"ANNA TÖÖD!"

Väidetavalt tekitab inimestes palju stressi see, et sotsiaalmeedias kipuvad inimesed jagama vaid oma positiivseid kogemusi ja emotsioone, poseerima reisifotodel, pildistama gurmeetoite, kontsertide videoid jne. Nii võib tekkida tunne, et kõigil on nii hea ja ilus, aga endal pole nii. No kui lähemalt mõelda, siis eks pigem tõesti jagatakse sotsiaalmeedias oma eduelamusi ja vähem on juttu muredest või sellest, mis päevas vussi võis minna. Mina vist kirjutan ka siin blogis peamiselt elamustest ja toredatest kogemustest. Aga täna luban veidi tasakaalu luua sellega, et kirjutan ka lähetuse pahupooltest.

Kipun arvama, et selleks, et õnnelik olla, annab meil üldiselt palju ka ise ära teha. Mõnes mõttes on õnn ka hoiak. Saan muidugi aru, et kui tervis on kehva endal või lähedastel või elada sõjatsoonis, siis on mu väited lollid. Kuid tahan jõuda selleni, et inimesi teevad erinevad asjad õnnelikuks ja oskus õnnelik olla, on ka suur oskus. Minu õnnevalemi üks oluline komponent on eneseteostus ehk võimalus töötada. See osa on mul aga kahjuks üpris puudu praeguses olukorras. Teen küll vahel Eestisse veidi mõnd projektipõhist tööd, kuid see pole päris see. Igatsen tunnet, kus reedel ehk töönädala lõpus tunned rammestust raskest töönädalast, kus premeerid end logelemisega või kui tuled töölt, oled mõne kolleegi või olukorra peale vihane, jne. Ühesõnaga ma igatsen emotsioone, mis kaasnevad kollektiivis töötamisega. Ükspäev mõtlesin isegi, et need emotsioonid on sarnased sellele, milliseid meeleolude kontraste loovad meile aastaajad Eestis. Kui ikka pidevalt päike paistab ja kogu aeg sama kõrgelt, siis ei oska rõõmustada kevadpäikese üle või ei tea seda valgust, mis tuleb sillerdava lume ja päikese puhul, jne. Mitte töötamine võib tunduda ju imetore - magaks kaua, loeks päevad läbi raamatuid, käiks kohvikus, muuseumis, teeks sporti jne... aga kaua ei jaksa sellist elurütmi. Või noh, mina lihtsalt ei oska olla õnnelik sellise elustiili üle. Sestap käin ringi nagu vana Kratt ja alati kui kuhugi oma CV saadan, mörisen oma peas "Anna tööd!". Keeruliseks teeb selle töö otsimise asjaolu, et mul on pigem avaliku sektori kogemus ja puudub töökogemus Aasias. Siin aga on väljamaalasel avalikku sektorisse raske või pea võimatu tööd saada. Ja ega ka erasektorisse pole lihtne väljamaalasel tööd saada - siin võib kahe kohaliku kohta töötada üks mitte-kodanik, kuid ka sel juhul tuleb tööandjal põhjendada, miks pole seda kohta kodanikule pakutud. Eks see on muidugi ka mõistetav, et omasid hoitakse, aga need reeglid on siin väga karmid. Kirss tordil on veel ka see, et minusugune saab nii-öelda tööloa taotleda alles siis, kui mul on olemas tööandja (kes siis minuga koos seda taotleb). Aga ilmselt mitme tööandja puhul võib see bürokraatliku protsessi läbitegemise vajadus kandidaadi valikul otsustavaks saada.

Mitmed teist võivad ju mõelda ja öelda, et kui ma igatsen kollektiivi, siis miks ma ei tee vabatahtlikku tööd? Paraku pole siin ka see nii lihtne. Juba eelmisel aastal täitsin avalduse ühel koerte varjupaiga kodulehel, et saada vabatahtlikuks. Kuid sellele ei tulnud ühtki vastust. Ligikaudu kuu aega tagasi võtsin ette uue organisatsiooni, HOPE Dog Rescue ja ohhoo, nädal tagasi lisati mind koerte jalutamise listi. Pühapäeval saingi käia esmakordselt kutsadega jalutamas. Need koerad olid kõik erilised ehk erivajadustega - mina jalutasin Harperiga, kes leiti katkise selgrooga ja kes sestap liigub vaid abiratastega. Mitu koera olid aga pimedad ja kurdid. Aga õnneks need koerad ei tundu kuidagi õnnetud ja mulle näib, et nad ise ei tunne, et neil oleks midagi teisiti. Igatahes väga positiivne kogemus oli see jalutamine. Mõned fotod ka.

Selle jorina lõpuks ütlen lihtsalt, et midagi väga hullu ju pole ja ega ma alla ei anna, ükskord ma leian tööd! :)