Cape May

Nädalavahetusel käisime siis ookeani ääres.
Ja võib öelda, et selline vaheldus kulus väga ära. Nüüd saan ka aru ütlusest, et suur linn väsitab hoolimata sellest, et ise ei ela väga kiiret elu selles linnas.

Seda milliseid tundeid või meelerahu ookean tekitas, ei oskagi kirjeldada. Aga seda võib küll öelda, et austust tekitas väga, sest ta võib sind oma embuses vaikselt kiigutada, aga samas võib ka pehmelt läbi peksta. Samuti jõudsin järeldusele, et ookean on meessoost, sest need kaks korda kui mina üritasin ujuma minna, tiris laine (mitte Laine) kord mu tagumiku ja siis rinna paljaks.
Ja ärge nüüd arvake, et ma austan kõiki neid, kes peksavad ja riideid seljast kisuvad!

Igatahes Tobias ja Priit said ookeaniga väga hästi läbi. Kumbki neist ei tahtnud veest välja tulla. Tobias õppis suht kiirelt tasakaalu hoidmise (lainetega võitlemise eesmärgil) selgeks ja ainult paar korda lõi laine ta käpukile. Sellest sai ta aga ainult hoogu juurde.
Hmm, see paneb mind aga mõtlema, et ei maksaks midagi nii stereotüüpne olla. Ookean võib vabalt olla ka bravuurikas, naisi-mitte-tolereeriv naisterahvas - miks ta muidu Kristale ja minule piinlikke momente tekitas ja samas meespere võttis kenasti vastu?!

Sealse ranna puhul oli ainult kummaline see, et kella 9-18ni on rand tasuline. Ja iga ranna sissepääsu juures istus inimene, kes kontrollis pääsmeid või siis võttis raha. Ühe sissepääsu juures istus välimuselt väga Marju Kuudi sarnane naine - hästi päevitunud ja oma vanuse kohta väga hääs vormis. Nii et tasus minna!

Laupäeva õhtul käisime kohalikus sushi-restoranis. Sushi oli väga hää, aga naljakas selle restorani puhul oli see, et seal ei saanud alkoholi osta kuna neil puudus selleks litsents. Samas olid kõikidel kõrvallaudadel ahvatlevad veinipudelid. Selgus, et oma alkoholi joomine on lubatud. Meil ei jäänud siis ka muud üle, kui mehed läksid kõrvalasuvast alkoholipoest veini ja õlut ostma. Veider värk, aga vahet pole, sest toit ja seltskond olid vahvad. Aitäh Krista ja Jimmy!

Cape May oli siis selline ookeani-äärne linn, mis peamiselt elab turismindusest. Arhitektuuri vaadates on tunne, et ameeriklaste ideaaliks on muinasjutumaailm. Pidama on jäädud viktooria-ajastusse ning selliseid tornikestega muumimajakesi on palju-palju. Neid maju vaadates on tunne, et ka sisekujundus on väga sitsi-satsiline, valge ja õhuline.

Laupäeva õhtul käisime ka Wildwoodis. Mina arvasin alguses, et kui räägitakse wildwoodist, siis mõeldakse ürgmetsa. Tegelikult oli see aga ühe linna nimi ja selle linna suurimaks atraktsiooniks oli broadwalk. See on selline kilomeetrite pikkune lai jalakäijate tee ja seda teed ümbritsevad erinevad pudi-padi poed, söögikohad, lunapargi atraktsioonid, samuti oli selles rivis ka kirik (juhuks kui oled patustanud liigsete hasartmängudega) ja siis lõpuks oli veel lõbustuspark. No see oli suht uskumatu värk. Kuidagi kurb. Tõenäoliselt on asi lihstalt selles, et me ei oska sellisest meelelahutusest sugugi lugu pidada. Igatahes kell 10 õhtul oli seal metsikult rahvast ja Priit arvas, et selle koha päevane käive on suurem kui Tallinna linnal.
Tobile muidugi väga meeldis karusselliga sõit.