Noniii... eile avastasin, et hakkan vaikselt ära pöörama. Nimelt kirjutasin pika-pika postituse sellel teemal, kuidas tegin kookospiima suppi, mis läks täiesti nässu (kuna kookospiima asemel panin sinna väga lääget kookoskreemi) ja õhtul pidime tegema pestot, mis "blenderi" või siis saumikseri puudumise tõttu jäi ka tegemata.
Kui olin selle postituse ära kirjutanud, siis hakkasin mõtlema, et keda paganamat peaks see huvitama ja kas asjad on tõesti nii kaugel, et minu päeva suurimaks emotsiooniks on halvasti väljatulnud söök! Nujah... tegelikult on ju nii, et see on heaoluühiskonna sündroom, sest ega inimene ei oska ilma muredeta elada ja kui tegelikult ka neid pole, siis peab end kuidagi õigustama ja siiski häda endale välja mõtlema.
Selle jutu järelduseks võibki öelda, et lapsega kodus olemine on tore ja üllas, aga seda vaid nii kaua kui tead, et mingi hetk hakkad ka tööd tegema või õppima või midagi sellist.
Ma olen muidugi kärsitu ka, sest möödunud pole ju veel kahte nädalatki.
Teisalt on inimesed muidugi erinevad. Ma väga hindan naisi, kes tõeliselt naudivad pikalt lapsega kodus olemist! Respect!
Aga hindan ka emasid-isasid, kes töö kõrvalt suudavad kasvatada oma lastest õnnelikud inimesed. Ühesõnaga minu meelest on lapse heaolu nimel väga oluline, et ema-isa jääksid veidi egoistlikuks ja teeksid seda, mis neid õnnelikuks teeb. See on ainus viis kuidas ka laps on õnnelik ja rahul. Pole ju mõtet metsikult pühenduda lapsele ja pärast kibestunult lapsele öelda, et sinule pühendumise pärast kaotasin elust mitu hääd aastat.
Ja üleüldsegi võiks Priidu ema kirjutada raamatu, mille pealkirjaks võiks olla "Kuidas kasvatada 7 last ja jääda ise-endaks" :)
Järgneb Tobiase rubriik.
Tähelepanu saamise nimel on lapsed väga leidlikud. Tobias leiutas eile, et kui ta kükitab maas ja ägab, siis on võimalik imiteerida ühe paksema häda tegemist. Ja mina muidugi jooksen sellepeale alati kohale ja üritan ta poti peale asja ajama viia. No ühesõnaga eile ta tõesti imiteeris silmi punnitades ja ägades, et ta ajab üht asja... aga kui mina olin seepeale tema juurde jooksnud, siis jooksis ta kilgates eest minema. Et siis nii saab ju kulli vahvalt mängida!
Priit nägi eile meie kõrvalt naabrinaist. Vaesed naabrid! Sest ühele kahe-aastasele vägetäis põngerjale ei tee kuidagi selgeks, et kui kilkad, siis tee seda vaikselt. Naabrinaine igatahes küsis Priidult viisakalt, et kui kauaks me siia tulime? Ta vist arvas, et oleme eelmise korteri perenaise külalised. :) Priit küsis, et kas Tobiase kõva hääl on väga häiriv? Seepeale uuris viisakas naisterahvas, et kas Tobias ka iial magab?
Eks see võib olla suht karm, kui kõrval korteri uued asukad kuulavad kiirendusega (nii tuleb Tiku-Taku hääl) Entel-Denteli kassetti ja mängivad ise sinna juurde flööti ja tamburiini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar