Pidu, pillerkaar ja kaunis pulmapaar

Kevad on täiega käes ja õnneks pole ma enam sunnitud olema arvuti taha naelutatud ja seepärast pole ka ammu midagi kirjutanud. Kuigi sündmusi on olnud oi-kui-palju - alates Singer-Vingeri kontserdist, väikesest puhkusest Chincoteague saarel Virginias ja lõpetades Kristi-Nate'i pulmaga. Ma ei teagi millest kirjutada. Võib olla natuke kõigest.

Esiteks siis veidi enam kui 2 nädalat tagasi toimunud Singer-Vingeri kontserdist Eesti Majas. Kontsert oli igati raju, hoolimata sellest et Mihkel Raud mängis kitarri sama tuima näoga kui niidaks muru ja üldiselt pole Sinku-Vinku enam oma esimeses nooruses. Eks kontserdi tegi veel ekstra lahedaks asjaolu, et me polnud Priiduga koos pikka aega väljas käinud ja saime nüüd koos ometi hüpata ja karata. Eksole disko pole oluline, punk on põhiline ja veidi meenus aeg, mil kirjutasin oma bakalaureuse-uurimust ja tiirlesin punküritustel. Ma ei tea kas siinne publik on viisakam või on Singer Vinger juba nostalgia-bänd, kelle kuulajaskond nii kui nii enam esimeses nooruses pole - igatahes seda kummitoa efekti, nagu tavaliselt eesti punküritustel, siiski ei tekkinud. See kummitoaefekt on selline kaootiline põrkumine üksteise otsa suurest õnnest ja aegajalt kukub kogu seltskond üksteise otsa pikali. Kui just mõni skinhead pole "põrkujate" sekka sattunud, aidatakse teineteist sõbralikult püsti ja hüpatakse edasi. Ahh, mis ma nüüd jälle jahun. Seda tahtsin ka öelda, et ilmselt on Mihkel Raua raamat Singer-Vingeri paljude meeltesse tagasi toonud.

Jällegi on jõudnud kätte aeg, mil nii väga tahaks oma väikeses metsatalukeses kevadisi õuetöid teha ja käed mulda pista. Seepärast käisime üle-eelmisel nädalal Chincoteague saarel veidi linnakärast puhkamas. Autosõit sinna polnud just väga lühike, aga oli igatahes seda väärt. Rõõmustasin juba esimese rohelise kiirtee lõigu peal, et ei peagi vaatama betooni ning kõrghooneid. Silm puhkab. See saareke on kuulus selle poolest, et seal elavad metsikud ponid. Neist ponidest on ka mitmeid raamatuid kirjutatud. Igatahes sealne looduspark on paradiis ka ornitoloogidele, sest linde oli seal küll igasuguseid. Elamispaiga tagauksest sai mööda laudteed minna väikese veekanalini (siselaht), kust sai püüda ka krabisid. Meite mehed proovisid ka järgi ja lasid krabi siis hommikul vette tagasi. Siin on pildid sellest väikesest puhkusest.

Nädal tagasi tulime aga Kristi-Nate'i pulmast. Selle ürituse kirjeldamiseks saab ka ainult positiivseid sõnu kasutada. Pulm toimus Lakewoodi Eesti majas, mistõttu oli eriti "kodueestine" tunne. Süüa sai, juua sai, tantsida sai, kibe karjuda sai, pruuti-peigmeest rööviti, ööbiti telkides jm. Ühesõnaga vägev värk! Eks muidugi kahe lapsega üritustel käies end ikka päris lõdvaks lasta ei saa, sest kogu aeg on kukla taga mõtted "kus Tobias on?", "kas Villemil on ikka soe?", "mis Tobias endale järgmisena pähe võtab?". Korra saingi pulmas olles "kreepsud" (mida paganat see sõna tähendab?) - nimelt ei leidnud kusagilt Tobiast. Mõne aja pärast jooksis ta aga võidukalt Spidermani riietega nurga tagant välja ja teatas, et käis autos riideid vahetamas. Ca 10 minutit said tal viisakad riided seljas olla, kui ta ise autoukse lahti tegi ja otsustas eesti jõmmi-moodi Spidermani dressid selga panna. Minu küsimuse peale, et miks ta seda tegi, sain vastuse et ta olla kuulnud kedagi abi hüüdmas. Kavalpea!
Jeerum, kirjutan siin oma lapse välimusest, kui samas pruut nägi ise nii imeilus ja -armas välja, et kade meel kohe hakkas. Peigmees oli ka äge, aga ei tohi võõraid (abielu)mehi vaadata, eksole. :)
Eriti mulle meeldis selle pulma juures see, et hoolimata ameeriklaste väga peenest ja rangest pulma-etiketist, ei järginud Kristi-Nate seda ning pulm oli väga loomulik ja tõeline pidu kahe inimese vahelise armastuse tähistamiseks.

Ma nüüd ei teagi kuidas ma nii ilusasti lõpetan. Ahjah, varsti kirjutan ka sellest kuidas Tobias Prince Harryga kohtus ja kuidas ta lubas Prints Harryl printsessi leida. Püsigem lainel, kollased uudised säravad tõsise maailma üle.