Naised, lapsed ja kompleksid

Kuigi mul on ka kuhjaga Gruusiaga seotud muljeid, millest võiks kirjutada, inspireeris mind praegu kirjutama Hanneli Rudi artikkel Postimehes. Artikli pealkiri on „Tusaste naiste maa“ ja räägib eesti naiste mõningasest solidaarsuse puudumisest. Mul on see teema ka meeles mõlkunud ja ma suurel määral nõustun tema mõtetega. Ma ei hakka ümber jutustama artikli sisu, aga panen siia paar lauset, millega seoses meenub meie pere kogemus:

„tusase ilmega naised vaatasid südamerahuga pealt, kuidas vana mees käratas bussis püsti viimaseid päevi raseda naise ja tema väikse poja. Mitte üks neist naistest, kel pensionini on ilmselt veel aastaid aega, ei vaevunud end liigutama ja ilmselgelt lähipäevadel sünnitama hakkavale naisele istet pakkuma.“ /../

Tulime augusti lõpu poole Priidu, Tobiase ja Villemiga bussiga Kuressaarest Tallinna. Buss väljus kella ühe kandis ja jõudis õhtul kell pool kuus Tallinna. Seega oli tegu nelja ja poole tunnise bussireisiga umbses, hilissuvises bussis. Kuigi tegu oli teisipäevaga, oli ka meile üllatuseks buss pilgeni täis ja pidime õnnelikud olema, et bussile üldse kohad saime. Priit ostis neli piletit ja et mõni inimene veel kasvõi Orissaareni sõita saaks, võtsin alguses Villemi ikkagi ka sülle. Kohe kui bussi jõudsime, hakkas üks provva torisema „mis need noored siin sõidavad, tulevad siia bussi, laste eest maksavad nii ehk naa poole väiksemat hinda ja võtavad kogu perega nii palju kohti ära“. Priit siis ütles provvale vastu, et miks ta niiviisi joriseb – ise ilmselt sõidab ka pensionäri piletiga, mis selles bussis oli poole odavam (sestap ka buss nii täis oli). Provva siis ikka leidis, et tema vähemalt maksab makse. No mis sa ikka sellise inimesega vaidled – selge see, et tegu oli provvaga, kes oli lihtsalt kibestunud ja kelle jaoks ka päevased suhkrutükid olid pipra maitsega. Õnneks ei olnud meie ainukesed, kes prouale ei meeldinud. Keegi läks ka oma kassipuuriga talle korra vastu ja teda ajas muidugi vihale, et kuramuse loomad on lisaks lastele ka bussi võetud. Huvitavaks läks aga siis, kui Villem oli väsinud sõidust ja poole maa peal jorrama hakkas. Ta oli tõesti jõudnud vaid minuti jaurata, kui provva käratas üle bussi, et bussijuht peaks selle lapse välja viskama ja miks vanemad last kasvatada ei oska jne. Erinevalt Hannela Rudi artiklis kirjeldatud juhtumile, astusid mitmed pensioniealised prouad meie pere eest välja. Üks ütles, et teil vist küll lapsi ega lapselapsi pole. Provva nähvas, et on küll ja et miks see laps siis karjub. Seepeale ütles üks hääl tagant, et ainuke kes karjub, olete teie provva. Ühesõnaga actionit kui palju ja tagatipuks juhtus jälle see, mis kunagi lennukis, kui Tobi nutma hakkas. Tagant pingilt ilmus üks õrnalt karvane käsi ja ulatas Villemile kommi. Ega see pedagoogiliselt just õige ei olnud, sest Villem tundis end sellest hetkest nagu kuningas, kuna mõistis, et bussi rahvas oli tema poolel. Ta matsutas seda lutsukommi nagu Simpsonitest see beebi oma lutti ja vaatas vihasele provvale otsa (jonn oli kadunud õnneks). Ühesõnaga, hoolimata sellest, et bussis jonniv laps ei ole kaassõitjatele meeldiv, oli tookord bussis siiski solidaarsust ja mõistmist palju. Samas on olukordi loomulikult igasuguseid ja sageli puudub sellises olukorras mõistmine. Üldjuhul võib kindel olla, et kusagilt tuleb lause „see inimene ei oska oma lapsi kasvatada“ või "tänapäeva lapsed on hukka läinud". Aga vist unustatakse, et jonn käib mingi vanusega siiski kaasas ja umbses bussis ei ole paraku võimalik hakata oma last distsiplineerima (a la viia ta kuhugi rahunema).
Ma praegu siiski laste teemal rohkem ei kirjuta. Aga lähitulevikus kirjutan, sest see on üks teema, mis tundub mulle teistsugune siin Gruusias, kui Eestis. Oma jutu võtaks aga ikkagi kokku selle naiste solidaarsuse teemaga. Viidatud artikli autor pakkus välja, et naistel on mingi mineviku taak ja kibestumus, miks nad ei ole solidaarsed oma sookaaslastega. Võib olla tõesti. Aga pakun veel ühe variandi välja. Meil on ikka suur alaväärsuskompleks. Me naised ise räägime sageli teistest naistest halvustavalt. Näiteks „mingi loll tibi“, "blondiin", "mutt", kes me ise loomulikult oma meelest ei ole, sest me ju oma meelest oleme paremad. Samuti kui juhtub mõni mees töötama naistest pungil kollektiivis, siis saab see mees kuulda ülistusi, kuidas kukeke on nüüd kanade seltskonda sattunud ja kas see vaene mees ikka suudab kuulata seda naiste loba, jne, jne. Mingi naiseks olemise kompleks on meil ikka sees ja endale aru andmata, teeme end ja oma sookaaslasi maha. Ma ise kipun samasugune olema. Mu jutu mõte pole, et naised ühendage väed ja mingem rindele, kuid rohkem sallivust oma sookaaslaste suhtes võiks ju ikka olla tõesti.
Ma ei tea, kas tookord tuli Saaremaa bussiga hulk saare naisi, kes on ju tuntud kui naised, kes saavad kõigega siin elus hakkama… aga igatahes see bussireis ei jäänud meelde vaid seetõttu, et Villem tekitas furoori, vaid ka seepärast, et suur osa prouasid olid peale bussireisi suurteks sõbrannadeks oma kõrvalistujatega saanud. Toimus mitte siis vennastumine, vaid pigem õestumine.