Sel nädalavahetusel oli siin mõnusalt karge ja päikeseline sügisilm. Käisime nii laupäeval kui pühapäeval ratastega sõitmas. Üha rohkem on tunne, et kõige kiirem ja parem liikumisvahend siin linnas on jalgratas. No sõltuvalt muidugi vahemaast, aga Manhattani-piires kindlasti. Sellest hoolimata on vist kohalike jaoks ratas kas delivery-poiste sõiduk või spordivahend. Ja tegelikult tundub, et spordivahendina kasutavad nad pigem jõusaalis veloergomeetrit. Miks mulle siis nii tundub? Kui me laupäeval mööda jõeäärset ratta-/jooksu-/jalutamiseteed sõitsime ja vahepeal tulid ette ka kitsamad ja rahvarohkemad kohad, siis hoolimata kella helistamisest või sellest, et inimesed meid märkasid, siis peaaegu keegi ei kavatsenudki eest ära tulla. Mitte et ma arvaks, et meil oleks mingi eesõigus seal teel pidanud olema, aga kui inimesel piisaks teha korraks üks samm kõrvale ja teised liiklejad mööda lasta, siis pole see ju palju palutud. Kui ma Arizonas vahetusõpilane olin ja ütlesin oma perenaisele (i.k. host-mom), et hakkaksin hea meelega rattaga koolis käima, siis tegi ta seepeale suured silmad. Samuti ütlesid teised koolikaaslased, et ratastega sõidavad siin vaid nohikud. No ja tundub, et siin NY-kandis on sama suhtumine. Igatahes niisama ratastega uitajad ja pühapäeva sõitjad, kelleks meie klassifitseerume, on tundmatu seltskond siinsete jaoks.
Veidi kohtadest, kus me sõitsime. Laupäeval sõitsime lihtsalt mööda saare äärt nii pikalt kuni viitsimist oli. Õigupoolest kartsime, et ühel hetkel jääb Tobi tagumises toolis magama ja seepärast pöörasime otsa ühel hetkel ringi. Paraku nii juhtuski, et noormees jäi õigepea magama. Ega selles toolis eriti mugav magada pole. Tobi nägi välja nagu väike purjus vanamees ja magas pea vastu Priidu selga. Võib olla on juba leiutatud või siis leiutatakse laste rattatool, millel on võimalik seljatugi veidi alla lasta, et laps päris krõnksus ei magaks. Oh neid inimese nõudmisi luksuse nimel!
Aga pühapäeval väntasime East Villagesse brunchile (ma pakun, et selle sõna valem on breakfast+lunch=brunch), eesti keeles vist on selle asja nimi lihtsalt hiline hommikueine.
Väga vahva koha leidsime. Jules-bistro oli koha nimi ja seal istudes oli tunne, nagu oleks Amelie filmis. Kui muidugi sõna "bistroo" tulemusel tuli silme ette ilmetu kiirtoidu koht, siis ei-ei-ei - vastupidi! Tundub, et see koht pole trendikaks-jazzu kohvikuks kujundatud vaid ta on ise selliseks kujunenud. Seinapragude järgi otsustades, on see kohvik juba pikka aega seal tegutsenud. Toit oli samuti väga hää ning huvitav ja siinseid hinnaklasse arvestades ei-kallis-ega-ka-arusaamatult-odav. Kes siiakanti satub, siis soovitan! Tekkis tahtmine mõnikord ka sinna õhtul minna, kuid siis ilma laua peal rongide ja autodega mängiva jõnglaseta.
Natuke muud juttu ka. Priit pööras mu tähelepanu eelmise nädala The New York Times Magazinis olnud Annie Murphy Paul'i kirjutatud artiklile "The Real Marriage Penalty". Artikkel rääkis siis sellest, et üha vähem toimib selline tuhkatriinu-muinasjutu love-story - rikas mees abiellub vaese ja teise "taustaga" naisega. Üha rohkem mehi ja naisi leiavad oma kaaslased hariduse kaudu - näiteks käivad inimesed samas ülikoolis, keskkoolis, kutsekoolis jne. Et siis inimesed otsivad siiski haridustasemelt võrdseid partnereid ja ka naiselt oodatakse perele sissetuleku toomist. Ja see on siinses ühiskonnas tekitanud veel suuremat kihistumist - inimesed abielluvad samast sotsiaalsest grupist pärit inimestega. Hakkasin mõtlema, et Euroopas võib kindlasti sama tendentsi täheldada, aga samas mitte nii suurt sotsiaalset kihistumist. Seda seepärast, et USAs on haridus peamiselt rikastele mõeldud ja paljud vanemad korjavad lapse sünnist saati raha, et oma laps ülikooli saata. Seega ülikoolides kohtuvad igal juhul peamiselt rikkamate vanemate võsukesed. Euroopas siiski nii hull see asi pole. Või mis?
Ahjah, sotsiaalne kihistumine kasvab ka seetõttu üha enam, et kui abielluvad 2 kõrgelt haritud ja seetõttu tõenäoliselt hästi-teenivat inimest, siis teenivad nad koos suurema summa raha kui paar, kus naine on kodune ja mees ainuke leivateenija.
Et siis selline huvitav uuring, mis tundub jällegi ise-enesest ju väga loogiline, aga mille peale pole ennist nii mõelnud.
6 kommentaari:
NY jalgratturitest http://www.newyorker.com/fact/content/articles/061113fa_fact
Siim, aitäh artikli vihje eest - päris karm! naiivne on vahel ikka parem olla... :) Ahjah, kes tahavad ka seda artiklit lugeda, siis Siimu antud link pole täiespikkuses siia kopeerunud, mistõttu võite ka siia klikkida.
Aga mulle meeldis väljend "pedal punk". :)
Tere,
sattusin täna Su blogile ja lugesin muidugi kõik läbi :)
Sõitsime ka eelmisel laupäeval ratastega Manhattanil Queensboro Bridge'ilt tulles East Side'i mööda alla Brooklyn Bridge'ini ja sealt üle jõe kodu poole tagasi (elame Astorias). Teid vist ei kohanud, sest ei tule meelde, et oleks lapsega perekonda jalgratastel näinud. Me sõidame siin igal võimalikul juhul ratastega, minu meelest on mõnus, mahub igale poole ja autojuhid on tähelepanelikud ja mingit hirmu pole.
Tere Siiri!
Täitsa tore on mõelda, et eelmisel nädalal võis sama-aegselt sel rattateel ka teisi eestlasi sõita. :)
Ja väga hää on teada, et Sinu rattasõidu kogemused on siin linnas positiivsed olnud! Mind hirmutas see Siimu antud artikkel veidi ära, kuigi enda kogemused on ka siiani suhteliselt positiivsed olnud.
Kaua Sa siinkandis elanud oled?
Mina olen siin elanud 1,5 aastat ja eelmise aasta suvel käisime peaaegu igal mehe vabal päeval ratastega sõitmas, et mulle oma kodu ümbrus hästi selgeks saaks. Jalgsi ju kaugele ei jõua ning auto või rongiga sõites ei saa eriti aru, kus parasjagu asud. Nii et ratas on väga hea liikumisvahend.
Manhattanil muidugi väga tihti ratastega ei käi, aga kui on ilus ilm ja muidu tore olla, siis teeme pikemaid tiire, võtame joogi ja mingi näksi kaasa ja sõidame 5-6 tundi.
Kõnniteedel muidugi sõita ei tohiks, aga kui politseid ja palju rahvast pole, siis kasutame vahel kõnniteid ka. Politseid nähes ronime rataste seljast maha, kui juhtume kõnniteel olema :)
West Side'il on väga hea rattarada, pikk ja sile. Vahel on seal ainult palju rahvast.
Kaks "õnnetust" on mul ka juhtunud - ükskord astus üks kõrvaklappidega tibi rattarajale, kui ma sillalt laskusin ja hoog oli päris suur. Lihtsalt lambist astus äkki mulle ette. Ma panin talle päris kõva paugu vastu küünarnukki, õnneks veidi jõudsin pidurdada. Nüüd olen laskumistel eriti tähelepanelik, kui mõni jalakäija eespool kõnnib. Jalakäijate liikumine on ettearvamatu ja radade märgistustest nad vahel välja ei tee.
Teisel korral sõitsin kõnniteel ja hoovist sõitis välja auto, millele sõitsin kõmmdi vastu külge. Miskit hullu ei juhtunud - mina jäin püsti ja auto terveks, ainult ratta muster jäi heledale autole. Juht sai vist tiba vihaseks, aga kuna sealsamas oli poliseinik, kes küsis mu käest, et ega ma viga ei saanud ja ütles siis autojuhile "Shit happens" (jah, just nii ütleski), siis autojuht sõna võtma ei hakanud. Me olime mõlemad süüdi - mina sõitsin kõnniteel ja autojuht sõitis hoovist nii välja, et ei vaadanud, kas kõnniteel kedagi pole.
Võibolla on saatus mind koledatest elamustest siiani hoidnud, nii et rattaga sõidan rõõmsalt edasi :)
Minu kogemuste järgi on jalgratastega Manhattanil ringi veeremine all-linnas küll täiesti normaalne nähtus. Üleval pool läheb asi rohkem proffide (kullerid, kojuvedu) kätte. Rohkem autoroolis istununa võin nentida, et enamasti liikusid jalgratturid Manhattanil vastu liiklemissuunda (eriti Avenüüdel) ja kõiki fooritulesid eirates, kuid selle peale ei raiska ükski normaalne autojuht Manhattanil isegi signaalitörtsu mitte.
Mis puudutab reede kommentaari, siis minu austus. Sellise tiiru tegemine võtab isegi autoga mööda FDR ja LIE-d kimades parajalt aega. Aga kui plaanida söömine Peter Lugerisse (ettetellimine mõistlik) ja tagasi hõljuda läbi Williamsburgi ning LIC on asi seda väärt. Kuigi puht esteetilistel kaalutlustel sõidaksin ise seda ringi vastupidises suunas. Vaated Manhattanile on ilusamad.
Postita kommentaar