Sümfoonia Lincoln Centeris ja "the" Kõht vol.2

Neljapäeval õnnestus meil tänu Mari-Liisile käia Lincoln Center'is sümfooniaorkestri kontserdil. Esitati Mahleri "Adagio sümfooniast Nr. 10", Lorin Maazeli "Obbligato, Op11", Pierre Boulez "Une dentelle s'abolit" ja Bernsteini "The Age of Anxiety, sümfoonia nr 2". Muljeid on palju, mistõttu ma ei teagi millest alustada. Alustan vast Lorin Maazelist, kes oli selle õhtu peaosaline igas mõttes. Härra Maazel on nii dirigent kui ka helilooja ja tol õhtul sai kuulda/näha tema mõlemat palet. Ma ütleks, et uskumatu vanamees! Vaatasin kavalehelt, et ta on 1930 sündinud, mis teeb ta vanuseks 78. No kui ma ka 78-aastaselt nii nõtke sammuga ja nii vormis oleks (nii vaimselt kui füüsiliselt), siis oleks elus hästi läinud. Ja tema enese helilooming meeldis mulle samuti väga. Alguses kostus see küll veidi sarnasena mõne filmi soundtrackile, aga samas julgen oma matslikkust tunnistada ja arvata, et Maailm ongi vist selliseks läinud, et kuuleme sümfoonia-orkestri muusikat kõige enam filmide taustal. Seetõttu ilma filmita suursugust muusikat kuuldes hakkab paratamatult endal film silme ees jooksma. Eiei, me ei jäänud magama! Tegelikult oli kava peal Maazel kenasti välja toonud oma abikaasa sõnad: "kuulata kellegi muusikaloomingut on peaaegu sama mis kuulda raadiost ettekannet selle inimese isiklikust päevikust". Ma ei oska hästi tõlkida, aga no ühesõnaga igasugune looming on siiski nii isiklik, et selle inimese kohta on võimalik väga palju teada saada. Maazeli muusikat kuulates tuli mul silme ette ürgne mets. Selge oli, et Maazel on saanud väga palju inspiratsiooni loodusest. Ma viiks ta hea meelega rappa või sohu, et ta ka sookurgi kuuleks. Pole ägedamat linnuhäält kui sookurgede igavikuline karje. See võtab küll jalad alati nõrgaks.

Mahleri teos tuli esitlusele kõige alguses ja ma ei tea jällegi kas ma polnud veel õigel lainel või oleks ma enne pidanud lugema kavalehelt, kui valusal perioodil Mahler selle teose kirjutanud oli... aga see teos väga suurt muljet ei avaldanud. Samas mulle meeletult meeldib Mahleri sümfoonia nr 5. Adagietto. See on lihtsalt nii paganama ilus teos, mistõttu ma pean Mahlerist igal juhul väga lugu.

Ahjah. Kõhuelanikule avaldas kontsert väga muljet ja kohati ta suisa segas mind oma mürgeldamisega. Kõht muudkui pendeldas East ja West village'i suunas ja Priit sai ka oma tou kirja.

Pierre Boulez teos oli meie jaoks vist veidi liialt eklektiline. Või no ilmselt me lihtsalt ei oska sellist muusikat mõista.
See eest viimane, Leonard Bernsteini helilooming oli väga vinge. Tegu oli väga mitmekülgse kuid siiski tervikliku muusikaga. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka selle esitluse soolopianisti, Joyce Yang'i. See noor, õbluke neiu mängis minu meelest kogu 35-minutit kestva mitme-osalise teose peast. Sina jeerum! Ja omaette vaatepilt oli see, kuidas ta sellesse muusikasse sisse läks. Seda on raske kirjeldada, aga ta oli nii hingega kui mõnes mõttes ka kehaga selles muusikas. Geenius või ma nimetaks ta Joyce Yangi asemel Yin Yangiks.

Mul said nüüd sõnad otsa, kuigi muljeid on veel palju. Igatahes veelkord aitäh Mari-Liisile!


Nädal 21.

Niinii. Minu kõhus on Superbaby nagu Tobi ütleb. Kostub nagu TV-shopi müügi-artikkel või siis Sarah Palin'i "I'm a Hockey mom". Ma ausõna luban, et sellest blogist ei saa "Pirjo raseduskalender", aga veidike pean siiski kribama nädalatagusest kogemusest. Ma ei pea end üldiselt väga või siis klassikaliselt emotsionaalseks inimeseks ja ma pole iial üheski ultrahelis pisarat poetanud, sest see on lihtsalt protseduur. Aga nädal tagasi tehti 4D ultraheli ja see oli ikka päris UFO kogemus, mis pani mitmeks päevaks naeratuse näole. Eelnevalt nagu olen aimanud seal ultrahelis, et millise beebi kehaosaga tegu võiks olla, aga seekord oli pilt väga selge. Nagu lihtsalt vaatasid sellele väiksele tegelasele otsa ja nägid ta nöbinina ja seda kuidas ta oma jalgade-kätega muudkui prõmmib. Tehnika-imed teevad emotsionaalseks ma ütlen.

Mõtlesin ka sellele, et lapseootel noorpaarid on tavaliselt ehmunud ja veidi pettunud, et need ultraheli-uuringuid tegevad inimesed pole üldse emotsionaalsed uuringut tehes. Samas kui ikka mõelda, et nad teevad päevas ma-ei-tea kui mitu uuringut, siis nende jaoks pole seal midagi üllatavat, isiklikku ega uut ja nad lihtsalt teevad oma tööd. Meil oli ka selline monotoonse häälega hindu-mees, kelle ma oma peas ristisin Abuks. Oma toreda aktsendiga luges ta ette kehaosasid mis ekraanil näha ja lõpuks küsis Priidult, kas ta telefon pilti teeb? See küsimus tuli küll veidi ootamatult, aga eesmärk oli siis selles et Priit saaks oma telefoni sisse pildi kõhuelanikust.
Panen nüüd lukku rasedusnädal nr 21 uudised.