The End

Homme saab N'york Times läbi. Viimased nädalad on nii kiiresti läinud, et miskit pole jõudnud kirjutada, kuigi mõtteid mida tahaks kribada on palju. Vahepeal käisime ka Upstate New Yorgis mägede vahel värsket õhku hingamas. Hea oli hingata ja tuletas väga meelde eesti suve. Mis aga põhiline - saime metsas käia.



Veel käisime Priiduga kuulsas Metropolitani muuseumis. See on muidugi selline ehitis, et juba ilma kunstiliste väljapanekuteta on tegu suure vaatamisväärsusega. Lihtsalt nii vägev ehitis. Ja samas, kui tahad kontsentreerudes vaadata kogu sealse väljapaneku üle, peab selleks võtma mitu päeva. Metropolitani katuselt avaneb väga äge vaade. Siin üks pilt ka sellest.



Metropolitani muuseum asub Upper West Side'is. Seal kõndides saad kohe aru, et selles piirkonnas elavad paksema rahakotiga inimesed. Ja seda mitte vaid puhtamate tänavate ja Central Parki läheduse tõttu, vaid ka seepärast et seal liigub päris palju plastilise kirurgia poolt "nooreks tehtud" eakaid tüdrukutirtse. Või no kuidas neid kutsuda? Mnjah. Alati kui ma neid kõrgendatud põsesarnade, botoksist pungil huulte ja "kõrva taha" tõmmatud silmadega provvasid näen, tekib minus ikka arusaamatus. Et Miks? Nojah, lääne kultuur on väga noorte-keskne ja mõnes mõttes on mõistetav inimese kompleks vananedes. Teisalt, nagu Urve mulle tsiteeris (minu meelest olid Viivi Luige sõnad), et 'noorus on kingitus ja vanadus on saavutus'. Üks tädi võib ju olla lõigatud Britney Spearsiks, aga kui ta olemuselt on kibestunud või väsinud, siis see välimus ju teda ka nooreks ei tee. Üldsegi pani see mind mõtlema, et kas need "kohendatud" eakad plikad pole eales jõudnud ise olemisega tasakaalu. No et nende sisemus ja välimus oleks nende jaoks balansis - või, et pealevaadates näeksid paralleelselt alateadvuses ying-yang märki. Mnjah, tegelikult ei tohiks ma ilmselt sel teemal sõna võtta, sest see teema pole veel aktuaalne ja tegelikult on ju nii, et ära iial ütle iial. Siiski ma loodan siiralt, et ka 40 aasta pärast on mul meeles mu eesti keele õpetaja Avo Valmise sõnad "inimene on vana siis, kui ta ise sellest kogu aeg räägib".
Ahjaa, üks mõte veel. Priit käis välja mõtte, et ilmselt saab meie põlvkond küll väga suur plastilise kirurgia klient olema. Asi on lihtsalt selles, et meie põlvkond (Eestis) on väga pikka aega harjunud olema need niiöelda tegijad ühiskonnas. Meil on nagu kõik väga hästi ja lõdvalt läinud, mistõttu vananemine ja raskemad ajad võivad suure shokina tulla. Eks näis.

Jah, ma tean küll, et mul on käsitlemata nägemismeel, maitsmine, intuitsioon ja tundemeel. No tegelikult, kui aus olla, siis on nägemismeel maitsmine ja intuitsioon vägagi seotud teineteisega. Kõik on seotud sellega et New York on üks suur rahvaste kogunemispaik. Seetõttu pole siin domineerivat rassi ning tänavapildis silmab kõiksugu huvitavaid inimesi. Ja mitte ainult eri rasse vaid ka ennast normaalselt tundvaid geisid (kes ei häbene suudelda või käsikäes kõndida avalikes kohtades), transvestiite, jne, jne. Eile näiteks käisime Priiduga söömas ja lõppkokkuvõttes ei saanudki aru, kas ettekandja oli naine või mees. Ilmselt midagi vahepealset. Ja ega tegelikult on ju kama kaks mis soost ta oli. Ja selle kirju seltskonna pärast, on see linn erinevate rahvuste kööke armastavale inimesele paradiisiks. Lihtsalt väga normaalse hinna eest on võimalik saada ükskõik mis rahvuse toitu. Intuitsiooni seletakski ma sellega, et see linn on südamlik ja tolerantne, sest enamus on sisserändajad ja vähestel on siin linnas peremehe tunne.
Millise tundega jään NYki meenutama? Mnjah, ilmselt oskan ma sellele vastata kõige paremini poole aasta pärast. Praegu on veel vara öelda, sest ma olen veel New Yorgi lainel. Aga kokkuvõttes olid need 3 aastat siiski väga ägedad ja ma poleks ühestki NYkis veedetud sekundist loobunud. Samas Eestisse on ikka ka väga tore naaseda. Elu saab kindlasti olema täis väljakutseid, aga samas see ongi ju elu magusaim pool.

-------
Nüüdseks, kui selle postituse lõppu kirjutan, oleme omadega juba Eestis. Viimased päevad ja tunnid New Yorgis lihtsalt said nii kiiresti otsa. Eks pisar kippus küll silma, kui lennujaama sõites Tobias omaalgatuslikult "Bye, bye Brooklyn Bridge!" soovis ning lubas suure linna oma eesti tuppa ehitada, et NYki ikka meenutada.
Aga ma ei hakka siia pisraid valama, tahtsin veel paar statistilist fakti öelda. Kokkuvõttes sai sellel blogil olema 3 aasta jooksul 193 postitust, mõned neist küll avaldamata. Ja selle kolme aasta jooksul käis meil Eestist päris palju külalisi - arvutasin, et 63 inimest ühtekokku ööbis meite juures selle aja jooksul. Tobi harjus sellise eluga nii ära, et küsis Priidult enne äraminekut, et kas meil ikka Eestis ka külalisi käima hakkab?
Üldiselt siis oli ilus, jättis hea mulje - I love you New Yoooork!