Ühesõnaga... jõudsime kohale. Ja kuigi tänaseks pole veel möödunud nädalatki, tundub et päris kaua on eemal oldud. Võimalik, et see on seotud sellega, et Eesti on päris kaugel - aga teisalt on vist alati nii, et mida rohkem elamusi ja tundeid ühte aega mahub, seda pikem/mahukam see aeg tundub.
Nii läks juba käest ära... ja hakkasin targutama.

Nüüd tuleb pügala võrra asjalikum loba, et mida huvitavat me siis kogenud oleme?

* üks vana naine urises nagu bokser meie peale. :) See oli mõnes mõttes sümboolne "Welcome to NY" minu jaoks. Ärgem nüüd arvake, et vihjan sellega millelegi pahale... vastupidi! New York on hull linn selle kõige paremas mõttes. Näiteks kes käinud, need teavad kindlasti, et liiklus on siin väga kaootiline, Tallinna liiklus on selle kõrval väga korralik ja mõistetav. Ja miks veel on NY hull-linn, sest ta neelab sind justkui enda sisse ja sa oled üks väike verelible ühes suures organismis. See on tegelikult täitsa mõnus tunne.
PS! Võimalik, et urisen ka ise kolme aasta pärast mõne jalakäija peale ja mitte keegi ei pane pahaks. :)

* jutt, et Manhattan on suht lastevaenulik, ei vasta tõele. Me oleme oma elukoha lähedalt leidnud päris mitmeid mänguväljakuid ja need on väga vahvad. Tobile igatahes meeldivad.
Ainus lapse mittesõbralikkus on selles et liikluses, mis nagu ennist öeldud on kaootiline, ei huvita kedagi et laps näeb kuidas kõik inimesed lähevad punase fooritulega üle. Eestis siiski üldjuhul üritavad jalakäijad lapsele head eeskuju näidata.

* nii nüüd tuleb raport mänguväljaku osalusvaatlusest. Enamasti on seal lapsehoidjad lastega. Kui küsida, et kuidas ma seda tean, siis lihtsalt lapse nahavärv erineb kõvasti temaga koos oleva täiskasvanu nahavärvist. Mulle aga täitsa meeldib see, et kui oled juba ühel päeval sellel väljakul käinud ja järgmisel päeval tagasi lähed, ütlevad kõik eelmise päeva tuttavad näod tere. :) Ahjah, kui küsid kui vana see laps on, siis vanus öeldakse alati kuudes. Meil tavaliselt pärast aastaks saamist enam kuid ei loeta. Nii et siis mina olen peaaegu 323-kuune.
Aga et ikka veidi targutada, siis hakkasin mõtlema, miks eesti mänguväljakutel kõik vanemad/hoidjad siiski hoiavad suht madalat profiili ja omavahel ei suhelda? Võib olla on see väikese riigi/linna kiiks, et kõik üritavad olla impersonaalsed ja samas suures linnas on see "ebaisikuline" olek lõpuks väsitav ja üksildast tunnet tekitav. Nu ei tea... aga küll välja mõtlen.

Rohkem praegu vist küll kirjutada ei tihka. Pealegi kes seda loba-loba ikka lugeda jaksab.