Neoonroosade küüntega Maša

See sissekanne saab nüüd selline "naistekas" olema. Järgmine kord kirjutan Florida teema lõpuni.
Niisiis, kuna täna sain teada, et vähemalt kõik ained on Helsingi Ülikooli juures tehtud ja loodetavasti olen hilissügiseks siis sotsioloogia magister, pühendan tänase päeva ise-endale. Viimastel nädalatel polnud kooliasjade kõrvalt kohati aega dushi allgi käia, rääkimata õues kevade nuusutamisest.

Niisiis kui olin Tobi lasteaeda ära viinud, tulin koju ja pistsin värvi pähe. Asfaltivärv oli juba mu pealage sillutama hakanud. Nu ja kui juuksed said värvitud ja kuivatatud, panin piltlikult öeldes rattale hääled sisse ja sõitsin pediküüri poole. Ärga arvake midagi, et ma vändates karme mootorihääli ja käiguvahetust imiteerisin - mul on ikkagi daamide ratas! Niinii... siis läksin siin esimest korda elus (kogu elu jooksul kolmandat korda) pediküüri. Kuna siin linnas saab liikumise nimel jalgadele palju valu antud, siis on jalgade korrashoid ju väga oluline. Nii on mu loogika ja vabandus. Ühesõnaga kena korea-päritolu naisterahvas nimega Mary (ei usu, et see ta päris nimi oli), võttis mu lahkelt vastu ja suunas riiuli juurde, kus olid küünelakid. Minu jaoks on see lakkimine selle pediküüri juures üks kõige vähem oluline osa, aga ma siiski valisin mingi beežika-pruunika värvi. Ahjah, siin käib see pediküür nii, et privaatse ruumi asemel on rida pediküüritoole, kus kliendid istuvad ja nende jalgadega siis tegeletakse.
Kui olin ühel neist toolidest istet võtnud, võtsin välja ka oma lugemisvara, et aega ratsionaalselt kasutada. Et Mary mulle pahaks ei paneks, et ma koheselt tema märguannetele reageerida ei oska, ütlesin talle et ma pole enne pediküüris käinud. Seepeale tahtis ta mu esmakogemuse vist eriti mõnusaks teha. Lahkelt vajutas ta toolil mingeid nuppe ja ütles oma armsalt kiirustavas inglise keeles, et lasku ma end lõdvaks, see tool teeb massaaži. Ma ei saanud ei "möh" ega "müh" öelda, kui tooli seest mingid mügarikud mu seljal ringi jooksma hakkasid. Alguses üritasin veel lugeda samaaegselt, aga siis sain aru, et isegi kõrvalistujad näevad, et sellise võdinaga ükski inimene tegelikult lugeda ei suuda. Kõik lihtsalt vappus. Ma olin nagu naistrollijuht, kelle tool kõvasti vetrub. Mary vaatas mulle iga natukese aja tagant otsa ja lausus "Good, aah?!". Mis mul muud üle jäi kui edasi võdiseda ja naeratada. Inimene tahtis ju mulle hääd, nii et kuidas ma ikka talle ütlen et ma tegelikult tahaksin rahulikult lugeda ja mitte näha oma rindu põhja-lõuna suunas hüplemas. Siis küsis Mary, et kas teeme roosad küüned? Mõtlesin seepeale, et ta ilmselt unustas minu valitud värvi ära. Näitasin talle siis omavalitud värvi ja ta raputas pead. Tõi võidukalt riiulist hoopis ühe neoonroosa värvi ja ütles, et tema meelest sobiks see palju paremini. Mind ajas kogu see situatsioon nii naerma, et Mary ilmselt luges mu näost naeratust välja - ja kuna tool vappus endiselt, siis äkki isegi talle tundus et ma noogutan. Nii saingi ma neoonroosad varbaküüned. Roosa värviga on mul vastakad tunded. Ta on kuidagi mu loomuse vastu aga teisalt on ta mingis kontekstis jõle punk ja ilus. Minu varvaste kontekstis aga... no jo jääb!

Siis oli mul veel teine plaan. Nagu ikka jutu mõtteni jõudmiseks alustan ma kirjeldust oma lapsepõlvest.
Niisiis kui me siia New Yorki tulime 2 aastat tagasi, olid mu juuksed umbes kolme sentimeetri pikkused. Ma siis mõtlesin, et kannatamatu inimesena pole mul iial pikki juukseid olnud ja kuna siin on see juuksuri juures käimine üpris kallis, siis on põhjust juukseid kasvatada. Nii ma polnudki siin linnas juuksuris käinud (Eestis puhkusel olles aga ikka). Häda on aga selles, et keegi teadis rääkida, et ise oma juuste lõikamine pidavat halba õnne tooma. Ma ei tea, kes see pagan peab mulle selliseid asju pähe panema... aga ma igatahes ei tahtnud ise täna oma tukka lõigata. Nii otsustasin leida suvalise juuksurisalongi, kus keegi lihtsalt lõikaks mu tuka lühemaks. Leidsingi mingi salongi, parkisin ratta ära ja seadsin sammud juuksurisse. Kui uksest sisse astusin, oli kohe selge, et tegu on venelaste kohaga. Dimitri, pealae pealt kiilanev turske sell, istus kassa ees ja juhendas mu Mira juurde. Mirale seletasin siis kohe, et tahan lihtsalt õhukese tuka lõigata ja kõik. Mira küsis kohe, kas ma vene keelt ka räägin? Ma arvasin, et ta seda küsib! Tunnistasin, et kahjuks ülivähe ja mul oleks väga hea meel kui oskaksin rohkem vene keelt. See selleks, igatahes jällegi juhtus analoogne lugu nagu Maryga. Ei, seal ei olnud trollijuhi tooli... aga Mira küsis kui lühikeseks ma tukka tahan? Ma siis näitasin ja Mira lõikas ikka nii nagu tema meelest oli ilusam. Kui oli ära lõiganud, vaatas mulle otsa rõõmsalt ja ütles "voh!". Mina vaatasin aga peeglisse ja mõtlesin "Uh tõõ, Masha!". Täpselt selline nägu oli, et võiks Masha endale nimeks panna - ümmargune nagu kuu ja siis tupeeritud tukk. Mõtlesin, et pagan võtaks, ma olen nagu nukk keda juuksurid/pediküürid vormivad vastavalt oma iluideaalile. Ütlesin Mirale, et võtku nüüd ikka lühemaks seda tukka, ise vabandades et see ju kasvab hirmus kiiresti. Väike ohe Mira poolt käis asja juurde ja tukk sai ka lühemaks. Nahktagis Dimitrile tuli raha maksta, 7$.

Nii et päev läks igati asja ette. Sai ehk kaunimaks ja nalja sai ka.
Seda ka, et kõigi nende nuku-protseduuride käigus meenus mulle ühe mu isa sõbra räägitud lugu. Nimelt olla kunagi nõukogude ajal olnud Narva maantee Lastekohvikus nägus blond ettekandja, kes võttis küll alati tellimuse naeratades vastu, aga lauale tõi ikka selle piruka, mis tema meelest parem oli.