NY = ürgmets, ja oma komm

Järgneb mölapidamatus teemal New York jm.
Kutsugem mind romantikuks või mudu imelikuks, aga mulle meeldivad ootamatud positiivsed ilmingud/asjad. No näiteks pühapäeval metroos sõites astusid metroo peale trummidega noormehed, kes mängisid väga vägeva põriseva loo maha. Kui nad lõpetasid huilgas ja plaksutas kogu vagun. Ja see mõjus väga hästi ka meie väsinud noormeestele (tol hetkel jonni-nimedega Heldur ja Mati) - kuna nad jäid trummilugu kuulama, läks neil meelest ära oma kärude pärast näägelda.
Laupäeval ostsin turult lõnga, sest jõledam heegeldamistuhin tuli peale. Aga kuigi siin võib poodidest leida peaaegu kõike, siis heegelnõela ja muid käsitöö-vahendeid küll ei leia. Eestis mäletan sai igast suuremast super-marketist selliseid vidinaid. Igatahes tädi, kes mulle selle lõnga müüs, teadis et läheduses asub "Knitting Cafe" (eesti keeli kudumiskohvik), kust saab selliseid (ameeriklaste jaoks) kadunud-kunstide tarbeid osta. Ja kui te nüüd arvate, et selle kohviku külastaja keskmine iga oli 100, siis te eksite. Sellised täitsa noored inimesed veetsid seal aega. Kui alguses see müüja rääkis sellest kudumiskohvikust, mõtlesin et selline koht vist küll väga populaarne pole. Teisalt aga kui mõelda, et kudumine/heegeldamine on selline mõnus ja rahustav ajaviide nagu mõnele inimesele suitsetamine, siis tegelikult miksmitte?
Igatahes heegelnõela sain kätte. Kes otsivad NYs nõela, siis nõel asub selles heinakuhjas 1.avenüü ja 2.avenüü vahel 14.ndal tänaval. Väga hubane kohvik on!

Hiljuti mõtlesin ka välja, mida siin NYs pole. Kõrvulukustav vaikus - vot seda kahjuks pole. Vahepeal on mul hästi suur igatsus täieliku vaikuse ja metsa järele. Muidugi inimene on kohaneja, ja ma vist klassifitseerun ka inimeseks. Vähemalt metsa-igatsuse leevendamiseks olen hakanud nägema Manhattanit ürgmetsana. Puude asemel on majad - igasugused suured ja väikesed, ilusad ja koledad majad. Nagu ürgmetsaski sa ei pane üksikuid puid eriti tähele, ei pane ka siin maju eriti tähele. Aga NY on ürgmets just seepärast, et ta pole väga korrapärane. Saksa linnakesed meenutavad selle metafoori kohaselt aga parkmetsi. Mu õde on alati tähelepanu pööranud sellele, et Eestis on veel tõelisi metsi, kus inimene pole kätt külge pannud. Aga Euroopas on metsadest saanud suures osas puupõllud, kuhu on puud korrapäraselt istutatud. Kuna see mu jutt kisub segaseks, siis jäägu ta praegu sinnapaika.


Tahtsin veel meie nimede teemal sõna võtta. Priit ütles, et tema nime puhul arvatakse alatihti et ta on naisterahvas - nagu Britt või midagi sellist. Minul on jällegi vastupidist ette tulnud. Igatahes on alati veidi naljakas vaadata väljamaalaste (kui nad just soomlased pole) ilmet, kui ütlen oma nime "pirjo". Inglise keeles hääldub see ju: pööördzo. :) Nii olengi paljudele ameeriklastele öelnud, et kutsuge mind lihtsalt "jo"-ks. Selline nimelühend on neil täitsa olemas, kuigi seda kasutatakse Josephine ja Josephi puhul.
Üks naljakas nimeseik oli, kui Priit pidi ühes poes tegema endale konto ja teenindajale oma andmed ütlema. Hiljem vaatasime paberilt, et teenindaja oli Priidu nimeks pannud Pirat Turk. Hihhiii! :) Võimalik, et sel onul oli igav päev ja ta tahtis elu lõbusaks teha. 10 tubrikut selle eest, ma ütlen!
Ja ühe avastuse tegin ka. Ühest mu lapsepõlve lemmik kommist, on saanud peaaegu minu-nimeline komm. Selline salmiaki-maitseline komm nagu "Turkish pepper" või soome keeli "Turkin pippuri", haaa - nüüd peate Turkidelt luba küsima, kui seda kommi süüa tahate! Ma ütlen nimevahetus võib ikka täitsa ilusaks elu teha! :)