Esimesed kolm nädalat

Nonii. Esimesed kolm nädalat ongi möödunud nagu niuhti.
Tobias on käinud nüüdseks kaks nädalat koolis ja näib kooliga rahul olevat. Klassis käib suhteliselt kirju seltskond alates Lõuna-Aafrikast pärit lapsest lõpetades grusiinidega. Inglise keel, mis peale Ameerikat oli väga rooste läinud ja selle rääkimisoskus ka suures osas kadunud, on iga päevaga tagasi tulnud ja jutud saab ta ikka räägitud. Siin siis ka foto Tobist, kes Eestis oleks läinud 2. klassi aga siin läks 3. klassi (kuna koolisüsteem brittidel teistsugune).



Villem. Villem läheb esmaspäevast samasse kooli, kus Tobias käib, kuid lasteaiarühma. Praegu on ta üpris põnevil, et saab juba kooli ja kusjuures Tobiasega samasse kooli, kuid kuna ta ei oska sõnakestki inglise keelt, siis ega see algus lihtne ilmselt pole. Ta on selline kuri tüüp ka, et kui keegi räägib teises keeles kui eesti keel, siis vaatab ta kulm kortsus ja ei püüa kuidagi kommunikeeruda. Tähelepanu saavad meil siin mõlemad poisid palju, sest nad on heledapäised ja sinisilmsed. Villem on täiesti harjunud, et iga päev kui poes piima käime ostmas, teevad talle suur osa poes olevatest müüjatest ja poodlejatest pai. Kusjuures see on ikka huvitav siin, et meesterahvad on eriti heldinud, kui meie poisse näevad. Ärge saage nüüd valesti aru! See heldinud nägu pole midagi sellist, et mul hakkaks alarm kuklas tööle, aga nad pööravad lastele rohkem tähelepanu kui siinsed naisterahvad mu meelest. See on ilmselt mingi kultuuriline värk. Kui ma rohkem sellele fenomenile pihta saan, siis ütlen teile ka. Villu aga võõraste poolt pea paitamisele ei naerata ega ka torise. Ta mängib, et see jätab teda täiesti külmaks ja et ta ei pannud tähele. Ja kui Tobias üritas New Yorgis alguses ikka inglise keeles vähemalt poes „bye!“ hüüda, siis Villem ei ürita midagi. Ta on natuke selline eesti mees (ärgem solvugem eesti mehed, te olete ju võluvad!). Ma ei tea, kas see on mingi teise riiki kolimise värk, aga nagu Tobiasel oli New Yorgis elades kujuteldavas maailmas isa, kes elas Jaapani koopas, siis Villem alustab sageli juttu „Kui ma kunagi Gruusias elasin, siis …“. Ja siis tulevad tema karmid Gruusia lood.



Priidul läheb töiselt ja kohe suure hooga. Kuna ma võin puusse panna, siis ma pikalt sel teemal ei kirjuta. Aga noh, põnev aeg on siin, kuna nädala pärast on valimised. Ja tundes oma härrat, siis põnev töö paneb tal silmad särama ja kuigi vahel on magamatusest kotid ka nende säravate silmade all, tundub mulle, et tunneb end ta kui kala vees.

Mina. Ma pean ütlema, et mul on läinud seekord uude rolli sisse elamine lihtsamalt, kui New Yorki kolides. Võib olla seepärast, et veidi juba teadsin ja oskasin aimata, mis võivad need painavad asjad alguses olla. Teisalt on mul tunne, et kuna sain vahepeal Eestis olles end piisavalt teostada, siis olen justkui ise-endale midagi tõestanud ja mul on sestap ka lihtsam, rahulikum.

Muidu oleme jõudnud veidi käia tutvumas linnaga, käinud kohalikel „Teeme ära“ talgutel, näinud seda kuidas lehmad siin mägedes vabalt ringi tatsavad, põdenud "kohustuslikku" kõhutõve ja kõiksugu asju, mis kõik meelde ei tule. Viimase nädala sündmused, kus avaldati need väga räiged videod sellest, mis siin vanglates toimub, on muidugi tekitanud suure šoki ja omamoodi kurbuse siin ühiskonnas. Ma ei kirjelda lähemalt neid videoid, sest see on lihtsalt nii vastik. Aga jah. Neljapäeva õhtul mõtlesin, et Priit on pannud teleka tööle, sest kuulda oli rahva karjumist, vilistamist ja marssimist. Midagi sellist, mida CNN ja BBC sageli uudistes kajastavad. Tegelikult oli telekas kinni ja see CNNi hääl tuli suht lähedalt tänavalt. Tuhanded inimesed olid tulnud meelt avaldama. Minu teada õnneks ei läinud need meeleavaldused kuidagi vägivaldseks, aga ilmselt on neil sündmustel mõju valimistulemustele.

Et mitte sellise tõsise tooniga lõpetada, siis olgu öeldud, et mõnes mõttes meenutab mulle see siinne elu ka New Yorki. Kui NYki kolisime, olin hädas kilekottidega. No ükskõik kuhu poodi lähed, topitakse su otsetud asjad kohe kilekotti ja see on muidugi hinna sees. Aga ma ei suuda kilekotte ära visata ja prügikotte ka nii palju pole vaja, kui neid sigineb. Nõnda siis käisin Eestis ikka oma riidekotiga poes ja olen ka siin nii teinud. Ameerikas on asi nüüd minu teada nii palju arenenud, et vähemalt Whole Foodsis saab selle eest punkte teenida, kui tuled oma kotiga, sest öko-kaubandusketina on nad mõistnud, et hunnikutes uutesse ja kohe äravisatavatesse kilekottidesse pakendamine, pole just keskkonnasõbraliku poe tunnus. Siin on aga ka üks suur supermarketikett „Good Will“ ja kui turvamees näeb, et astud poodi oma riidekotiga, siis saad pahandada ja öeldakse, et ei tohi. Me teeme suured silmad ja pistame riidekotid minu käekotti, mis saadab mind igal sammul nagu Muumimammal. Aga see keskkonna teema ja näiteks prügi sorteerimine on mõnes mõttes sellised heaolu ühiskonna tunnused ja küll nad ka selleni jõuavad. Teistest assotsiatsioonidest Ameerika või Eestiga, kirjutan järgmine kord.