RO:TORO või RO:TOBI

No ma ei tea mida see nüüd tähendama peaks? Täna hommikul ärkasin mingi imeliku olemisega, mis oli tingitud väga veidrast unest. Ma olin transvestiit ja mul oli armusuhe ühe eesti tuntud keskealise näitlejannaga. Jeerum küll, kust need unenäod meite pähe satuvad? Vahel ma saan aru küll millest on mõni mu uni tingitud... aga sellest küll aru ei saanud. Hea oli ärgata ja avastada, et kõik mu kallid on ikka mu ümber ja midagi pole muutunud ja mu nimi pole Tiit (Transves).

No nii, seda kirjutasin teisipäeval, aga nüüd on juba reede. Unemõju on kadunud ja samuti on meelest läinud kuidas ma kavatsesin libistada end unenäo-transvestiidi teemalt New Yorgi Eesti Kultuuripäevadele? Ma siis ei libisegi, vaid lihtsalt kirjutan.

Niisiis eelmisel nädalal toimusid Eesti Kultuuripäevad New Yorgis. Ma ikka pean ütlema, et see on väga uhke, et meil on siin oma Eesti Maja (kõik meie naaberriigi esindajad teavad sellest majast ja on hääs mõttes kadedad) ja veelgi uhkem on, et igal aastal on kultuuripäevad, on Eesti Kool, jne, jne.
Kultuuripäevadel toimus palju huvitavat - etendus "Sõdur" (mängisid Roman Baskin ja Ain Lutsepp), kõiksugu filme näidati (Magnus!, Sügisball, Georg), huvitavaid loenguid peeti, kontserte toimus.
Ma käisin vaatamas etendust, kuulasin Karini loengut "Eesti kaasaegne videokunst: Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, Mark Raidpere" ja laupäeva õhtul käisime ka RO:TORO kontserdil. Karini loeng oli väga huvitav ja äge oli näha meite kaasaegset videokunsti. Nendes videotes oli samasugune lahe kiiks, mida tundsin punkteemat uurides.

...aga kirjutan hoopis nüüd laupäevaõhtusest kontserdist, millest ka Priit ja Tobias osa said. Õigupoolest peakski ütlema, et Tobiasel oli sellel kontserdil suur osa. Seekord esitas mõnusat pärimusmuusikat ansambel RO:TORO. Ansambli kaks liiget Cätlin ja Marko olid meile juba eelmisest aastast tuttavad. Nimelt mängivad nad ka Vägilastes ja kuna meil oli eelmisel kevadel üks kena õhtu Vägilastega, siis seekord oli jällenägemise rõõm eriti suur. Igatahes Tobias, kes muidu pole eriti sotsiaalne tegelane (ta viibib peamiselt omas maailmas), võttis RO:TORO neli liiget kohe väga omaks. Nii omaks, et kui me proovi kuulasime, siis Tobias hakkas kohe kaasa lööma. Ja kui kontsert hakkas, siis oli ta veendunud, et ka temal kui bändi liikmel hakkas kontsert. Eelnevalt käis ta Eesti Maja baaris hüüdmas, et kõik tuleks nüüd kontserdile. Ja kui siis kontsert hakkas, siis küsis ta kogu aeg, kas ta nüüd võib tantsima hakata? No kuna kaasaelamine bändile on alati tervitatav, siis lasksime Tobiasel õige pea tantsima minna. Tobias läks siis esinejate sekka ja hakkas seal kõvasti tantsu lööma. Ja seda kõike täie siirusega. Ta tantsis ikka nii kõvasti, et kogu publik rõkkas naerda ja paraku hakkasid ka Cätlin ja Sandra torupilli mängides niiviisi naerma, et pisarad silmist väljas. Panen siia mõned pildid, mille mulle Siiri ja Kristi saatsid.


Copyright Kristi


Copyright Siiri


Copyright Siiri

Me Priiduga olime täitsa nõutud. Esiteks, me ei saanud aru miks Tobias arvas, et kontsert tähendab temale esinemist? Teiseks, mida me nüüd tegema peaks et esinejaid mitte segada? Kolmandaks, mis juhtus meie pigem häbeliku Tobiasega?
Ahjah, viimasel pildil pühibki Sandra pisaraid suurest naermisest. Nii see asi muidugi jätkuda ei saanud. Publik tuli siiski RO:TORO vaatama ja pealegi ei ole me kindlasti vabakasvatuse pooldajad ja ei leia, et meie laps võib kõike teha. Seega üritasime siis vaikselt saada Tobiase nõusse, et ta tuleks tantsiks teisel pool saali, mitte laval. Sellest Tobias keeldus kategooriliselt. Seepeale võttis Priit Tobiase lihtsalt sülle ja viisime ta saalist ära. Tobias oli muidugi hirmus õnnetu ja palus meeletult, et me ta tagasi kontserdile viiksime. Otsustasime, et lõpulaulude ajal võib ta ju uuesti tantsima minna, aga terve kontsert küll tema päralt olla ei saa. Jeerum, Tobias ei hakanud isegi jonnima meie otsuse peale, sest ta vist tahtis nii väga kontserdile minna ja ta teadis, et jonnimine kindlasti siinkohal ei aita. Nii me siis üritasime talle saalist väljaspool tegevust leida, aga ükskõik mida me ka välja ei pakkunud, palus ta pisarsilmi, et me ta tagasi kontserdile viiksime. Ühel hetkel jäin korraks Urvega juttu ajama ja Tobias oli vaikselt ülemisele korrusele hiilinud ja otse saali vupsanud. Võidukalt jooksis ta lavale, kusjuures sai eraldi aplausi osaliseks. Iga kord kui lugu lõppes ja aplaus oli, kummardas ja lehvitas ka Tobias. Meil oli Priiduga nii naljakas ja kohati ka piinlik, et ma ei julgenud väga vaadatagi. Ma ei taha kunagi teiste ees oma last väga kiita, sest nagu ma ennegi maininud olen, siis on see ju loogiline et iga vanem imetleb väga oma põngerjat/põngerjaid... aga peab ütlema, et tants on tal veres ja jalas ja igal pool. Kontserdi lõppedes saime Priiduga nagu ise ka staarideks Tobiase pärast. Päris mitmed inimesed tulid vaimustunult vestlema ja küsisid Tobiase nime, öeldes et temast saab kindlasti kuulus. Mnjah, kuulus või mitte, aga loodetavasti jääb ta ise-endaks ja ei hakka iial tantsimist häbenema. Mulle meeldis ka väiksena meeletult tantsida ja meeldib endiselt, aga see tantsimine on jäänud vaid kodu ja tantsusaali tasemele. Ilmselt Tobias ei häbene tantsimist ka seepärast, et me kõik tantsime kodus väga tihti, tantsupeo DVD (aitäh Helen ja Sten!) on üks Tobi lemmikutest.
Vot siis selline kontsert oli meil. RO:TORO meeldis väga. Mitte ainult muusika pärast, vaid ka ülitoredate ja südamlike inimeste pärast. Aitäh, folgil näeme!