Alasti isa ja "the" kõht

Mnjah, tundub et saame oma lastelastele rääkida suurest majanduslangusest ja kes teab võib olla ka suurest depressiooniajastust. Loodetavasti sellest viimasest küll pääseme. Igatahes järsku on see kõik tulnud küll, kuidagi see (Eesti) edukuse eufooria pole veel saanud ülegi minna.
Aga tegelikult ma ei tahtnud sellest kirjutada. Kirjutan parem kuidas meil läheb ja mis uudist (see'p selle blogi algne eesmärk ju ongi).

Tobias on endiselt Superman. Mõni päev ta siiski oma punast keepi selga ei pane, sest oma sõnul vajab ta ka puhkust pidevast kangelaslikust päästjarollist. Iga päev kui lasteaeda läheme, küsivad õpetajad Tobilt, kas ta täna on Superman või mitte. Üldjuhul ta seda mudiugi on.
Samuti pole kuhugi kadunud tema fantaasia-isa. Paar korda on Tobias öelnud, et ta isa koopa juures käivad kõik paljalt ringi. Need "kõik" nudistid on tema isa, ema, vanaema ja 3 titat (kelle isa just sai). Täna läksime ülekäigurajalt üle ja bussijuht oli kahe vahel, kas peatuda või mitte. Lõpuks ikka peatus. Siinkohal olgu öeldud, et mul on üks veider kiiks. Mõnes mõttes on see Tobiase Supermani kiiksuga sarnane. Ühesõnaga mulle meeldib pilguga autosid peatada (seda muidugi ainult ülekäiguraja ääres). See lihtsalt teeb veidike nalja, sest ma teen hirmus kurja näo (eriti kui ma lapsega üle tee lähen) ja panen autojuhte tundma, et kui nad nüüd ei peatu, siis nad on küll kurjategijad. Enamus juhtudel pilk toimib. No ja täna hommikul kui olime üle tee läinud, siis Tobias küsis "kas bussijuht ei tahtnud peatuda?". Vastasin, et ei tahtnud, aga ma tegin kurja nägu ja ta peatus. Tobias rääkis siis seepeale kohe loo, kuidas tema isa (ikka see fantaasia koopa-elanik) läks ka üle tee ja näitas bussijuhile keelt kui see peatuda ei tahtnud. Tobias oli siis teda kohe õpetanud, et keelt pole viisakas näidata. Lõpuks jõudsimegi Tobiga järeldusele, et ta isa on ikka alles paras koopaelanik, kes ei oska korralikult käituda.

Minuga on lood sedapsi, nagu enamus lähedasi ja sõpru juba teab. Ega seda õnnistatud olekut pole kuidagi olnud võimalik varjata. Kui olime Tobiasele uudised ära rääkinud ja läksime mõni päev hiljem külla Kristi ja Nate'i juurde, palus Tobias kõigi tähelepanu ja ütles "hey guys listen, my mommy has a baby in her stomach". Samuti sai kogu lasteaed uudiseid kuulda ning Tobias joonistas ultraheli pildi (imitatsiooni) kriidiga mänguväljakule. Tegelikult ei maksa siin midagi Tobiase peale uudise-levitamist ajada. Asi on lihtsalt selles, et juba teise kuu alguses oli suht kenasti arusaadav et ma pole selles kehas üksi. Mul lihtsalt on selline kõht. Üks päev läksin siin meie kohalikku poodi ja üks poes töötav laianaeratusega noormees teretas nii mind kui ka mu kõhtu. :)
Paljud mitmelapse emad lohutavad mind ja ütlevad, et teise lapsega tulebki kõht kiiremini ette. Samas oli ikkagi naljakas lugeda mõned nädalad tagasi raseduskalendrist järgmist lauset: "Kui rasedus veel välja ei paista, ära muretse, see on individuaalne." No tõepoolest, selle koha pealt ma küll ei muretse isegi mitte rasedana.

Üle-eile käisime oma külalistega õhtul peol. Klubi uksel vaatas turvanaine mind hämmeldunult ja küsis "are you pregnant?". Ma ütlesin, et olen jah ja kas sellega seoses on probleem? Tädi oli nii hämmeldunud, et läks teise turvamehe käest küsima, kas sellise kõhuga inimese võib klubisse lasta? Mnjah, kas inimestel on arvamus, et kui rasedaks jääd, siis sa pöördud oma endisest elust ära, lõpetad endale meelepärase muusika kuulamise ja asendad kogu oma muusikavaramu lastelauludega? Ma loomulikult ei tarbi alkohoolseid jooke ega breigi tantsupõrandal, aga seoses lapsevanema staatusega ei pea ma loobuma muusikast ja tantsimisest. Aitab nüüd mu rasedate diskrimineerimiskõnest!

Ega ma tegelikult ei tahtnud kirjutada oma õnnistatud olekust. Vägev oleks olnud, kui ma üldse sellest ei kirjuta ja siis kunagi veebruaris kirjutaksin postituses nii muuseas, et käisin haiglas ja sain lapse. Samas nii kui nii enamus teavad ja teiseks eks see Ameerikas sedapsi olemine ja sünnitamine on ka omaette kogemus, mida oleks hea üles märkida.