui läksin Tobile lasteaeda järele, hakkas ta rääkima, et tahab endale teist ema. Nagu filmis "Noor Pensionär", pole ma Tobiasele öelnud "Maarika/Tobias, otsi endale uus ema!" . Ühesõnaga kohkusin sellest lausest suht ära ja üritasin siis küsida, et miks siis mina enam ei kõlba? Seepeale ütles Tobias, et "sa oled ju lihtsalt tüdruk". No kui ta seda juttu oli juba mitu korda rääkinud, siis hakkas minu muresid otsiv aju kohe tegutsema ja mõtlesin, et äkki on Priit talle "uue ema otsingutest" rääkinud. Nii et lõpuks küsisin ma Priidult väriseval häälel, kas on midagi millest ma ei tea, aga peaksin teadma? Priit sai muidugi kurjaks, et ma kõiksugu Tobiase fantaasialendudega kaasa lendan.
Õnneks järgmiseks päevaks oli Tobiasel see jutt kadunud ja minu hääl ei värisenud enam.

Laps ja raamat

No mes ma oskan öelda? Seda et, õnneks Tobias on viimased kolm päeva läinud lasteaeda ilma nutujoruta ja kui talle järele olen läinud, ei olegi ta õnnetult niuksunud ja küsinud "miks ma ta sinna jätsin?". Tundub, et lasteaed on hakanud isegi vähehaaval meeldima. Juhhuu! Ja inglise keelt üritab ka oma kaaslastega rääkida.
Hirmus kavalaks on ta ka läinud. Üle-eile ütles Tobias mulle, et tal on hea mõte. Tsiteerin mõtet: "emme, teeme nii, et ma magan ära, siis on hommik, sina laulad mulle "happy birthday to you!" ja siis kingid mulle ratta". Endal tal kusjuures on ratas.

Tahtsin kirjutada ka ühest raamatust. Õde kinkis mulle Brigid Keenan'i raamatu "Diplomaatiline pagas". Aitäh, Sandra! Kui ma alguses seda pealkirja nägin, siis tõttöeldes, see pealkiri mingit suurt huvi ja põnevust minus ei tekitanud. Mõtlesin, et tegu on mingi käitumisõpetusega diplomaatidele või miskit sellist. Aga oh ei - hakkasin lugema ja enam käest ära ei saanud (nii juhtub mul väga väheste raamatutega). Tegu on siis diplomaadi (hiljem juba suursaadiku) abikaasaga, kes on 20 aasta jooksul väga mitmes kohas (Brüsselis, India eripaigus, Aafrikas, Süürias, Kasahstanis) lähetuses olnud. Ma ei tea, kas asi oli äratundmisrõõmus või milles... aga tõesti vahvalt ja huvitavalt kirjutab. Meil on alles esimene lähetus ja minu kogemus on selles vallas kesine, aga sellised tunded nagu koeratunne, kus tegeled peamiselt kaasa koju ootamisega või siis kompleks hakata vastuvõttudel kõva häälega seletama, et kodumaal tegin ka kõvasti tööd ja mulle üldse koduperenaiseks olemise roll ei meeldi - need nähtused esinesid ka minul. Või siis mõtted, et täna alustan päeva positiivselt ja ei vingu, sest ega Priidu elu ka lihtne pole. Hm, praegu on sellest kõigest hea kirjutada, sest et see on möödanik ja mul on nüüd võimalus töö leida. Igatahes soovitan lugeda - briti huumor on ületamatu. Ahjah, üks viga sellel eestikeelsel tõlkel on - nimelt on selles raamatus väga palju kirjavigu (kui isegi mina märkan, siis neid ON palju).

Look, there is a linnupoeg!

Kuivõrd selle päeviku eesmärk on kirjutada ka muust, kui pirjo kummalistest uitmõtetest ja pseudoküsimustest, siis vahelduseks tonksan jälle ühe verstaposti maha ja panen kirja, kui kaugele Tobi oma keeleõpingutega jõudnud on.


Kahjuks meil pole õnnestunud teda kolmeks päevaks nädalas lasteaeda saada, aga oleme õnnelikud ka nende kahe päevaga nädalas. Kolm päeva oleks seepärast etem, et siis õpiks ta rohkem inglise keelt, teised lapsed kohaneks temaga rohkem (ja ka vastupidi), pealegi siis saaksin ka mina rohkem oma kooliasju teha. Igatahes kuigi neid päevi kui ta täiesti ingliskeelses keskkonnas on, pole palju, on siiski ingliskeelseid sõnu ja väljendeid tal riburada pidi tulema hakanud. Praegu on tegu küll saare murrakus "englishiga", aga see teeb asja just lõbusaks. Näiteks "Twinkle, twinkle little star" kostub pigem "venku, venku little star" ja kui Tobi marsib, siis ütleb ta "march-march" asemel "marts-marts". Kõige paremini jäävad ikka käsklused ja kiitused meelde ja nii on ta mulle paar korda öelnud: "lay down!", "let's go", "sit down!", "we did it!" jne. Ahjah - ühest lastesaatest õppis ta "wake up Steve!" hüüdma. Nüüd saame igal nädalavahetuse hommikul kuulda oma voodi ääres "one, two, three - wake up Steve!". Lisaks sellele on tekkinud küsimused "what is that?" ja aegajalt hüüab ta ise "look, there is a nõid" või siis "look, there is a linnupoeg".
Kujutan ette, et aasta pärast saan siia kirjutada juba lasteaias õpitud roppustest. Jonas, kes on Tobist aasta vanem, ütles mulle ükspäev, et ma olen "Estonian boobie". Ma mängisin, et ei saa aru, et ta mind 'eesti tissiks' kutsub, aga tema meelest oli see kohutavalt naljakas. Hihhii, vahel on raske jääda tõsiseks täiskasvanuks...
Keele õppimisest ka veel nii palju, et väga hea viis selleks on läbi laulude. Lasteaiast on ta nüüd selgeks saanud päris mitmed ingliskeelsed lastelaulud. Eestikeelseid lastelaule armastab ta muidugi endiselt ja Tobi kiituseks võib öelda, et viisi peab ta kenasti ja nüüd on ka rütmitunnetus tulnud. Aga et mitte ainult kiita, siis peab ka tunnistama, et noormehe iseloom kujuneb jõudsalt ja aegajalt tuleb kassiahastus ja peas keerleb küsimus "miks? mis ma valesti lapse kasvatamises teinud olen?". Lohutuseks mõtlen, et tõenäoliselt pole kahe-kolme aastaste laste vanemaid, kellel aegajalt selline küsimus peas ei keerleks.

Siinses kodus on progressi nii palju toimunud, et näiteks meie voodist on saanud lendav laev. Vägev, kaspole?! Ärge nüüd arvake, et tegu on Priidu ja minu intiimmänguga ja õhtuti läheme "lendava laevaga maailma avastama". Eih, see on puhtalt Tobiase ehitatud ja idee sai ta Piripoisilt (märksõna Muumi).

Verstapost maha kopsitud.
Raporteeris pirjo.