13. detsember 2006

Kombed

Pole ammuuu mahti saanud kirjutada. Mitte et nüüd olekski kaputt ja pea mõtetest tühi, aga lihtsalt pole aega olnud.
Seoses sellega, et meil on viimasel ajal sõbrad Eestist külas, on ikka jutuks tulnud siinsed harjumatud kombed. Ja seekord ei kavatse neid kombeid kritiseerida, vaid pigem vastupidi. Lilianiga tekkis laupäeval arutelu, kas Eestis on ka mõngigaid selliseid toredaid kombeid, mis väljamaalaste jaoks on uued, aga samas oma lihtsuses ja positiivsuses midagi sellist, mida tahaks üle võtta. Täpsemalt esitas Lilian selle küsimuse ameeriklaste brunchil käimise kombest ajendatuna. Pühapäevahommikused brunchid on tõepoolest väga nakkavad ja sõltuvus neist tekib suht kiiresti. Me oleme igatahes juba sõltlased. Muidu kuidagi torssis-olemisega pühapäevadel on kuidagi teine tähendus, kui saab minna õdusasse kohvikusse samasuguste uniste inimeste keskele einestama. Siiani oleme käinud peamiselt East Village'i kohvikutes, mis on mõnusalt isikupärased ja samas pole väga kallid. Ühest jazz-kohvikust kirjutasin ka novembri lõpus. Ma ei teagi, kas nendest brunchidest tingitult või muidu ka, igatahes minu jaoks on praegu East Village vaieldamatult lemmik NY linnaosa. Manhattani mõistes madalate majade vahel leidub metsikuid või siis veidi "nunnutamisega" ülepingutatud aedu ja sealsed elanikud on veidi sellise boheemlasliku olemisega. Vähem möla, rohkem pilte.

Üks teine eestlaste jaoks harjumatu tava on siin veel. Nimelt jootraha (see on ju kole sõna!) jätmine. Eestis ju tipi jätmise kommet väga pole või siis kehtib põhimõte - kui on hea teenindus, siis jätan tippi, kui kehva siis mitte. Siin on see aga kohustuslik ja isegi kui pole teenindusega rahul, siis on ikka oluline tipp, mitte täpp. Ja kui Eestis on kirjutamata seadustes jutt olnud 10%st, siis siin hakkab see 15%st. Vähemalt nii olen ma aru saanud. Ükskord suvel me isegi nägime kuidas üks ettekandja jooksis tänavale oma klientidele järele ja ütles neile, et nad jätsid liiga vähe tippi. No kui on selline komme, siis on.
Aga praegu, kus on jõuluaeg, siis on siin tava teha uksehoidjatele annetusi. Meie majas oli mõni nädal tagasi pandud kõikidele elanikele ukse vahele kiri, et arvestades korteri suurust on soovitatav jõuluannetus teenindavale personalile selline ja selline. Meie korteri puhul oli selleks summaks 100$. Samas tean ka majasid, kus tuleb igal leibkonnal eraldi väike ümbrik uksehoidjatele poetada ja kui ei poeta, siis ära head teenindust looda.
Paar päeva tagasi avastas Priit lehe vahelt ümbriku, millel oli jõulutervitus meie postiljonilt. Ma nüüd ei tea neid kombeid, aga kas me peaksime postimehele ka "vastutervituse" ukse taha panema? Kas ma talle piparkooke ei võiks panna?


Aga üks meiekandi komme meenus, mis on minu meelest väärt levitamist. Siin ei kingita sünnipäeva puhul lilli. Lillede kinkimine on rohkem nagu armunud või süümekates meeste rida. Nii olen ma aru saanud. Aga (poti)lilli on ju tore saada!

4 kommentaari:

Liis ütles ...

pirjo, kõige hullem asi, mida teha võid on igasugustele ukse- ja posti- ja niisama meestele piparkookide andmine. ainult sularaha!!

Anonüümne ütles ...

Hehehh, lugesin just väga sarnase sisuga postitust siit: askeldaja.blogspot.com. Isiklikult annan kaardivahel joulupappi ainult meie super'ile, sest et tema on toesti super ja parandab meil majas koik ilusti ara, kaks sekundit parast kysimist. Postimees kui selline on meil vahelduv isik, pole veel sama inimest seal 2 korda jarjest nainud...

Eppppp ütles ...

Teil on ju nii tohutult suur maja, ma ei oska isegi pakkuda, mitu sada (või -tuhat?) korterit teil on, kuidas see uksehoidja suudab meeles hoida, kes olid head ja kes pahad, st kes tegid annetusi ja kes mitte...

Anonüümne ütles ...

Hmm, kas postiljoni pühadeõnnitlus ikka sisaldas palvet, et tema jõulukaardi vastused tuleks edastada mitte US Maili, vaid Superi kaudu?