Kiivrid pähe!

Pole ammu Tobiase käekäigust ja puusanõksust kirjutanud. Nüüd kirjutan.
Sissejuhatuseks ja veidike eelmise loo/mõttekäigu lisaks tahtsin kirjutada ka laupäevasest Lottest.
Nimelt siis näidati siin New York Children's Film Festivalil Leiutajateküla Lottet. Mis siis et meil kõigil on ilmselt see film peas, siis läksime ikka suure ekraani pealt ka vaatama. Filmi juhatas keegi festivali "asjapulk" sisse ja tutvustas filmi kui Eesti ja Läti ühistööd. Peale seda muidugi küsis, kas saalis on ka eestlasi või lätlasi. Meie (pluss Heleri ja Mari-Liis) saime kõik käed kõrgele tõsta ja mõtetes vastu rindkere trummeldada. Pealegi läks veel nii hästi, et publiku sekka visati (kolmes eri suunas) 3 festivali t-särki ja üks langes mulle kätte. Nii et teadustaja sai kohe öelda, et üks särk läks Estoniale. Film oli inglise keeles peale loetud, nii et midagi uut oli meilegi. Mul jäi küll veidi mulje, et ameerika lapsed ei saa ilmselt briti inglise keelest väga hästi aru. Teiseks oli see nii intensiivne tekst, et endalgi (mis siis, et süzhee on teada) oli raske jälgida. Sellest hoolimata tundus, et lastele ja nende vanematele meeldis. Ahjah, ingliskeelsel Lotte osatäitjal polnud üldse Lotte häält. Evelin Pange hääl sobib Lottele ikka kõige paremini mu meelest. On kuidas on, väga tore oli Lottet siin suurel ekraanil näha. Tobiasele ka väga meeldis ja ta elas kõvasti nii filmile kui ka selle muusikale kaasa.

Tobias on nüüd oma fantaasiaga ka teisi lapsi nakatanud või õigupoolest fantaasia usutavaks teinud. Tal on nüüd uus õudne teema, milleks on vulkaanid. Muidugi isa Lämbit on endiselt päevakorras ja ei lähe päevagi mööda, kui Tobias ei teataks, et täna on isa sünnipäev ja torti shokolaadiga saab. Tegelikult on ju väga õige igat päeva tähistada ja olla selle üle õnnelik. Aga mul jäi jutt pooleli vulkaanide teemal. Eelmisel nädalal läks Priit Tobiasele lasteaeda järele ja avastas, et enamus lastel olid kiivrid peas ja mõned istusid laua allgi. Põhjuseks oli siis Tobiase vulkaan. Lapsed läksid ta jutuga kaasa ja nad isegi tegid ise laavat. Laavat tehti õpetaja juhendamisel nii, et pandi kaussi soodat ja siis valati äädikat peale, seepeale tekkis analoogne efekt. Tobias nimetab küll laavat "aplaavaks", aga kõik saavad aru. Muidugi enamus tema vulkaanilugusid lõpeb sellega, et tema päästab kõik ära. Viimasel ajal võtabki meil lasteaed-kodu 7-minutilise tee läbimine aega 45 minutit. Sest raudselt on tee peal puu otsas nõid, kusagil on võlur, Urr, koletis ja siis veel plahvatavad vulkaanid. Teistele tänavatel liiklejatele võib päris veider tunduda, kuidas me Tobiga hirmunult seisame, hiilime ja siis täiega jooksu paneme.

Tobiase lasteaias on viimasel ajal aktuaalne ka eri rahvuste ja -kultuuride tutvustamine. Kõik erineva päritoluga lapsed ja nende vanemad võivad oma juurtest rääkida. Tobias andis mulle mitmel päeval New Yorgi raamatu kätte ja ütles, et ma tuleks New Yorgist rääkima. Üritasin siis talle seletada, et meie ju oleme Eestist ja ma tulen Eestist rääkima. Tobias aga vaidles, et me elame ju New Yorgis. Mina seepeale ütlesin, et me ju kolisime Eestist siia ja juba pooleteist aasta pärast kolime tagasi. Tobi ei nõustunud ikka ja kui ma küsisin, et mis koht see "Eesti" tema jaoks on, siis ütles et "Eestis on pidu". Tegelikult täitsa loogiline Tobiase vaatepunktist. Meie äramineku pidu Parikal avaldas Tobiasele nii suurt muljet, et see on tal Eestist ainukesena meeles. Ta oli siis ju alles kahene ka.

Muidugi käisin lasteaias Eestist rääkimas. Näitasin meie loodusest ja vanalinnadest pilte, rääkisin soodest, rabadest, huntidest, karudest jne. Muidugi küsisid lapsed, kas meil seal soodes krokodille ja haisid ka elab. Siis lasin Vägilaste muusikat, mispeale kogu lastekarja ja õpetajatega tantsima hakkasime. Üks õpetajatest mängis veidi MC'd ja räppis Vägilaste muusika peale. Lõbus! Presentatsiooni kulminatsiooniks kehastusin Lia Laatsiks (filmist "Siin me oleme") ja tegime lastega ringmängu ka. Tobias oli muidugi väga uhke, nägu säras nagu päike ja pärast kõik lapsed läksid teda kallistama. Hiljem ütles Tobias mulle, et varsti tuleb ta isa Jaapanist ja nende koopast lasteaeda rääkima. Mnjha - globaliseerumise vastu ei saa.