Nevjorkerid ja liftinupud

Lõpteasin viimase postituse Villemi teemal. Nüüd alustan, sest üks mõte tuli veel meelde. Nimelt Villem on meie pere kõige suurem nevjorker. See laps on eluga rahul ja nõus vaikselt istuma, kui mingi tegevus ja "action" ikka ümber ringi toimub. Vahel kui kööki lähen sööki tegema, piisab kui viin Villemi Tobi tuppa vaatama kuidas Tobi mängib. Tobil on ikka action mängud ja Villele teevad need väga nalja. Ja linnas käruga käies kipub ta ka üha rohkem ärkvel olema ja ümbrust uudistama. Ega ma kindel polegi, kas ta täielikus vaikuses magada suudab. Võib olla peame talle Eestis õrna sireeni voodi äärde panema, et uni paremini tuleks. Hih, see nüüd oli loll nali.
Tobias on muidugi ka kõvasti Nykist mõjutada saanud. Ega ta elu enne meie siiakolimist ei mäleta ja kui Priit ütles talle, et Eestis näeb ta oma toa akendest peamiselt puid ja maja kõrval on metsatukk, kostis Tobi "Wow, kas siis ei peagi autoga pikalt sõitma, et metsa saaks?".

Hakkasin mõtlema, et olen plindris oma "New York 7 meelega" teemal, sest millega seostada kompamismeelt ja NYki? Ikkagi mõtlesin välja. Manhattan on teadupärast üks kõrghoonete rägastik, mistõttu pea ükskõik kuhu sa lähed, tuleb lõpp-punkti jõudmiseks kasutada lifti. Nii et liftinupud on kindlapeale need, mida siin linnas igapäevaselt näppida saab. Kohalikud armastavad muidugi üldse väga lifte. Vahel ajab mind kohe vihale, et hoones kus on olemas eskalaator, on ikkagi lift täis inimesi kes lihtsalt käia ei viitsi (kuigi eskalaatoril ei pea otseselt ka eriti käima). Mina kasutan lifti seetõttu et lapsekäruga eskalaatorile minna ei tohi. Ah see selleks.

New Yorgi linnapea Bloomberg on teadupärast võtnud eesmärgiks muuta New York üheks keskkonnasõbralikumaks linnaks. Ja tõesti see pole ainult tühipaljas loba - suuga ehitab suure linna ja käega ka. Lisaks sellele, et Broadwayl ja mitmetel teistel suurematel avenüüdel on eraldatud jalgrattatee (autod seda kasutada ei saa); et mõne aastaga tahab ta kõik taksod ja ka bussid välja vahetada hübriidmootoril toimivate autode ja busside vastu; ehitati siin üks vana rongitee pargiks/haljasalaks. Õigupoolest ehitati see tänavapinnast kõrgendatud ala 1930ndatel ohtlike veostega kaubarongidele.1980ndatest pole seal aga enam ühtegi rongi sõitnud ja pärast seda see mitme-miiline rongitee metsistus lihtsalt. 1999 taheti kogu see konstruktsioon lammutada, aga mingi seltskond inimesi - kes oli ilmselt märganud kui ilusa töö teeb loodus ja kui mitmekesine taimestik sellisele vanale rongiteele oli kasvanud - võitles selle lammutamise vastu. Selle tulemusena avati juuni alguses esimene osa rongiliini haljasalast - praegu saab mööda seda HIgh Line'i (nii seda kutsutakse) kõndida 11.tänava läänepoolsest otsast kuni 20ndani. Tulevikus laieneb see ala 34.tänavani. Väga palju on säilitatud originaaltaimestikku ja üldse see haljastus on seal väga põhjamaine. Kuidagi miniatuurne, samas veidi steriilne, teisalt jällegi taimestik on metsik ja meiesugustele kodune. No näiteks leidub seal kõiksugu kõrrelisi, päevakübara taimi, karikakraid jne, jne. Minu meelest ma isegi kuulsin taimede seest rohutirtsu sirisemist, aga võib olla on mul luulud mis sellise taimestiku vaatamisega kaasnevad. Nii et kes pole käinud ja elab siin või kes külastab NYki, soovitan kindlasti minna vaatama ja kõndima. Tõesti äge keskkond ja vähemalt Tallinna linnaisadel oleks sellest küll palju õppida - "Auto pole oluline, jalakäija on põhiline!" Meie vanad puupead (nagu Tobil on kombeks Tjorvenist inspireeritult öelda) unustasime fotoka maha, aga Helen tegi pilte küll. Nii et ehk võin Helenilt illustratsiooniks mõne foto paluda ja siia hiljem ka juurde susada.