Sugar-free, medium-fat momy and dady

Hmh. ma ei teagi, millest kirjutada. Kas Momas käimisest, East Village'i ägedatest aedadest, ufo-peost Natural History muuseumis, lastest või suitsiidsest taksojuhist...
No ma ei tea - kirjutan täna Tobiasest ja üldse lastest.
Tobiase "inglish" areneb nüüd suure hooga. "Emme" ja "papa" asemel oleme aegajalt "momy and dady" ja mingeid väljendeid (näiteks clean up, sit down, wait, come...) saame ka aegajalt inglise keeles kuulda. Ega Tobi elu kerge pole - lasteaias õpetatakse lisaks veel ka viipekeelt ja hispaania keelt. Viipekeel on päris tore. Lastevanemate koosolekul läksid osad vanemad vaidlema, et milline käemärk tähistab sõna "more" ja mis tähistab sõna "water" ja üks ema oli päris hädas, sest tema laps näitab talle viipekeeles kogu aeg "time out". Igatahes nalja saab selle tema kakskeelsusega küll. Lasteaia õpetaja rääkis, et Tobias oli öelnud "momy and dady no love" ja siis näidanud oma pükste peale. Ma ei teagi, mis Tobias öelda tahtis, aga õpetaja sai aru, et me ei armasta Tobiase pükse. No aga ma ju ise ostsin need püksid talle. Riietega seoses tekkis mul ükspäev juba küsimus, et kas kolme-aastasele peaks ostma riideid, mis tema vanematele meeldivad või peaks hankima riideid, mis talle meeldivad? Ei tea kust Tobias selle Ämblikmehe armastuse/austuse võtnud on (meie ei ole talle seda multikat/filmi näidanud), aga talle meeletult meeldivad ämblike ja ämblikmeeste sümboolikaga riided ja muu nodi. Mulle Ämblikmees ei meeldi ja mitte ainult sellepärast, et ma abielus olen, vaid muidu ka. Samas mõtlen, et mu kallid vanemad lasid suht väiksest peale mul oma välimust kujundada. Alati ütlesin ise juuksurile, millise soengu ta mulle lõikama peaks ja üheksa-aastaselt (olin siis wannabe-punkar) värvisin aegajalt tuka kas roheliseks (seda värvi laenasin onutütar Triinult) või siis lillaks (ema ripsmedushiga). Ainus kord, kui ema ei lubanud mul oma maitse järgi tegutseda oli siis, kui tahtsin Trummi poodi minna tibukollase jakiga, mis tegelikult oli mulle väikseks jäänud hommikumantel. Ma nüüd ei teagi, kas selline maitsevabadus on mulle kasuks või kahjuks tulnud, aga ma tahaks Tobile ka selle koha pealt vaba voli anda. Kui ta muidugi päris pungiks läheb ja (koolikoti asemel) solgiämbriga koolis käima hakkab, siis peaks ta korrale kutsuma. Samas loomulikult ei anna ma talle toidupoes oma voli, sest siis toituks ta peamiselt kõrrejoogist ja muust magusast...

Toitumisest veel nii palju, et naljakas on kuulata lastejuttu koolis (kus ma töötan). Näiteks ühes lauas arutavad lapsed lõunasöögi ajal tihti kalorite teemal - kui palju kellegi toit kaloreid annab. Kas see tõesti peegeldab neid vestlusi, mida vanemad kodus toidulauas peavad? Ei tea kas mõni hea kujutlusvõimega laps näeb unes ka hirmutavat tegelast nimega "Kalor"? Ilmselt muidugi ameerika ühiskonnas teavad lapsed juba väiksest peale "low fat" ja "sugar free" toidust. Näiteks Tobiase lasteaias, kus lasteaia poolt pakutakse vahepalasid (ehk snack'e), on neil vahepala menüüs ka "bagel with low-fat cream cheese" (ehk siis saiake väherasvase toorjuustuga). Võib olla olen ma vanamoodne, aga minu sisetunne jälle ütleb, et friikartuleid ei maksaks jah lapsele väga tihti anda, kuid piimarasv on midagi sellist, mis kasvavale organismile on hea ja vajalik. Teiseks suhkruasendajaga toiduained tunduvad olevat selline keemia, et üritan ise neist ka hoiduda. A pagan seda teab!