Tobi esimene raamat

Ma olen veidi kade, sest teil oli Eestis lumetorm. Suur lume igatsus on lihtsalt ja kuidagi nii romantiline oleks olnud jääda ka Saaremaale lumevangi (nagu suur osa Priidu ja ühtlasi minu perest). Viimati 2002/2003 talvel, kui oli vägev lumine talv, sai ikka palju kelgutatud. Ei olnud paremat peo lõppu kui öösel kell 3 minna mööda tühja trummi tänavat Hobuka kõrvale kelgutama - võtta termosega kuuma kakaod või munalikööri kaasa ja sõita mäelt välja, nii et naerust piss pidi püksi tulema. Tegelikult 2005/2006 talvel käisin ka Tobiga päris palju kelgutamas, kuigi munalikööri jätsin siis koju ja kraavi ei sõitnud.
Mis ma siin ikka unistan, juba vähem kui kahe nädala pärast sõidame siinseid lumemõnusid nautima. Mind ilmselt suuskadele ei lubata, aga rasedaid lumeingleid kavatsen lume sisse teha küll ja suusarajal Lembitu Kuuset mängida.

Tahtsin aga hoopis Tobiasest kirjutada, sest pole ammu tema tegemisi kirja pannud ja ütlemata tore on ikka aegajalt lugeda, milline ta oli aasta tagasi või siia kolides.
Niisiis Superkangelaste vaimustus jätkub. Veidi tüütu on see, et ta tahab iga päev erineva superkangelase riideid kanda, mille tulemusena pidin näiteks eile ühtedest tema tite-aja kollastest aluspükstest lõikama Flashi märgi välja ja tema punasele polole selle õmblema. Õmblusmasinat mul pole, mistõttu on see suht aeganõudev värk. Aga tegelikult mulle meeldib aegajalt õmblemisega nokitseda. Aga muidu on see superkangelaste armastus talle väga positiivselt mõjunud. Näiteks kuna Superman on tavaelus Clark Kent, ajakirjanik, siis Tobi on keset suurt tuba endale teinud ka kontori kus ta töötab. Priidule tegi ta isadepäevaks oma esimese raamatu. Raamatu pealkiri on "Superman fights a very important bad guy" ja raamatu peale on kenasti kirjutatud "Papale". Edasine raamatu sisu (küll piltide näol) on selline: "Elas kord Clark Kent, kellel oli ilus naine ja siis tuli üks paha mees, kes ütles et Manhattan kuulub tema inimestele. Clark Kent ütles seepeale "this is ridiculous!". Aga Clarki ilus naine läks paha onuga kaasa ja peagi hakkas New York plahvatama. Clark Kent teatas muidugi seepeale, et "This sounds like a job for Superman!", tõmbas Supermani riided selga ja tormas päästma. Tõukas kive eemale, ühendas juhtmeid, võttis paha mehe kinni ja viis vangi. Peagi kuulis Superman aga piuksumist ja leidis suure draakonimuna. Draakonimunast koorus pisike draakonipoeg ja Superman sai temaga kohe suureks sõbraks. The END!"
Vot siis nii. Tobi oli selle raamatu üle nii uhke, et viis ka lasteaeda ja kandis ette. See tema raamatu lugu on veidi mõjutatud ühest Supermani 40ndate aastate multikast, aga lõpp küll sealt ei pärine.

Superkangelaste armastus on tekitanud tal meeletu huvi kirjutamise ja joonistamise vastu. Enamus tähti ta juba teab ja kui ta kirjutada tahab, siis peab lihtsalt tähed ette ütlema. Veidi segadust tekitab tal eestikeelsete ja ingliskeelsete tähtede erinev hääldus. Üritame talle alati mõlemas keeles tähed dikteerida. Loodetavasti see vaimustus kestab tal, sest nii on küll jõle lihtne last lugema-kirjutama õpetada.

Õhtuti kui Tobi lasteaiast tuleb, jookseb ta kohe teise tuppa, et oma supermani riided selga panna. Mina ei tohi juures olla ja kui tal siis riided vahetatud, ilmub ta tavaliselt pidulikult suuretoa lävele, paneb käed puusa ja teeb väga tähenduslikku nägu. See on märguanne, et pean hüüdma "is it a bird, is it a plane - no, it's Superman!". Ja siis Tobias, vabandust Superman, tuiskab läbi suuretoa ja köögi.
Teiseks on see superhero vaimustus hea seetõttu, et ta näeb et neil pole relvi. Tobias teab, et meile Priiduga mingid püssimängud ei meeldi. Seda on lihtne põhjendada talle, sest Supermanil ju pole ka püssi. Lasteaias ilmselt paljud poisid siiski mängivad püssimänge ja see tekitab temas natuke segadust. Aegajalt ta ikka imiteerib mingit relva oma käes, aga kohe kui meie Priiduga näeme, ütleb ta et tegu on näiteks tulekustutajaga ja tema tegeleb püsside hävitamisega. Pahad onud pidavatki need olema, kellel on püss ja kes teevad suitsu. Seda viimast (suitsetamise kohta) me pole talle otseselt õpetanud, aga kui ta ükskord lasteaiast tulles tuusalt ratta toolis suitsutegemist imiteeris, siis keelasin teda ja selgitasin suitsu ebatervislikkust.

Kolmas väljund tal oma superkangelaste jaoks on laulmine. Suures osas mõtleb ta ise need laulud välja ja kohati elame me nagu mingis muusikalis. Need laulud on lihtsalt väga heroilised. Lindistasin ühe laulu arvutisse ka. Lüürika ajas suht naerma. Näiteks: superman eats only healthy food, no guns in schools or homes, no guns in my mom's and dad's room, momy and dady are my helpers and we save the world, etc.
Eks ta räägib ikka eesti keeles ka, aga mängib ta peamiselt inglise keeles ja eriti mänge, mis on superkangelastega seotud.
Üritan end mentaalselt juba ette valmistada, et uue ilmakodaniku sündimisega saab Tobiasest suur poiss ja tema jaoks enam nii palju aega pole. Tegelikult on see kõik juba vaikselt toimumas. Andsin ükspäev Tobiasele musi põsele ja sain siis kohe kuulda, et poisse ei tohi musitada - ainult tüdrukuid tohib musitada. Vot siis! Üritan seda meeles pidada.