Igal ühel oma kilpkonn

Kirjutan vahepeal veidi poistest. Tobias on jätkuvalt meil kangelaste ja militaarvaldkonna sõber. Superkangelased (nagu Superman, Spiderman, Batman) enam teema pole, küll aga teistsugused kõvad mehed. Eestis avaldas talle muljet Kalevipoeg ja vahepeal tuli ka kristlus meie kodusse. Poolteist aastat tagasi oli Tobias vaimustuses Jeesus Kristusest ja Jumalast. Tal oli nii palju küsimusi selle teema kohta, et ostsime siis talle laste Piibli. Samuti lubasin Tobiasele, et lähen temaga ülestõusmispühade aegu maal (Kolga-Jaanis) kirikusse. Kuna oli kevadine aeg ja tol päeval pandi maal ülesse ka batuut, siis kirikusse mineku ajaks ütles Tobias, et sai batuudilt elektrilöögi ja usk läks pealt ära. Mnjah. Hiljem olla see aga tagasi tulnud. Vahepeal vaibus Jumala teema ja asendus rohkem kõiksuguse sõja ajalooga. Aegajalt tuli küsimusi nii II Maailmasõja, Külma sõja, Reaalkooli õpilaste kohta, kes sõtta läksid jne. Eelmisel nädalal tõmbas aga Tobias jällegi raamaturiiulist välja Piibli ja palus, et seda unejutuks loetaks. Kuigi meie kristlased just pole, siis samas olen ikkagi seda meelt, et Piibli tundmine või igasuguse usundi tundmine on hea ja aitab Maailma erinevaid rahvaid paremini mõista. Erinevad usundid on minu meelest justkui eluõpetused ja ilmselt enda elus juhindun nii kristlusest, budismist, taoismist kui ka paganlusest. Aga jah, kuivõrd suhtume oma põngerjatesse ikkagi kui eraldiseisvatesse indiviididesse, kellel on oma huvid, siis ei ole ka Piibli unejutuks lugemise vastu midagi. Muide endal on ka huvitav lugeda, sest see annab aimu kuidas on mingisugused arusaamad ja hoiakud õhtumaades tugevalt kinnistunud. 

Tobias on aga väga kirglik oma teemadega. Ta räägib Villemile ka suure kirega elutarkustest, mida ta Piiblist lugenud on. Seepeale tuli üks õhtu Villem nuttes minu juurde ja ütles, et tema ei taha sinna alla minna, kus on koletised ja põrgutuli. Tema tahab ka paradiisi ehk ülesse. Tobias ilmselt oli talle lastepiiblist näidanud pilte ja rääkinud, et head inimesed saavad tuusiku ülesse. Villem on meil rohkem ratsionaalsem mees ja tema fantaasialennud nii kaugele ei vii.

Kui juba Villemist kirjutada, siis tema tekitab teistmoodi väljakutseid. Arvestades, et olen tegelenud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnaga ja ka oma elu üritame nii elada, et lapsed mõistaks naiste ja meeste võrdseid võimalusi, tuleb Villem aegajalt välja üpris šovinistlike mõttekäikudega. Kevadel, kui mu isa maale traktori ostis, ütles Villem mulle võidukalt „emme, sina ei saa traktoriga sõita, ainult inimesed saavad!“. Ma olin nõutu ja küsisin, et kas ma siis polegi inimene. Villem ütles, et oled küll, aga vaid onud saavad traktoriga sõita. Sarnane mõtteavaldus oli tal ligikaudu kuu aega tagasi. Pidin siin tähtsate prouadega kohtuma minema. Villem aga ei käinud siis veel lasteaias ja kuigi ütlesin prouadele, et mul jääb seekord tulemata, kuna pole lapsehoidjat, paluti mul ikka tulla ja Villem ühes võtta. Lugesin siis enne minekut Villemile sõnad peale, et seal on viisakad ja korralikud prouad ning ta peaks käituma nagu suur ja tubli poiss. Villem vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, kas seal siis inimesi polegi? No mis sa kostad?! Ma ei tea, kus Villemil see mehed=inimesed arvamus tuleb. Ehk tal on lihtsalt semantikaga probleeme.

Rohkem lapsejuttu ei aja. Lisaks eelmisele looma-teemalisele postitusele olgu edastatud veel üks tore uudis. Nimelt eelmisel nädalal tuli üks tuttav meile kotiga, mille sees oli karp, mille sees omakorda oli ilus, suur kilpkonn. Sõbrad, te ju kujutate ette, et ma hüppasin sellele inimesele suurest rõõmust kaela, kuna mul on eriline sümpaatia kilpkonnade vastu! Meie kilpkonn Riina, kes on mul olnud nüüdseks 13 aastat, jäi Eestisse, kuna CITESi konventsiooni kohaselt ei tohi eksootilisi loomi, kellel pole nii-öelda pabereid ühest riigist teise transportida. Üritasin suvel küll mitmeid kordi Keskkonnaministeeriumi ametnikega sel teemal suhelda ja hoolimata sellest, et Riina oli mulle 1999. aastal kingitud ja kinkija ei osanud poest kuidagi mingeid pabereid nõuda,  pidi Riina meid Eestisse ootama jääma. Teadsin ju, et siin on niivõrd hea kliima, et Riina saaks õues elada ja talvituda, aga siiski seekord jäi CITESi konventsioon peale ja pretsedenti meie Riina näol luua ei saanud. Eks ma saan loomakaitsjana sellest aru ka, sest enne oma Riina saamist polnud ma teadlik, et neid loomi meie maale kartulikotis ja illegaalsena tuuakse ja et iga ost toetab sellist „allilma“, loomavaenulikku kaubandust.

See selleks. Karbi sees oleva kilpkonna lugu on selline, et inimese isa, kes kilpkonna meile tõi, nägi linnas suure magistraali ääres väikseid lapsi selle kilbikuga mängimas. Ja kusjuures mäng oli üpris jõhker ja kilpkonna peaaegu loobiti. Tuttava isa siis küsis lastelt, kas nad teavad kust see kilpkonn pärineb ja kuna lapsed ei teadnud, siis võttis ta kilpkonna endaga ühes. Kilpkonna sinna jätmine, oleks võinud kilbikule traagiliselt lõppeda. Ja nüüd elab see tore kilbik meie aias. Poistega oli meil temale ka nimekonkurss. Villem pakkus nimeks Marsa, Tobias aga Hilda. Loosiõnn naeratas nimele Hilda ja nii elutsebki nüüd meil ka Hilda. Siin kliimas elavad kilpkonnad omapead. Nii et ma ei pea muretsema seepärast, et lahkudes Gruusiast, ei saa teda kaasa võtta.

Lõpetuseks, tervitused Riinadele!