Ehk siis vaikselt tuleb ka blogi otsi kokku tõmbama hakata ja kolme aasta "aruanne" kirja panna. Lugesin veidi oma esimesi postitusi 2006 augustist. Esimeses sissekandes kirjutasin NYki kaootilisest liiklusest ja sellest, kui harjumatu see kõik on. Mäletan, et mõtlesin tolkorral isekeskis, et autorooli ma selles linnas küll istuda ei tahaks ja jalgrattaga kavatsen vaid rattateedel või äärmisel juhul jalakäijate rajal sõita. Kolme aastaga on aga tekkinud arusaamine, et kuigi pealtnäha on see liiklus siin kaootiline, siis tegelikult arvestavad kõik teineteisega ja üldiselt reegleid eriti ei rikuta. Ei taha küll halvustada, aga kui siinses liikluses oleks sama suur ennasttäis jõmmide kontsentratsioon kui seda on Tallinnas, siis ilmselt see liiklemine üldse siin ei toimiks. Professor Lagerspetz on seda eestlaste seadusterikkumise sündroomi seletanud umbes nii - kuna meie oma poliitikud (vähemalt veel 5-10 aastat tagasi) aegajalt kas promillidega sõitmise või ametiautoga kimamise pärast avalikult vahele jäävad, näib see ka ülejäänud eesti rahvale kui normaalne nähtus aegajalt reeglite koha pealt silm kinni pigistada. On kuidas on, aga liiklusõnnetusi on Eestis kahjuks küll ikka põrgulikult palju. Mis ma siin ikka heietan!
Jalgrattaga sõitsin ma selle 3 aasta jooksul küll nii palju, et enam ühtegi teed ei karda. Inimloom harjub kõigega.
Mis siis veel? Juba pärast esimest kahte nädalat pärast NYki kolimist, kurtsin et tahaksin rakendust ja lapsega kodus olemine oli/on raske. Ega ma endiselt kodus olemist nii väga ei naudi, kuigi laste arengule on väga auväärne tunnistajaks olla. Samas mingi aur on sees, mis tahab väga tööd teha. Mäletan et oma peas lõin sellise seose, et vanasõna "tee tööd, siis tuleb armastus" on igati tõene, sest tööd tehes armastab inimene ise-ennast ja tunneb end kasulikuna. Ja teine vanarahva tarkus ütleb ju midagi sellist - "armasta ise-ennast, siis armastavad ka teised sind". Ühesõnaga kui teed tööd, armastad ise-ennast ja teised peavad ka sinust lugu ja nii ongi suur armastus käes. Ma arvan, et mul olid hilised Lenini mõjutused. Samas see mu jutt reedab ning tõestab seda, et üksi kodus olles on liiga palju aega mõelda ja kohati end haletseda. Esimesel aastal oli mul pealegi täielikult see koduperenaise kompleks ning uutes seltskondades pidasin ikka väga vajalikuks rääkida sellest kuidas ma Eestis ikka tööl käisin, loomi kaitsesin jne. Kõik ainult selleks, et keegi mind koduperenaiseks ei peaks. Enne olin ma olnud ema, abikaasa ning töölkäiv inimene, siia kolides sai minu peamiseks rolliks "Priidu abikaasa". Mis ma ikka jahun sel teemal. Teistel aastatel mul oli juba rakendust (kas siis vabatahtlikuna või üliõpilasena) ja ma olen maha rahunenud. Õigupoolest sain endaga sina peale ja olen hakanud ise-olemise aega kõrgelt hindama. Tööd jõuab ikka elus veel teha ja ühiskonna poolt sulle pandavatel "siltidel" pole mingit vahet kui sa ise ennast tead ja tunned.
Eelmise postituse nimi oli "New York seitsme meelega". Samas ma ühtegi meelt ei "avalikustanud". Käsitlen siis põgusalt kuulmismeelt. Mis on minu jaoks New Yorki iseloomustav hääl? Vot, ma pole nüüd seda lindistanud, mistõttu on seda raske kirjeldada, aga siinolijad kindlasti teavad. Minu jaoks kõige tüüpilisem NYki hääl on taksost väljuma hakates, kui taksojuht prindib tšekki. See ei tähenda, et ma oleks meeletult palju siin linnas taksoga sõitnud (kuigi ilmselt palju tihemini kui Eestis, sest takso pole siin kallis)... aga kuna New Yorgis on üle 40 000 takso ning tänavapilt on üldiselt "taksokollane", siis võib seda häält linnas liikudes iga nurga peal kuulda ja minul jääb see "tõk-tõk-tõk" hääl NYki meenutama.
Järgmine kord juba haistmismeelest...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar