Kiirtoit, mähkmed ja Tobiase isa

Oeh. Tundub, et sel aastal saab minu kirjutamistihedus blogisse palju harvem olema, sest aastal 2008 on üks eesmärk vaja täita. Ma igaks juhuks "kõva häälega" seda siia ei kirjuta, äkki sõnun veel ära. Vihjeks olgu öeldud, et näiteks sel reedel on järjekordne eksam.

Otsustasin siiski veidi aega näpistada ja kirjutada. Eelmises postituses lubasin kirjutada ameerika väikelinnade söögivalikust, vestlusest Rhodaga ja "Out of Africa" teemal. Võimalik, et ma korraga kõigest ei jõua kirjutada, aga veidi ikka kirjutan - muidu te äkki lööte käega ja ei külasta enam mu 'blokki'.

Ega ameerika väikelinnade söögivalikust suurt midagi kirjutada polegi, sest valik on üksluine ja sellest kirjutades kipub rasvamaitse suhu tulema. New York hellitab oma toiduvalikuga ära. Igatahes autoga matkates on kõikjal vaid McDonaldsid, Burger Kingid, kiirtacode kohad, Starbucks, KFC jne. Vahel harva on ju hamburgerit tore süüa ja jällegi meelde tuletada, miks üle paari korra aastas kiirtoidukohtades käia ei taha. Kuid seigeldes ameerika väiksemates linnades, avastad et ega eriti muud valikut polegi ja see teeb kurvaks. Linnade siseselt leidub muidugi kindlasti sushi-restorane, india söögikohti, hiinakaid jne - aga kui neid kohti ei tea, siis on raske neid leida. Teiseks mõtlen ikka vaesema kihi ameeriklaste peale, kelle rahakott ei lubagi muid valikuid teha kui odavat kiirtoitu süüa. Kogu see mu jutt on ju ammu teada tõde, aga see reis tuletas jällegi meelde.
Kannatage aga paar lauset veel mu vingumist. Me põhimõtteliselt üritame vältida Starbucks'i (kes tahab teada miks, vaadaku näiteks filmi "Black Gold"), aga Ameerikas pakutav kohv on suhteliselt võigas. Sellel pole seda mõnusat kange kohvi vahtu peal, vaid ameerika kohv tavaliselt mullitab ja vahel tundub nagu pesuveena. Üldiselt ma ei ole pirtsakas inimene, aga kohvi koha pealt olen ja kui kohvi paar korda päevas joon, siis tahan ikka seda nautida. Seega, kui ei leia head kohvi kusagilt (mida reisil olles paraku juhtub), siis kipub meie ette vingerdama Starbucksi kohvi-madu oma ahvatleva "kohvilõhnalise õunaga" ning meie maitse- ja lõhnameeled saavad nõiutuks ja põhimõtted kaovad hetkeks... ja nõnda me siis olemegi paaril korral tarbinud seda kohvi koos kibeda süütundega. Patt ülestunnistatud, parandame end selle koha pealt ja üritame aafrika inimestele teistmoodi oma pattu heastada.

Olen juba mitu korda ilmselt kirjutanud, et minu hostmom Rhoda on üks ütlemata mõistlik ja tore inimene. Ta üritab elada võimalikult "rohelist" elu, et meie maamuna vähem kurnata ja ta pole sugugi rahul ameerika võimuesindajatega. See selleks. Ühel õhtul Tusconis olles, ütles Rhoda vaimustunult kuivõrd muljet avaldav on see, et Tobias juba ise potil käib! (Tobias on kolme ja poole aastane!) Meie ei saanud kohe arugi, kas ta mõtleb päriselt või mis... aga jutu jätkuks ütles Rhoda, et eks see vist ikka on nii, et lapsed saavutavad eri aegadel "küpsuse" potil käimiseks ja mähkmetest loobumiseks. Meie kostsime seepeale ausalt, et meie meelest on ikka küsimus selles, millal lapsevanemad viitsivad selle harjutamise tee ette võtta. Tobias on nüüd küll peaaegu poolteist aastat oma asjadega poti peal ise hakkama saanud ja kui aus olla, siis tegelikult oleks ta võinud mähkmed palju varemgi unustada. See oli puhtalt meie mugavus. Selgitasin Rhodale, et meie Priiduga oleme kasvanud veel ajal, kui olid emade poolt tehtud marlimähkmed ja lapsed tavaliselt olid "potil treenitud" (ik. poty trained) juba aastaseks saades. Olid ju marlimähkmed lapsele niivõrd ebamugavad, et laps eelistas õigepea ise potil käima hakata. Rhoda ei saanud alguses sellest omatehtud mähkme jutust aru - ta küsis, kas meie peredel polnud lihtsalt raha, et poest mähkmeid osta? Meie aga selgitasime, et poes ei olnudki selliseid asju ja ka näiteks hügieenisidemeid polnud tol ajal olemas. Kogu selle jutu peale Rhoda muudkui imestas. Arusaadav ka, sest siin oleme näinud isegi mähkmereklaami, mis on 4-aastastele lastele suunatud. Kogu selle vestluse lõpuks soovitas Rhoda meil raamatu kirjutada lapse kasvatamise teemal. Seepeale hakkasime me muidugi naerma, sest eesti mõistes oleme me üpriski laisad lapsevanemad ja lapse kasvatamise õigsuse teemal eriti sõna võtma ei kipu. Selle jutuga tahtsin jõuda jällegi selleni, et nõuka-aeg on tulnud ikka väga kasuks rohemõtlemisele (olgugi, et sel ajal ei olnud tegu rohemõtlemise vaid paratamatusega). Meil on igatahes üha rohkem sõpru Eestis, kes kasutavad oma laste puhul pigem marlimähkmeid, teevad nii palju kui võimalik ise talveks hoidiseid, üritavad võimalikult vähe tarbida ja vajalike ostude puhul lähtuvad põhimõtetest (a la mahepõllundusest, õiglasest kaubandusest, kodumaise eelistamisest jne).
Tervitame kõiki eesti sõpru!

Üks teadaanne veel. Tobiase isa teema aina jätkub. Ligikaudu kuu aega tagasi nägi Tobias oma isa siin ühes poes. Heleda häälega (peaagu nagu Vargamäe Krõõt) pani kisama ja hüüdis meeleheitlikult oma isa. Priit ütles mulle suumuigel, et asi läheb kahtlaseks. See "isa" oli mingi italiano, kes "mängis" et tema ei tea küll asjast midagi. Ütle nüüd! Nüüdseks on lood aga nii, et Tobiase sõnul on ta isa vangis ja alatihti palub ta meil Priiduga minna oma isa vangist päästma. Tobiase naine, kelle nimi on Prõnksu, on endiselt paks nõid, kes teeb süüa. Enam ta punapea pole (huh!), sest ta nõidus oma juuksed mustaks. Eks hoian teid selle seebiooperiga kursis.