Mul on alatihti süümekad, et kirjutan siin aegajalt ameeriklastest väikese irooniaga. Samas nagu ma enne olen seda öelnud, ütlen ka nüüd, et Eestis olen oma kaasmaalaste suhtes sama kriitiline. Lihtsalt teisi kritiseerida onju nii lihtne.
Kellegagi tuli jutuks, et kuldne kesktee eestlaste ja ameeriklaste iseloomust teeks suht hea tulemuse. Või no ma ei tea, kas iseloomust aga vähemasti kommetest. Ameeriklased pingutavad oma suure viisakusega kohati üle (meeletu tänamine ja komplimentide pildumine), samas aga eestlased on nende asjade koha pealt suht napisõnalised. Tegelt ega mingit täiuslikkust pole olemas ja kui olekski, siis oleks see jõle igav ja meile jääks ikka vaid need inimesed meelde, kes on kiiksuga.
Nagu pealkiri ütleb, siis tegelikult tahaksin kirjutada New Yorgist. Üks päev kõndisin raamatukokku ja teel sinna nägin üht ülikonnas meest peaaegu kokku kukkumas. Jäin seisma ja minuga koos jäi kohe veel paar inimest seisma, et küsida, kas sel mehel on kõik korras. Tuli välja, et onul oli olnud vist kehv päev ja ta oli juba kella üheks pildituks end joonud. Aga siis hakkasin mõtlema, et Eestis võtavad kaasmaalased juba eos selle suhtumise, et kui keegi pikali tänaval on, siis ju ta on täitsa täis. Siin võib õnneks suht kindel olla, et kui paha hakkab ja pilt tahab eest minna (näiteks madala vererõhu tõttu), siis pakutakse sulle kohe abi.
Teiseks meeldib mulle New York ka seepärast, et linna peal käies saad peaaegu alati vähemalt väikese elamuse osaliseks. No et keegi suvaline räägib sinuga või tuleb mõni naljakas inimene vastu või näed filmivõtteid või loomulikult juhtub ka negatiivseid asju jne.
Sellest tahtsin ka kirjutada kuidas NY on mind muutnud. Näiteks olen märkamatult ära õppinud pulkadega söömise. Üldjuhul, kui korra nädalas tellime koju toitu, siis eelistame ikka aasia-kööki ja see ongi mind välja treeninud. Oma 15 aastat tagasi, kui Ellerhein oli Jaapanist tulnud, armastasid enamus ellerheinlasi oma sünnipäevadel pakkuda sööki, mida siis tuli vaid pulkadega süüa. Kuna mina aga sellel reisil kaasas polnud ja ei osanud pulkadega süüa, siis selle ajaga kui olin kaks hernest endale pulkade vahele suutnud ajada ja need suhu panna, oli kogu sünnipäevalaud juba toidust tühi.
Siis on veel selline kummaline asi, et nüüd kui rattaga jalutavatest koertest mööda sõidan, siis ei teegi enam ümbersõitu automaatselt 4 meetri kauguselt. Muidu oli see nagu alateadlik tunne, et nii nagu on soorollid, on ka liigirollid ja koeraliigi roll on jalgrattureid vihata. Sellest võib muidugi järeldada vaid üht, et nii nagu soorollid, tekivad ka liigirollid meie sotsiaalsest keskkonnast ja eesti koerad reprodutseerivad oma liigirolli.
Lisaks sellele on New York mind palju julgemaks teinud. Siin käivad inimesed tänaval ikka nii riides nagu neil mugavam on. Muidugi on ka neid, kelle jaoks ilu nõuab valu ja ohverdusi (näiteks sellised neiud, kes kannavad 25-kraadiga küll suvekleiti, aga jalas on neil pikad umbsed (sügis)saapad) - aga üldjoontes on suht ükskõik, milline sa välja näed. Tallinnas käisin ma ka kalossidega aegajalt, aga tunnistan et veidi ebamugav oli, kui suurte pööritavate silmadega järele vaadati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar