Laupäeval käisid meil külalised. Tegu oli kahe toreda arhitektuuritudengiga - eestlane Raul ja sakslanna Christine. Kuna ka nemad on mõnda aega nüüd USAs elanud, siis arutasime ikka ameerika elu veidrusi ja toredusi. Eestlasele kohaselt muidugi peamiselt rääkisime veidrustest. Kuna ma olen pooltoores ja roheline, siis ikka torisesin ka kilekottide teemal. Sel teemal olen ka siin blogis sõna võtnud. Ühesõnaga, näitasin sakslannale ühte meie kappi, mis on täis kilekotte. Kusjuures ma ikka üldjuhul käin oma kotiga poes ja väldin omast arust nende kogumist. See kapp sai suht esimese nädalaga meil täis, kuna siin pakib müüja ise kogu su ostetud mammona kilekottidesse ja ega ta nendega ei koonerda. Eestis vähemalt sel viisil neid suuri kilekotte peale ei surutud (väikestega muidugi oli teine lugu) ja nende eest pidi ka maksma. Nii, juba läheneme vaikselt jutu-ivale. Niisiis, sakslanna ütleski mulle, et ainult meiekandi rahvas vist kogub niiviisi kilekotte. Ja tal on õigus - tõepoolest! Arvatavasti on mul nõuka-aegse inimese sündroom ja väga hea, et on! Ma usun, et kui kõik ameeriklased säilitaks kasvõi nädala mõnes panipaigas neid lõputuid kilekotte, mis neile siit poodidest antakse, siis ehk nad veidike hakkaksid mõtlema kui suure hunniku mitte-mädanevat jura nad nädala jooksul ära viskavad ja mida see keskkonnale teeb. No ja teiseks hakkasin ma alles nüüd selle peale mõtlema, et tegelikult on see ju jõle veider, et mu käsi ei kipu neid kotte ära viskama. Hoiame neid prügikottideks, sest eluaeg oleme nii teinud. Aga ma olen nii kasvanud - midagi ei tohiks ära visata ja kõike annab millekski kasutada. Ja see ei ole ju ainult sellest, et mu vanemad on roti-tähtkujust ja nad säilitavad roti-kombel asju. :) Samamoodi ju väga harva viskan ära hapuks läinud piima või keefiri. Kui piim on ikka tilgastama läinud, siis tähendab see pannkooke. Kui leib läheb kõvaks, siis tähendab see leivasuppi. Kui sügiseti on ubinate üleküllus, siis tähendab see õunepüreega sügavkülma varustamist, jne. Mitte et ennast kiita tahaks aga nõuka-aegne olla, tähendab suht keskkonnakaitselist ja säästlikku vundamenti. Siinsete inimeste jaoks võib see aga suht kummaline tunduda.
Küsimus suurele ringile - millal saab rõõmustada lapse jonnimise üle avalikus kohas?
Tean vastust. Siis kui lähed uut lasteaeda koos peategelasega kaema ja see tegelane keeldub sealt ära tulemast!
Niisiis Tobi hakkab jaanuarist poole kohaga lasteaias käima. Meil õnnestus leida tore lasteaed kodu lähedusest ja hinna poolest pole see ka hull. Muidugi oleneb, millega võrrelda. Eesti lasteaedadega ei anna neid kuidagi võrrelda. Aga sel teemal kirjutan millalgi pikemalt.
9 kommentaari:
Minu poes pean müüjatega pidevalt võitlema, sest et ei panda mitte ainult ühte, vaid kahte kilekotti - double bagging... Mis on eriti mõttetu jama. Saan aru mingi raskema nurgelisi joogipakke täis koti puhul, aga neil läheb valimatult kõik kahekordselt. Meil on ka kodus kottide kaupa kotte... :) Täiesti mõttetu.
Aga see Tobi lasteaia värk on ju jube tore - s.t see, et ta sealt ära ei tahtnud tulla. Paul läheb ka täpselt jaanuaris umbes 3ks päevaks nädalast lasteaeda ja mul on juba juhe koos. Et kuidas ma saan hakkama sellega, et jätta laps võõrasse kohta, võõraste inimeste juurde, kes kõik võõrast keelt räägivad! Appi appi, paanika-jaanika :D Midagi ta ikka tönkab ja üritab inimestega suhelda, aga siis tuleb nukra näoga ja teatab, et ta ei oska inglise keelt :(
Tiia, see on jah igati tüütu, et nad kohe 2 kotti korraga panevad! Meil sama jama, ja teiseks nad pööritavad veidi silmi, kui ma alati palun mitte kotti asju panna (kuigi see võtab ju neil tööd vähemaks).
Lasteaiast. Ma arvan, et sa ei peaks muretsema! Paul on ju ka igati sotsiaalne tegelane ja ma usun, et talle meeldib seal. Ja see keelebarjäär pole nii hull. Või noh, me veetsime veidi aega ka selles Tobiase tulevases rühmas ja Tobi hakkas neile kohe eesti keeles seletama pahast diisel rongist (Thomas the Tank Engine multikas). Lapsed vaatasid küll suu ammuli ja küsisid minult, mida ta räägib... aga hakkama nad said. Ise-enesest oli see vaatepilt väga naljakas, sest Tobi oli justkui vana jäärapäine maamees, kes hoolimata enamusest, jorises ikka endale arusaadavas keeles. :) Nii et ära sa muretse midagi!
pärast mitmekordset vihastamist võtan nüüd ALATI poodi oma riidekoti kaasa ja oskan ka unepealt soperdamata öelda lauset: "no plastic bag, please!" selle lausega tuleb muidugi vilgas olla. ja töötab!
Mul ka RIIDEKOTT!
See oli vene ajal, kui Baskin kunagi ütles oma kuulsal heliplaadil, et "mul ELUAEG KILE KAASAS, ehk ANTAKSE midagi"...
Ja ma tahtsin veel öelda, et see nõuka-aeg oli tegelikult jube keskkonnasõbralikuks kasvatav!
See on ju puhas recycling, et kõvast leivast leivasupp (aga siin ei lähe leibki - ptüi, saigi - kõvaks - poroloon raisk), jne.
Mul on aknalaual siiani suur kõrvits. Süda ei lubanud laternaks lõikuda, mõtlesin, et teen hoopis kõrvitsakompotti või midagi povidlo :) taolist. On kellelgi retsepti?
Täpselt, täpselt, sa pole esimene, kes siin ära roheliseks keerab...
Aga Eestis sokutatavat ka viimasel ajal kilekotte poes kaasa?
Muidu kilekotte saab ka recycle-sse anda, mõne suure supermarkti juures on sellised kastid, kuhu neid saab jätta. Kuigi ma üritan ka mitte uusi kilekotte koju tekkida lasta (käin poes riidekottidega) ja kuigi kasutame neid prügikottideks, tekib neid ikkagi nii palju! Ja siis leidsin selle recycling koha.
mul on ka kena riidekott. Nii et näib, et riidekotiga inimesi võib siin eestluses "kahtlustada". Aga siinsest "leivast" nii palju, et ükskord kui hakkasin mustast kõvaks läinud leivast leivasuppi tegema, panin ühe ameerika sepikuviilu ka supi sisse. Ja see oli päris rõve milliseks see viil läks. Muutus justkui venivaks taignaks (eemaldasin ta supi seest) ja pärast seda väga tavapoodides müüdavat leiba pole süüa tahtnud. Küll aga saab nendelt green-marketitelt normaalset sepikut, mis on naturaalsem ja ikka läheb pikapeale kõvaks. Naljakas, et toidu mõõdupuuks on saanud see, kas ta normaalse ajaga halvaks läheb.
Epp, Eestis topivad nad kõiki asju nendesse väikestesse läbipaistvatesse ja krõbisevatesse kottidesse. Ja ma pidin ikka kõiksugu argumente eesti müüjatelt kuulma, kui palusin neil ostetavat mitte nendesse kottidesse pakkida. Aga seda on hää teada, et siin saab kilekotte ka taaskasutusse viia.
Electric eel - mina kasutan söögitegemisel selliseid lehekülgi http://www.nami-nami.pri.ee/recipe/index.php
http://www.kokaraamat.ee/index.php?cat=1
http://www.toidutare.ee/
Nam-nami retseptikogus oli kõrvitsavärke kohe südamest, kõrvitsamarmelaad kah olemas(panin otsingusse sõna kõrvits).
Meie toidupoes õnneks ei tee keegi nägusid, kui ma kilekotti ei taha, aga seda tuleb muidugi enne teatada, kui kassapidaja kilekoti haarata jõuab. Mina käin seljakotiga, siis on käed vabad :) Muidugi, kui mul laps ja tema käru oleks, siis ilmselt ma ei käiks seljakotiga.
Eestlaste rohelisuse kohta - meil anti inglise keele kursusel tõlkida artikkel, mis teatas, et Eesti on rõõmsalt koos Araabia Ühendemiraatide,USA,Soome, Kanada,Rootsi jne-ga nimekirjas "countries with the largest ecological footprint per person" :( Meie õps seletas seda nii, et kuna põhjamaad on väga külmad, siis seal saab aastas ainult ühe saagi ja inimesed tarbivad rohkem, kui nende maa toota jõuab. Ma peaks õpsi eraldi ette võtma ja talle natuke meie maast rääkima, et kuidas me midagi ära visata ei oska ja moosi keedame ja riidekotiga poes käime. Muidu räägib järgmisele kursusele ka, et Eestis raisatakse.
Tervitusi riidekoti-kogukonnale! (mina ka, mina ka)
Eestlaste ökoloogilise jalajälje kohta:
99% (no natuke liialdan...) tuleb see meie lahedast põlevkivitööstusest, mis tarbib meeletutes kogustes vett ja jätab maha reostunud pinnase ja tuhamäed. Nii et lihtsa eestlase poodne dilemma "kilekottida või mitte?" mõjutab seda üsna vähe:(
Samas, nagu meie koolivend Paul-Eerik Rummo ütles: muuda ennast, muutub maailm/ kui mitte rohke, siis just sinu jagu vaid...
Postita kommentaar