New Yorgi tänavatel käies tekib aeg-ajalt tunne, nagu kõnniks Lars von Trier'i filmis "Idioodid". Kes pole näinud, siis see film räägib grupist noortest, kelle ühiseks huviks on idiootsus või täpsemalt siis idioodi mängimine. Muidugi küsimus tekib üldse, kust läheb piir idiootsuse ja teistest erinemise vahel... aga tegelikult vahet pole, see pole mu jutu mõte. Mulle igatahes selles filmis kõndimine meeldib.
Niisiis mõningad kaadrid New Yorgi tänaval kõndimisest. Mõni nädal tagasi jalutasime ühe suurte majade kompleksi vahelt kodu poole. Kõigepealt jooksis (harrastamaks tervislikke eluviise) meile vastu tõsine vanaproua, kellel olid prillid tagurpidi peas. Paari majade ploki pärast ootasime valgusfoori taga, et üle tee minna. Meie kõrval seisis järgmine kenasti meigitud vanaproua, kes lükkas lapsevankrit ja ümises õrnalt hällilaulu. Kui tädist möödusime, siis vaatas lapsevankri võrgu vahelt välja padjal istuv kass. Nende mõlemate juhtumite puhul olid tädid ise täiesti tõsised ja ka kaasmaalaste nägudest ei peegeldunud mingit üllatust.
Aeg-ajalt olen kohanud ühe söögikoha ees keskealist härrasmeest, kes on pistnud punased dressid jalga, võtnud maki ühes ja nõnda ta siis tantsib makist tuleva r'n'b järgi. Kusjuures, onu tantsib täitsa hästi. Tundub, et ümbruskaudsed on selle onuga täiesti harjunud ja talle mingit tähelepanu ei pööra.
Kui juba muusika ja tantsimise peale jutt läks, siis minu meelest on i-pod ka sellele lõbusale seltskonnale kõvasti kaasa aidanud. Vähemalt pooltel inimestel on siin tänavatel klapid peas ja igaüks võdistab pead või põlve oma rütmi järgi. Aga mõned inimesed satuvad täiesti oma muusika mõju valda. Laupäeval metroos sõites istus kõigepealt meie vasta hiphop'i austav noormees - tema muusikalisest maitsest saimegi nii teada, et alguses räppis ta vaikselt kaasa, aga peagi läks suht valjuks see hiphop. Kui noormees maha läks, siis hõivas tema koha teine noormees, kes veidi meenutas paksu vikatimeest. Tal oli selline maani mantel, mustad päikeseprillid ees, kuri nägu peas jne - hevimetal'i mees. Jeerum, vahepeal ma isegi kartsin, et see kujuteldav trumm, mida ta taob, läheb katki. Sellised olukorrad on kentsakad. Aga ma ise kuulun tegelt samasse seltskonda. Sest aegajalt, kui klapid pähe panen ja siin linna peal liigun, siis tekib tunne nagu oleks muusikavideos. No selline video, kus minu silmad filmivad New Yorgi tänavaid ja mina muudkui kulgen seal. Vahel hakkan ikka vaikselt kaasa ka ümisema, aga õhukitarri ma veel tinistanud pole.
Muusikal on ikka uskumatu mõju!
Lõpetuseks kirjutan üritusest, millest Hembo rääkis ja kuhu tahaks ise ka kunagi minna. Nimelt Londonis oli toimunud üritus nimega Silent Disco. Võimalik, et see üritus pole midagi esmakordset, aga ma kuulsin esimest korda. Selle ürituse teeb omalaadseks asjaolu, et kõigil kuulajatel on kõrvaklapid peas ja laval mängiva DJ muusika jõuab kuulajateni vaid läbi kõrvaklappide. Väga lahe võiks olla vaadata, kuidas üks suur seltskond peaaegu vaikuses ühes rütmis hüppab ja kaasa elab. Teiseks oleks lahe kuulata, kuidas inimesed kõvasti ja valesti kaasa laulavad.
Igatahes sellise ürituse korraldamine oleks ju hea mõte Eestis Sun Dance festivalil, sest siis ei saaks linnaelanikud õhtuse lärmi peale vihased olla. :)
2 kommentaari:
Nende kõrvaklappidega inimestega peab ettevaatlik olema, kui lähened neile rattaga selja tagant. Nad ei kuule sind ja võivad väga äkki ratta ette astuda, isegi kui sõidad rattarajal.
Mina mõtlesin alguses NY-ki tulles, et miks paljud inimesed siin omaette räägivad. Osadel jah on sellised kavalad telefonid, mis kohe välja ei paista ja nad räägivad telefoniga. Aga osad jutustavad niisama omaette. Ei läinud palju aega mööda, kui hakkasin ise ka omaette rääkima :) Ma nimelt harjutan inglise keelt niimoodi, et mõtlen lauseid valmis ja siis ütlen neid kõva häälega, et hääldusele ka kuidagi pihta saada. Võibolla teised inimesed on samal viisil omaette rääkijateks muutunud.
Aga see, kuidas need inimesed, kelle rassi me siin linnas enam nimetada ei tohi, tänaval käigu pealt laulavad, mulle väga meeldib. Neil on hea hääl ja nad laulavad kogu kehaga :)
Neid omaette rääkijaid on siin jah hirmus palju ja see on tõesti nakkav. Tunnistan. Aga see on vist see New Yorgi värk veidi, et kõigil on suhteliselt suva ümbritsevate inimeste välimusest või enese-väljendusest (nii kaua kui keegi pole vägivaldne), mistõttu kõik tunnevad end vabalt.
Postita kommentaar