Päkapikud käivad

Avastasin, et pole ammu Tobiasest kirjutanud. Teen siis seda nüüd.

Pühapäeval sadas meil esimene lumi maha. Aga "mis kiire tulema, see kiire minema" - on vist selline vanasõna? Kui ka pole sellist ütelust, sobib see igatahes hästi seda lund kirjeldama. Sel päeval, mil lumi maas oli, oli Tobias hirmus rõõmus ja läksime kohe õue jälgi tegema ja -uurima. Koerajälgi ta koera omadeks ei tunnistanud - need olid ikka draakoni omad ja linnujäljed olid tema jaoks raudselt kotka omad.
Igatahes teades eelmise aasta New Yorgi talve, siis oli see lumi paras üllatus ka meile. Eelmisel aastal tuli minu meelest selline lume moodi lumi alles veebruaris. Aga ka päkapikud hakkasid laupäevast käima ja seepärast tekitas see kohe sellise kena jõulutunde.
Kui eelmisel aastal polnud üldse eriti jõulutunnet, siis mõtlesin, et peab sel aastal kasvõi Tobiase pärast ise seda tunnet tekitama. No näiteks kuuse tuppa tooma ja kodu veidi kaunistama. Piparkooke olen ikka igal aastal teinud (ja ka selle aasta taigna tegin reedel valmis). Mäletan oma lapsepõlvest, et see jõulutunne oli omamoodi turvatunnet tekitav ja samas ka kuidagi müstiline. Tegelikult kui kogu see "jõulu-mull" mida lastele serveeritakse, oleks tõsi, siis oleks see ka täiskasvanuna müstiline ja omamoodi romantiline. Seda pean ka mainima, et minu jaoks seostuvad jõulud ikka väga suures osas lumega. Kui lund ikka pole, siis puudub pool romantikat. Aga üks suur küsimus on mul ikka - kas osta raiutud kuusk või ostame jällegi ühe kuuske meenutava meetripikkuse araukaaria potis (Aime, kas araukaaria kirjutatakse nii?)? Meite pere tegi (siis kui me juba teismeeas õega olime) vanasti nii, et tõi tuppa poti sees oleva kuuse ja siis istutasime suvel suvila aeda maha. Aga siin ei saa ma ju kuhugi kuuske istutada.

Vabandust, laskusin olmemuredesse.
Tobist. Tobias räägib nüüd meiega päris palju inglise keeles. Ja lisaks inglise-eesti segakeelele, leiutab ta nüüd ka ise viipekeelt. Ma vist kirjutasin ka hiljuti, et neil õpetatakse lasteaias viipekeelt. Ja kuna Tobiase maailmas tiirutab palju nõidu, nahkhiiri, ämblikke, draakoneid, haisid, siis on strateegiliselt oluline neid sõnu igas keeles teada. Käisin lasteaias Tobiase "arenguvestlusel" ja sain näiteks teada, et isegi õpetajad ei tea, kuidas viipekeeles on ämblik, nahkhiir, nõid jne. Aga Tobias näitab meile alatihti nende tegelaste kohta käivaid käemärke. Ausalt öeldes ma seepärast küsisingi õpetajalt, sest käemärk "nõia" kohta, tundus kuidagi kahtlane. Täpsemalt siis imiteeris Tobias nõida nii, et justkui hoiaks ta luuda, mille otsas nõid istub. Omavahel öeldes meenutas see küll nõida, kuid minu meelest ka pissivat meesterahvast.

Eks see suures fantaasiamaailmas elamine võib vahel päris kurnav olla. Näiteks alati kui Tobias vetsus vett tõmbab, siis kuulutab ta, et nüüd kohe plahvatab! Kärusse saab ta istuma panna sõnadega "mehed pardale!". Kui veebruaris Mehhikos käisime, siis lennukis hüüdis ta, et "kohe käib suur pauk" - õnneks siis ta veel eriti inglise keelt ei osanud ja ümbritsevad tema jutust aru ei saanud. Aga kõige selle "militaarse" kõrval, peame me iga päev koos süüa tegema. Tobile tohutult meeldib kooki teha. Vahel saab muidugi juustusaiu ka "koogiks" nimetada. Ega see tema koogi-valmistamise-vaimustus vanemate kehakaalule hästi ei mõju, liiatigi et ta kookide söömisest üldse nii vaimustet pole kui tegemisest. Ja üks suur vaimustus on tal praegu veel - puzzled. Vahepeal on meie elutuba kaetud nagu ühtlase puzzle-vaibaga ja siis saab puzzled jälle ära lammutada ja kõik algab jälle otsast peale...