Vabatahtlik rase-rattur

Kui me 2006 suvel siia kolisime, siis meie sõber Toomas ütles lause mis mul kuidagi teadvusesse tallendus. Nimelt siis mujale riiki kolides läheb tavaliselt nii, et esimesel aastal igatsed koju, teisel kohaned ja kolmandal naudid olemist. Kuigi ma arvan, et me kohanesime juba esimese siinoleku aasta lõpuks ja nautisime omamoodi New Yorki algusest peale, siis nüüd sel kolmandal aastal naudid seda et kõik on paigas. No näiteks tead millisest kohvipoest saab head kohvi, millal ja kus on turg, kus on head söögikohad (kuigi see avastamine siin linnas ei lõpe iial), kelle poole pöörduda kui on küsimus mõne ameerika eripära kohta, jne. Ja nagu Murphy seadus, on nüüd viimasel aastal minu ellu ka sellist rakendust tulnud, mida ma väga naudin. Nimelt on mul nüüd 2 vabatahtlikku tööd, mis on väga huvitavad. Esiteks siis olen ühe uurimuse juures konsultandiks ja teiseks õpetan siinses Eesti Koolis kodulugu.
See uurimus on vaesema elanikkonna naiste imetamis-harjumustest ja veidike ka eksperiment, kas elektrilise pumba
olemasolul nad imetavad kauem ja kas nende laste tervis on ka esimesel aastal parem. Ma tean, et eesti inimesele tundub selline uurimus suht arusaamatu. Aga siinne vaesem seltskond läheb tööle/kooli tavaliselt 2 nädalat pärast sünnitamist või siis heal juhul 3 kuu pärast, mistõttu nad üldiselt ei mõtlegi imetamise peale. Meil Eestis on minu meelest kuidagi rinnapiimaga juba sisse söödetud see rinnapiima olulisus, aga siin on väga palju erinevaid kultuure koos ja paljudel on imetamise suhtes (meie jaoks) omapärased rahvapärimused. No igatahes on kogu see lugu väga huvitav. Küsitlus saab olema ka neljas erinevas keeles - inglise, hindi, korea ja hispaania. Ja teistpidi on huvitav kogu see uurimuse värk ka seepärast, et näha kuidas Ameerikas selliste asjade ajamine käib. Uurimusplaan peab läbi käima väga paljudest instantsidest ja näiteks ka mina pidin enne 3 treeningut läbi tegema, et kinnitada oma kompetentsi siinsete reeglite teadmises.
Seda tahtsin ka öelda, et Eestis pole vabatahtliku töö tegemine sugugi sama tähendusega. Siin on see viis paljudele noortele või siis ka immigrantidele karjääri alustamiseks ja CV ülesehitamiseks. Minuga koos teeb vabatahtlikku tööd selle uuringu juures ka üks Dominikaani Vabariigist pärit meditsiinitudeng. Ta on 32-aastane, lõpetas siin lastearstina ja nüüd peab tegema veel ühe eksami, et paberid kätte saada. Tema teeb seda uurimust ka väga hingega, kuigi eks mõnes mõttes on see tal viis saada oma CVsse uurimuskogemus ja samuti mitmeid häid soovitajaid.
Nagu öeldud, teine vabatahtlik töö on mul siis Eesti Koolis. Minu meelest on see ikka väga äge, et meiesugusel väikesel rahval on oma kool. Mis siis, et kool käib vaid 2 korda kuus laupäeviti, aga ikkagi. Ma üritan nii siis oma panust eestlusele anda ja samas ehk suudan ma neis lastes (kellest mitmed pole Eestis käinudki) tekitada uhkust oma juurte üle.

Nädal 22
Ma ikka pean veidi kirjutama ka "õnnistatud olemise" teemal.
Õeke Sandra ütles mulle suvel (kui ta suure kõhuga ringi tatsas), et rasedana kuulub su keha justkui ühiskonnale. Inimesed võtavad rohkem õigusi kommenteerida, katsuda, jne. Ja eriti siin linnas ma tunnen, et tal on õigus. Tegelikult filosoofilises mõttes on see vist ka õigustatud. Kui nii võtta, me ei sünnita lapsi ju endale vaid maailmale või no täpsemalt me ei oma lapsi, samas vanemad ikkagi ise vastutavad oma laste eest. Igatahes, mina saan siin linnas muudkui kuulda kommentaare, et kuidas üks rase naine ikkagi rattaga sõidab. Ma ei saa aru, miks see nii palju kõmu tekitab? Inimesed on harjunud ratast spordivahendina defineerima. Aga ma arvan, et algselt oli ju ratas lihtsalt vahend liikumise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks. Minu jaoks on ta ka transpordivahend, millega saan kiiremalt, mugavamalt liikuda ja samas saan sellega ka asju ja Tobiast kanda. Ma ütlen ausalt, et väsin käies ikka rohkem ja kiiremini, kui seda rattaga sõites.
Olgu, olgu hirmutav võib olla New Yorgi liikluses liiklemine, aga ma üldiselt sõidan peamisel kõnniteedel ja olen väga ettevaatlik. Ma tahaks kuni lumetulekuni ikka rattaga ringi paarutada, aga tundub et sotsiaalne surve ei luba. Arst ütles, et põhimõtteliselt võin ma sõita küll, kui mul tasakaaluga probleeme pole. No ega see laps ikka nii palju ka ei paaruta mu sees, et mul tasakaal paigast läheks. :)
Üks asi on siiski positiivne selle suure kõhu juures. Nimelt eile pakuti mulle metroos ka istet.

Soe New York
Üks päev turult koju sõites (ikka rattaga), mõtlesin selle linna võlu peale. Enamus inimesi on siin ikkagi väga sõbralikud ja seda mitte selles cheesy-ameerika mõttes. Ja siis jõudiski mulle kohale, et New York võtab kõik inimesed soojalt vastu, sest see ongi erirahvuste maandumispaik. Põliseid nevjorklasi kohtab siin harva ja kui kohtab, siis pole nemad ka kuidagi kurjad või ennast täis, seetõttu et nemad olid siin enne. Nevjork võtab esimesest päevast alates sind oma tugevasse haardesse ja edasi on juba su enda teha, kuidas ja kas sa tahad kohaneda.
Täna oli mul selline juhus, et sõitsin rattaga 14tänava ja 3 avenüü nurgal asuvasse Trader Joe'sse. See on üks tore toidupood, mis pole väga kallis, aga samas müüakse seal suuremas jaos ikka puhast (mahe-) kraami. Müüjad on seal väga sõbralikud ja taustamuusika väga mõnus (kusjuures tavaliselt ümisevad müüjad laule kaasa). Igatahes ei leidnud ma oma rattale parkimiskohta. Kõik lähimad ratta parkimiskohad olid võetud. Tuterdasin seal ringi ja proovisin ikka igatmoodi oma ratast paigutada, kui üks sõbralik noormees (ilmselt NYU üliõpilane) ütles, et sa võid oma ratta minu ratta külge panna, ma olen siin õhtuni. Tema ratas oli sinna kenasti pargitud, lukustatud ja mina usaldasin jällegi oma kõhutunnet ja paningi oma raudhobu tema ratta külge. Poodi astudes mõtlesin küll, et teoreetiliselt võiks ta ju nüüd oma ratta lukust lahti võtta ja suure tahtmise juures koos minu velosipeediga plehku panna. Aga sisetunne oli õige ja poest tulles oli ratas alles.
Hiljem alles mõtlesin, et oleksin võinud talle ühe shokolaadi tänutäheks ratta külge riputada... aga head ideed tulevad ikka liiga hilja.